Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 14

Tegelikult on siin autos minu jaoks liiga palav, aga ma ei kurda selle üle. Talv on olnud ebatavaliselt hall, ja põllud, millest me möödume, on rõhuva taeva all värvitud, söötis ja külmunud; ainult õhuke lumekiht kaitseb neid tuule eest. See paneks igaühe tundma end üdini külmununa.

Pealegi on see Sebastiani auto ja Sebastian on ka roolis ning seetõttu tundub õiglane, et tema määrab temperatuuri.

„Tänan, et sa ise juhid,“ ütlen ma talle.

Ta naeratab õrnalt silmi tee pealt tõstmata.

„Pole tänu väärt. Mulle meeldib siin sõita. Kesklinnas lähen ma küll pisut närvi.“

Ma sirutan käe ja panen selle tema põlvele, sest ma tean, et nii on õige, pigistan ettevaatlikult. Kuigi me oleme juba kuus aastat koos olnud, tunduvad sellised žestid minu jaoks endiselt ebaloomulikud.

Mõni minut ei ütle kumbki sõnagi. Seejärel lausub Sebastian:

„Huvitav, kas maja on kehvas seisus. Äkki sellepärast ei rääkinud su vanaema sellest kunagi, ma mõtlen.“

„Ma ei tea,“ ütlen ma.

Kui Vivianne’i advokaat Solhögat mainis, arvasin ma, et see oli eksitus. See juhtus siis, kui ma olin just haiglast välja saanud, endiselt ebakindel selles, kuidas ma reaalses elus hakkama saan.

Advokaat oli väga asjalik, ei avaldanud mulle kaastunnet, mis oli mulle kergenduseks.

„Ennekõike peame me arutama Solhöga üle,“ oli ta kohtumisel esimese asjana lausunud.

Ta oli napisõnaline. Ütles, et Vivianne’i paberite seas oli dokument, mis tõendas, et tema nimele on registreeritud üks maja. Vana mõis koos metsa- ja jahimaaga, umbes pooleteise tunni tee kaugusel Stockholmist põhjas. Ta oli saanud selle päranduseks oma kadunud abikaasalt. Minu vanaisalt.

„Minu arust suri mu vanaisa suhteliselt jõulude paiku,“ ütlen ma Sebastianile. „Neil oli tavaks jõule seal pidada, nii et võib-olla juhtus see seal. Võib-olla sellepärast ta enam sinna ei sõitnud.“

Ma näen, kuidas Sebastian pisut kulmu kortsutab.

„Kuidas ta surma saigi?“ küsib ta. „Vabandust. Sa oled kindlasti seda rääkinud.“

„Ei ole,“ vastan ma. „Ma pole tegelikult päris kindel. Vanaema ei rääkinud sellest kunagi. Aga ma olen alati arvanud, et see oli infarkt või midagi sellist. Vanaisa ei olnud igatahes pikka aega haige, see pidi olema midagi ootamatut.“

Vahemaa majade vahel, millest me möödume, on suuremaks läinud. Hubaste maahäärberite asemel tulevad talud ja talude asemel üksikud vanad maamajakesed, mille seinad on lagunenud ja aknaklaasid katki. Jäine lumekiht, mis katab eelmise aasta kollast rohtu, on puutumata. Maastik näeb mahajäetud välja. Kerge on ette kujutada, et me oleme siin ainsad inimesed.

Ma vaatan aknast välja ja närin pöidlaküünt. Lapsepõlvest pärit kole harjumus, millest ma pole kunagi päriselt vabanenud. Ma suudan kuude kaupa sõrmi suust eemal hoida, kuid siis juhtub miskit ja ma langen jälle tagasi. Tollest õhtust saadik pole ma isegi mitte proovinud sellest loobuda. Mu küüned on kõik väiksed köndid, lühikesed ja narmendavad ning mu küünevallid on veritsevad ja põletikulised.

GPS juhendab meid tuima häälega paremale. Sebastian keerab teelt maha metsa vahele.

Solhöga suunas.