Читать книгу Kevad Samblamäel - Carla Neggers - Страница 7

Daphne Stewart saabus Marty baari, kui Marty Colton jõudis tagasi Russi lennujaama viimast. „See on kohutav väike koht,“ ütles naine baaripukile hüpates. „Aga see on osa selle võlust.“

„Just seda me kõik mõtleme. Prantsuse martiinit?“

„Nagu ainult sina oskad valmistada, mu armas Marty. Kas Russ pahutses ja oigas itta suundumise pärast?“

„Sa tead meid, Coltoneid. Me oleme stoilised.“ Marty sirutas käe klaasi järele. „Tema lend pole veel õhku tõusnud. Sul on ikka veel aega talle helistada ja see reis sinna väikelinna tühistada.“

„Siis sa kaotad oma võimaluse tema Roveriga sõita.“

„Ohverdused, mida me oma vendade-õdede heaks teeme.“

„Mul ei ole õdesid-vendi. Ma olen ainus laps. Tänu taevale. Ma vihkaksin, kui keegi teine oleks pidanud taluma mu litapojast isa. Milline oli teie isa, Marty?“

„Soliidne.“

Daphne kortsutas tema poole kulmu. Ta oli Marty hääles midagi kuulnud. Teatud karedust või ebamugavust. Võibolla oli see tingitud ainult sõitmisest LAX-i ja tagasi. Daphne idee põrgust. Ta tundis kergendust, et Russ polnud vastu võtnud tema pakkumist ta lennujaama sõidutada, kuigi ta polnud isegi kahtlustanud, et Russ võtaks. „On ta ikka veel meiega? Ma mõtlen teie isa.“

„Ei. Suri kümme aastat tagasi. Ega sa autoga siia ei tulnud?“ Marty tõstis martiiniklaasi üles. „Ega ma pea sinu pärast muretsema, et sa istud rooli taha pärast üht või kaht seda lapsukest?“

„Ei, ma ei istunud roolis ja sa ei pea kunagi minu pärast muretsema. Ma olen vastutusvõimeline napsitaja.“

„Kas see tähendab, et ma pean ananassimahla ohtralt lisama?“

„Ei tähenda.“

Daphne märkas, kuidas Marty oli meelega teemat muutnud, et mitte isast rääkida. Isad võivad olla keeruline kõneaine. Talle turgatas pähe rohkem kui korra, et vennad Coltonid teadsid temast kaugelt rohkem kui tema neist. Russ seetõttu, et ta töötas Sawyer & Sawyeris ja tema oli klient. Marty sellepärast, et ta tegi põrgulikult head Prantsuse martiinit ja tema oli kunde. Ta pidas neid sõpradeks ja arvas, et ka nemad pidasid teda sõbraks, kuigi ekstsentriliseks tädiks.

Tädi teaks oma õe- või vennapoegadest rohkem, kui Daphne teadis Marty ja Russ Coltonist.

Ta kummardus ettepoole. „Marty, kallis, kas sa logeled?“

„Ei, madam. Mul on su jook siinsamas.“

„Sa oled selline jõmpsikas. Sa tead, et ma vihkan, kui mind madamiks nimetatakse.“

Marty asetas joogi tema ette. „See võtab solvangukipituse maha.“

Chambordi liköör, viin ja ananassimahl sidrunispiraaliga. See oli neil päevil Daphne lemmikjook. Ta rüüpas lonksu. „Ah. Täiuslik nagu alati. Oled sa kunagi üht maitsnud, Marty?“

„Ei. Ega maitse ka kunagi.“

„Russ proovis minu oma paar nädalat tagasi. Ma arvan, et sul oli kiire ja see jäi sul tähele panemata. Võisin öelda, et ta tahtis selle välja sülitada, aga ta on kange mees. Ta pidas vastu. Ta ütles, et see maitseb nagu vürtsitatud punš.“

„Igale oma.“

„Just seda ma talle ütlesin.“

Marty haaras valge riidelapi ja kuivatas kohta, kus ta Daphne kokteili oli seganud. „Oled sa tõepoolest mures, et satud järgmisel nädalal selles väikelinnas probleemidesse?“

„Nad ootavad mu meistriklassi viitkümmend inimest.“

„Sa saad sellega hakkama. See on sinu maailmas tühiasi.“

„Mis siis, kui üks neist on minule fikseeritud ebatervel moel?“

„Sul oleks seal nelikümmend üheksa inimest sind aitamas.“

Daphne ei tahtnud selgitada oma emotsioonide segu Knights Bridge’i naasmise suhtes. Paranoia, vaimustus, kartus, pühendumine. Kiindumus. Ta oli hakanud Ruby ja Ava O’Dunni jumaldama. Daphne oli tundnud nende isa, kui ta oli noore naisena lühikest aega Knights Bridge’is elanud. Mees oli traagiliselt hukkunud kümme aastat tagasi puukärpimiseõnnetuses. Eriti Ruby meenutas Daphnele nägusat poeetilist Patrick O’Dunni.

„On sinuga kõik korras?“ küsis Marty, valades veel ühele kliendile õlut.

Daphne sundis end naeratama ja omandas oma praktiseeritud õhustiku, et maailmas pole mingit muret. „Kas Russ rääkis sulle, et ta tabas ühe jälitaja, kes oli noore näitleja endale sihtmärgiks võtnud? Ta ei rääkinud mulle. Too näitleja rääkis. Mingit süüdistust ei esitatud. Jälitaja oli vabatahtlikult valmis Portlandi oma koju tagasi minema ja teraapiat jätkama. Tarvis oli ainult Russi nägemist tema ukselävel. Russ ei pidanud sõnagi ütlema.“ Daphne jõi veel oma martiinit. „Russ ütleb, et seda tegid tema päikeseprillid.“

„Ta näeb neis päikeseprillides välja nagu tõeliselt õel kutt.“

„Kuid need polnud ainult tema päikeseprillid,“ väitis Daphne.

Marty kehitas õlgu. „Russ on väga hea selles, mida ta teeb. Ta on oma töös loomulik, kuid ta on selle kallal ka kõvasti töötanud. Ta sai laevastikust palju kogemusi.“

Marty viis õlle piki baariletti edasi. Tal oli võime pidada korraga mitut vestlust. Ta oli diletant, pidades baari, näideldes, kirjutades stsenaariume, haarates kinni mistahes tööst, et saaks elada oma Hollywoodi unistust. Daphne mõistis ja proovis aidata, et saada ta keskenduma tööle ja mitte ainult unistusele. Kuid ta oli niigi keskendunud, mõtles Daphne. Marty Coltonit oli lihtne alahinnata.