Читать книгу Kevad Samblamäel - Carla Neggers - Страница 5

„Mis sa arvad, mida üks eradetektiiv tahaks lasta mul tema külmikusse ja sahvrisse varuda?“

See provotseeriv küsimus tuli Ruby O’Dunnilt Swifti Jõe universaalkaupluses, Knights Bridge’is Massachusettsis vähemalt sajandivanuse ehitise kassaaparaadi ees. Ruby rääkis Christopher Sloani, kohaliku tuletõrjujaga. Kylie Shaw, kes seisis nägemisulatusest väljas veinisektsioonis, oli märganud neid kauplusse tulemas. Nüüd ta soovis, et oleks nende vestlusele suuremat tähelepanu pööranud. Eradetektiiv? Mis eradetektiiv?

„Ta on Beverly Hillsist,“ vastas Christopher. „Mina alustaksin sellega.“

„Ta töötab Beverly Hillsi ühe advokaadibüroo heaks. Ma ei tea, kas ta on tegelikult Beverly Hillsist.“

„Piisavalt lähedalt.“

„Oleks olnud lihtsam, kui ta oleks peatunud mu ema juures. Emal on täielikult varustatud köök.“

„Emal on ka kitsed.“

„Ära lase mul nüüd pihta hakata. Ma puhastasin täna hommikul nende latrid. Ema juures on hullumaja. Seal isegi paar päeva peatumist oleks palju paluda. Samblamägi on palju parem valik.“

Kylie hoidis kõvasti kalli šampanja pudelist kinni.

Samblamägi?

Samblamägi oli endine 19. sajandi kübaravabrik, mis oli läbi teinud laialdase uuenduskuuri ja avatud märtsis kontorite, koosolekuteruumi ja korteritega. Ta oli kolinud ühte selle neljast pööningustiilis korterist viis nädala tagasi. Seni oli ta ainus üürnik. Ta leppis sellega, et teised kolm korterit ei jää kauaks tühjaks, aga ta polnud kunagi – mitte kordagi – kujutlenud, et sinna kolib eradetektiiv kasvõi ajutiselt.

Tal jäi kuulmata, mida Chris Rubyle vastuseks ütles. Ruby jätkas juttu metsaseentest, käsitööjuustust ja artišokkidest, kuid Chris soovitas tal lõpuks keskenduda põhilisele. „Pane külmikusse üks kuuspakk,“ ütles ta. „See oleks tore.“

Ruby pomises midagi, mida Kylie ei kuulnud, ja Chris lahkus ilmselt omaenda kuuspakiga.

Kylie pani šampanja oma ostukorvi. Ta oli endale lubanud, et ootab tähistamisega, kuni nartsissid hakkavad õitsema, ja nüüd olid need kindlasti õites. Viimane kord, kui ta oli värske õhu kätte läinud ja proovinud midagi tähistada, oli olnud augustis. Ta oli siis viibinud Red Soxi mängul koos ühe negatiivse läbipõlenud puusepaga, kes nurises seitsme punktilöömisvõimalusega mängutuuri üle. Kylie oli tundnud kergendust, kui mäng ei läinud lisatuurile, ja öelnud mehele, et oli saanud kõne oma õelt, veterinaariatudengilt Tuftsis, selleks et pääseda tagasisõidust Knigths Bridge’i koos selle mehega. Kunagi enne seda oli ta jaganud pudelit veini ühe üleoleva skulptoriga Pariisis, tähistades oma esimest lasteraamatut nii autori kui illustreerijana. Need väikeste laste joonistused, mida sa teed, on armsad, Kylie, kuid… Mees oli õlgu kehitanud, jättes ta kujutlema ülejäänut, mille ütlemiseks ta teeskles liiga viisakas olevat. Ta ei suudaks illustraatorina elatist teenida, sest see ei olnud tõeline kunst, neist polnud mingit kasu, igaüks suudaks seda teha. Just seda laadi oli see õlakehitus olnud.

Kylie suundus oma korviga kassaaparaadi juurde. Ta võib alati juua šampanjat üksinda rõdul ning öelda tänutundega toosti tähtedele ja kuule.

Võibolla kutsuda ka too Beverly Hillsi eradetektiiv.

See oleks alles päev. Ta ei kavatsenud teha midagi, et eradetektiivi uurivat huvi esile kutsuda.

Ruby tõstis kassaparaadi kõrval parajasti korvi letilt maha. Kylie oli linnas – universaalkaupluses, raamatukogus, linnaametis, kus nende ema töötas – kohanud kõiki nelja O’Dunni õde, aga ei tundnud ühtki neist hästi. Ta oli Knights Bridge’i kolinud eelmisel suvel ja kinnitas endale pidevalt, et tahab siinseid inimesi tundma õppida, ent seni olid nad jäänud lihtsalt tuttavateks, mitte aga saanud sõpradeks. Ruby ja Ava, kahemunakaksikud ja O’Dunnidest noorimad, olid teatrikooli viimase kursuse tudengid, Ava New Yorgis, Ruby Bostonis. Naturaalne punapea nagu ta kolm õde, oli Ruby värvinud oma juuksed ploommustaks ja sidunud ereroosa salliga taha. Ta kandis pikka musta seelikut, valget T-särki ja teksariidest jakki mustade saabastega ja ilma mingite eheteta.

„Oh, Kylie, tere,“ ütles Ruby. „Ma ei näinud sind seal taga.“

„Ma ei suutnud veinile vastu panna.“

„Ah. Šampanja, nagu ma näen. Suurepärane. Kas sa kuulsid Chris Sloani ja mind äsja rääkimas? Üks eradetektiiv tuleb homme Californiast siia. Ta peatub korteris, mis on sinu oma vastas üle koridori.“

„Mida ta uurib?“

„Üks tema klientidest korraldab järgmisel laupäeval Samblamäel meistriklassi,“ vastas Ruby. „Daphne Stewart – tal on juured siin linnas.“

„Ta oli siin eelmise aasta septembris vintage-moe näitusel raamatukogus,“ ütles Kylie. „Hollywoodi kostüümidisainer. Ma mäletan.“

„Kas sa käisid?“

„Ei, ma ei käinud.“ Ta oli jännanud ühe projektiga, enne kui see ära saata. Töö oli talle alati ettekäändeks, et ta ei ole seltskondlikum. „Kuulsin, et sellel oli suur edu.“

„See moenäitus kogus palju raha raamatukogu ja ajalooseltsi jaoks.“ Ruby tõstis oma korvi käsivarrele. „Daphnel on iseloomu. Russ Colton – see eradetektiiv, kes homme tuleb – kindlustab, et kõik on Daphne saabumiseks valmis. Sellest tuleb Samblamäe esimene avalik üritus. Sa peaksid tulema, Kylie. Sa elad otse sealsamas.“

„Tänan. Ma mõtlen sellele.“

Ruby tõstis korvi üles. „Ma pean selle täitma. Peaksin liikuma hakkama. Tore oli sind näha.“

„Sind samuti,“ ütles Kylie, kuid Ruby oli märganud kedagi tuttavat ja hakanud juba piki konservtoidu vahekäiku minema.

Kylie asetas oma korvi letile.

Eradetektiiv ja lugupeetud pikaaegne Hollywoodi kostüümidisainer teel linna – Samblamäele.

Just see, mida ma vajan.

Ta hoidis oiet tagasi. Kui ta ei suutnud vaimustust teeselda, on kõige parem olla neutraalne.

Ta võttis oma ostud korvist välja. Lisaks šampanjale oli ta valinud maitsestamata jogurti, Cheddari juustu, linaseemneleiva, kohvi ja kevadise segurohelise, kõik kohalikud tooted tema vaikses New Englandi¹ osas Bostonist läänes.

Pärast ostude eest maksmist astus Kylie välja. Teda tervitas ilus aprillikuu õhtupoolik nagu soe naeratus sõbralt. Ta silmitses meeldivalt omapärast maalilist linnakeskust. Ta seisis peatänaval, vastas linnaväljak – ovaalse kujuga muruplats, mida ümbritsesid klassikalised majad, raamatukogu, kirik, raekoda ja peotäis väikesi ärisid. Pikk talv oli oma haarde vabastanud. Rohi oli roheline, puud lehtimas ja nartsissid õites. Ta oli töötanud lakkamatult nädalaid – isegi kuid – ja viibimine soojas kevadõhus tundus uskumatult hea, peaaegu nagu oleks ta ise jälle ellu ärganud.

Ta märkas peatänaval veidi kaugemal tumedajuukselist laiaõlgset Christopher Sloani. Christopher oli kuuest Sloanide lapsest viies ja tal oli neli vanemat venda. Kylie ei suutnud ette kujutada, et tal oleks viis venda. Tal polnud ühtki venda. O’Dunnid, Sloanid ja teised perekonnad olid elanud Knights Bridge’is aastakümneid, isegi terveid sugupõlvi. Ruby ja Chris olid koos üles kasvanud. See lõi sidemed ja tuttavlikkuse, mida Kylie ei suutnud oma adopteeritud linnas teeselda.

Või ei tahtnud.

Vähemalt mitte praegu.

Ta pani oma ostud jalgrattakottidesse, teadlik ebamäärasest ebamugavustundest eradetektiivi suhtes Samblamäel. Asi polnud ainult selles, et ta polnud tema saabumisest põnevil. Ta oli neil kuudel Knights Bridge’is näinud vaeva, et endale mitte tähelepanu tõmmata.

Aga küll see kõik välja kujuneb, kinnitas ta endale, istudes oma rattale. Tal oli šampanjat, toitu ja kohvi. Niipea kui ta tunnetab, et see Russ Colton kavatseb talle probleeme tekitada, saab ta end päevadeks oma korterisse peita, rahul oma kurjade kaabakate, nägusate printside ja söakate printsesside maailmas.

Samblamägi oli isegi laupäevase õhtupooliku jaoks vaikne. Kylie pori täis pritsitud Mini oli ainus sõiduk parkimisplatsil, mis oli nii uus, et seal polnud ainsatki auku või lohku. Ta tundis kümnemiilist edasi-tagasi sõitu oma reielihastes, kui ta rattalt maha hüppas. Ta oli nautinud kerget tuult ja kevade värskeid lõhnu õhus selle aasta seni kõige soojemal päeval.

Ta haaras oma ostud jalgrattakottidest ja tegi neile kiire ülevaatuse. Tal oli kuidagi õnnestunud mitte midagi katki teha või välja valada. Ta hakkas telefoni jakitaskusse libistama, kui nägi, et tal on häälesõnum.

Tema õde Lila, kolm aastat noorem, ikka veel rängalt töötamas veterinaariatudengina Bostonis. Samuti ikka veel krooniline muretseja, kes oli veendunud, et tema ainus õde on muutumas erakuks.

Kylie kuulas sõnumit, naeratades selle ettearvatavuse peale. „Ma loodan, sa ei vasta sellepärast, et oled sõpradega aega veetmas. Helista tagasi ükskõik millal. Tahtsin lihtsalt tere öelda.“

Lila oli teadnud juba nelja-aastaselt, et ta tahab saada loomaarstiks nagu nende isa. Ta polnud kunagi kõikuma löönud. Kyliet oli alati rohkem huvitanud piltide joonistamine loomadest, kes Shaw’ kliinikus sisse ja välja käisid, kui nende opereerimine.

Ta polnud koos sõpradega aega veetnud. Tal oli õe helistamine kuulmata jäänud, sest ta oli jalgrattasõidu ajaks oma telefoni kinni pannud.

Ta helistab Lilale hiljem tagasi.

Kylie jättis ratta eesukse kõrvale tugirestile ja läks mööda majadevahelist käiku elamuhooneni, mis oli kahest tellisfassaadiga hoonest väikseim, moodustades vabriku või vähemalt selle, mis algsest kompleksist alles oli jäänud. Palmilehtedest õlgkübarate tärkavat turgu varustav vabrik, ehitatud aastal 1860, asus väikesel jõel linna äärealal. Selle nimekaim tõusis teisel pool teed ülespoole.

Samblamägi oli üks paljudest küngastest ja laugetest mägedest, mis moodustasid mägismaa ja aitasid selle piirkonna atraktiivseks teha kui joogiveeallika suurlinliku Bostoni jaoks. Kausikujuline Swifti jõe org oli jäänud silma inseneridele ja poliitikutele ning aastakümnetel enne Teist maailmasõda oli loodud massiivne Quabbini paisjärv. Neli väikest linna oli maa pealt pühitud, nende elanikkond ümber asustatud, kodud ja ärid maatasa tehtud, hauad ja monumendid mujale kolitud ning ehitatud Windsori tamm ja Goodnough’ teetamm, tõkestades Swifti jõe ja Beaver Brooki kolme haru voolu, mis võimaldas 1940-ndatel kogu oru veega üle ujutada.

Isegi enne Quabbinit oli veskil hakanud halvemini minema ja selle tulevikuks oli vähe realistlikku lootust. Õlgkübarad olid moest läinud ja aastaks 1930 oli vabrik nende tootmise lõpetanud. Järgmised omanikud polnud alternatiivsetes ärides edu saavutanud. Viimaks olid aknad laudadega kinni löödud ja vanad hooned hüljatud. Paar aastat tagasi oli kohalik arhitekt ostnud valduse koos oma äripartneritega ning alustanud piinarikast lammutamise, renoveerimise ja uuendamise protsessi.

Kylie tõusis tööstuslikus stiilis trepist teisele korrusele. Lisaks neljale korterile paiknes hoones hästi varustatud treeningusaal, puhkeruum ning alumisel tasandil garaaž ja rida laoruume. Kuigi Kylie oli üles kasvanud Bostoni läänepoolses eeslinnas, polnud ta Knights Bridge’ist kunagi kuulnud, kuni üks sõber, hiljuti Iowa ülikooli palgatud kunstiprofessor, oli talle oma maamajast rääkinud. Sa vajad kohta, kus mõni kuu töötada, ja ma vajan rentnikku, kuni välja nuputan, mida teha.

Kylie oli kavatsenud Knights Bridge’i jääda ainult kolmeks kuuks – piisavalt pikaks ajaks, et tööga järjele jõuda ja oma pead selitada. Kuid kolmest kuust oli saanud kuus, siis kaheksa ja kui tema sõber oli otsustanud maja ära müüa, sest Iowa oli lihtsalt liiga kaugel, oli Kylie Samblamäge tähelepanelikumalt vaadanud.

Teda oli köitnud vana vabriku muundumine ja ta oli end üllatanud, kui armus oma teise korruse pööningustiilis korterisse. Ta oli armastanud ka maja, mille oli rentinud. Võluv, vaikne ja romantiline, oli see lausa karjunud laste, koerte, kanade – perekonna järele.

Ta keeras ukse lukust lahti ja läks sisse, lõdvestudes nüüd, olles tagasi omas ruumis. Ta pani ostud köögiletile. Ta oli siin elanud ainult veidi rohkem kui kuu, ent korteri avatud plaan sobis talle. Kõrged laed, põrandast laeni kaaraknad, mis avanesid jõele, tellistest ja valgeks värvitud puidust seinad ning läikivad puitpõrandad kombineerisid kokku vana ja uut, mis oli omaniku ja arhitekti Mark Flanagani spetsialiteet, nagu ta oli hakanud selgeks saama. Mark oli mõelnud kõigele, selleks et ruumi mugavaks, kaasaegseks ja tõhusaks teha. Tema naine, kes töötas oma perekonnale kuuluvas kohalikus saeveskis, oli aidanud viimistlusdetailidega.

Kuna tema eelmine rendimaja oli tulnud möbleeritult, oli Kylie vaeva näinud, et selle koha jaoks õigeid asju leida. Võikollasest nahast diivanikomplekt oli kohale toimetatud nädal tagasi ja lõpuks oli ta loobunud viletsast jaapanipärasest asemest, mille ta oli oma vanemate keldrist välja lohistanud, ning ostnud korraliku kuninglikus suuruses voodi uhutud linast voodiriietega. Ta vihkas kratsivaid linu.

Töölaua oli ta endaga kaasa toonud. Ta oli selle kolledžis ise teinud jäigas raamis kasepuuuksest ja see oli sellest ajast peale temaga peaaegu igal pool kaasas käinud. Mitte Pariisis või Londonis; siis oli ta selle hoiule jätnud.

Kylie pani šampanja külmkappi. Ta vajas tähistamiseks midagi konkreetset, enne kui ta pudeli avab. Põhjus ei pidanud olema suur, aga siiski rohkemat kui õitsvad nartsissid. See tundus kuidagi sunnitud olevat.

Sest see on sunnitud, mõtles ta.

Ta pani ka ülejäänud ostud ära ja potsatas sohvale, sikutades pannalt juustest välja, mis sellest hoolimata, et olid tagasi kammitud, olid rattasõidust sassis. Ta heledad juuksed ulatusid üle õlgade ning ta lubas endale pidevalt, et läheb juuksurisalongi. Ta sai kääridega hakkama ja tuli toime kiire kärpimisega, aga ta polnud proff.

Liiga rahutu, et kauaks istuma jääda, tõusis ta püsti ja tõmbas seljast kerge jaki, mida ta linna minnes oli kandnud. Ta lõi kingad jalast ja läks sokis jalu oma töölaua juurde. Ta oli töötanud „Punamütsikese“ kallal ainult paar päeva. See oli kolmas muinasjuttude sarjast, mida ta illustreeris. Ta oli lõpetanud „Hansu ja Grete“ ning „Uinuva kaunitari“.

Ta teadis, et läheb tarvis mõnetist pingutust, et viia ta targa hundi, pimeda metsa ja piknikukorviga seiklusliku tüdruku maailma.

Kylie vajus toolile, tundes end rahutu ja kummaliselt oma elemendist väljas olevana. Oli ta siia kolides teinud vea?

Aga ta teadis, et polnud. Nii fantastiline kui see ka oli, maja, mida ta oli rentinud, oli pannud ta mõtlema sellele, mida tal ei olnud. See koht siin sobis hästi, arvestades tema eraklikkust ja ebaõnne meestega.

Kylie püsis kakskümmend minutit oma töölaua taga.

Ta töötas täiusliku puu kallal, mis pidi kasvama vanaema maja ees „Punamütsikeses“. Ta tegi visandeid paberile käsitsi ja jäi viimast ainiti vaatama. Ei ole hea. See paistis zombide loo jaoks olevat kohasem kui klassikalisele muinasjutule.

Ta kägardas lehe kokku ja viskas laua alla prügikorvi teiste minema visatud visandite peale. Ta pidas aru, kas lülitada arvuti sisse ja joonistada oma kunstilaual, kuid teadis kogemuse põhjal, et ka see ei toimiks.

Tema puu vajas rohkem aega. Seda polnud seal ning ka töötamine kõvemini ja kauem ei paneks seda sinna.

Samuti oli ta tähelepanu hajutatud.

Ta märkas Sherlock Mäkra oma töölambi jalamil ja naeratas. Ta oli selle kuju kokku pannud riidetükkidest, pesukuivatisse jäänud pudemetest ja mõnest asjakesest minema visatud rõivastelt, kasutades selleks nõela, niiti ja liimi.

Nüüd oli siin mees, mõtles Kylie.

Sellest pole midagi, et ta oli ainult nelja tolli pikkune.

Sherlock oli seaduskaitseohvitser väikeste lugejate pildiraamatute sarjas, mille ta oli loonud. Teda ei olnud kõigis raamatutes. Ta ei elanud Middle Branchis, väljamõeldud linnas, kus Mägra nõbudel oli maja ja veterinaariakliinik jõe ääres.

Kylie osutas tema poole sõrmega. „Mitte ainsatki sõna mu „Punamütsikese“ puu kohta. Mitte. Ainsatki. Sõna.“ Ta viskas oma pliiatsid korvi, mille ta oli Pariisis ostnud enne seda õnnetut veinipudelit koos tolle skulptoriga. „Ma ei ole toppama jäänud. Ma lihtsalt mõtlen.“

Ta võttis Sherlockilt riidepudemete tükikese. Sherlockil oli kandiline lõug ja karm välimus, aga ta oli soliidne, usaldusväärne ja vapper.

Mida Sherlock teeks, kui eradetektiiv tuleks Middle Branchi?

Sõltuks sellest, mida inimestel on varjata, on ju?

Kylie tundis, kuidas kurgus tõmbus kitsaks. Ta hüppas püsti, rahutu, ebakindel. Kolm aastat tagasi, kui tal tekkis mõte kirjutada raamat „Middle Branchi Mägrad“, esimene raamat, mille ta kirjutaks ja ka illustreeriks, oli ta otsustanud kasutada pseudonüümi ja hoida Kylie Shaw’d avalikkusest kõrvale.

Ta oli valinud oma alter ego’ks Morwenna Millsi.

Aasta hiljem, kui „Mägrad“ olid ilmunud, olid need noortele lugejatele muutunud silmapilkseks hitiks. Järgnes veel rohkem „Mägra“-raamatuid. Selle asemel et kellelegi öelda, et tema on Morwenna, oli Kylie hoidnud kõik endale. Isegi tema perekond ei teadnud. Lila ei teadnud.

Kas eradetektiiv Russ Colton tahab teada?

Ta ei pidanudki teada tahtma. Kõik, mida ta pidi tegema, oli hakata küsimusi esitama Samblamäe ainsa elaniku kohta, ja ta võiks komplitseerida Kylie elu.

1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)