Читать книгу Annie Thorne'i kadumine - C. J. Tudor - Страница 8

Valmistun esimeseks päevaks Arnhilli Akadeemias oma tavalisel moel: joon eelmisel õhtul liiga palju, ärkan hilja, nean äratuskella ja liipan siis tõrksalt ja haavunult üle koridori vannituppa.

Keeran vanni kohal oleva duši täiesti lahti – see kutsub esile mannetu veenirina – ronin sisse, lasen endale paar sooja juga peale ning rabelen siis jälle välja, hõõrun ennast rätikuga kuivaks ja tõmban puhtad riided selga.

Valin musta särgi, tumesinised teksad ja vanad kulunud Converse ketsid. Esimese päeva korralikkuse ja tantsukingade kandmise vahel on vahe. Nõme lause, tean. See jäi mulle külge Brendanilt, mu vanalt korterikaaslaselt. Brendan on iirlane. See tähendab, et tal on lõputu hulk ütlusi iga võimaliku olukorra kohta. Suuremal osal neist pole üleüldse mingit mõtet, aga sellest olen ma alati aru saanud. Kõigil on paar tantsukingi. Need, mille nad tõmbavad jalga, kui tahavad ennast mugavalt ja sundimatult tunda. Mõnel päeval vajad neid rohkem kui mõnel teisel.

Tõmban kammiga läbi juuste ja jätan need kuivama ning suundun allkorrusele musta kohvi ja sigareti järele. Suitsetan selle avatud tagaukse juures passides. Väljas on ainult tiba külmem kui toas. Taevas on kõva kamakas halli betooni ja hõre, tige uduvihm sülgab mulle näkku. Kui päikesel on kübar peas, siis on see kindla peale vihmakübar.

*

Jõuan kooli väravateni vahetult enne, kui kell saab kolmveerand üheksa, koos esimeste kohale tilkuvate õpilastega: tüdrukute kolmik, nad näpivad oma nutitelefone ja heidavad karmilt sirgeks tõmmatud juukseid näo eest; punt poisse, kes nügivad ja tõuklevad naljatlevalt, kuid see võib silmapilgu jooksul muutuda tõeliseks kakluseks. Paar emolapsukest raskete tukkadega, mille alt saab võimupositsioonil olijaid põrnitseda.

Ja siis need, kes saabuvad üksi. Need, kes kõnnivad, pilk maas ja pea õlgade vahel. Hukkamõistetute aeglane, rabe kõnnak – kiusatavad.

Valin välja ühe tüdruku: lühike, punaste kräsus juustega, vinniline nahk ja kehvasti istuv koolivorm. Ta meenutab mulle üht õpilast mu enda koolipäevilt, Ruth Moore’i. Ta kehalõhna oli alati veidi tunda ja keegi ei tahtnud kunagi klassis tema kõrvale istuda. Teistel lastel oli kombeks tema kohta värsse treida: „Ruth Moore, väike vanamoor, toit on prii, nõuab juurde hoor.” „Moore’i Ruth, kole kerjusmutt, ikka lakub sitast peldikut.”