Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 8

Minu sammud kajasid trepikojas. Ma viivitasin alati viimastel trepiastmetel enne Vivianne’i korterit. See koht oli kuusteist aastat minu „kodu“ olnud. Oleks see olnud minu teha, poleks ma kunagi tagasi läinud.

Pühapäevased õhtusöögid olid kompromiss. Kaks tundi üks kord nädalas, kui Vivianne sai sosistada, kärkida, sundida mind väikestest õhukestest klaasidest jooma heledat šerrit ja mind hoolikalt uurida. See oli minu terapeudi Carina idee ja see korraldus oli nüüdseks juba pea neli aastat hästi toiminud. See oli kompromiss.

Ma ei tahtnud suhteid Vivianne’iga täielikult katkestada. Ta oli tegelikult mu vanaema, sisuliselt mulle ema eest. Võimatu oli temaga koos elada ja võimatu oli ilma temata elada.

Aga nood telefonikõned lämmatavalt soojal septembrikuu nädalal olid meie kokkulepet rikkunud. Ta tohtis helistada ainult siis, kui tegu oli millegi kiireloomulisega. Ma ei vastanud kunagi, aga ta oli jätnud automaatvastajasse sõnumi sõnumi järel. Neli teisipäeval, kuus neljapäeval. Üksainus hilisel reedeõhtul.

Ma kuulen neid seinte sees. Nad sosistavad mulle.

Viimane lause oli minus judinaid tekitanud.

Olin harjunud, et Vivianne helistas mulle purjus peaga ja vihasena või purjus peaga ja kurvana, või purjus peaga ja maniakaalsena, kuid seekord oli teisiti. Tundus võimatu mõelda, et Vivianne oli vana – ta oli lihtsalt Vivianne, tal polnud vanust –, aga ta lähenes kaheksakümnele. Kas ta hakkas vaikselt aru kaotama?

Ma seisin ta välisukse ees. „V. Fälth“ läikis poleeritud sildi peal. Lühike ja korrektne.

Ma valmistasin ennast ette.

Miks selles neetud majas alati nii umbne oli? Ma igatsesin oma õhulist korterit. Sebastiani kätt oma õlgade ümber, meie vana Ikea diivanit ja liiga kallist telekat. Soovisin, et saaksin veeta oma pühapäevaõhtud tuima näoga Netflixi vahtides nagu kõik teised.

Ma tõstsin käe, et koputada.

Sekundid möödusid. Üks. Kaks.

Uks avanes.

Manasin näole tagasihoidliku naeratuse, olin astumas üle ukseläve. Kuid siis seisatasin. Miski oli valesti. Inimene ukse peal ei olnud õige.

Ma vaatasin isikut, kes minu ees seisis. Otsisin Vivianne’i tunnusjooni. Seal, kus oleksid pidanud olema tema läikivad harjatud juuksed, oli ainult jämedakoeline must müts.

Keerasin pilgu kiirelt alla käte peale.

Need polnud Vivianne’i käed. Küüned polnud pikad ja punased; parema käe nimetissõrmes polnud jämedat topaassõrmust. Kätel olid justkui roosteplekid.

„Kes ...“ hakkasin ma küsima, kuid isik oli juba minust mööda trepikotta trüginud ja kiirel sammul kadunud. Ma vaatasin hämmeldunult kujule järele, enne kui korteri poole tagasi pöördusin.

Vivianne lamas selili keset esikut. Tema ees mustrilisel sinakashallil vaibal lebas miski, mis sädeles esiku väikese kristall-lühtri valguse käes. Ma avasin suu, et küsida, kuid siis ma tundsin seda.

Lõhn lõi mulle vastu nagu sein.

See oli magus ja raske – raud ja liha ja parfüüm – ja see ajas mind iiveldama.

Käärid lebasid lahtiselt vaibal. Sellisena polnud ma neid kääre kunagi varem näinud. Ainult läikivate, ilusate ja kasutamatutena samas stiilis peene käsipeegli ja mokatubakadoosi kõrval söögitoa kummutil.

Käärid polnud värskelt poleeritud. Need jätsid vaiba peale plekke.

Vivianne sirutas oma saledate harali sõrmedega nende poole.

Nii imelik, jõudis mu roidunud kinni jooksnud aju ühe silmapilgu jooksul mõelda, samal ajal kui ma täiesti liikumatult seisin. Miks talle kääre on vaja? Ja miks ta lihtsalt püsti ei tõuse ja neid ei võta?

Ja siis kadus mu halvatus ning ma mõistsin, et ta ei sirutunud mitte kääride, vaid minu järele; et see märg mulisev oigamine, mida ma kuulsin, tuli temalt, oli tema püüe mu nime hüüda; et tema mustriline pluus polnud mustriline, vaid minu jalgadest pool meetrit eemal esikuvaibal lebavate kääride torkeid täis.

Ma astusin kahe sammuga läbi esiku ning vajusin põlvili tema kõrvale maha.

Kuulsin iseennast otsekui kaugelt podisemas:

„Mis toimub, mis on juhtunud, mida ma tegema peaks? Mida sa tahad, et ma teeks?“

Sest tema teadis alati, mis on õige teguviis.

Nii ma küsisin temalt ikka ja jälle, hoolimata sellest, et ma nägin tema niisket ja punast kõri seestpoolt. Liha naha all.

Ta võttis väljasirutatud käega mu randmest kinni, nagu kajana kõigist neist eelnevatest kordadest, mil ta sedasama oli teinud. Pigistas nii kõvasti, nagu oleks ma päästerõngas ja tema uppuja. Ja teatavas mõttes ta ju seda oligi. Ma kuulsin tema pingutatud korisevates hingetõmmetes, et see mustjaspunane kleepuv ollus, mis jooksis järjest aeglasemalt tema kaelast välja ning määris tema kollase siidpluusi ja ehtsa Pärsia vaiba tema saleda selja all, oli hakanud ka alla tema kopsudesse jõudma.

Ma tegin seda, mis mulle ainsana pähe tuli.

Ma surusin oma vaba käe augule, mis oli tema kaelas.