Читать книгу Ainult mitte Ivy Pocket - Caleb Krisp - Страница 6

Leidsin selle kirjakese oma emanda voodilt. Seal seisis järgmist.

Kallis preili Pocket!

Nagu näed, olen läinud. Ära mulle järele tule. Ma kordan: ÄRA tule mulle järele!

Sõidan Lõuna-Ameerikasse sel ainsal põhjusel, et see asub Pariisist piisavalt kaugel, et ma sind enam mitte kunagi ei näeks. Hotelliarve on makstud. Mis puutub sinu palka, siis võttes arvesse minu piina ja kannatusi, jätsin sulle ühe naela. Sinu käitumist arvestades on see lausa helde. Oled nüüd ise enda peremees.

Head teed!

Krahvinna Carbunkle

Olin hämmastunud. Rabatud. Vapustatud. Kas ma ei olnud siis krahvinnale ustav ja lahke teenijanna? No kas ei olnud siis? Mõtlesin kaua ja sügavalt oma käitumise üle järele ega leidnud mingeid vajakajäämisi. Kui mul varem olnuks tarvis veel tõestust, et krahvinna Carbunkle on segi keeranud, siis nüüd oli see olemas. See naine oli hull.

Kõik algas paljulubavalt. Krahvinna Carbunkle meelitas mu ära ühe suurepärase Londoni perekonna juurest. Midwinterid olid vaimustavalt ekstsentrilised ja ma olin nende juures väga rahul – kuni Midwinter Halli tuli külla krahvinna Carbunkle. Ta veetis härrastemajas kuu aega ja nägi, kuidas ma täitsin oma kohuseid, luues korda ja tuues rõõmu kõikjale, kuhu läksin. Pariisi tagasipöördumise eelõhtul ta lausa anus, et läheksin tema juurde tööle. Ausalt öelda ei tahtnud ma sugugi lahkuda leedi Prudence’i ja tema kuue lapse juurest. Tunnistan, et lapsed olid üks inetu kamp (noorhärra Tobiasel oli pea nagu põrsal ja preili Lucy oli ilmselt pooleldi härgkonn), aga Midwinter Hall oli esimene tõeline kodu, mis mul üldse oli.

Hoolimata sellest oli võimatu vastu panna väljavaatele reisida ja maailma näha.

Pariis. Me olime Pariisis. See oli vaimustav ja mina olin selles linnas vaimustav. Pariisis olin ma pikem. Nägusam ka. Ja kuna ma olin kaheteistkümneaastane kõrgeimat sorti toatüdruk, hakkas krahvinna Carbunkle kõiges minust sõltuma. Olin alati tema kõrval, valmis teda teenima nii päeval kui ka öösel.

Vahel oli teda väga raske leida. Ühel hommikul märkasin, et ta kükitab kummuti taga, lina üle pea. Teinekord nägi ta, et ma tulen, ja püüdis jätta muljet, et on lamp. Seletasin niisugust veidrat käitumist sellega, et krahvinna Carbunkle on aristokraat ja seetõttu püstihull. Aga kui segane ta ikkagi on, ei saanudki selgeks enne suurt katastroofi.

See juhtus, kui meie esimene nädal maagilises linnas hakkas lõppema. Krahvinna Carbunkle oli kutsutud peenele pidulikule õhtusöögile meie hotellis. Kohale pidi tulema kogu Prantsusmaa koorekiht. Esialgu ei tahtnud krahvinna lasta mul kaasa tulla.

„Ma ei taha sind sinna õhtusöögile, kuuled?” käratas ta ja püüdis mind liftist välja lükata. „Armas jumal, miks ma üldse lasin leedi Prudence’il endale augu pähe rääkida ja võtsin sind kaasa? Ta teadis, et mul on uut toatüdrukut tarvis, ja tabas saatanlikult ära võimaluse sinust lahti saada. Ükskõik kes, ütlesin ma talle, ükskõik kes, ainult mitte Ivy Pocket. Aga ta vandus, et sa pole kaugeltki nii talumatu, nagu paistab. Olen mina ikka loll!”

„Noh, muidugi olete,” kinnitasin mina, manööverdasin temast mööda ja lipsasin lifti tagasi. „Aga mõelge nüüd selgelt, krahvinna. See õhtusöök on väga tähtis sündmus ja teie olete pime nagu mutt. Vaadake tõele näkku, kullake – teil on mind vaja.”

Krahvinna Carbunkle puhises, aga ma taipasin, et ta on selle võitluse kaotanud. „Ära siis valmista mulle piinlikkust või ma võtan sul pea maha.”

Söögisaal säras hõbedastest kandelaabritest ja sadadest värsketest orhideedest. Õhtusöök algas tõsiselt. Krahvinna Carbunkle istus Prantsusmaa presidendi (paks, täiesti kiilas) ja Rumeenia printsessi (lühike, karvase lõuaga) vahel. Aga ma olin mures. Põhjuseks oli kilpkonnasupp. Krahvinna ei saanud supiga üldse hästi hakkama. Ta kippus seda tilgutama.

Kui mu emand võttis esimese lusikatäie, astusin ettepoole. Ta luristas nagu vaal ja supinire valgus tal lõuga mööda alla. Meeleheitliku otsustavusega kiirustasin krahvinna Carbunkle’i juurde, kallutasin ta pea õrnalt tagasi ja pühkisin ta lõua põlleservaga puhtaks.

„Kas kõik on korras, krahvinna?” küsis president pilklikult irvitades „Teil on vist toatüdrukuga probleeme.”

„Kõik on hästi, härra president,” hüüatas krahvinna hullumeelse naeratusega. Siis pöördus ta minu poole, lükates mu käed eemale. „Mine!” sosistas ta. „Kao otsekohe minema!”

„Rahunege, kullake,” ütlesin. „Ega see lödistamine pole mingi kuritegu. Ma olen kindel, et teie ema lödistas suppi lõuale ja isa ka.”

Kuigi krahvinna Carbunkle’i vesised rohelised silmad helkisid raevukalt, nägin ma tema ahastust. Mu emandal oli meeleheitlikult abi vaja.

„Palun tähelepanu,” ütlesin ja võtsin krahvinnal toetavalt õlgade ümbert kinni. „Nagu paljudel tõelistel aristokraatidel, on krahvinnal ripnev alahuul ja lõuga pole õieti ollagi. Seega on supisöömine talle raske ja pealtvaatajatele ebameeldiv.”

Krahvinna ahmis õhku. Surus hambad kokku. Tema sõõrmed olid paisunud nagu ründaval pullil. Siis hakkas ta minu peale urisema. See ei olnud küll hea märk. „Mul on olnud pika elu jooksul väga palju toatüdrukuid, Ivy Pocket, aga kuni praeguse hetkeni pole ma kedagi neist tahtnud kahuritorusse toppida, toru ookeanile suunata ja süütenööri põlema pista! Lühidalt – ma jälestan sind!”

Vaene kullake oli lõplikult segi keeranud. Nüüd tuli kiiresti tegutseda. Valguse kiirusel – olen lausa sündinud arst – haarasin krahvinnal turjast ja surusin ta näo puuviljapunši sisse. See oli ainus võimalus leevendada tema peaajupõletikku.

Kui krahvinna Carbunkle õhku ahmides pea tõstis, kriiskas ta nagu eesel ja hakkas siis nuuksuma. Pidasin seda heaks märgiks. Tahtmata krahvinnast naerualust teha, heitsin talle salvräti üle pea ja hakkasin tema nägu kuivatama. Selle peale nimetas mu emand mind mitmesuguste ebameeldivate nimedega ning palus Rumeenia printsessil musket tuua ja mind maha lasta.

Ei kulunud hetkegi, kui kogu söögituba kajas pilklikust naerust. See oli tõesti üsna piinlik. Olukorra lahendas krahvinna Carbunkle, kes leidis, et on õige aeg karjudes toast välja joosta. See lasi mul väärikalt lahkuda kohe pärast teda.

Kui ma krahvinna ruumide juurde jõudsin, leidsin, et uks on lukus. Loomulikult ma koputasin. Hüüdsin. Kolkisin kõvasti vastu ust. Aga ei midagi. Sel ööl magasin koridoris. Seal oli täiesti mugav. Tegelikult lausa nii mugav, et ma ei ärganud enne, kui päike oli juba suures kõrges. Aga hulluks läks lugu siis, kui avastasin, et krahvinna Carbunkle oli varastel hommikutundidel hotellist põgenenud. Tema sviit oli tühi. Alles polnud muud kui voodile jäetud kiri.

Tõin kapist oma reisikoti ja istusin akna juurde. Olukord oli üsna tõsine. Minu võimalused kaunikesti piiratud. Mul oli hinge taga üks nael. Tööd ei olnud. Tagasisõidupiletit Inglismaale ka mitte. Ei olnud üldse mingeid väljavaateid.

Kriisiolukordades olen ma tähelepanuväärselt hea – olen lausa sündinud sõjaaja peaminister – seega ei kulunud õieti hetkegi, kui ma juba teadsin, mida teha. Võtsin reisikoti ja suundusin alla fuajeesse, ärevuse asemel süttis minus värelev lootusekiir. Pariisi tänavad juhatasid kindlasti seikluste ja võimaluste juurde. Kahtlemata komistan millegi äärmiselt põneva otsa. Muidu võib minust saada sõpradeta ja nälgiv kerjus. See oleks kohutavalt ebamugav. Aga kui head külge vaadata – kui suurepäraselt traagiline!

Fuajee kihas nagu sipelgapesa. Inimesed tulid ja läksid või sagisid edasi-tagasi. Peatusin hetkeks, et seda kõike endasse ahmida. Siis see mulle pähe tuligi. Minu probleemi lahendus vaatas mulle otse näkku. Selline hotell on inglasi ja inglannasid täis – ja kes võiks neid paremini teenida kui ehtne inglise toatüdruk! Ma lihtsalt räägin Grandi juhatajaga ja kandideerin tööle.

Kindlasti meeldin ma talle väga.

„Meil ei ole vabu kohti,” vastas härra Gateau oma õhukesi vuntse kratsides kindlalt. „Pealegi oled sa liiga noor.”

„Ma olen kaksteist,” teatasin märkimisväärse uhkusega, „ja paremat toatüdrukut ei leia te tervest Pariisist. Mu anded on legendaarsed.”

Härra Gateau naeratas napilt. „Jah, ma olen sinu annetest kuulnud. Krahvinna Carbunkle’il oli sinu kohta nii mõndagi öelda, enne kui ta hotellist lahkus.”

„No näete siis,” ütlesin ja patsutasin härra Gateau’d käsivarrele, et meie tärkavat sõprust kinnitada. „Millal ma võin alustada?”

„Välja!” möirgas härra Gateau.

Kasvatamatu uksehoidja eskortis mind parajasti hotellist välja, kui jooksupoiss läbi fuajee tormas ja mu tagasi kutsus. Vaene poiss oli üsna hingetu. „Kas teie olete Ivy Pocket?”

„Muidugi, kullake.”

„Seesama toatüdruk, kes reisis koos krahvinna Carbunkle’iga?”

Olin meelitatud, et ta oli minust kuulnud. Aga üllatunud ma ei olnud. Eks hea toatüdruku maine käib ikka temaga kaasas. „Just nii,” vastasin ma.

„Ta tahab teid näha,” ütles poiss tõsiselt.

Ahmisin õhku. „Krahvinna Carbunkle? Kas ta on ikka veel siin?”

Jooksupoiss raputas pead. „Trinity hertsoginna. Kas olete temast kuulnud?”

No muidugi olin. Mu emand käis hertsoginna pool alles eelmisel päeval – hiilides minu juurest üsna alatult minema –, ja tegi talle visiidi tema eraruumides ülemisel korrusel. Krahvinna Carbunkle ütles, et tema vana sõber on Inglismaa rikkaim naine, aga on viimased kuuskümmend aastat elanud välismaal. Pole päris selge, miks just. Midagi seoses murtud südamega.

„Mida imet tal minuga asja on?” küsisin ma.

Jooksupoiss näis ärevaks tegevalt kahvatu. „Ta on suremas. Palun, lihtsalt tulge.”

Ja juba me kiirustasimegi peatrepist üles.

Kui ma esimest korda Trinity hertsoginnat nägin, olid kohe selged kaks asja. Esiteks, ta oli raskesti haige. Teiseks, ta oli äärmiselt paks. Tohutu naisetükk – pooleldi jumalanna, pooleldi jõehobu. Ta oli sama hunnitu kui hirmutav. Vaesekene lebas keset suurt messingvoodit, näost haiglaselt kollane, üüratu keha nagu laviin igale poole laiali valgunud. Hertsoginna silmad olid suletud, pea sügavale siidpatjadesse vajunud. Oleksin võinud arvata, et ta on surnud, kui tema hallikate huulte vahelt poleks kostnud vilisevaid hingetõmbeid.

Värisesin. See oli muidugi häbiväärne. Miks see vana haige naine mind nii väga kohutas? Ma polnud ju mingi argpüks. Õigupoolest oli mu vaprus tuntud üle maa. Kas ma ei päästnud siis seda pimedat meest, tõmmates ta lõhkuva hobuse eest ära turvalisse kohta? Ja kas ma ei sattunud ise selle päästmise käigus rataste alla, saades kohutavalt viga? Ometi oli haiglas ärgates mu esimene mõte mitte endast, vaid päästetud pimedast mehest. Ja kas mitte kuninganna Victoria ise ei andnud mulle vapruse eest medalit? Nojah… ei. Mitte päris nii. Mõnede üksikasjadega ma ilmselt liialdasin. Aga ma olin päris kindlasti mõelnud selliste asjade tegemisest. Mis teeb tegelikult sama välja.

Sviit oli tohutu suur, seal olid pehmed diivanid, uhked vaibad, tiibklaver, mitmesugused antiikesemed. Aga mis oli minul sellest, kui minu ees lamas Inglismaa kõige rikkam – ja võimalik, et ka kõige paksem – naine.

Siiski pidin tunnistama seal voodi juures seistes väikest hirmunäpistust – see oli nagu jäine vesi soontes. Olime toas ainult kahekesi. Mina ja Trinity hertsoginna. Mitte ühtegi tunnistajat. Mitte keegi ei aitaks, kui hertsoginna üles ärkaks, mind suhkrus veeretaks ja lõunaeineks ära sööks.

Korraga läksid hertsoginna raskete laugudega silmad lahti. „Pane suu kinni, laps, süda jahtub ära.”

Neelatasin. Nagu kohkunud titt tormi käes See ajas lihtsalt vihale!

„Sa oled tavaline tüdruk, eks ole?” jätkas hertsoginna.

„Te vaene eksiteele viidud olend,” ütlesin, kui ma juba rääkida suutsin. „Suremine on teil silmanägemise ära võtnud. Ma olen silmapaistvalt kaunis ja see on fakt.”

Vana naine kehitas õlgu. „Kui sa nii ütled.”

Rõdult puhus sisse jahe tuul ja pani hertsoginna valged juukseudemed lehvima. Millegipärast tegi see mind väga kurvaks. Tundsin, et nüüd on õige aeg haigele midagi lahket ja julgustavat öelda. Sellistes asjades olen ma osav.

„Teie silmad on nii ilusat tooni rohelised,” ütlesin pehmelt. „Muidu olete ikka täielik õudus, aga silmad on teil kaunid.”

Hertsoginna naeratas nõrgalt. „Kas sul on kõht tühi?”

Olin võtnud endale hertsoginna hotellitoa ukse tagant hommikusöögikandikult krõbedat peekonit, nii et mul polnud kõht sugugi tühi.

„Hea küll, asume siis asja juurde,” kuulutas hertsoginna. „Sa oled reisinud krahvinna Carbunkle’i toatüdrukuna?”

„Rohkem kaaslase kui toatüdrukuna,” parandasin teda. „See poolpime fossiil armastab mind nagu oma lapselast. Või vähemalt nagu mõnda kauget sugulast. Õigupoolest…”

„Kuss!” Hertsoginna kinnitas oma roheliste silmade pilgu minule. „Ma tean, et sind jäeti maha. Puupaljalt sellesse jumalavallatusse linna. Kas sa tõesti lükkasid krahvinna pead pidi puuviljapunši sisse?”

„Mida muud ma oleksin saanud teha, et tema ajupõletikku leevendada?” kostsin pahaselt.

Hertsoginna tundus üsna rahul olevat „Krahvinna Carbunkle rääkis mulle, et sind jäeti viieaastaselt Harringtoni hüljatud laste kodusse – kas see on tõsi?”

„Äärmiselt kahtlane,” ütlesin mina. „Olen kindel, et kasvasin metsikult armastavas peres.”

„Tühi loba,” pomises vana naine, aga ometi ta naeratas. „Enne Pariisi tulekut töötasid sa Londonis Midwinterite juures?”

„Oh jaa,” vastasin. „Olin nende juures peaaegu aasta. Tore perekond. Koletislikult inetud, aga toredad.”

„Siis sa tunned leedi Prudence’i nõbu leedi Amelia Butterfieldi?”

„Korra või paar olen näinud,” ütlesin ja olin täiesti segaduses, miks ta küll selliseid asju küsib.

Trinity hertsoginna tõstis pea padjalt, tema topeltlõuad paisusid nagu õhupallid. „Aga tema tütart Matildat?”

„Pole seda tüdrukut kunagi näinud,” vastasin. „Miks te küsite?”

„Mine klaveri juurde,” käskis Trinity hertsoginna, „ja tee kaas lahti.”

Tegin, nagu ta käskis.

„Kas sa mängida oskad?”

„Väga hästi,” väitsin. „Preili Lucyle ei meeldinud üldse harjutada, aga ema käskis – niisiis andis preili Lucy mulle suhkurdatud õuna, kui läksin muusikatuppa ja jätsin mulje, et seal on tema. Tuleb välja, et mul on loomulik anne.”

„Kas sa tead lugu „Sõua, sõua, sõua paati?”” küsis hertsoginna.

Hakkasin naerma. „Seda teavad ju kõik, kullake.”

„Suurepärane. Mängi siis seda.”

„Hertsoginna, kui te tahate muusikat kuulata, siis las ma mängin teile Beethovenit. See liigutab teid pisarateni.” Naeratasin uhkelt. „Kõik nutavad, kui ma klaverit mängin.”

„Tee, mida ma palun,” nõudis ta. „„Sõua, sõua, sõua paati.” Üks kord. Otsast lõpuni.”

Vanaeit oli ilmselt arust ära. Aga kuna mul polnud kuhugi mujale minna ja Pariisi tänavatel ootas mind kodutus, võtsin istet ja mängisin. See kõlas nagu sümfoonia. Kui võtsin viimase noodi, tundsin, kuidas klaver mu sõrmede all vibreerib. Algul vaikselt. Siis tungivamalt. Oli selline tunne, et maa väriseb. Siis tundsin mehhanismi väntamist pilli sees. Klikk. Klikk. Klikk. Ootamatult hakkas klaviatuuri ees paneel liikuma. Tagasi libisema. Klikk. Klikk. Klikk. Kulus ainult paar hetke, siis oli see näha. Salakamber. Väike õõnsus pimeduses.

Enne kui sain võimaluse küsida, andis Trinity hertsoginna järgmise korralduse. „Siruta käsi sinna sisse.”

No mina olen seiklushimuline tüdruk. Järjekindel. Ja julge nagu lõvi. Aga mõte sellest, et pean käe sellesse musta auku pistma – see oli nagu ammuli suu – pani mind kergelt võdisema. Siiski ei kavatsenud ma ennast tagasi hoida. Ettevaatlikult pistsin käe pimedusse. Sõrmed puutusid kohe millegi vastu. See tundus samal ajal nii pehme kui ka kõva.

„Võta välja,” kamandas hertsoginna.

See oli karp. Umbes raamatusuurune. Kaetud musta sametiga. Kaanel peen hõbedane lukuauk.

„Too see mulle,” kõlas järgmine korraldus.

Andsin karbi hertsoginna punsunud kätte. Ta hoidis karpi nagu püha ohvriandi ja vaatas seda imetlevalt oma helkivate roheliste silmadega. Siis pani ta selle kõrvale, tema pontsakas käsi kadus tekivoltide vahele ja kui see uuesti nähtavale ilmus, oli pihus messingist võti. Ta pillas võtme voodile, pilk ikka karbil.

„Võti, mu laps,” sosistas ta. „Keera karp lahti.”