Читать книгу Annie Thorne'i kadumine - C. J. Tudor - Страница 5

Ära kunagi mine tagasi. Nõnda sulle alati öeldakse. Kõik on vahepeal muutunud. Asjad ei ole nii, nagu sina mäletad. Saa minevikust üle. Loomulikult, seda viimast on lihtsam öelda kui teha. Minevikul on kombeks uuesti üles kerkida. Nagu halval karril.

Ma ei taha tagasi minna. Tõesti. Mu soovinimekirjas on sellest kõrgemal paljud asjad, näiteks see, kui rotid mu elusast peast nahka pistaksid või rivitants. Nii kangesti ei taha ma uuesti näha seda sitaauku, kus ma üles kasvasin. Aga mõnikord pole midagi peale vale valiku.

Sellepärast sõidan mööda looklevat maanteed läbi Nottinghamshire’i põhjaosa maapiirkondade, kell on hommikul vaevalt seitse. Ma ei ole seda maanteed ammu näinud. Kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole ma ammu näinud, et kell oleks seitse hommikul.

Tee on tühi. Minust sõidab mööda ainult paar autot, üks neist laseb signaali (kahtlemata osutab juht sellele, et ma takistan tema lewishamiltonilikku edenemist mistahes närusele töökohale, kuhu ta lihtsalt peab paar minutit varem jõudma). Kui õiglane olla, siis ma sõidan aeglaselt. Nina vastu tuuleklaasi, käed pigistavad rooli, sõrmenukid valged ja teravad – aeglaselt.

Mulle ei meeldi autot juhtida. Püüan seda võimalusel vältida. Käin jala või sõidan bussiga või teen pikemaid reise rongiga.

Kahjuks ei jää Arnhill ühegi bussi marsruudile ja lähim raudteejaam on kahekümne kilomeetri kaugusel. Ainus tegelik võimalus on auto. Jällegi: mõnikord ei ole valikut.

Näitan suunda ja lahkun maanteelt trobikonnale veel kitsamatele, reetlikumatele kohalikele teedele. Kummalgi pool laiutavad väsinud pruunid ja määrdunud rohelised põllud, arukaskede võpsiku vahel nuhutavad poollagunenud roostes laineplekist hüttidest õhku sead. Sherwoodi mets, või mis sellest järele on jäänud. Tänapäeval on teil Robin Hoodi ja Väikese Johni leidmiseks lootust veel ainult halvasti maalitud siltidelt allakäinud kõrtside uste kohal. Mehed kõrtsides on tavaliselt enam kui vahvad ja röövivad sinult ainult su hambad – kui sa neile vale pilguga otsa vaatad.

See ei ole tingimata sünge põhjaosa. Nottinghamshire ei ole tegelikult kuigi kaugel põhjas – välja arvatud juhul, kui sa pole kunagi lahkunud M25 põrgulikust embusest – aga see on kuidagi värvitu, lame, selles puudub elujõud, mida võiks maapiirkonnast oodata. Nagu oleksid kaevandused, mis siin kunagi nii valdavad olid, sellel paigal kuidagi elu seest välja kaapinud.

Lõpuks, tükk aega pärast seda, kui nägin viimati midagi tsivilisatsiooniga sarnanevat või vähemalt McDonaldsit, möödun vasakule jäävast kõverast ja päevinäinud sildist: ARNHILL TERVITAB TEID.

Selle alla oli mingi sõnakas väike sitapea lisanud: ET TEILE TAHA KEERATA.

Arnhill ei ole sõbralik alev. See on kibestunud, pahatahtlik ja hapu. See hoiab omaette ja vaatleb külalisi umbusklikult. See on samal ajal nii stoiline ja järjekindel kui ka väsinud. See on sedasorti alev, mis sind saabumisel kurjalt põrnitseb ja sülitab vastikust tundes, kui sa lahkud.

Kui mitte arvestada paari talumaja ja vanemaid kivimaju alevi servas, ei ole Arnhill ei omapärane ega maaliline. Ehkki kaevandus suleti lõplikult peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, kulgeb selle pärand endiselt läbi alevi nagu maagisoon jookseb läbi maa. Pole õlgkatuseid ega räästas rippuvaid lillekorvikesi. Majade ees ripub ainult pesu ja aeg-ajalt mõni St. George’i lipp.

Ühetaolised nõgistest tellistest ridaelamud lösutavad peatänava ääres koos ühe näruse kõrtsiga: Running Fox. Kõrtse oli kaks veel – Arnhill Arms ja Bull – aga need panid uksed ammu kinni. Vanasti (minu ajal), pigistas Foxi peremees – Mustlane – silma kinni, kui mõned vanemad poisid seal jõid. Mäletan ikka veel, kuidas oksendasin räpases peldikus välja kolm pinti Snakebite’i^[1.] ja mulle tundus, et ka suurema osa oma soolikatest, ning nägin lõpetades, et ta oli mopi ja pangega ootel.

Wandering Dragon selle kõrval, kust saab kaasa osta kala ja friikaid, on sarnasel kombel jäänud puutumata progressist, uuest värvikihist või – olen valmis kihla vedama – uuest menüüst. Mu täiuslikus mälupildis on üks lünk: väike nurgapood, kust tavatsesime osta kotiga odavaid maiustusi, ümmargusi grillvõileibu ja Whami batoone, on kadunud. Selle kohal on Sainsbury keti kauplus. Mulle paistab, et isegi Arnhill ei ole progressimarsi suhtes täiesti immuunne.

Kui seda mitte arvestada, leiavad kinnitust mu kõige hullemad hirmud. Midagi ei ole muutunud. Koht on kahjuks täpselt selline, millisena ma seda mäletan.

Sõidan mööda peatänavat edasi, möödun närusest laste mänguväljakust ja alevi pisikesest haljasalast. Selle keskel seisab kaevuri kuju. Mälestusmärk kaevandustöötajatele, kes said 1949. aastal surma Arnhilli söekaevanduse katastroofis.

Olles möödunud alevi silmatorkavamatest paikadest ja sõitnud üles väikesest künkast, näen kooli väravaid. Arnhilli Akadeemia – nagu seda nüüd nimetatakse. Hooned on saanud uue fassaadi, vananev Inglise keele plokk, mille otsast üks laps kunagi päris ülevalt alla kukkus, on maha tõmmatud, ja selle asemel on uus, pinkidega plats. Sitajunni võib katta säravate litritega, aga sitajunniks jääb see siiski. Küll mina juba tean.

Keeran maja taha personali parkimisplatsile ja ronin oma päevinäinud vanast Golfist välja. Parkimisplatsil on veel kaks autot – punane Corsa ja vana Saab. Koolid on suvevaheajal harva tühjad.

Õpetajad peavad õppekavad valmis kirjutama, korrastama klasside infotahvlid, üle vaatama sekkumisprogrammid. Ja mõnikord osalema tööintervjuudel.

Lukustan auto ja, püüdes mitte longata, hakkan minema valvelauda. Mu jalg valutab täna. Osalt autosõidu pärast, osalt siin olemise pinge tõttu. Mõned inimesed saavad migreenihoogusid; mina saan selle vaste oma haiges jalas. Peaksin tõesti keppi kasutama. Aga ma vihkan seda. See tekitab minus tunde, nagu oleksin ma sant. Inimesed vaatavad mind haletsusega. Ma vihkan, kui mind haletsetakse. Haletsus tuleks hoida nendele, kes seda väärivad.

Veidi nägu krimpsutades kõnnin trepist üles peaukseni. Läikiv plakat trepi kohal teatab: „Hea, parem, kõige parem. Ära iial anna järel’! Kuni sinu heast saab parem, paremast saab kõige parem.”

Inspireeriv kraam. Aga ma ei saa midagi parata, et mõtlen Homer Simpsoni alternatiivsele variandile: „Lapsed, te püüdsite kõigest väest ja kukkusite haledalt läbi. Saite selgeks, et ei tasu proovidagi.”

Vajutan fonoluku nuppu ukse kõrval. Valjuhääldi ragiseb ja kummardun rääkimiseks lähemale.

„Tulin kohtuma härra Price’iga.”

Veel üks ragin, raadiohäire läbitungiv vingumine ja siis uks sumiseb. Lükkan selle kõrva hõõrudes lahti ja astun sisse.

Esimese asjana lööb mulle vastu lõhn. Igal koolil on oma eripärane lõhn. Moodsates koolides koosneb see desinfitseerimisvahendite ja ekraanipuhastaja lõhnast. Õppemaksuga koolides on see kriidi, puitpõrandate ja raha lõhn. Arhhilli Akadeemia lõhnab liisunud burgerite, ummistunud tualettide ja hormoonide järele.

„Tere!”

Valvelaua klaasi taga tõstab pilgu rangeilmeline lühikeste hallide juuste ja prillidega naine.

Preili Grayson? Kindlasti mitte. Ta peaks kindla peale juba pensionil olema? Siis ma märkan seda. Esilekerkiv pruun sünnimärk tema lõual, endiselt võrsuvad sellest samasugused jäigad mustad karvad. Jeesus. See on tõesti tema. See tähendab, et kõigi nende aastate eest, kui ma arvasin, et ta on kuradima dinosauruste ajastust, oli ta ainult – kui palju? – nelikümmend? Sama vana kui mina praegu.

„Ma tulin kohtuma härra Price’iga,” kordan ma. „Mina olen Joe ... härra Thorne.”

Ootan äratundmisvälgatust. Ei midagi. Aga see oli ammu ja ta on näinud sellest uksest käimas paljusid õpilasi. Ma ei ole seesama liiga suures koolivormis kõhn lapsuke, kes vudiks valvelauast läbi kangesti lootes, et ei kuule, kuidas ta su nime haugatab ja kooli nõuetele mittevastavate ketside või pükstest väljas oleva särgi eest sulle peapesu teeb.

Preili Grayson ei olnud läbinisti halb. Nägin tema väikeses kabinetis tihti mõnda nõrgemat, häbelikumat last. Kui kooli õde ei olnud kohal, pani ta kriimustatud põlvedele plaastreid, laskis neil seal redutada ja mahla juua, kuni nad ootasid kohtumist õpetajaga või aitasid nad teda dokumentidega, mida iganes, et pakkuda väikest puhkust mänguväljaku piinadest. Väike pelgupaik.

Kartsin teda sellegipoolest nagu tuld.

Kardan ikka veel, saan ma aru. Ta ohkab – viisil, mis suudab edasi anda, et ma raiskan tema, enda ja kooli aega – ning sirutab käe telefoni järele. Imestan, miks ta täna siin on. Ta ei ole üks õpetajatest. Ehkki, mingil moel see ei üllata mind. Lapsena ei suutnud ma kuidagi kujutleda preili Graysonit koolist väljaspool. Ta oli osa ehitisest. Kõikjalviibiv.

„Härra Price?” haugatab ta. „Minu juures on härra Thorne, kes tuli teiega kohtuma. Hästi. Olgu. Kena.” Ta paneb toru tagasi hargile. „Ta tuleb kohe.”

„Suurepärane. Aitäh.”

Minust rohkem välja tegemata pöördub ta tagasi arvuti poole. Ei paku ta teed ega kohvi. Ja just praegu nõuab iga viimne mu rakk karjudes kofeiini. Kükitan plasttoolil, püüan mitte näha välja nagu pahateole sattunud õpilane, kes ootab koolidirektorit. Mu põlv tuksleb. Surun käed selle peal kokku, liigest vargsi sõrmedega masseerides.

Näen aknast paari ilma koolivormita last kooli väravate juures jändamas. Nad kulistavad Red Bulli ja naeravad millegi üle nende nutitelefonides. Minust uhkab üle déjà vu. Olen taas viieteistkümneaastane, tolgendan samade väravate juures, kulistan pudelist Panda Colat ja ... mille kohale me enne nutitelefone itsitama kummardusime? Küllap mõne Smash Hits’i eksemplari või varastatud pornoajakirja kohale.

Pööran pilgu kõrvale ja vahin oma saapaid. Nahk on veidi kulunud. Oleksin pidanud neid viksima. Ma tõesti vajan kohvi. Annan peaaegu alla ja küsin endale seda kuramuse jooki, kui kuulen kingade kriuksumist läikima löödud linoleumil ja suure koridori kahepoolsed uksed lendavad lahti.

„Joseph Thorne?”

Tõusen. Harry Price on täpselt niisugune, nagu ma arvasin ta olevat ja vähem. Kõhn, kurnatud väljanägemisega mees viiekümnendate eluaastate keskel, seljas vormitu ülikond, jalas nahast sussid. Tema juuksed on hõredad ja hallid, kammitud üle pea näo kohal, mis näeb välja, nagu oleks see pidevas kohutavalt halbade uudiste saabumise ootuses. Nagu halva habemeajamisvedeliku lõhn, ümbritseb teda vaevatud alistumuse ilme.

Ta naeratab. Kõveralt, hambad nikotiiniplekilised. See meenutab mulle, et ma ei ole Manchesterist lahkumisest saadik ühtegi suitsu teinud. See, kombineerituna ihaga kohvi järele, tekitab minus tahtmise hambaid kiristada, kuni need lagunevad.

Sirutan hoopis käe ja suudan vastuseks näole manada midagi, mille loodan olevat meeldiva naeratuse. „Meeldiv kohtuda.”

Näen, et ta hindab mind kiiresti. Olen temast vähemalt viis sentimeetrit pikem. Habe on korralikult aetud. Korralik ülikond, uuena oli see kallis. Tumedad juuksed, ehkki viimasel ajal on neisse segunenud üha rohkem halli. Tumedad silmad, millesse on segunenud rohkem verd. Mulle on öeldud, et mul on aus nägu. See näitab kenasti, kui vähe inimesed taipavad.

Ta haarab mu käe ja surub seda kõvasti. „Mu kabinet jääb siiapoole.”

Kohendan õlal kotti, püüan kehva jala korralikult kõndima sundida ja järgnen Harryle tema kabinetti. Minu etteaste.

„Nii, teie soovituskiri eelmiselt direktorilt on hiilgav.”

Peabki olema. Kirjutasin selle ise.

„Tänan teid.”

„Tegelikult paistab kõik väga muljetavaldav.”

Üks minu erilisi oskusi on paska ajada.

„Aga ...”

Palun väga, käes.

„Sellest, kui te viimati tööl käisite, on päris palju aega möödas – üle aasta.”

Sirutan käe lahja piimakohvi järele, mille preili Grayson viimaks minu ette lauale lajatas. Võtan lonksukese ja püüan mitte nägusid teha.

„Jah, teate, see oli teadlik otsus. Otsustasin, et tahan vaheaastat. Ma olen viisteist aastat õpetaja olnud. Oli paras aeg ennast laadida. Mõelda tulevikule. Otsustada, mida ma järgmiseks teha tahan.”

„Ja kui tohib küsida, mida te oma vaheaastal tegite? Teie CV on pisut ähmane.”

„Andsin eratunde. Tegin vabatahtlikku tööd. Õpetasin mõnda aega välismaal.”

„Tõesti? Kus kandis?”

„Botswanas.”

Botswanas? Kust kuradi kohast see tuli? Ma ei usu, et ma selle paiga kuramuse kaardilt üleski leiaksin.

„See on väga kiiduväärne.”

Ja nutikas.

„See polnud läbinisti omakasupüüdmatu. Ilm on parem.”

Me mõlemad naerame.

„Ja nüüd tahate uuesti täiskohaga õpetama hakata?”

„Jah, ma olen valmis oma karjääri järgmiseks etapiks.”

„Nii, minu järgmine küsimus on – miks te tahate töötada siin, Arnhilli Akadeemias? Lähtudes teie CV-st, oleksin ma arvanud, et te saate koolide vahel valida?”

Lähtudes mu CV-st, peaks mul ilmselt olema Nobeli rahupreemia.

„Noh,” ütlen ma, „ma olen kohalik. Ma kasvasin üles Arnhillis. Usun, et ma tahaksin kogukonnale midagi vastu anda.”

Paistab, et ta tunneb ennast ebamugavalt, sobrab laual olevates paberites. „Kas te olete kursis asjaoludega, mille tõttu see töökoht vabanes?”

„Ma lugesin uudist.”

„Ja mis tundeid see teis äratab?”

„See on traagiline. Kohutav. Aga üks tragöödia ei peaks määratlema tervet kooli.”

„Mul on hea meel, et te nii ütlete.”

Mul on hea meel, et ma nii harjutasin.

„Ehkki,” lisan ma, „ma mõistan, et te kõik olete ilmselt endiselt endast väga väljas.”

„Proua Morton oli populaarne õpetaja.”

„Kindlasti.”

„Ja Ben, noh, ta oli paljutõotav õpilane.”

Tunnen, et mu kurk tõmbub kokku, ainult veidike. Ma olen enda kalestamise hästi ära õppinud. Aga hetkeks tungib see minuni. Elu täis lubadust. Aga enamat ei ole elu kunagi. Lubadus. Mitte garantii. Meile meeldib uskuda, et meie jaoks on koht tulevikus valmis seatud, aga meil on ainult broneering. Elu võib iga hetk tühistada, ilma etteteatamiseta, tagasimakseta, sõltumata sellest, kui kaugele sa oma reisil jõudsid. Isegi kui sul on vaevu aega olnud, et vaadet silmitseda.

Nagu Benil. Nagu mu õel.

Saan aru, et Harry räägib ikka veel.

„Arusaadavalt on tegemist tundliku olukorraga. On esitatud küsimusi. Kuidas on võimalik, et kool ei märganud, et üks meie õpetajatest oli vaimselt tasakaalutu? Kas õpilased võisid olla ohus?”

„Saan aru.”

Saan aru, et Harry on mures pigem oma positsiooni ja kooli kui vaese surnud Benjamin Mortoni pärast, kelle näo peksis sisse see üks inimene maailmas, kes oleks pidanud teda igal juhul kaitsma.

„Tahan öelda seda, et ma pean kaaluma väga hoolikalt, keda ma sellele töökohale valin. Vanemad peavad meid usaldama.”

„Absoluutselt. Ja ma mõistan täiesti, kui teil on parem kandidaat ...”

„Ma ei öelnud seda.”

Tõesti ei öelnud. Ma olen selles kuradima kindel. Ja ma olen hea õpetaja (enamasti). Tõtt-öelda on Arnhilli Akadeemia sitaauk. Mahajäänud. Madalalt hinnatud. Ta teab seda. Mina tean seda. Saada siia tööle korralik õpetaja, on raskem kui leida karu, kes ei situ metsa – eriti arvestades praeguseid „asjaolusid”.

Otsustan peale käia. „Ma loodan, et te ei ole vastu, kui ma räägin ausalt?”

Seda on alati hea öelda, kui sul pole vähimatki kavatsust aus olla.

„Ma tean, et Arnhilli Akadeemial on probleeme. Sellepärast ma siin töötada tahangi. Ma ei otsi lihtsat tööd. Ma otsin väljakutset. Ma tean neid lapsi, sest ma olin üks nende hulgast. Ma tunnen kogukonda. Ma tean täpselt, kelle ja millega mul on tegemist. See ei aja mind segadusse. Küllap te leiate tegelikult, et mind ajavad segadusse väga vähesed asjad.”

Ma näen, et ta on mul peos. Ma olen intervjuudel hea. Ma tean, mida inimesed kuulda tahavad. Kõige olulisem: ma tean, kui nad on meeleheitel.

Harry nõjatub tooli seljatoele. „Noh, minu meelest ei ole rohkem midagi küsida.”

„Hästi. Kena, oli meeldiv kohtuda ...”

„Oh, tegelikult, üks asi siiski.”

Oh, sa kuradi ...

Ta naeratab. „Millal te alustada saate?”

1 Kokteil, milles on pooleks hele õlu ja siider ning lisaks törts mustikasiirupit. [ ↵ ]