Читать книгу Juhuslik ekslemine Wall Streetil - Burton G. Malkiel - Страница 6

Eessõna

Nelikümmend viis aastat on nüüd möödas raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ esmatrükist. Algupärase väljaande sõnum oli väga lihtne: investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksi­fondi, kui üritada osta ja müüa üksikuid väärtpabereid või aktiivselt juhitud fondide osakuid. Väitsin julgelt, et laiapõhjalise turukeskmise kõigi aktsiate ostmine ja hoidmine annab professionaalselt juhitud fondidest tõenäoliselt parema tulemuse, sest viimaste kõrge valitsemistasu ja tehingukulu pärsivad märkimisväärselt investeeringu tootlust.

Praegu, nelikümmend viis aastat hiljem, usun ma oma algsesse teesi veelgi kindlamalt ja selle tõestuseks on mul tuua enamat kui vaid üks kuuekohaline arv. Argumente esitada on mul väga lihtne. Investor, kes paigutas 1969. aasta alguses 10 000 dollarit Standard & Poor’s 500 aktsiaindeksi fondi, on sel eeldusel, et ta reinvesteeris kõik dividendid, kasvatanud 2018. aasta aprilliks oma portfelli 1 092 489 dollarini. Teine investor, kes ostis selle asemel aktiivselt juhitud fondi osakuid, on näinud oma portfelli kasvu 817 741 dollarini. Vahe on vapustav. 1. aprilliks 2018 oli indeksiinvestori edumaa 274 748 dollarit, mis on keskmise aktiivse fondi investori lõppsummast üle 25 protsendi rohkem.

Milleks siis veel selle raamatu kaheteistkümnes väljaanne? Kui põhisõnum pole muutunud, siis mis on praegu teisiti? Vastus kõlab, et vahepeal on tohutul määral muutunud avalikkusele suunatud finantsinstrumendid. Seda kunagi üksikinvestorile investeerimismaailma põhjaliku teejuhina mõeldud raamatut tuleb nüüd kaasajastada, et see hõlmaks kõiki olemasolevaid investeerimistooteid. Lisaks võib investoritele kasu olla sellest, kui analüüsida kriitiliselt majandusanalüütikute ja elukutseliste turuosaliste pakutavat rikkalikku uut teavet, mis on ladusalt loetava tekstina kõigile investeerimishuvilistele kättesaadav. Aktsiaturu kohta on esitatud nii palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis nende seas korda looks.

Viimase neljakümne viie aasta jooksul oleme omaks võtnud meie füüsilises keskkonnas toimuvate tehnoloogiliste muutuste kiire tempo. Sellised uuendused nagu e-post, internet, nutitelefonid, pihuarvutid, nutikodu seadmed, tahvelarvutid, lugerid, videokonverentsid, suhtlusvõrgustikud ning mitmesugused meditsiinilised vahendid elundi­siirdamisest ja laserkirurgiast kuni mittekirurgiliste neerukivide ravimise ja arterite puhastamise meetoditeni on põhjalikult muutnud meie elulaadi. Samavõrd kiire on selle aja jooksul olnud ka finants­innovatsioon. 1973. aastal puudusid meil rahaturufondid, sularaha­automaadid, indeksiinvesteerimisfondid, ETFid, maksuvabad fondid, arenevate turgude fondid, elutsükli fondid, ujuva intressimääraga võlakirjad, volatiilsusel põhinevad tuletisinstrumendid, inflatsioonikaitsega võlakirjad, REITid, varaga tagatud väärtpaberid, „nutika beeta“ strateegiad, Rothi pensionikontod, 529-kogumiskontod kõrghariduse omandamiseks, nullintressiga võlakirjad, finants- ja toorainefutuurid ja -optsioonid ning uued kauplemisvõtted, nagu „portfellikindlustus“ ja „kõrgsageduskauplemine“, kui nimetada vaid mõnda muutust, mis on meie finantskeskkonnas aset leidnud. Suur osa selle raamatu uuest materjalist selgitab just neid uuendusi ja demonstreerib, kuidas teie tarbijana neist kasu võite saada.

Kaheteistkümnendas väljaandes on esitatud ka selge ja kõigile mõistetav ülevaade investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades. 10. peatükis on kirjeldatud uut ja põnevat käitumusliku rahanduse valdkonda ning toodud välja, mida tähtsat peaksid investorid käitumisökonoomika ideedest kõrva taha panema. 11. peatükis küsitakse, kas „nutika beeta“ investeerimisstrateegiad on päriselt nutikad ja kas riskipariteedi strateegiad pole mitte liiga riskantsed. Lisatud on uus osa praktiliste investeerimisnäpunäidetega pensionäridele. Uut materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes tudengipõlves võib-olla mõnda varasemat väljaannet lugesid, leiavad siit kuhjaga kasulikku.

Käesolev väljaanne heidab kriitilise pilgu „Juhusliku ekslemise“ varasemate väljaannete põhiteesile – turg hinnastab aktsiaid sedavõrd efektiivselt, et kinniseotud silmadega huupi börsinimekirja pihta nooli viskav šimpans võib koostada portfelli, mis toimib sama edukalt kui ekspertide selekteeritud aktsiad. Viimased nelikümmend viis aastat on see juhtmõte silmapaistvalt hästi vett pidanud. Üle kahe kolmandiku professionaalsetest fondivalitsejatest on jäänud passiivsele laiapõhjalisele indeksifondile tootluse poolest alla. Sellegipoolest leidub nii teadlaste kui ka praktikute ringis ikka veel neid, kes selle teooria paikapidavuses kahtlevad. Ning 1987. aasta oktoobri börsikrahh, internetimull ja 2008.–2009. aasta finantskriis tekitasid turgude paljukiidetud efektiivsuse kohta uusi küsimusi. Selles väljaandes on lahatud viimase aja poleemikat ja võetud uuesti vaatluse alla väide, et turgu on võimalik „lüüa“. Minu järeldustest ilmneb, et teated efektiivse turu hüpoteesi surmast on tugevasti liialdatud. See-eest vaatan uue nurga alt mitmesuguseid strateegiaid, mis usutavasti kallutavad eduvõimalusi aktsiate selekteerimisel üksikinvestori kasuks.

Põhiolemuselt on see raamat endistviisi ladusalt loetav teejuht üksikinvestorile investeerimismaailma. Olles üksikisikuid ja perekondi finantsstrateegiate alal nõustanud, on mulle üha selgemaks saanud, et riskitaluvus sõltub ennekõike inimese vanusest ja võimest teenida tulu ka investeerimisvälistest allikatest. Samuti kahaneb paljude investeeringute risk vastavalt investeeringu pikkusele. Sellest lähtuvalt peab optimaalne investeerimisstrateegia sõltuma investori vanusest. 14. peatükk pealkirjaga „Elutsükli teejuht investeerimisse“ peaks olema suureks abiks igas vanuses inimestele. Ainuüksi see peatükk on väärt üht kulukat konsultatsiooni isiklikult finantsnõustajalt.

Võlgnen jätkuvalt tänu kõigile neile, keda olen varasemates väljaannetes maininud. Lisaks pean mainima tervet hulka inimesi, kes on andnud erilise panuse kaheteistkümnendasse väljaandesse. Eriti suur tänu Michael Nolanile Bogle Research Institute’ist ja minu assistentidele Benjamin Tsole ja Anne Danieckile. Samuti olen tänulik Chris McIsaacile, Alexandra Burtonile ja Andrew Shumanile Vanguard Groupist, kes osutasid suurt abi andmete väljaotsimisel.

Tänama pean asjaliku abi eest ka Daniel Campbelli, Jakub Jurekit, Steven Leutholdi, Joyce Niesmani, Kristen Perlebergi, James Sarvist, Stacy Sarvist, Jeremy Schwartzi, Jeremy Siegelit ja Larry Swedroe’d. Minu koostöö W. W. Nortoniga on jätkuvalt hiilgav ning ma tänan Drake McFeelyt ja Nathaniel Dennettit asendamatu abi eest selle välja­ande kirjastamisel.

Eelmise kaheksa väljaande edukale valmimisele on kahtlemata suurima panuse andnud minu abikaasa Nancy Weiss Malkiel. Lisaks armastusväärsele innustusele ja toele on ta hoolikalt lugenud ka mitut käsikirja mustandit ning andnud lugematul hulgal soovitusi, mis on teksti märkimisväärselt parandanud ja selgemaks teinud. Jätkuvalt leiab ta vigu, mis on jäänud mulle ning kõigile korrektoritele ja toimetajatele kahe silma vahele. Mis aga kõige tähtsam – ta on toonud mu ellu kirjeldamatut rõõmu. Keegi ei vääri selle raamatu pühendust rohkem kui tema ja ta teine parim sõber Piper.

Burton G. Makliel

Princetoni ülikool

juuni 2018