Читать книгу Ainult mitte Ivy Pocket - Caleb Krisp - Страница 9

3

Laev oli just purjed heisanud. Istusin merevaatega lamamistoolis ja püüdsin mõelda. Tavaliselt tegin ma seda hämmastavalt hästi – sest olen lausa sündinud filosoofiaprofessor. Või vähemalt abiraamatukoguhoidja. Aga mitte praegu.

Olin kohutavalt närvis. Käed värisesid. Ajud olid sõlmes. Inimesed kogunesid nagu lemmingud reelingu äärde, heites viimaseid pilke rannikule. Ometi ei näinud mina muud kui Trinity hertsoginnat, kes lamab voodis, nuga rinnus. Ja kuigi pussitamine oli imetlusväärselt huvitav surmapõhjus, polnud see tõelisele hertsoginnale mingi sobiv viis vedru välja visata. Tema vääris midagi palju väärikamat. Näiteks krabi sõra kätte lämbumist. Või allakukkuva kroonlühtri all lömastamist.

Faktid olid järgmised. Suremas naine – ta ei lootnud eriti enam nädala lõpunigi elada – tapeti oma voodis. Miks? Ja kes seda tegi? Mõtlesin nägemusele kivi sees – hertsoginna ukse taga kükitav naine, kes piilub lukuaugust sisse. Kas tema oligi tapja? Värin raputas mind luudeni läbi. Kellateemandi ja hertsoginna õudse surma vahel peab olema mingi seos. Vanaeit ju mainis mulle, et õelad lollpead ajavad seda ainulaadset kivi taga.

See oli kahtlemata loogiline.

„Kas te kuulsite, mis hertsoginnaga juhtus?” kriiskas kohutavalt etteulatuvate hammaste ja kaelkirjakukaelaga naine, kui tema ja ta jässakas mees peatusid minu ees reelingu ääres. „See on äärmiselt šokeeriv!”

„Liiga palju raha,” märkis abikaasa. „Sellised rikkurid leiavad alati õudse lõpu.”

Naine ahmis õhku (tundus, nagu teeks häält hobune, kes on naela kapja astunud). „Ära ole nii vastik, Angus! See on kohutav, just nimelt kohutav. Ma palvetan, et tapja oleks praeguseks juba kinni püütud.”