Читать книгу Juhuslik ekslemine Wall Streetil - Burton G. Malkiel - Страница 9

1

Kindel vundament ja õhulossid

Kes on küünik? Inimene, kes teab kõige hinda, aga ei tea millegi väärtust.

– Oscar Wilde, „Leedi Windermere’i lehvik“

Selles raamatus viin teid Wall Streetile juhuslikult ekslema, olles teile teejuhiks keerulises finantsmaailmas ning jagades praktilist nõu investeerimisvõimaluste ja -strateegiate kohta. Paljud ütlevad, et üksikinvestoril pole tänapäeval Wall Streeti professionaalide vastu õieti mingit šanssi. Nad osutavad professionaalsetele investeerimisstrateegiatele, milles kasutatakse keerulisi tuletisinstrumente ja kõrgsageduskauplemist. Nad loevad uudiseid raamatupidamispettustest, suurfirmade ülevõttudest ja hästirahastatud riskifondide tegevusest. Kogu see rafineeritud süsteem annaks justkui mõista, et üksikinvestorile pole tänapäeva turul kohta. Kuid miski ei ole tõest kaugemal. Te võite tegutseda sama edukalt kui asjatundjad – võib-olla isegi paremini. Järjekindlad investorid hoidsid pea püsti, kui aktsiaturg 2009. aasta märtsis kukkus, ning nägid lõppkokkuvõttes oma investeeringu väärtuse taastumist ja jätkuvalt atraktiivset tootlust. Paljud profid aga jäid puupaljaks, ostes 2008. aastal tuletisväärtpabereid, millest nad aru ei saanud, või laadides 2000ndate alguses portfelli täis ülehinnatud tehnoloogiaaktsiaid.

See raamat on individuaalse investori kokkuvõtlik teejuht. Selles käsitletakse kõike alates kindlustusest ja lõpetades tulumaksuga. Siin on öeldud, kuidas osta elukindlustust ja kuidas jälgida, et pangad ja maaklerid teid ei nööriks. Juttu tuleb isegi sellest, mida teha kulla ja teemantidega. Kuid ennekõike on see raamat lihtaktsiatest – investeerimisvahendist, mis pole üksnes andnud minevikus heldet pikaajalist tootlust, vaid paistab pakkuvat ka häid võimalusi eelseisvateks aastateks. Elutsükli investeeringute teejuht, mida on käsitletud neljandas osas, jagab igas vanuses inimestele konkreetseid portfellisoovitusi nende finantseesmärkide täitmiseks ning annab muu hulgas ka nõu, kuidas investeerida pensionipõlves.

Mis on juhuslik ekslemine?

Juhuslik ekslemine on selline, kus tulevasi samme ja kursse ei saa ajaloolise info põhjal prognoosida. Börsi kontekstis tähendab see, et aktsiahindade lühiajalised muutused on ettearvamatud. Investeerimisnõustamine, kasumiprognoosid ja aktsiagraafikud on kasutud. Wall Streetil on „juhuslik ekslemine“ ropp väljend. See on akadeemilises maailmas välmitud termin, mida kasutatakse solvanguna professionaalsete ennustajate aadressil. Loogilise äärmuseni jõudes tähendab see, et kinniseotud silmadega ahv, kes börsinimekirja pihta nooli viskab, võib koostada niisama eduka portfelli kui aktsiaid selekteerivad eksperdid.

Peenetriibulistes ülikondades finantsanalüütikutele ei meeldi, et neid võrreldakse palja tagumikuga ahvidega. Nende vastuväitel on akadeemikud sedavõrd uppunud võrranditesse ja kreeka tähestikku (rääkimata kuivadest tekstidest), et pullil ja karul ei tehta enam vahet isegi portselanipoes. Turuprofessionaalid haaravad kaitseks akadeemikute pealetungi vastu kaks relva, milleks on fundamentaalanalüüs ja tehniline analüüs – neid vaatleme raamatu teises osas. Akadeemikud pareerivad seda taktikat nõnda, et hägustavad juhusliku ekslemise teooriat kolme variandiga („nõrk“, „pooltugev“ ja „tugev“) ning loovad omaenda teooria, mida nimetatakse uueks investeerimistehnoloogiaks. See hõlmab beeta, sealhulgas „nutika beeta“ kontseptsiooni, mille otsas ma kavatsen samuti pisut trampida. 2000ndate alguseks olid isegi mõned akadeemikud ühinenud professionaalide väitega, et aktsiaturg on siiski vähemalt mingil määral ennustatav. Kuid nagu näete, käib endiselt suur lahing, kus armu ei anta kellelegi, sest akadeemikutel on kaalul professorikohad ja professionaalidel preemiad. Seepärast usun, et teile meeldib see juhuslik ekslemine Wall Streetil. Siin on palju dramaatikat – teenitakse ja kaotatakse suuri varandusi ning väideldakse klassikaliste argumentidega nende põhjuste üle.

Kuid enne kui alustame, peaksin võib-olla tutvustama iseennast ja oma kvalifikatsiooni teie teejuhina. Olen seda raamatut kirjutades lähtunud oma isikliku tausta kolmest aspektist, mis kõik annavad aktsiaturule erineva perspektiivi.

Esimene on minu professionaalne kogemus investeerimisanalüüsi ja portfellihalduse valdkonnas. Alustasin karjääri turuprofessionaalina ühes Wall Streeti juhtivas investeerimisfirmas. Hiljem juhtisin rahvusvahelise kindlustusseltsi investeerimiskomisjoni ja olin palju aastaid maailma ühe suurima investeerimisfirma direktor. Need perspektiivid on olnud mulle asendamatu tähtsusega. Elus on asju, mida neitsi ei suuda päriselt mõista ega hinnata. Sama võib öelda ka aktsiaturu kohta.

Teine aspekt on minu praegune amet majandusteadlasena ja mitme investeerimiskomisjoni liikmena. Väärtpaberiturule ja investeerimiskäitumisele spetsialiseerudes olen omandanud üksikasjalised teadmised investeerimisvõimaluste akadeemilistest käsitlustest ja uutest avastustest.

Kolmas ja kindlasti mitte vähemtähtis aspekt on minu enda elu­põline investeerimistegevus ja edukas osalemine turul. Ma ei täpsusta, kui edukas, sest akadeemilise maailma iseärasuste hulka kuulub seegi, et professoril ei sobi raha teenida. Professor võib saada raha päranduseks või kaasavaraks, ta võib raha alati ohtralt kulutada, aga mitte kunagi teenida, sest see on ebaakadeemiline. Igatahes oodatakse õpetajalt „pühendumist“, või vähemalt nõndamoodi poliitikud ja ametnikud sageli ütlevad – eriti kui püütakse õigustada teadlaste madalaid palga­astmeid. Teadlased peavad püüdlema uute teadmiste, mitte rahaliste preemiate poole. Oma võitudest Wall Streetil räägin seepärast just praktilise investori aspektist.

Selles raamatus on palju fakte ja arve. Ärge laske end sellest heidutada. Need on mõeldud spetsiaalselt finantsala võhikutele ning annavad praktilist ja järeleproovitud investeerimisnõu. Teil pole vaja eelteadmisi, et seda järgida. Vaja on ainult huvi ja tahtmist oma investeeringuid enda kasuks tööle panna.

Investeerimine kui tänapäeva eluviis

Siinkohal tuleb ilmselt selgitada, mida mõtlen investeerimise all ja kuidas eristan seda tegevust spekuleerimisest. Investeerimist käsitan ma kui vara ostmise meetodit, mille eesmärk on teenida pikas perspektiivis kasumit mõistlikul määral prognoositava sissetuleku (dividendid, intressid või renditulu) ja/või vara kallinemisena. Investeeringu tootluse ajaline määratlus ja selle tootluse prognoositavus eristavad sageli investeeringut spekulatsioonist. Spekulant ostab aktsiaid eesmärgiga teenida kasumit lähiperspektiivis, mõne päeva või nädala jooksul. Investor ostab aktsiaid, mis tõenäoliselt annavad tulevikus aastate või aastakümnetega mõõdetava usaldusväärse rahavoo ja kapitalitulu.

Olgu üheselt öeldud, et see raamat ei ole spekulantidele: ma ei tõota teile üleöö rikastumist ega börsiimesid. Õigupoolest võiks selle raamatu alapealkiri olla „Kuidas saada rikkaks aeglaselt, aga kindlalt“. Pidage meeles, et ainuüksi nullis püsimiseks peavad teie investeeringud pakkuma inflatsiooniga võrdset tootlust.

Ameerika Ühendriikides ja suuremas osas arenenud maailmast langes inflatsioon 2000ndate alguses kahe protsendini või alla selle ja mõned analüütikud usuvad, et suhteline hinnastabiilsus jääb igaveseks püsima. Nende väitel on inflatsioon erand, mitte reegel, ning ajalooliselt on kiire tehnoloogilise progressi ja rahuaegse majanduse perioodid olnud stabiilsete või koguni langevate hindadega perioodid. Võib juhtuda, et eelseisvatel aastakümnetel on inflatsioon madal või puudub sootuks, aga usun, et investorid ei tohiks siiski välistada inflatsiooni võimalikku kiirenemist teatud hetkel tulevikus. Ehkki 1990ndatel ja 2000ndate alguses kiirenes tootlikkuse kasv, on see viimasel ajal aeglustunud ja ajalugu näitab, et paranemistempo on alati olnud ebaühtlane. Pealegi on tootlikkuse paranemist mõningates teenustele orienteeritud tegevustes raskem kohata. Keelpillikvartetis mängib ikka neli muusikut ja pimesoolt lõikab ikka üks kirurg ka kahekümne esimesel sajandil ning kui muusikute ja kirurgide palgad ajapikku tõusevad, tõuseb ka kontserdi­piletite ja pimesoolelõikuste kulu. Seega ei saa kõrvale jätta hindade tõususurvet.

Kui inflatsioon jätkub kiirusega kaks kuni kolm protsenti – mis on palju aeglasem kui 1970ndatel ja 1980ndate alguses –, avaldab see meie ostujõule ikkagi hävitavat mõju. Järgmisel leheküljel paiknev tabel näitab, mida on teinud keskmiselt neljaprotsendine inflatsioon aja­vahemikul 1962–2018. Minu hommikune ajaleht on kallinenud 5900 korda. Minu pärastlõunane Hershey šokolaaditahvel on üle kolmekümne korra kallim ja see tahvel on tegelikult väiksem kui 1962. aastal, mil ma magistrantuuris õppisin. Kui inflatsioon jätkuks samas tempos, maksab aastal 2025 praegune hommikune ajaleht üle viie dollari. On selge, et kui tahame kas või sellise mõõduka inflatsiooniga toime tulla, peame valima investeerimisstrateegia, mis säilitaks meie ostujõu. Vastasel juhul oleme määratud taluma järjest halvenevat elatustaset.

Investeerimine nõuab tööd, selles pole kahtlust. Romantilises kirjanduses leidub ohtralt lugusid suguvõsade suurest varandusest, mis on hooletuse või oskamatu rahaga ümberkäimise tõttu kaotatud. Kes võiks unustada kirsiaia maharaiumise häält Tšehhovi suurepärases näidendis? Ranevski perekonna allakäigu põhjustas vaba ettevõtlus, mitte marksistlik süsteem: nad ei teinud oma raha hoidmise nimel tööd. Isegi kui usaldate kogu oma vara investeerimisnõustajale või fondile, peate ikka teadma, milline nõustaja või fond sobib kõige paremini teie raha haldama. Sellest raamatust leiate teavet, mis peaks teie investeerimis­otsuste tegemist pisut hõlbustama.

Inflatsiooni jälg

	Keskmine 1962 (dollarites)	Keskmine 2018 (dollarites)	Hinnatõus (protsentides)	Keskmine inflatsioon aastas
Tarbijahinnaindeks	30,2	251	731,1	3,9%
Hershey šokolaad	0,05	1,59	3080	6,4%
New York Times	0,05	3	5900	7,6%
Lihtkiri	0,04	0,5	1150	4,6%
Bensiin (gallon)	0,31	2,9	835,5	4,1%
Hamburger (McDonald’s)	0,28*	4,79	1610,7	5,2%
Chevrolet	2529	26 000	928,1	4,2%
Sügavkülmutiga külmkapp	470	1397	197,2	2,0%

* 1963. aasta andmed.

Allikas: 1962. aasta hinnad – Forbes, 1. november 1977; 2014. aasta hinnad mitmesugustest riiklikest ja eraallikatest.

Kõige tähtsam on aga tõsiasi, et investeerimine on vahva. Vahva on oma intellekti tohutu investeerimiskogukonna vastu proovile panna ja näha, kuidas su vara seejuures akumuleerub. Põnev on jälgida oma investeeringute tootlust ja näha, kuidas su vara kasvab kiiremini kui palk. Samuti on huvitav teada saada uute toodete ja teenuste ning investeerimisvaldkonna uuenduste kohta. Edukas investor on enamasti mitmekülgsete teadmistega inimene, kes paneb oma loomuliku uudishimu ja intellektuaalsed huvid enda kasuks tööle.

Investeerimise teooria

Kogu tulu investeerimisest – ükskõik kas lihtaktsiatest või erakordsetest teemantidest – sõltub teatud määral tulevikusündmustest. See teebki investeerimise põnevaks: panustatakse oma võimele tulevikku ette näha. Traditsiooniliselt on elukutselised investorid kasutanud vara hindamisel üht kahest meetodist: kindla vundamendi või õhulossi teooriat. Nende teooriatega on teenitud ja kaotatud miljoneid dollareid. Dramaatikat lisab asjaolu, et need teooriad paistavad teineteist välistavat. Arusaamine kummastki meetodist on vajalik, kui tahate teha mõistlikke investeerimisotsuseid. Samuti on see eeltingimus, et säästa teid tõsistest prohmakatest. 20. sajandi lõpus levis Wall Streetil ka kolmas, akadeemilistes ringkondades sündinud teooria, mida nimetatakse uueks investeerimistehnoloogiaks. Hiljem käsitlen ka seda ja selle rakendust investeerimisanalüüsis.

Kindla vundamendi teooria

Kindla vundamendi teooria väidab, et iga investeerimisinstrument, olgu see siis lihtaktsia või kinnisvaraobjekt, toetub oma niinimetatud sisemisele väärtusele, mida on võimalik olemasolevate tingimuste ja tulevikuväljavaadete hoolika analüüsi kaudu kindlaks teha. Kui turuhind langeb sisemise väärtuse kindlast vundamendist madalamale (või tõuseb sellest kõrgemale), tekib soodne võimalus osta (müüa), sest lõppkokkuvõttes see kõrvalekalle korrigeeritakse – nii lubab vähemalt teooria. Investeerimisest saab siis igav, kuid selge ja konkreetne tegevus, mis seisneb tegeliku hinna ja sisemise väärtuse kindla vundamendi võrdlemises.

Raamatus „Investeerimisväärtuse teooria“ esitas Williams1 aktsia sisemise väärtuse määramise valemi. Williams rajas oma meetodi dividenditulule. Kurikavalalt lihtsustamist tõrjuda püüdes juurutas ta „diskonteerimise“ kontseptsiooni. Diskonteerimine seisneb põhimõtteliselt tulu vaatlemises tagurpidi. Te ei vaata, kui palju raha on teil järgmisel aastal (näiteks 1,05 dollarit, kui panete ühe dollari viieprotsendise intressiga säästukontole), vaid kui palju tulevikus oodatav raha on vähem väärt käesoleval hetkel (seega järgmise aasta üks dollar on tänasel päeval väärt ainult umbes 95 senti, mille saab investeerida viieprotsendise intressiga, et ettenähtud ajaks oleks olemas umbkaudu 1 dollar).

Williams suhtus oma teooriasse tegelikult täie tõsidusega. Ta jätkas sellest lähtuvalt, et aktsia sisemine väärtus võrdub kõikide tulevaste dividendide käesoleva (diskonteeritud) väärtusega. Kuigi väga vähesed said sellest aru, läks mõiste laialdaselt käibele ja praegu räägitakse investeerimisalal diskonteerimisest sagedasti. Lisatõuke andis sellele silmapaistev majandusteadlane ja investor, Yale’i ülikooli professor Irving Fisher.

Kindla vundamendi teooria loogiline tagapõhi väärib iseenesest tunnustust ja seda võib näitlikustada lihtaktsiate varal. Teooria rõhutab, et aktsia väärtus peab põhinema kasumivool, mida ettevõte on võimeline tulevikus dividendide või aktsiate tagasiostu kaudu jaotama. On arusaadav, et mida kõrgem on praegune dividend ja selle kasvutempo, seda suurem on aktsia väärtus. Seega on kasvutempo erinevus aktsiate hindamisel üks põhitegur. Nüüd tuleb mängu aga tulevikuootuste libe tegur. Väärtpaberianalüütikud ei pea hindama üksnes pikaajalist kasvumäära, vaid ka selle püsimise perioodi. Kui turg muutub tuleviku­kasvu kestuse suhtes ülemäära optimistlikuks, ei diskonteerita Wall Streetil levinud seisukoha kohaselt mitte üksnes tulevikku, vaid võib-olla koguni teispoolsust. Asi on selles, et kindla vundamendi teooria toetub mõningatele keerulistele ennustustele selle kohta, mil määral ja kui kaua kasv jätkub. Sisemise väärtuse vundament ei pruugi seega olla nii usaldusväärne, kui väidetakse.

Kindla vundamendi teooria ei piirdu üksnes majandusteadlastega. Tänu väga mõjukale raamatule, Benjamin Grahami ja David Doddi „Väärtpaberianalüüsile“, pöörati sellesse usku terve põlvkond Wall Streeti väärtpaberianalüütikuid. Praktiseeriv analüütik sai teada, et investeeringute mõistlik juhtimine seisneb lihtsalt ajutiselt sisemisest väärtusest odavamalt müüdavate aktsiate ostmises ja ajutiselt liiga kõrgelt hinnatud aktsiate müümises. Nii lihtne see oligi. Grahami ja Doddi meetodi vahest kõige edukam jünger on olnud osav keskläänlane nimega Warren Buffett, keda sageli kutsutakse ka Omaha Oraakliks. Buffetti legendaarne investeerimistootlus põhineb väidetavalt just kindla vundamendi teoorial.

Õhulossi teooria

Õhulossi investeerimisteooria keskendub psüühilistele väärtustele. Kuulus majandusteadlane ja edukas investor John Maynard Keynes sõnastas selle teooria kõige selgemalt 1936. aastal. Tema arvates eelistavad professionaalsed investorid sisemise väärtuse hindamise asemel pühendada oma energia sellele, et analüüsida, kuidas investorite mass tulevikus tõenäoliselt käitub ja kuidas optimismiperioodidel kiputakse ehitama oma lootustest õhulosse. Edukas investor püüab hinnata, millises investeerimisolukorras ollakse kõige altimad õhulosse ehitama, ja siis rahvamasse ennetades oste sooritada.

Keynesi sõnul nõuab kindla vundamendi teooria liiga palju tööd ja on kaheldava väärtusega. Keynes talitas oma sõnade järgi. Kui Londoni finantsistid pikki tunde rahvarohketes kontorites rügasid, mängis tema börsil igal hommikul pool tundi otse voodist. Sellise pingutusest prii investeerimismeetodiga teenis ta omaenda kontole mitu miljonit naela ning kümnekordistas Cambridge’i ülikooli King’s College’i fondi vara.

Depressiooniaastatel, mis Keynesile kuulsuse tõid, keskendus enamik tema ideedele majanduse stimuleerimisest. Tollal polnud kerge õhulosse ehitada või teiste õhulosse ette kujutada. Sellegipoolest pühendas Keynes oma raamatus „Hõive, intressi ja raha üldteooria“2 terve peatüki aktsiaturgudele ja investorite ootuste tähtsusele.

Aktsiate kohta märkis Keynes, et keegi ei tea kindlalt, mis mõjutab tulevasi kasumiväljavaateid ja dividendimakseid. Ta ütles, et valdavalt pole need isikud selle tulemusena „tegelikult huvitatud üle investeeringu eluea kujuneva tõenäolise tulu täpsest ennustamisest, vaid nad püüavad ette näha laiema üldsuse konventsionaalsete hinnangute lühiajalisi muutusi“. Teisisõnu rakendas Keynes aktsiaturgude analüüsil psühholoogilisi printsiipe, mitte majanduslikku hindamist. Ta kirjutas: „Pole mõistlik maksta ٢٥ ühikut investeeringu eest, mille tulevasel tulul põhinev väärtus on ٣٠, kuid mille puhul usutakse, et turg hindab selle väärtuseks kolme kuu pärast ٢٠.“

Keynes kirjeldas mängu aktsiaturul sellises võtmes, mis oli tema kaasmaalastele hõlpsasti arusaadav: see sarnaneb ajalehtede korraldatud võistlustega, kus võistlejad peavad saja foto seast välja valima kuus kõige ilusamat nägu ning auhind antakse tollele, kelle valik sarnaneb kõige rohkem võistlejate keskmisele eelistusele.

Tark mängija saab aru, et isiklikud ilukriteeriumid võidule ei vii. Parem strateegia on valida nägusid, mis tõenäoliselt köidavad teisi mängijaid. Sellel loogikal on kalduvus lumepallina edasi veereda. Lõppude lõpuks mängivad ju ka teised võistlejad seda mängu vähemalt sama terase käsitusega. Seega, optimaalne strateegia pole mitte valida enda meelest kõige ilusamaid nägusid ega neid, mis tõenäoliselt köidavad teisi mängijaid, vaid hoopis prognoosida, milliseks kujuneb tõenäoline keskmine arvamus selle kohta, milline võiks olla keskmine arvamus, või minna selles jadas veelgi kaugemale. Niipalju siis brittide iludusvõistlustest.

Ajalehe iludusvõistluse analoogia kujutab endast õhulossi teooria ülimat rakendust hindade määratlemisel. Investeering on ostjale väärt teatud hinda, sest viimane eeldab, et seda saab kellelegi teisele kõrgema hinnaga edasi müüa. Teisisõnu püsib investeering üleval omaenda jõul. Järgmine ostja eeldab omakorda, et tulevased ostjad omistavad sellele veel kõrgema väärtuse.

Sedalaadi maailmas jääb iga hetk keegi pika ninaga – ja tema roll on osta teie investeering kallima hinnaga, kui teie maksite. Igasugune hind sobib senikaua, kui leidub keegi, kes on valmis rohkem maksma. Selle taga pole mingeid muid kaalutlusi peale massipsühholoogia. Tark investor peab üksnes teisi ennetama – kohe alguses sisenema. Seda teooriat võib ilustamata nimetada ka „suurema lolli“ teooriaks. Täiesti vastuvõetav on maksta millegi väärtusele kolmekordselt peale, kui pärastpoole leiad mõne süütukese, kes maksab peale viiekordselt.

Õhulossi teoorial on palju pooldajaid nii finantsmaailmas kui ka akadeemilistes ringkondades. Nobeli preemia laureaat Robert Shiller väidab oma raamatus „Arutu õhin“, et 1990ndate lõpu interneti- ja tehnoloogiaaktsiate maaniat saab seletada üksnes massipsühholoogia võtmes. Ülikoolides muutusid 2000ndate alguses aktsiaturgude käsitlemisel populaarseks nõndanimetatud käitumisökonoomika teooriad. Psühholoog Daniel Kahneman võitis oma viljaka panusega käitumis­ökonoomikasse 2002. aastal Nobeli majanduspreemia. Varem vedas seda suundumust Oskar Morgenstern, kes väitis, et aktsiate sisemist väärtust otsides aetakse taga tühja tuult. Ta leidis, et iga investor peaks riputama oma laua kohale seinale järgmise mõttetera:

Res tantum valet quantum vendi potest.

(Asi on väärt ainult seda, mida keegi teine selle eest maksab.)

Kuidas juhuslikult ekselda?

Nüüd, kui oleme sissejuhatusega ühel pool, tulge koos minuga investeerimispadrikusse juhuslikult ekslema ja lõpuks ka Wall Streetile jalutama. Minu esimene ülesanne on tutvustada teile ajaloolisi hinnastamis­mustreid ja nende mõju investeeringute hinnastamise kahele teooriale. Santayana hoiatas, et kui me minevikust õppust ei võta, oleme määratud kordama samu vigu. Seepärast kirjeldan mõningaid silmapaistvaid hullustusi – nii kaugemast kui ka lähemast minevikust. Muidugi võib mõni õlgu kehitada, kuuldes tulbisibulate üleüldisest ostumaaniast 17. sajandi Hollandis või Lõunamere aktsiamullist 18. sajandi Inglismaal. Keegi ei saa aga mööda vaadata 1970ndate elegantse poolsaja hullusest, Jaapani maa- ja aktsiahindade uskumatust buumist ning sama fenomenaalsest kokkuvarisemisest 1990ndate alguses, 1999. aasta ja 2000. aasta alguse internetihullusest ning 2006.–2007. aasta USA kinnisvaramullist. Need hoiatavad jätkuvalt, et ei üksikinvestorid ega professionaalid pole mineviku vigade eest kaitstud.

1 John Burr Williams (1900–1989) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane ja üks fundamentaalanalüüsi koolkonna alusepanijaid. Tema 1938. aastal osalt oma kulu ja kirjadega ilmunud teos „Investeerimisväärtuse teooria“ põhineb tema doktoritööl Harvardis; mitmed majandusteadlased peavad seda raamatut arusaamatult vähe tähelepanu pälvinud investeerimisalaseks tüvitekstiks. (Toimetaja märkus.)

2 Ilmus eesti keeles 2018, kirjastus Ilmamaa, tõlkija Alari Purju. (Toimetaja märkus.)