Читать книгу Kevad Samblamäel - Carla Neggers - Страница 6

Russ Colton oli kaalunud kõiki mooduseid, kuidas ta pääseks oma reisist Knights Bridge’i Massachusettsis, aga ta oli ummikus. Ta pidi minema. Praegu istus ta Hollywood Hillsi mäeveerul maja terrassil, mis kuulus ta sõbrale Julius Hartleyle, kes oli samuti eradetektiiv Sawyer & Sawyeris. Russ püüdis nautida viimast oma kohvist, kuid Daphne Stewart silmitses teda üle kuusnurgakujulise laua.

Viimaks naine krimpsutas nina ja ajas end sirgu. „Ma tean, mida sa praegu mõtled.“

Russ vaatas abiotsivalt Juliuse poole. Kui Julius oli kuulnud Daphne ülestulekut tänavatrepist, oli tal järsku tekkinud pakiline vajadus noppida kuivanud lehti oma paljudelt potitaimedelt. Ta ei vastanud nüüd Russi pilgule. Visatud huntide ette, mõtles Russ. Täpsemalt hundi, pisikese vaskjate juustega Daphne Stewarti, varajastes kuuekümnendates diiva näol.

„Mida ma siis mõtlen, Daphne?“ küsis Russ.

„See reis on aja raiskamine.“

„See on aja raiskamine. Sa ei pea mu mõtteid lugema. Ma ütlesin sulle.“

„Sa andsid mulle oma professionaalse arvamuse. Ma saan sellest aru, aga mul on halb võnge oma tagasimineku suhtes Knights Bridge’i. Olen õppinud oma võnkeid usaldama. Alati need ei ole õiged, ma tunnistan seda, kuid need ei ole alati ka valed.“ Ta krimpsutas nina. „Olen valmis oma meelerahu eest maksma.“

Daphne toetus toolileenile ja silmitses Russi, otsekui trotsiks teda endaga vaidlema. Ta kandis liibuvat sügava V-kujulise kaelusega toppi ja kitsaid pükse, mõlemad samas toonis tema tumeroheliste silmadega. Isegi laupäeva pärastlõunal olid tal kullast kõrvarõngad, palju sõrmuseid ja tugev meik. Kuid see kõik sobis talle. Ta nägi hea välja. Ta nägi alati hea välja. Ta oli Russile öelnud, et tema arvates peab ta kostüümidisainerina jälgima oma rõivastust, ükskõik, kas ta jookseb kvardi piima järele või viibib Akadeemia autasude jagamisel.

Julius kuhjas veel rohkem taimset prügi terrassipiirdele. Ta oli viiekümnendates – kakskümmend aastat Russist vanem – ja äsja abiellunud ühe San Diego advokaadiga. Tal olid seljas kallid golfirõivad, neil päevil tema tavaline rõivastus. Tal oli esimesest abielust kaks täiskasvanud tütart, mõlemad Los Angeleses advokaadid. Noorem tütar ostis ära tema maja, kuna ta oli kolimas oma naise La Jolla koju. Russ arvas, et ta võib endale lubada Harry Potteri trepialust ruumi niihästi La Jollas kui ka Hollywood Hillsis.

„Miks nimetatakse seda kohta Samblamäeks?“ küsis Julius Daphnelt.

Naine vabistas õlgu. „Ma vihkan seda, et ma tean vastust. See asub tegelikult samanimelise mäe jalamil.“

„On seal sammalt?“

„Ma ei tea. Ausalt, Julius.“

Julius tegeles sõnajalataolise taimega, haarates peotäie pruuni kraami. „Kas seda nimetati alati Samblamäeks?“

„Jah. Vist küll. See nimetati Samblamäeks, et eristada seda teistest Sandersoni vabrikutest seal piirkonnas. Need kõik on nüüd läinud, enamasti lammutatud, kui rajati paisjärve.“

Russ üritas oma kannatamatust ohjeldada. Ta ei hoolinud, kuidas seda neetud kohta nimetati. See asus selles pärapõrgulinnas ning ta pidi täna õhtul lennukile jõudma, Bostonisse lendama ja hommikul sinna sõitma.

„Mu vanavanavanaisa George Sanderson ehitas selle vabriku üheksateistkümnendal sajandil,“ ütles Daphne. „See tootis õlgkübaraid kuni ajani millalgi pärast Esimest maailmasõda.“

„Nagu õlgkübar, mida Dick Van Dyke kannab „Mary Poppinsis“? küsis Russ.

Julius ja Daphne kergitasid mõlemad kulmu. Juliuse käärid jäid keset õhku pidama. „Sa oled „Mary Poppinsit“ vaadanud? Tõsiselt?“

„Marty ja mina vaatasime seda ühel lumisel päeval, kui meie isa oli paigutatud New Yorgist põhja poole,“ vastas Russ. „Ma olin kuuene. Marty oli kaheksane. Ma laulsin seda korstnapühkija laulu, et teda õrritada.“

Julius norsatas. „Kas ta ei visanud su tagumikku lumme?“

„Viskas küll. Sellel polnud mingit mõju.“

Daphne raputas pead. „Mul on raske sind ja Martyt väikeste poistena ette kujutada. Knights Bridge’is ei peaks sa nii hilja aprillis lumme jooksma.“

„Kui mulle lund peale sajab, siis ma lahkun,“ ütles Russ.

„Oh ei, sa ei lahku,“ väitis Julius. „Sa ei saa sel nädalal lahkuda. Ma ei saa sinu asemel minna. Ma olen La Jollas, planeerides oma uut kabinetti basseinipoolses külalistoas.“

„Ma ei suuda uskuda, et sa kolid sinna.“ Daphne norsatas pahameelest. „On sul oma müügilepingus tütrega klausel, et saad oma maja tagasi, kui sa La Jollat vihkad?“

„La Jollas ei ole midagi vihata, Daphne,“ vastas Julius.

Russ imetles Juliuse kannatlikkust. Pärast kümmet aastat temaga töötamist oli Julius Daphnega harjunud ja pidas teda sõbraks. Ka Russ pidas, kuigi oli Daphnet tundnud ainult mõne kuu, ja täna pani Daphne ta proovile.

„Ma ei lahku Sawyer & Sawyerist,“ lisas Julius. „Ma ei kavatse sind hüljata.“

„Kas su tütar kutsub mu sinu terrassile kohvile?“

„Millal mina olen sind kutsunud? Sa ilmud lihtsalt välja.“

Daphne tõmbas huuled torru, surudes ilmselgelt naeratust tagasi. „Sa oled saatan ise, Julius Hartley. Aga nüüd on mul mu noor eradetektiiv Colt Russell. Kuidas sulle Los Angeles meeldib, võrreldes San Diegoga, Colt?“

Julius korjas ainsagi sõnata oma prügikuhja kokku ja viskas üle piirde tagaaeda. Russ võttis oma kohvikruusi. Ta ei hakanud Daphnet parandama. Daphne teadis ta nime. Ta püüdis praegu temalt lihtsalt reaktsiooni saada. Russ ei olnud ärritatud, lõbustatud või mures. See oli lihtsalt osa tema uuest elust.

„Sa oled nii tõsine,“ märkis Daphne. „Sa meenutad mulle Liam Neesonit filmis „Kinni võetud“.“

Julius liitus nendega laua juures. „Tol päeval sa ütlesid mulle, et ta meenutab sulle Mark Harmonit Gibbsina filmis „NCIS“.“

„Gibbs oli merejalaväelane,“ ütles Russ. „Neeson oli CIA.“

„Ja sina olid laevastiklane,“ tähendas Julius.

Daphne vehkis käega. „Mida iganes. Liam Neeson ja Mark Harmon on mõlemad vanemad kui sina, Russ, see tähendab, Colt, kuid sul on samasugune jalaga-tagumikku välimus. See meeldib mulle. Võin kihla vedada, et sa suudad inimesi oma vasaku pöidlaga tappa.“

„Parema pöidlaga oleks lihtsam.“

Russ võis öelda, et Daphne ei teadnud, kas ta räägib tõsiselt. Naine tõusis püsti. „Noh, mulle meeldib teadmine, et sa oled minu nurgas, kui ma selleks meistriklassiks ette valmistun. Sa tead, et ma ei ole kunagi ühtki klassi õpetanud, eks ole? Mulle isegi ei meeldi publiku ees rääkida. Ava ja Ruby O’Dunn rääkisid mulle augu pähe jah ütlema. Nad meelitasid mu enesearmastust ja soovi aidata ning noori disainereid julgustada. Langesin selle lõksu.“

„Sa oled kindlasti suurepärane,“ ütles Julius.

Daphne hoidis oma rohelised silmad Russil. Viimaks ta ohkas. „Noh? Kas sa ei kavatsegi nõustuda?“

„Nõustuda millega?“ küsis Russ segaduses.

„Et ma olen suurepärane.“

Russ polnud kliendi eest hoolitsemises ja juhtlõngade lugemises nii hea kui Julius. „Kindlasti,“ ütles ta. „Sa oled suurepärane.“

„Te mõlemad olete kohutavad mehed ja täielikud valevorstid,“ lausus Daphne jultunud naeratusega. „Ma võiksin laupäeval täielikult läbi kukkuda ja te ütleksite mulle ikkagi, et mul oli publik pihus.“

„Ma ei valeta sulle kunagi,“ protestis Julius. „Mõnikord valid sa mitte kuulmise, mida ma ütlen, aga see veel ei tähenda, et ma olen valetanud.“

„Noh, ma luban sul laupäeval valetada, sest see pole oluline. Kas ma kukun läbi või olen suurepärane, ei muuda midagi. Nii või teisiti ei tee ma seda iial, iial, iial enam.“

„Praegu räägivad su närvid. Vaata, kuidas sa end tunned, kui oled selle asja läbi teinud.“ Julius hõõrus kaela, tundudes kimbatuses olevat. „Ma tahtsin sulle öelda… Ma ei saa laupäeval Knights Bridge’is olla, Daphne. Mul on kahju.“

„Jälle su naine. La Jolla. See kolimine. Järgmisena räägid mulle, et sa oled vabatahtlik San Diego loomaaias.“ Enne kui Julius vastata jõudis, keeras Daphne Russi poole. „Ma soovitan putukatõrjepihusti kaasa pakkida. Massachusettsis võib olla kihulaste hooaeg.“

Sellega jättis ta nendega nägemiseni ja jooksis trepist alla, tagasi erksavärvilise väikese auto juurde, millega ta sõitis. Ta elas ise Hollywood Hillsis, kuid tegutses Juliusest hoopis erinevas seltskondlikus ringis, mis oli Russile täiesti teistsugune maailm.

Lükanduks kööki avanes ja Loretta Wrentham, nüüd juba kuu aega Juliuse noorik, pistis pea välja. „On õhk puhas?“

Julius naeris. „Kas sa tahad, et ma lähen alla ja veendun?“

„Kõik on korras. Mul on terasest närvid.“ Loretta tuli välja terrassile. Ta oli viiekümnendates, sale ja heas füüsilises vormis, lühikeste hallinevate tumedate juustega Ta kandis liibuvaid teksaseid, valget särki ja kolmetolliste kontsadega rihmikuid, mis ei paistnud teda üldse vaevavat. Ta asetas oma alatise laimi-mulliveega täidetud klaasi lauale ja istus abikaasa kõrvale. „See naine tekitab mulle lööbe.“

„Ma mõtlesin, et ta meeldib sulle,“ märkis Julius.

„Meeldib küll, väikestes doosides. Ta on lõbus, helde, huvitav ja veidi arust ära. Talle meeldib, et teie kaks olete tema lükata ja tõmmata.“

„Russ ei ole mitte kellegi lükata ja tõmmata. Mina küll, Russ mitte.“

„Sa mängid lihtsalt paremini kui mina,“ ütles Russ Juliusele.

„Minu mõte on selles,“ lisas Loretta, „et Daphne jooksutaks teid ribadeks, kui te laseksite.“

Russ naeratas. „Selleks läheb palju tarvis, et mind ribadeks jooksutada.“

„Kahtlemata.“ Loretta tegi grimassi, otsekui tekitaks kogu see vestlus Daphne Stewartist talle piina. „Talle meeldib mõte, et jõuline nägus detektiiv ilmub Knigths Bridge’i kui tema eeltiim.“

„Hei,“ sõnas Julius. „Russ läheb itta, mitte mina.“

Loretta pööritas silmi, kuid Russ mõtles, et ta nägi nüüd välja vähem pinges. Tema ja Julius olid kohtunud alles eelmisel suvel, aga nüüd näis, nagu oleksid nad teineteist tundnud igavesti. „Daphne tunneb oma asja, seda ma pean tema auks ütlema.“ Loretta haaras joogiklaasi ja võttis suure sõõmu. „Ta hoiatas mind, et esimene kleit, mille ma meie pulmadeks valisin, ei toimi. Kuigi see oli mu esimene ja ainus laulatus, ei tahtnud ma läbi teha kogu seda valge kleidi rituaali. Leidsin vahva kokteilikleidi, mis mulle meeldis. Igatahes mina mõtlesin, et see on vahva. Daphne ütles mulle, et ma hakkan vihkama oma pulmafotosid, kui ma seda kannan. Näeksin välja kahkjas ja kurb. Tema sõnad. Kahkjas ja kurb.“

„Ja tol päeval polnud sa kumbagi,“ märkis Julius.

„Ta vastutab ka selle eest, et me kahekesi kohtusime. Nüüd tunnen ma tõepoolest, et tahan teda vältida.“ Loretta noogutas taimede poole, mida Julius oli kärpinud. „Need näevad väga ilusad välja. See on nii kena koht. Mul on hea meel, et see jääb perekonda. Me võime hiliseks hommikueineks siia tulla. Su tütar teeb suurepärast frittata’t.“

Russ laseb jalga, kui nad kavatsevad frittata’dest rääkida.

Kuid Loretta oli oma tumedad silmad temale kitsendanud. „Julius on sulle rääkinud mu seosest Knigths Bridge’iga, eks ole?“

„Dylan McCaffrey ja Noah Kendrick.“

Loretta näole ilmus põgus naeratus. „See tabab naelapea pihta. Dylan ja Noah on parimad sõbrad. Nad kasvasid LA-s koos üles ja said koos rikkaks. Eriti on Dylan seotud mitme uue ettevõtmisega Knigths Bridge’is. Seiklusreisid, eraettevõtjate laager ja eriline võõrastemaja.“

„Mainimata kitsepiimaseepe,“ lisas Julius.

Loretta hoidis oma pilgu Russil. „Need seebid ja võõrastemaja on Olivia McCaffrey julgustükid, kuid loomulikult on Dylan nendega seotud. Olivia on kohalik naine, kellega Dylan jõuluõhtul abiellus. Noah on kihlatud Phoebe O’Dunni, Knights Bridge’i endise raamatukoguhoidja ning Ava ja Ruby, kaksikute, kes panid kokku Daphne meistriklassi, vanima õega. NAK, firma, mille Noah rajas ja Dylan aitas käivitada, asub San Diegos. Neil mõlemal on seal kodud, aga Knights Bridge…“ Loretta ohkas, „on Phoebe ja Olivia kodu.“

„Kas nad on Daphne meistriklassiga seotud?“ küsis Russ.

„Daphne peatub Carriage Hilli talus, Olivia võõrastemajas. Ma ei tea, kas Olivia või Dylan osalevad kursusel. Olivia on graafiline disainer, seega võib ta olla huvitatud. Noah ja Phoebe on praegusel hetkel Noah’ viinamarjakasvatuses.“

Russ kummutas oma viimase kohvi alla. „Kaks sõpra Californiast armuvad kahesse naisesse Knights Bridge’ist. Suurepärane, aga ma ei näe siin enda jaoks mingit rolli.“

„Loretta muretseb Dylani ja Noah’ pärast,“ märkis Julius. „Nad on talle nagu asenduspojad.“

„Dylan on pikaaegne klient,“ ütles Loretta. „Ma hakkasin temaga koos töötama, kui ta oli rahvuslikus hokiliigas kaitsja. Et ta on nüüd väärt vähemalt sada miljonit ja Noah üle miljardi… noh, jah, ma muretsen nende pärast. Knights Bridge on idülliline New Englandi väikelinn. Lihtne on lasta end äiutada mõttega, et see ei tõmba külge inimesi, kes võivad Dylanile, Noah’le ja teistele, kellest nad hoolivad, mitte head soovida.“

Russ tõusis püsti. „Mida sa palud mul teha?“

„Heita pilk nende eludele Knights Bridge’is sinu vaatevinklist,“ vastas Loretta. „Räägi Dylaniga. Tahan teada, mida sa arvad. Sul on turvalisusega rohkem kogemust kui Juliusel või minul.“

„Kas Dylan ootab, et ma temaga räägin?“

„Selleks ajaks, kui sinu lend homme maandub, ootab. Ma helistan talle. Noah’le samuti. Teda ei ole seal, aga Dylan ei teeks ühtki käiku, mis puudutab Noah’d, temaga kõigepealt rääkimata.“

„Hea küll. Ma annan sulle teada. Ma ei hakka ringi nuhkima, et see selge oleks.“

„Sellest pole midagi,“ ütles Loretta.

„Ja mu esimene prioriteet sel reisil on Daphne.“

„Muidugi.“

„Isegi kui see on aja raiskamine,“ lisas Russ pooleldi iseendale.

Julius pühkis väikesed taimepudemed oma polosärgilt maha. „Ole rõõmus, et O’Dunni kaksikud panevad oma ema elukoha asemel su hoopis Samblamäele. Nende emal on koerad, kassid, kanad ja üle tosina kitse. Just sealt saab Olivia piima oma kitsepiimaseepide jaoks.“

Russ põrnitses oma sõbrale ja kolleegile otsa. „Kitsed, Julius?“

„Nigeeria kääbuskitsed.“

„Pean tunnistama, et nad on jumalikud,“ ütles Loretta.

„Oled sa kunagi kitse näinud, Russ?“ küsis Julius.

„Olen küll.“

Loretta hingas teravalt sisse. Tema abikaasa võpatas. „Afganistanis või Iraagis?“

„Mõlemas. Ma siiski kahtlen, kas ma olen Nigeeria kääbuskitsi näinud. Kitsede kasvatamisega pole midagi valesti, aga kui ma pean sinna linna jääma kauemaks kui mõneks päevaks, kavatsen küsida riskitasu.“

Russ jättis Loretta ja Juliuse talle järele naeratama – ja kergendust tundma – ning viis oma kohvikruusi majja. Lükanduksed avanesid kööki, mida tütar, kes maja oli ostnud, planeeris juba renoveerida. Russ pani kruusi nõudepesumasinasse. Ta läks keerdtrepist ülakorruse kaht magamistuba ühendavast koridorist ühte tuppa. Pere suur elutuba asus mäeveerumaja keskmisel tasandil ning peremehe magamis- ja vannituba põhikorrusel. Russ oli kolinud kahest ülakorruse magamistoast väiksemasse märtsis, kui ta arutles, mida järgmisena ette võtta.

Ta polnud kunagi, mitte kordagi oma kolmekümne kolme aasta jooksul siin planeedil kujutlenud, et hakkab tööle Beverly Hillsi advokaadibüroo detektiivina.

Julius oli keeldunud temalt üüriraha võtmast, öeldes, et talle meeldib, et keegi elab siin, kuni ta on pendeldamas Hollywood Hillsi ja La Jolla vahel.

Russ võttis välja oma kulunud reisikoti.

Kuidas põrgut ta oli siin lõpetanud?

Ent ta teadis vastust. See ei meeldinud talle, aga ta teadis.

Russ laskus polsterdatud taburetile Marty baaris Hollywoodi bulvaril. 1972. aastal avatud baar oli piirkonna muutustes ellu jäänud just selle parimate ja halvimate omaduste tõttu. Parim oli see, et baar serveeris häid jooke, maitsvaid taco’sid, tšillit ja burgereid. Halvim aga see, et baariruumid olid ainult pügala võrra armetusest kõrgemal oma tumedate puitpaneelide, täkilise kahhelpõranda ja mõranenud vinüülpolstriga. Siin-seal rippusid viltu odavalt raamitud Hollywoodi fotod, kujutades kõike „Kolme tola“ mustvalgetest kuni Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni värvifotodeni. See polnud koht, kus näha ja olla nähtud, aga kuna kumbki Russi ei huvitanud, polnud tal selle vastu midagi.

Tema vanem vend tervitas teda laia naeratusega. Marty oli valinud baaripidamise taotluse sisseandmise, kui ta kaheksateist kuud tagasi Hollywoodi tuli, sest baaril ja temal oli sama nimi: Marty. Marty jaoks oli see igatahes sama hea koht, kus baari pidada, nagu mistahes enne seda, kui ta saab rikkaks ja kuulsaks. „Mida sa võtad, väikevend?“ küsis ta.

„Heinekeni, tänan.“

See oli üks tosinast õllesordist, mida baar pakkus kraanist. Marty haaras pindise klaasi – kriibitud, kuid puhas – ja laskis talle õlut. Ta oli pealaest jalatallani rõivastatud musta. Oma otsekui meisliga tahutud näojoonte, selgete siniste silmade ja sirgete keskmiselt pruunide juustega oli Marty klassikaliselt nägus. Tal polnud silmanähtavaid arme, kuigi tema musta rõivastuse all oli neid peidus palju. Russ polnud kunagi nii nägus olnud. Ta oli lihaselisem ja tema armid kasvõi väikestest vigastustest olid rohkem näha. Ta silmad olid tumedamad sinised. Hirmutavalt sinised, oli üks endine sõbratar talle öelnud. Ta ei teadnud, mida see tähendas, kuid tüdruk oli kinnitanud, et see ei ole halb.

Marty libistas õlle üle kulunud baarileti. „On itta suundumiseks kõik valmis?“

„Nii valmis, kui ma kavatsen olla. Sulle ikka sobib, et sa mu lennujaama sõidutad?“

„Jep. Ei mingit muret.“

Russ ei näinud oma venna näol mistahes mure märki, kuid Marty oli võtnud näitlemistunde. Talle ei meeldinud lennujaamad ja miski, mis lendas, välja arvatud linnud ja putukad ning needki mitte kõik. Aga see polnud midagi, millest nad kahekesi rääkisid. Mitte kunagi.

„Daphne pakkus, et ta sõidutab mind,“ ütles Russ. „Ma lükkasin tagasi.“

„Ta rääkis mulle. Tark käik sinu poolt. Ta nikastaks oma selja sinu Roveriga sõites. Me ei kuuleks kunagi selle lõppu. Oletan, et ta võiks võtta oma auto ja jätta Roveri mulle, aga ma ei taipa, kuidas see viiks sind elusalt LAX-i. Ta tuututab siin ringi selles väikeses sportautos, millega ta sõidab, aga ma kahtlen, kas ta on aastaid suurel kiirteel sõitnud.“

„Tema puhul on raske öelda.“

„Kindlasti oli tal oma autojuht kogu see aeg, kui ta sai seda endale lubada. Tal peab hästi minema, kuid mingil juhul ei ole tal selleks ka raha.“ Marty pidas pausi, et võtta tellimus veel ühelt kliendilt, haaras siis pindise klaasi ja laskis välja veel ühe õlle. „Lahe, et see koht talle meeldib.“

Ja kuna Daphnele meeldis, mõtles Russ, töötas ta praegu Sawyer & Sawyeris detektiivina, elas Juliuse külalistetoas ja oli teel Massachusettsisse Knights Bridge’i. Russ oli Daphnet kohanud, kui ta oli tulnud veebruaris San Diegost, et Martyt üle vaadata ja veenduda, et ta ei ela silla all. Daphne oli istunud kaks baaripukki eemal kohast, kus Russ praegu istus, juues Prantsuse martiinit ja vihastades mingi olematu probleemi pärast. Ta oli avastanud, et Russ oli äsja laevastikust tulnud, tehes iseseisvat turva- ja uurimistööd San Diegos, ning viinud ta Juliusega kokku.

„See koht sobib Daphne vastandlikule natuurile,“ ütles Russ.

„Talle meeldib inimesi üllatada. Ka teen ma pagana head Prantsuse martiinit, kuigi ma seda ise ütlen.“

Kolm noort naist tuli sisse ja tellis Margaritad, naerdes ja lobisedes oma plaanidest selleks õhtuks, kui nad istusid baaripukkidele Russist veidi eemal. Ta jättis venna oma tööd tegema ja viis oma õlle väikesesse kabiini. Ta tellis taco’d kalaga ja seadis end sisse järgmiseks tunniks, kuni Marty on vaba teda LAX-i viima. Vahetuseks saab Marty kasutada Russi Roverit, kuni ta on idas.

Kui Russ oli oma taco’d lõpetanud, tõi Marty talle uue õlle ja asetas lauale pehme, siidpaberisse mässitud paki. „Kingitus sulle. Ära taco rasva sellele peale aja.“

Russ keeras paberi lahti ja tõi nähtavale hästi õmmeldud Hawaii särgi. „Sellel on palmid, Marty.“

„Pagana õige. Ma mõtlesin, et nüüd, kui sa oled tõeline eradetektiiv, vajad sa omaenda „Eradetektiiv Magnumi“ särki nagu Tom Selleck 80-ndatel – välja arvatud see, et sa ei ole nii pikk kui tema ja sul ei ole tema huumorisoont.“

„Ma ei ela ka Hawaiil.“

Marty naeris. „Veidi käigu-kuradile suhtumist ei teeks sulle paha, Russ. Selleck oli umbes sinuvanune, kui ta Magnumit mängis.“

„Tänan, Marty. Palmipuudega Hawaii särk ei torka Massachusettsis Knights Bridge’is üldse silma.“

„Lase käia, väikevend. Pane see selga, kuni ma lõpetan.“

Russ tõstis särgi üles, kui Marty oli kadunud baarileti taha. Palmid olid suhteliselt sordiini all. Mida põrgut. Martyt teeks õnnelikuks, kui ta seda kannab, ja see oleks mugav pikal terve öö kestval lennul üle kontinendi.

Ta vahetas meeste tualetis oma särgi. Kui ta kabiini tagasi tuli, oli Marty valmis. „Näeb suurepärane välja. Tahad oma õlle lõpetada või kohe minema hakata?“

„Kohe sobib. Aitäh särgi eest, Marty. Tunnen end lahedalt.“

Vend naeris. „Sa oled laheduse supernäide. Lähme. Viime sind lennujaama.“

Marty juhtis. Ta polnud alkoholi tarvitanud ja tema tähelepanu ei tõmmanud kõrvale väljavaade veeta mõned järgmised päevad väikeses New Englandi linnas kindlustamaks, et Daphne Stewarti meistriklass saaks toimuda vahejuhtumiteta. Mitte et keegi – Daphne kaasa arvatud – oli mures või oleks mingi põhjus uskuda, et seal võiks ette tulla mõni intsident.

Russ tegi grimassi väljavaate peale raisata mõned järgmised päevad oma elust, aga ta ei öelnud midagi.

„Ma ostan auto,“ ütles Marty. „Üks sõber annab mulle vana auto hea hinnaga. Kõik, mida ma vajan.“

„Sul on õnnestunud minna, kuhu pead minema, ka ilma autota.“

„Sõbrad, Uber ja üldtransport. Hea, et ma saan mõneks päevaks rattad alla. Ma ei hakka siiski mööda Vaikse ookeani ranniku kiirteed sõitma. Ma luban.“

„Ma panin läbisõidetud miilid kirja.“

„Kindlasti panid.“

Russ polnud pannud ja Marty teadis seda, aga see oli mäng, mida nad teineteisega mängisid. Marty, vastutustundetu unistaja. Russ, jalad kindlalt maas militaartüüp.

Kas see polnud tõest kaugel?

„Oled sa otsustanud Sawyer & Sawyeris püsiva töökoha võtta?“ küsis Marty.

„Praegu olen ma seal. See on kõik, mida tean.“

„Sa ei saa Julius Hartley juurde igaveseks laagrisse jääda. Juhul kui tütar, kes selle ostab, pole kättesaadav.“

Russ ei kavatsenud seda teemat arendada. Tal polnud mingit huvi Juliuse ühegi tütre vastu. „Praegu olen keskendunud ainult sellele reisile.“

„Ma mõtlesin, et sa vingerdad sellest välja. Daphne on su pihku saanud, kas pole?“

„Ta on hinnatud klient ja hea sõber.“

Marty pahvatas naerma. „Sa tegid just praegu nutika saluteerimise tsiviilversiooni. Daphne on tore, aga ta teab, kuidas saada seda, mida tahab. Arvad, et ta viib selle meistriklassi tolles väikelinnas läbi? Meil käib baaris piljardimäng. Enamik meist mõtleb, et ta väänab hüppeliigese või saab mõne infektsiooni, et sellest väljapääs leida.“

„Ma panen vastu mistahes tungile tema käitumist ennustada. Ta räägib, et aitab alustada lasteteatrit Knights Bridge’is.“

„Nende teatrikaksikutega? Tõsiselt? Kust alustamisraha tuleb? Ära lase Daphnel end lollitada. Sa oled näinud tema arvestatud jootraha. Ta on taaladega ettevaatlik.“

„Ma ei kavatse lasta end segada millessegi, mis selle teatriga juhtub.“

„Sa olid alati tark vend.“

Kui Marty vastava terminali ette keeras, hoidis ta rooli surmahaardes, kuid muidu näis ta olevat üsna rahulik, olles lennukitele nii lähedal. Ta selitas kurku ja pöördus Russi poole. „Mul läheb kenasti, Russ. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära solva mind minu pärast muretsemisega.“

„Mis paneb sind arvama, et ma sinu pärast muretsen?“

„Sest sa oled siin ja töötad Beverly Hillsis. See pole see, mida sa tahad. Sa oled siin minu pärast.“

„Tead, mis ma sulle ütlen, Marty. Sina ei muretse minu ja mina ei muretse sinu pärast.“

„Mitte iial. Sa oled mu väikevend. Ma muretsen alati. Vastupidine ei toimi.“ Marty osutas tema poole. „Särk näeb tõepoolest suurepärane välja.“

„Küllap ma saan selle vahetada, kui Bostonisse jõuan.“

„Ha-ha.“

„Varsti näeme.“ Russ ronis välja ja haaras tagaistmelt oma koti. „Aitäh sõidutamise eest, Marty.“

„Ei mingi probleemi. Ohutut reisi. Ma luban, et ei sõida sinu Roverit vrakiks, kuni sa ära oled.“ Marty hoidis ikka veel roolist tugevasti kinni, kummardudes üle istme. „On sul juhtnöörid selle linna kohta?“

„Suundu läände. Otsi kitse märke.“