Читать книгу Annie Thorne'i kadumine - C. J. Tudor - Страница 4

Juba enne majja sisenemist teab Gary, et asi on hull.

Seda on tunda kleepuvmagusast lõhnast, mis avatud uksest välja hoovab; kärbestest, kes sumisevad kleepuvas, kuumas koridoris ja, kui see kõik ei reeda veel ühemõtteliselt, et selles majas on midagi valesti, valesti kõige halvemal võimalikul moel, siis kinnitab seda vaikus.

Sissesõiduteel seisab kena valge Fiat, eesukse kõrvale on toetatud jalgratas, kummikud kohe ukse juures jalast lükatud. Perekonna kodu. Ja isegi kui perekonna kodu on tühi, on selles elu kaja. Sellel ei tohiks lasuda raske, halvaendeline, lämmatav vaikus nagu siin.

Siiski hüüab ta uuesti. „Halloo! On siin keegi?”

Cheryl tõstab käe ja koputab järsult vastu avatud ust. Kui nad saabusid, oli see kinni, aga mitte lukus. Jällegi, see on valesti. Arnhill võib küll olla väike alev, aga uksi siin ikkagi lukustatakse.

„Politsei!” hüüab Cheryl.

Mitte midagi. Ei ühtki vaikset sammu, kriuksu ega sosinat. Gary ohkab mõistes, et tal on ebausklik tõrksus siseneda. Mitte ainult surma mõrkja leha pärast. On veel midagi. Midagi ürgset, mis näib teda õhutavat ümber pöörduma ja otsekohe lahkuma.

„Seeru?” Cheryl vaatab tema poole üles, üks pliiatspeenike kulm küsivalt kergitatud.

Gary vaatab oma saja kuuekümne viie sentimeetrist, vaevu üle neljakümne viie kilo kaaluvat paarilist. Ise paarkümmend sentimeetrit pikem ja pea saja kahekümne kilone, paistab Gary nagu Baloo Cheryli kui hapra Bambi kõrval. Vähemalt välimuselt. Isiksuseomaduste poolest piisab, kui mainida, et Gary nutab Disney filme vaadates.

Ta noogutab naisele napilt ja süngelt ning nad sisenevad majja.

Vänge, tugev laguneva inimese hais on kohutav. Gary neelatab, püüab hingata suu kaudu, soovib kogu hingest, et keegi teine – ükskõik kes teine – oleks vastanud sellele väljakutsele. Cheryli näole ilmub tülgastunud ilme ja ta katab käega nina.

Väikeste majade planeering on üldiselt üsna ühetaoline. Väike esik. Trepp vasakut kätt. Elutuba paremal ja tagaossa paigutatud tibatilluke köök. Gary pöördub elutoa poole. Lükkab ukse lahti.

Gary on varemgi surnukehasid näinud. Last, kelle alla ajanud juht on põgenenud. Teismelist, kes on lömastatud traktori all. Need olid kohutavad, jah. Päris kindlasti tarbetud. Aga see. See on hull, mõtleb ta jälle. Tõesti hull.

„Persse,” sosistab Cheryl ja Gary ei oleks osanud seda paremini sõnastada.

Kõik on edasi antud selle ühe vandesõnaga. Persse.

Kulunud nahkdiivanil keset tuba, nägu lameekraan-televiisori poole, on kokku vajunud naine. Televiisori ekraanis on mõrad nagu ämblikuvõrk, millel ronivad laisalt kümned rammusad porikärbsed.

Ülejäänud sumisevad naise ümber. Surnukeha ümber, parandab Gary ennast. Enam pole tegemist inimesega. Lihtsalt laip. Lihtsalt järjekordne juhtum. Võta ennast kokku.

Vaatamata kõdunemisest tingitud pundumisele saab ta aru, et elavana oli naine ilmselt sale, laiguline ja roheliste veresoonte mustriga kaetud nahk oli olnud hele. Ta on hästi riides. Ruuduline pluus, liibuvad teksad ja nahksaapad. Oli raske öelda, kui vana ta on, peamiselt selle pärast, et suurem osa tema pealaest oli puudu. Noh, mitte päriselt puudu. Gary näeb, et selle kamakaid on kleepunud seina, raamaturiiuli ja diivanipatjade külge.

Pole suurt kahtlust, kes päästikule vajutas. Naise süles vedeleb jahipüss, turses sõrmed selle ümber punnis. Kiiresti hindab Gary, mis siin ilmselt juhtus. Püssitoru oli torgatud suhu, naine vajutas päästikut, kuuli väljumishaav on veidi vasakul, seal on kõige hullemad vigastused ja see on loogiline, kuna püss on paremas käes.

Gary ei tea kohtuekspertiisist suurt midagi, ta on ainult seersant, aga ta vaatab palju „CSI”-d.

Lagunemine on ilmselt toimunud üsna kiiresti. Väikeses majas on palav, tegelikult lämmatav. Väljas on sooja umbes kakskümmend viis kraadi, aknad on kinni ja ehkki kardinad on ees, on sees ilmselt üle kolmekümne. Gary tunneb juba, kuidas higi mööda selga alla tilgub ja kaenlaalused niiskeks muudab. Cheryl, kes ei lähe kunagi närvi, kuivatab laupa ja näib ennast halvasti tundvat.

„Pask. Milline jälkus,” ütleb ta ja tema hääles on väsimus, mida Gary kuuleb väga harva.

Ta vahib diivanil vedelevat laipa, raputab pead ja vaatab siis kiiresti ülejäänud ruumis ringi, huuled pruntis ja ilme sünge. Gary teab, mida ta mõtleb. Kena maja. Kena auto. Kenad riided. Aga ei või iial päriselt teada. Sa ei tea kunagi päriselt, mis toimub inimese sees.

Lisaks nahast diivanile on mööbliesemetest toas veel ainult raske tammepuidust raamaturiiul, väike diivanilaud ja televiisor. Gary vaatab jälle ringi, nuputab, miks on ekraanis pragu ja miks ekraanil ronimine kärbestele nii suurt huvi pakub. Ta astub paar sammu edasi, tema jalgade all krudisevad klaasikillud ja ta kummardub.

Lähemale jõudnuna märkab ta põhjust. Mõranenud klaas on kaetud tumeda tardunud verega. Suurem osa on mööda ekraani alla nõrgunud, maas on põrandalaudadel laiali voolanud kleepuv loik, kuhu sisse astumisest, nagu ta aru saab, on ta napilt pääsenud.

Cheryl astub lähemale ja peatub tema kõrval. „Mis see on? Veri?”

Gary mõtleb jalgrattale. Kummikutele. Vaikusele.

„Me peame kogu maja üle vaatama,” ütleb ta. Cheryl vaatab talle mureliku pilguga otsa ja noogutab.

Astmed on järsud, kriuksuvad ja nendel on veel tumedat verd. Ülal avaneb kitsas koridor kahte magamistuppa ja tibatillukesse vannituppa. Kui üldse võimalik, on kuumus koridoris veel intensiivsem, hais veel vastikum. Gary viipab Cherylile, et too läheks ja vaataks vannituppa. Hetkeks arvab ta, et Cheryl hakkab vastu vaidlema. On ilmselge, et lõhn pärineb ühest magamistoast, aga kordki laseb naine tal ülemust mängida ja kõnnib ettevaatlikult üle koridori.

Suus kibe metallimaitse, põrnitseb Gary esimese magamistoa ust ja lükkab selle siis aeglaselt lahti.

See on naise tuba. Puhas, korras ja tühi. Ühes nurgas garderoob, akna lähedal kummut, suurel voodil laitmatu kreemjas voodikate. Laual voodi kõrval on lamp ja lihtsas puitraamis foto. Ta läheb sinna ja võtab pildi kätte. Noor poiss, kümne või üheteistkümne aastane, väike ja kiitsakas, hambaid paljastava naeratuse ja sassis heledate juustega. Oh Jumal, tabab ta enda palvetamast. Palun, Jumal, ei.

Süda veel raskem, läheb ta tagasi koridori ja leiab sealt kahvatu ja pingul Cheryli.

„Vannitoas pole midagi,” ütleb Cheryl ja mees teab, et ta mõtleb sama. Ainult üks tuba on jäänud. Ainult üks uks, mille tagant nad leiavad peaauhinna. Gary ajab vihase liigutusega kärbse minema ja, kui hais teda juba ei lämmataks, hingaks ta enda rahustamiseks sügavalt sisse. Ta sirutab hoopis käe uksenupule ja lükkab ukse lahti.

Cheryl on liiga sitke, et oksele hakata, aga Gary kuuleb, et ta öögib. Tema enda kõhus keerab äkitselt väga kõvasti, aga ta suudab iivelduse tagasi tõrjuda.

Ta eksis, kui arvas, et see on hull. See on kuradi õudusunenägu.

Poiss lamab voodil, seljas liiga suur T-särk, jalas lotendavad lühikesed püksid ja valged spordisokid. Sokkide elastne ülemine serv soonib jalgade pundunud lihasse.

Gary märkab paratamatult, et sokid on erevalged. Pimestavvalged. Esimest-korda-jalas valged. Nagu valgendi reklaam. Või võib-olla need lihtsalt tunduvad sellised, sest kõik muu on punane. Tumepunane. Liiga suurel T-särgil on punased viirud, punane on määritud üle patjade ja linade. Ja seal, kus peaks olema poisi nägu, on ainult suur puderjas punane mass, milles pole võimalik eraldada näojooni, see on täis toimekaid musti putukaid, kärbseid ja põrnikaid, need vingerdavad purunenud ihus sisse ja välja.

Uuesti kerkib tema vaimusilma ette mõranenud teleekraan ja vereloik põrandal ja korraga mõistab ta toimunut. Poisi pead taoti ikka ja jälle vastu televiisorit ja peksti siis vastu põrandat kuni teda pole võimalik ära tunda, kuni tal ei ole enam nägu.

Ja võib-olla see oligi asja mõte, oletab ta ja kergitab siis pilgu järjekordse punasele. Kõige ilmsemale punasele. Punasele, millest on võimatu mööda vaadata. Poisi surnukeha kohale seinale on kritseldatud suurte tähtedega:

POLE MINU POEG