Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 18

Olin mõelnud, et me teeme kiire ülevaate, enne kui igaüks oma toa valib, kuid see improviseeritud maja ülevaatamine võtab kauem aega kui võis arvata. See on nagu reis minevikku; mitte just seitsmekümnendatesse, mil keegi siin viimati sees elas, vaid sajandivahetusse. Maja on pikergune ja toad asetsevad reas. Ühel pool esikut on suur köök ning avar ja uhke söögisaal, ruume ühendab koridor. Söögilaud on nii tume ja läikiv, et mind tabab äkiline piinlik impulss seda lakkuda. Teisel pool esikut asub suurejooneline elutuba, või salong, nagu Vivianne oleks seda kutsunud. Toad on suured ja avarad, puhtaks küüritud põrandalauad on kaetud ehtsate Pärsia vaipadega ja mööbel paistab kõik antiikne olevat.

Ülemisel korrusel on neli magamistuba, kaks vannituba ning kombineeritud raamatukogu ja töötuba kirjutuslauaga, mis lõhnab naha ja puiduõli järele. Magamistubade uksed seisavad kõik pärani lahti. Aknad on ida poole.

Kolm magamistuba on samasugused: ruudukujuline ruum laia baldahhiinvoodiga, riidekapp, elegantne kummut ja kaunis kirjutuslaud akna all. Ainult värv on erinev.

Neljas magamistuba on suurem. Taipan kohe, et see pidi olema Vivianne’i magamistuba. Ma sulgen kiirelt ukse ja pööran ümber. Me magame teistes tubades.

Kõrval on veel üks uks. Tapeediga kaetud, justkui selleks, et seinaga ühte sulandada. Arvatavasti poleks ma isegi aru saanud, et seal on tuba, kui Sebastian poleks midagi öelnud.

„Mis see seal on?“ küsib ta.

Ukselink puudub, kuid ma pistan nimetissõrme lukuauku ja tõmban ning peale pisikest tõrget annab uks järele ja avaneb.

Uksehinged krigisevad ja ma taipan, et see on esimene kord, kui ma kuulen selles majas miskit häält tegemas. Miski muu pole nagisenud ega kriuksunud. Kõik näib määritud, õlitatud, pühitud ja hooldatud. Peale selle väikese ukse.

Väljas hämardub kiiresti, kuid selle toa jaoks, mida me nüüd üle vaatame, ei oma see mingit tähtsust. Seal pole aknaid. On nii pime, et Sebastian võtab oma telefoni välja ja paneb põlema taskulambi, mille steriilne valge kuma valgustab pisikest korralikku magamistuba. Pikema seina ääres seisab väike voodi ilma lina ja päevatekita. Ainult paljas padi lebab triibulise madratsi peal.

Peale voodi muud mööblit eriti pole. Üks tool voodijalutsis ja tinast kauss põrandal.

„Mis tuba see siin on?“ küsib Sebastian.

„See oli teenijate jaoks,“ kostub meie selja tagant Veronika hääl.

Ma pöördun ümber. Veronika on üles tulnud ja toetab vastu trepipiiret.

„Kui mina väikene olin, ei elanud seal kunagi kedagi, kuid isa rääkis, et see oli teenijate tuba. Või oli seda olnud. Kui me siin olime, elasid teenijad alati eraldi majas. Ema ei tahtnud, et nad öösiti siin oleks. Ta ei tahtnud kunagi, et keegi seal magaks.“ Veronika vaatab toaust.

„Arvan, et sellepärast pani ta uksele tapeedi peale. Kui ma olin päris väike, siis oli vaevu märgata, et see siin on, kuid mina ja Vendela hiilisime ühel pärastlõunal siia ja lõikasime tapeedi ukse juurest lahti, et sisse piiluda.“ Ta surub huuled kokku.

„Ema andis meile nii kõvasti kolki, et isa astus meie kaitseks välja. Tavaliselt ta seda ei teinud.“

Ma näen, et Sebastian läheb tujust ära, ta ei tea, mida öelda. Osa minust tunneb talle selle pärast kaasa. Teine osa tunneb ärritusetorget, kuigi ma tean, et see on ülekohtune. Et mina olen ülekohtune.

See pole tema süü, et ta on üles kasvanud vanematega, kel ei tuleks kunagi mõttessegi tutistada teda nii kõvasti, et ta peaaegu põranda pealt õhku tõuseb. See pole tema süü, et isegi puhas mõte last lüüa teeb tuju halvaks.

See on hea.

Ta ei ole sellepärast nõrk või ärahellitatud. Lihtsalt terve mõistusega.

Ma tean seda.

Tegelikult.

„Keegi ei tahakski ju nagunii siin magada?“ Mu pilk liigub Sebastianilt Veronikale ja siis advokaadile, kes on samuti ukse juurde seisma jäänud.

Ma tunnen, kuidas toa kuiva tolmu lõhn Veronika mantli nõrga kunstnaha lõhnaga seguneb.

„Ma võtan selle rohelise toa,“ ütleb ta. „Teie võite selles ubrikus magada, kui tahate.“

Sebastian pööritab minu poole silmi. Ma naeratan, kummardun tema poole, et tunda lihtsalt tema keha soojust läbi paksu kampsuni.

„Kuule, ma lähen toon kotid ära,“ ütleb ta seejärel mulle. „Kas panen need sinisesse magamistuppa?“

Sebastian pöördub Rickardi poole. „Ma arvan, et sulle jääb see kollane tuba,“ ütleb ta ja Rickard noogutab.

„Suurepärane.“

„Väga hea,“ ütlen ma ja vaatan, kuidas Sebastian trepist alla kaob.

Ma jään mõneks hetkeks trepimademele seisma, vaatan üksisilmi ust, ei tea miks. Kohta, kust mu ema oli tapeedi välja lõiganud. Ja väikest tumedat magamistuba seal sees.

Ma üritan endalt maha raputada seda äkilist ebamugavustunnet, mis on mu peale vajunud, pööran ringi ja lähen.

Proovin mitte tunda, et seinad mind jälgivad.