Читать книгу Ainult mitte Ivy Pocket - Caleb Krisp - Страница 8

Pistsin võtme lukuauku ja keerasin. Vaikust lõhestas terav ja kõva prõks. Sametine kaas avanes. Tundsin äkilist ootusärevust. Mida ma ometi näha saan? Mahalõigatud sõrme, millel on pitsatsõrmus? Või vägivaldsest surmast jäätunud silmamuna? Või inimsüdant, mis ikka veel lööb?

„Vaata,” hüüdis hertsoginna, tõmmates laekast täiesti tavalise kaelakee, mille küljes rippus täiesti tavaline (kuigi üsna suur) teemant.

Olin rabatud. „Kas see ongi? Ja muud ei midagi?”

Vana naine naeratas süngelt. „See ei avaldagi sulle muljet?”

„Oh, ilus on see küll,” nentisin voodile istudes. „Kindlasti ka väärt terve varanduse.”

„Õigupoolest on see hindamatu,” väitis hertsoginna. Ta õgis ehet pilguga. „See kivi pole mulle kuulunud just kaua, aga mind kurvastab, et pean sellest lahkuma – kuigi see on mind väga piinanud.”

Teda piinanud? Mutt oli peast soe. Eks seda tee inimestega vist suremine, arvasin ma.

Hertsoginna puhises pahaselt. „Sa vaatad kaelakeed ja näed seda ilusat juveeli. Aga Kellateemant tähendab palju rohkemat. Sel asjal on laastav võim.”

Kibrutasin kulmu. Võib-olla ma isegi turtsatasin (kuid peenel moel).

„Kas sa kahtled mu sõnades?” küsis hertsoginna ja nägi üsna rahulolev välja. „No ega ma ei süüdista sind. Aga on kindel, et sel teemandil on üsna mitu rabavat omadust. Üks asi on see, et ta näitab aega.” Ta lükkas kaelakeed minu poole ja sosistas: „Vaata!”

Ainult selleks, et seda erutuvat olendit rahustada, tegin nii, nagu ta ütles. Teemant oli suur, umbes muna mõõtu, kuid lamedam. Selle peal oli tilluke kell elegantsel hõbedasel alusel, mis kinnitas keti kivi külge.

„Olgu päev või öö – kaelakee järgi võid alati kella õigeks panna,” ütles hertsoginna. „Ja seal sees pole mingit mehhanismi, seda ei saa üles keerata. Ometi on kell käinud juba sajandeid.”

Kibrutasin kulmu. „Aga kuidas?”

„Kell töötab teemandi abil,” seletas hertsoginna rõõmsa valmisolekuga. „Ükskõik millises maailma punktis sa oled, kell lihtsalt paneb ennast sekundi pealt õigeks – justkui teeks seda mingi nähtamatu käsi.”

Ma polnud kunagi kuulnud, et teemant võiks teha selliseid asju. Aga ma polnud lihtsalt nõus mingi tobeda kella pärast pöördesse minema. Kella all helkis ja lõkendas teemant hertsoginna hämaras toas küünlavalgel, mistõttu ma seda vist ei näinudki.Nimelt järgmist asja kivi juures, mis selle teistsuguseks tegi.

Kivi sisemuses, otse selle keskel, voogas ja keerles hall udu. Äkitselt see hajus ja ma nägin Pariisi kohale tõusvat päikest – katused suplesid selle meekarva värelevas kumas. Kogu linn näis olevat püütud kivi sisse lõksu. See oli minu meelest tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne küll, kuid mitte midagi sellist, mille pärast arust ära minna.

„See pole veel kõik,” jätkas hertsoginna innukalt. „Kui kivi tahab, võib ta lasta sellel, kelle käes ta on, heita põgusaid pilke minevikule, olevikule või tulevikule. Mitte ainult inimese enda elule, vaid ka teiste omale. Need nägemused võivad olla meeldivad.” Hertsoginna pilk muutus häguseks. „Ja võivad ka õudust tekitada.”

Vaat see oli huvitav. Muidugi ma ei uskunud teda. Aga ometi oli see oivaline mõte. „Kas see kivi teeb veel midagi?” küsisin ma.

Hertsoginna sulges silmad. „Ei midagi, mis sinusse puutub, laps.”

Vaatasin ainiti teemanti ja mulle hakkas koitma võimalus. Vana naine oli suremas. Ta oli mind kohale kutsunud. Näidanud mulle seda hindamatut kaelakeed. Usaldanud minu kätte võtme. Sellel võis olla ainult üks seletus. „Oh te kallis, tore, haige vana lobamokk!” hüüatasin tema juurde tormates. „Te annate mulle Kellateemandi! Annate selle müstilise pärandi ühelt põlvkonnalt teisele. Olge te õnnistatud, kullake!”

Hertsoginna naer kõlas nõrgalt ja kuivalt, kuid täitis terve toa. „Ära ole rumal. Sul on õigus oletada, et mul on sinuga midagi tegemist seoses selle kiviga. Aga sa pead olema käskjalg, ei midagi enamat.”

„Oih.” Köhatasin kurgu puhtaks ja tõusin püsti. „Ega ma tegelikult ei mõelnudki, et…”

„Sinu ülesanne on lihtne,” katkestas Trinity hertsoginna. „Ma mainisin Butterfielde. Soovin, et sa toimetaksid Kellateemandi nende mõisa Suffolkis – selle nimi on Butterfield Park ja seda on kerge leida – ning viiksid kaelakee sinna minult kingituseks.”

„Kingituseks?” kordasin ma.

Hertsoginna noogutas. „Matilda Butterfieldile. Ta saab kohe kaksteist. Sa viid kivi talle sünnipäevaks. Tema auks korraldatakse ball – anna kivi üle kõigi külaliste ees. Mitte hetkegi varem, saad aru? Mis sa arvad, kas saad hakkama?”

Kehitasin õlgu. „Ma olen kindel, et saan selle tobeda vana teemandi Butterfield Parki toimetada.”

„Ma pole veel lõpetanud,” nähvas hertsoginna. „Kui sa ülesande vastu võtad, pead mõistma, et sellega on seotud tingimused. Ranged, kindlad tingimused.” Ta tõstis lihava sõrme ja kutsus mind lähemale. „Sa ei tohi kaelakeed kaela proovida. Mitte kordagi. Mitte keegi ei tohi seda enne balli näha, isegi mitte silmanurgast. Ja absoluutselt mitte keegi peale Matilda Butterfieldi ei tohi seda teemanti kanda. Kas sa saad sellest aru?”

Ausalt öeldes olin solvunud. Kas see poolearuline paksmagu arvab tõesti, et ma olen mingi põhimõttelage tänavaplika, kes proovib keed kaela kohe, kui on üksi jäänud? On ikka häbematu!

„Sa pead kivi Matildale viima, olgu, mis on.” Vana naise hääl kõlas susinal nagu lõgismaol. „Kas sa saad aru, laps?”

„Jaa, jaa, ma saan suurepäraselt aru. Ärge solvuge, kullake, aga te olete selle asja pärast küll ülearu leilis. See ei ole teie tervisele hea. Teate küll, üks jalg juba hauas ja nii edasi.”

„Ära sina minu tervise pärast muretse,” nähvas Trinity hertsoginna. Ta hingas pinnapealselt sisse. „Täna pärastlõunal väljub laev Inglismaale. Sina oled pardal.”

„See on tore mõte,” ütlesin ma, läksin akna juurde ja vaatasin välja hommikupäikesesse, „aga mul ei ole raha. Tüdruk ei saa laevaga sõita, kui tal pole võimalik piletit osta.”

„Loll jutt suhu tagasi,” tõrjus hertsoginna käega viibates. „Ma maksan kinni su tagasisõidu Inglismaale ja enamgi veel.” Ta noogutas akna all seisva laua poole. „Sealt leiad kõik, mida sul vaja on.”

„Hertsoginna,” ütlesin ükskõikselt ja prantsatasin tagasi voodile, „kui te ütlesite, et enamgi veel, siis kui palju rohkem? Küsin seda ainult sellepärast, et minu säästud on praegu peaaegu olematud.”

„Viissada naela,” vastas hertsoginna. „Praegu viiskümmend. Ülejäänu maksab minu advokaat Horatio Banks järgmisel päeval pärast sünnipäevaballi.” Ta sirutas käe ja haaras minu omast (tema puudutus oli jahmatavalt külm). „Kas sa võtad ülesande vastu, Ivy? Kas vannud seda? Kas sa annad mulle pühalikult oma ausõna?”

„Teil on minu sõna,” kuulutasin tõsiselt nagu surnumatja. „Mitte üks hing ei näe kivi enne sünnipäevaballi ja ma panen isiklikult Kellateemandi Matildale kaela.”

„Sa ei proovi seda, olgu kiusatus kui tahes suur?” küsis ta karmilt.

„Mitte iialgi,” lubasin ma. Siis inetas kulmukortsutus mu suurepärast laupa. „Andke andeks, et ma küsin, kullake, ma ei topi tavaliselt oma nina sinna, kuhu mul asja pole – olen lausa sündinud Šoti mägismaa erak – aga kuidas teie Butterfieldidega seotud olete?”

Hertsoginna ägas vaikselt, tema laud võbelesid. „Matilda vanaema leedi Elizabeth on mu vana sõber. Me kasvasime koos üles. Mul on piinlik öelda, et me läksime aastaid tagasi tülli ühe noormehe pärast. Siis tundus see kohutavalt tähtis, aga praegu üsna tobe. Kaelakee on nüüd omamoodi rahuettepanek. Karbis on kiri leedi Elizabethile – kui kohale jõuad, anna see kohe talle üle.”

„See on peletislikult helde kingitus, kullake,” ütlesin ma kerget kadedusetorget tundes.

„Leedi Elizabeth jumaldab Matildat – kõik tema lootused ja soovid on seotud selle lapsega. Sul pole aimugi, kui lohutav on mul nüüd, kui surm juba läheneb, talle see kingitus teha.” Vana naine osutas karbile. „Tule, on aeg kaelakee luku taha panna.”

Olin juba valmis andma kivi hertsoginnale tagasi, kui see hakkas mul käes pulseerima. Esialgu õige tasa. Siis juba väga intensiivselt. Sellest näis kiirgavat pehmet ja virvendavat hõbedast valgust, mis valgustas magamistoa viimset kui soppi. Kaelakee tundus mu naha vastas soe.

„Ongi jälle käes!” sosistas hertsoginna pead tõsta püüdes. „Räägi, laps, mida sa näed?”

Alguses ei näinud ma midagi, valgus oli liiga hele. Siis see hämardus, hall udu voogas ja keerles nagu varemgi ning hajus siis. Vaatasin lähemalt. Kui udu oli hajunud, nägin laia koridori. See oli pikk ja nõrgalt valgustatud, seinad kaetud tumedate puitpaneelidega, põrandal punane vaip. Siis näitas kivi ust, selle kõrval kärul lebas hõbedane kandik. Tundsin selle kohe ära. Uks viis samasse sviiti, kus ma istusin.

Hakkasin juba hertsoginnale ütlema, mida ma näen, kui see juhtus. Midagi liikus. Ei, keegi liikus. Ilmus varjust ja peatus hertsoginna ukse taga. See oli naine, kuigi tema nägu kadus hämarusse. Naisel oli seljas hall kleit. Käes tumedad kindad. Ta vajus ukse ees kükki. Surus seejärel silma vastu lukuauku. Ta piilus sisse!

„Mis on, laps?” kähvas hertsoginna kannatamatult. „Mida sa näed?”

Pillasin kivi käest ja jooksin magamistoast välja. Kihutasin läbi elutoa nii kiiresti, kui jalad võtsid – need võtsid lausa hirmuäratavalt kiiresti – ja lõin ukse pärani. Süda vasardas rinnus, kui valmistusin nuhile vastu astuma (sest ma olen lausa sündinud viie tärniga kindral). Aga koridor oli tühi. Hõbekandik oli kohal. Pooleldi söödud peekon samuti. Aga ei märkigi salakavalast naisest. See oli kohutav pettumus.

Kui tulin hertsoginna magamistuppa tagasi, oli nägemus Kellateemandist kadunud. Kaelakee nägi täiesti tavaline välja. Rääkisin hertsoginnale, mida olin näinud.

Vana paksmagu värises, tema pilk sähvis mööda tuba ringi.

„Nuhk!” sosistas ta. „Mind hoiatati, aga ma ei uskunud.”

„Mille eest teid hoiatati?” küsisin ma.

„Kellateemandil on raevukaid imetlejaid – ja on ka vaenlasi. Need on kivi jälitanud sellest ajast saadik, kui see Budatta metsikust džunglist leiti. Mulle räägiti, et nad tulevad kivile järele, enne kui ma suren, aga ma ei uskunud. Ütlesin, et see on lihtsalt eelarvamuslik loba.” Hertsoginna jäi mind ainiti vaatama. „Võimalik, et keegi tahab kivi ära krabada, enne kui sa Butterfield Parki jõuad. Sellepärast oledki sina täiuslik inimene kaelakeed kohale viima. No kes oskaks kahtlustada tagasihoidlikku orvust teenijatüdrukut, kes on ihuüksi maailmas?”

See kõlas küll veidi solvavalt. Aga siis mõtlesin viiesajale naelale ja tahtmine virutada hertsoginnale padjaga vastu pead hajus.

„Võib-olla oli seal lihtsalt uudishimulik toatüdruk,” pakkusin abivalmilt. „Või siis oli nägemus vale.”

Vana naine raputas pead ja kui ta rääkima hakkas, siis tema hääl värises. „Kivi ei edasta väljamõeldisi, laps – ainult fakte: seda, mis oli, mis on ja mis tuleb.” Siis näis hirm ta pilgust hajuvat. „Aga võib-olla sul ongi õigus ja see oli kõigest lukuaugust sisse piiluv toatüdruk. Nad nuhivad alati mu järel – loodavad, et kukun surnult maha ja nad saavad mu ehted ära varastada.”

Heitsin napi pilgu kaelakeele ja hetkeks tundsin omamoodi igatsust. Pöörast soovi vaadata uuesti selle südamesse ja näha, mida see paljastab. Aga enne, kui jõudsin seda teha, oli hertsoginna kaelakee mul käest ära tõmmanud, sametkarpi pannud ja karbi kaane kinni vajutanud.

„Kust imekohast teie küll sellise teemandi saite?”

Hertsoginna vaikis. Tõmbas keelega üle huulte. „Ühelt tuttavalt.”

„Kas tahate kirjutada Matildale kirja või kaardi?” küsisin ma.

„Anna kaelakee talle ballil,” kähistas hertsoginna, iga hingetõmme valmistas talle vaeva, „ja ütle, et Winifred Farris saadab selle oma parimate soovidega. Matilda vanaema saab aru. Nii, pane see nüüd lukku.”

Võtsin taskust võtme ja tegin, nagu kästud. Hertsoginna ulatas karbi mulle. „Pane see kotti. Hoia alati enda juures praegusest hetkest kuni Butterfield Parki jõudmiseni. Minu advokaat härra Banks saab sinuga Londonis sadamas kokku ja saadab sind.” Hertsoginna vaatas mind pealaest jalatallani. „Niisuguse väljanägemisega sa küll ei saa laevale minna. Kapis on sulle sobiv kleit. Britannialt oma kajutist leiad veel tosina.”

Plaksutasin rõõmust käsi. „Hertsoginna, te olete püstihull, aga lihtsalt suurepärane!”

Hertsoginna puhises, aga näis rahulolev.

Kleit oli ilus – lihtne valgest musliinist rüü kahvatusinise särbiga – ja mina olin selles kleidis kaunis. Üldse mitte nagu teenijatüdruk. Hoopis nagu printsess. Või vähemalt postkontoriülema tütar.

Kui mul oli karp kindlalt kotti pakitud ning ümbrik pileti ja viiekümne naelaga taskus, näis, et Trinity hertsoginnal pole mind enam tarvis. Tema silmad olid jälle suletud. Oletasin, et ta magab.

„Hüvasti, hertsoginna,” sosistasin ma, vaadates, kuidas tema paksud põsed vabisesid iga raske hingetõmbe juures, naise nägu varjutas surm. „Naudi reisi, mis sind ees ootab. Ma olen kindel, et see on põnev.”

Kui ma sviidi ukse sulgesin, kuulsin viimast korda hertsoginna rabedat ja sünget häält. „Hüvasti, laps,” sosistas ta, „ja tänan sind.”

Kui ma hotellist lahkusin, lootsin, et see jube juhataja ikka märkab, et ma sõidan ära kahehobusetõllas. Aga juhatajat polnud kusagil näha. Tõld viis mu Le Havre’isse ja peagi leidsin ennast keset suurt hulka inimesi, kes käratsedes Britannia poole liikusid. Britannia oli uhke laev ja ma avastasin rõõmuga, et hertsoginna oli mulle broneerinud koha esimeses klassis.

Kuna laev ei olnud reisijate pealeminekuks veel valmis, võtsin istet esimese klassi ooteruumis. Koht lausa kihas aristokraatidest – oli silindritega härrasmehi ning karusnahkades, sulgedega kübarates ja juveelidega ehitud daame.

Olin just kontrollinud, kas Kellateemant on alles (leidsin, et kontrollin seda iga viie minuti tagant), kui minu kõrvale istus valges ülikonnas lühike mees. Ta oli üsna pahura moega ja korrutas midagi häiriva sagedusega. Midagi sellest, et Pariis läheb allamäge.

„Häbilugu,” ütles mees otseselt mitte kellelegi. „Ma mäletan aegu, kui selles linnas võis magada lahtise aknaga. Lukustamata uksega. Ja nüüd siis see. Kohutav häbilugu – just nimelt nii.”

„On või?” küsisin ma, suutmata end tagasi hoida. Hullumeelsed mulle meeldivad.

„On tõesti,” kinnitas mees pead vangutades. „Ole õnnelik, et sina ja su pere Pariisist minema saate, väike preili.”

„Ma reisin üksi,” teatasin uhkelt.

„Sinu vanuses? Ennekuulmatu!” Ta kibrutas laupa. „Peaasi muidugi, et sa siit ära lähed. Tõesti šokeeriv. Ja veel nii peenes hotellis nagu Grand.”

Korraga olin väga huvitatud selle mehe segasest sonimisest. „Ma olin just seal,” kuulutasin ma. „Mis selle Grandiga siis on?”

„Seal see juhtuski. Lihtsalt kohutav!”

„Lõpetage see lalisemine, juhmard,” nähvasin ma. „Rääkige, mis juhtus.”

„Mõrv, vaat mis. Surnukeha leiti täna hommikul,” ütles mees. „Toatüdruk leidis ta – naine oli puhta surnud. Pistoda südamesse torgatud.”

Mu südames süttis hirmukübe ja levis terves rinnas. See libises ja vingerdas edasi. Väänles aina kõrgemale. Pigistas aina tugevamini. Pole lihtne seletada, mida ma tundsin. Ainus viis seda kirjeldada on järgmine. Ma teadsin juba enne, kui teada sain.

„Kes?” küsisin nõrgalt. „Kes mõrvati?”

„Mitte keegi selline, kellest sa kuulnud oled,” ütles mees. „See naine oli vana, tõesti vana.”

„Kes?” kordasin ma, seekord tungivamalt.

Mees naeratas kurvalt. „Hea küll siis. See oli Trinity hertsoginna.”

Mu süda hakkas rinnus taguma.

„Kunagi oli ta väga uhke daam,” pomises mees.

„Ma tundsin teda,” teatasin ma. „See tähendab… ma teadsin tema nime.”

„Ära ole nii sünge, väike preili,” ütles mees. „Sul pole vaja lasta ennast häirida mõrvast ja kuriteost. Jäta see täiskasvanutele, kuuled?”

Tal oli muidugi õigus. Mina olin nooremtoatüdruk. Suurepärane ja kaunis. Aga siiski kõigest laps. Mida teadsin mina mõrvast ja kuritegudest? Või südamesse torgatud pistodadest? Õige vastus: mitte midagi. Kuni praeguseni. Kuni praeguse hetkeni.

„Luba mulle, et sa ei muretse selle hirmsa asja pärast.” Mees patsutas mu käsivart, pilgus isalik mure. „Kas lubad, väike preili?”

Püüdsin naeratada, aga see lihtsalt ei õnnestunud. „Ma luban.”