Читать книгу Vaimude labürint. II raamat - Carlos Ruiz Záfon - Страница 6

Leandro hoidis telefonitoru kõrva ääres ja noogutas. Kõne oli kestnud juba kolmveerand tundi. Vargas ja Alicia jälgisid teda pilguga. Nad olid kahe peale pudeli veini hinge alla tõmmanud. Kui Alicia tahtis järgmise järele minna, pidas Leandro ta teel kinni ja pomises vaikselt midagi keelavat. Alicia süütas ühe sigareti teise järel, pilk naelutatud Leandrole, kes kuulas ja vaoshoitult noogutas.

„Arusaadav. Ei, muidugi mitte. Ma hoolitsen selle eest. Jah, just. Ütlen edasi. Teile ka.”

Leandro pani toru ära ja saatis neile rammestunud pilgu, millest võis välja lugeda võrdsel määral kergendustunnet ja murelikkust.

„See oli Gil de Partera. Sanchís tunnistas üles,” lausus ta viimaks.

„Tunnistas üles? Mida siis?” päris Alicia.

„Kõik tükid hakkavad vähehaaval paika nihkuma. Nüüd on kindel, et see lugu sai alguse juba üsna ammu. Paistab, et Valls ja see finantsist Miguel Ángel Ubach kohtusid veidi pärast sõja lõppu. Tol ajal oli Valls valitseva režiimi tõusev täht, olles tõestanud oma lojaalsust ja usaldusväärsust Montjuïci kindlusvangla ülemana, mis polnud just meeldiv ametipost. Tundub sedamoodi, et riigi hüvanguks olulise panuse andnud isikutele nende vaeva eest tasumiseks rajatud ühingu kaudu kandis Ubach Vallsile üle portsu Hüpoteegipanga aktsiaid – see mõne aja eest taasasutatud firma koondas endas mitmeid sõja ajal tegevuse lõpetanud finantsettevõtteid.”

„Jutt käib niisiis laiaulatuslikust riisumisest ja sõjasaagi jagamisest,” lõikas Alicia vahele.

Leandro ohkas kannatlikul meelel.

„Vaata ette, Alicia. Mitte kõik pole nii avarapilgulised ja sallivad nagu mina.”

Naine hammustas keelde. Leandro jätkas alles siis, kui oli püüdnud kinni tema alistuva pilgu.

„1949. aasta jaanuaris ootas Valls järjekordset aktsiapakki. Nii nägi ette nendevaheline suuline kokkulepe. Aga kuna Ubach oli ühe õnnetuse tagajärjel aasta varem ootamatult surnud…”

„Mis õnnetuse?” sekkus Alicia.

„Nende kodus puhkes tulekahju, kuhu tema ja ta naine une pealt sisse põlesid. Ära katkesta mind, Alicia, ma palun sind. Nagu ma ütlesin, pärast Ubachi surma tekkisid lahkhelid tema testamendi tõlgendamisel, kus mõistagi ei olnud selle tehingu kohta sõnagi. Asi kiskus keeruliseks, sest Ubachi poolt ametisse määratud testamenditäituriks osutus üks noor advokaat, kes töötas lahkunu ettevõttes.”

„Ignacio Sanchís,” märkis Alicia.

Leandro heitis talle hoiatava pilgu.

„Jah, Ignacio Sanchís. Testamenditäitjana sai Sanchísest ka peretütre Victoria Ubachi hooldaja kuni tolle täisealiseks saamiseni. Ja, jah – enne kui sa mind uuesti katkestad –, ta abiellus tüdrukuga, kui too sai üheksateist; asjaolu, mis põhjustas kuulujutte ja ka mõningase skandaali. Kurjad keeled rääkisid, et juba enne Victoria täisikka jõudmist oli neil olnud ebaseaduslik suhe. Käisid ka jutud, et Ignacio Sanchís on kõigest auahne tõusik, kes haistis saaki, kuna lõviosa Ubachide varandusest oli pärinud Victoria, ja neid kaht lahutas aukartust äratav vanusevahe. Pealekauba oli Victoria Ubach tuntud oma heitlikkuse poolest. Räägitakse, et ta olevat teismelisena kodust põgenenud ja kuus kuud kadunud olnud. Aga need kõik on vaid kuulujutud. Põhiline on hoopis see, et kui Sanchís Ubachi panga juhtimise aktsionäride huvide esindajana üle võttis, keeldus ta Vallsile loovutamast, mida lahkunu oli tollele väidetavalt lubanud. Tollal oli Valls sunnitud oma mõõga tuppe pistma, nagu öeldakse, ja selle solvangu alla neelama. Alles aastaid hiljem, kui temast sai minister ja ta omandas märkimisväärse võimu, otsustas ta Sanchíselt jõuga kätte saada selle, mis tema arvates õigusega talle kuulus, ja enamgi veel. Ta ähvardas süüdistada teda seotuses Victoria kadumisega 1948. aastal, motiiviks alaealise raseduse varjamine, ja tüdruku peitmisega Costa Brava ühes erakliinikus – oli vist Sant Felieu de Guíxolsi lähedal –, kust sandarmid olid tüdruku pool aastat hiljem leidnud, kui too üksinda rannal uitas, segaduses ja alatoidetuse märke ilmutades. Kõik näib viitavat asjaolule, et Sanchís vandus alla. Terve rea ebaseaduslike tehingutega kandis Sanchís Vallsile üle väga suure summa ulatuses Hüpoteegipanga aktsiaid ja võlakirju. Lõviosa oma varandusest sai Valls just sel moel, mitte äialt, nagu vahel on oletatud. Aga Valls sellega ei leppinud. Ta avaldas jätkuvalt survet Sanchísele, andestamata talle, et too oli asjasse seganud Vallsi naise Victoria, ähvardades hävitada tema maine ja kasutada ära tema kunagise kadumisloo, et oma tahtmine maksma panna. Sanchís üritas protesteerida ja pöördus mitmete instantside poole, aga tema ees sulgusid kõik uksed, põhjendusega, et Valls olla liiga mõjuvõimas, seisvat režiimi koorekihile liialt lähedal ja et nende käed jäävat lühikeseks. Pealegi pidavat sel juhul tõstatama sõja lõpul sõlmitud kokkulepete ja hüvitiste küsimuse, mida aga keegi ei soovinud teha. Sanchísele anti sõnaselgelt mõista, et ta selle teema unustaks.”

„Mida ta paraku ei teinud.”

„Ilmselgelt mitte. Ta mitte üksnes ei unustanud seda, vaid otsustas ka kätte maksta. Ning just siin tegi ta tõeliselt suure vea. Ta palkas uurijad Vallsi minevikus nuuskima. Nood sattusid Sebastián Salgadole, sellele närukaelale, kes endiselt Montjuïci vanglas kõdunes, ning avastasid terve rea kahtlasi vahejuhtumeid ja kuritarvitusi, mida Valls oli vanglaülemana töötatud aastate jooksul paljude kinnipeetavate ja nende pereliikmete suhtes toime pannud. Selgus, et on päris pikk nimekiri kandidaate, kes oleksid valmis Vallsi-vastases võimalikus kättemaksuaktsioonis peaosa mängima. Puudus vaid veenev lugu. Seega leiutas Sanchís ministrile kättetasumiseks vandenõu, maskeerides selle ministri hämara minevikuga seotud poliitiliseks või isiklikuks vendetaks. Ta hakkas saatma ähvarduskirju Salgado kaudu, kelle ta oli palganud, pakkudes talle kaasosaluse eest nii-öelda söödaks raha, mille Salgado pidi kätte saama pärast juba algatatud armuandmisprotsessi. Sanchís teadis, et kirju jälitatakse ja et see jälitamine viib Salgadoni. Ta palkas ka endise Montjuïci vangi, kellegi Valentín Morgado, kellel jätkus kõvasti põhjust Vallsi vastu ebasümpaatiat tunda. Morgado oli vabaks lastud 1947. aastal, kuid ta süüdistas Vallsi oma naise surmas – too oli mehe vanglasviibimise jooksul haigestunud. Morgado võeti tööle perekonna autojuhina. Ühe Bebo-nimelise vana vangivalvuri abiga, kes sai Sanchíselt samuti märkimisväärse rahasumma, nagu ka Metrobarnale kuuluva soodsa üürikorteri Pueblo Secos, oli Morgadol võimalik varustada oma heategijat infoga, mis puudutas kinnipeetavaid, keda oli Vallsi Montjuïci-aastate jooksul kõige rängemate karistustega nuheldud. Üks neist – keegi tõsiste vaimsete probleemidega kirjanik, kes oli teiste kinnipeetavate seas välja teeninud hüüdnime Taeva Vang – osutus Sanchíse kavandatava vandenõu tarvis ideaalseks kandidaadiks. Paistab, et Martín oli salapärastel asjaoludel kadunuks jäänud pärast seda, kui Valls palkas kaks meest, tehes neile ülesandeks toimetada ta ühte suurde häärberisse Güelli pargi lähistel ning ta seal mõrvata. Martínil oli õnnestunud põgeneda ja Valls elas alalises hirmus, et too võib kunagi tulla talle kätte maksma, kuna Martín pidas teda vastutavaks ühe naise, Isabella Gisperti surmas. Kas sa ikka jälgid mind?”

Alicia noogutas.

Sanchíse plaan oli veenda Vallsi vandenõu olemasolus, mis ähvardas avalikuks teha tema vanglaülemaks olemise ajal vangide suhtes toimunud kuriteod. Kõige selle taga pidi aimuma Martíni ja teiste endiste vangide käsi. Nad tahtsid ta närvi ajada, sundida teda välja pugema kaitsva positsiooni kookonist ja nendega mees mehe vastu silmitsi seisma. See oli tema ainus võimalus nende suu sulgeda. Ta pidi hävitama nad enne, kui nad temast ette jõuavad.

„Aga see oli kõigest plaan tema lõksumeelitamiseks,” märkis Alicia.

„Täiuslik plaan, sest kui ka politsei oleks asja uurima hakanud, oleks avastatud vaid isikliku kättemaksu ja rahadega sahkerdamise jälgi, mille Valls oleks kinni mätsinud. Salgado oli ideaalne sööt, sest teda sai kergesti seostada teiste vangide, eriti David Martíniga, kelle käsi pidi kogu seda plaani nii-öelda varjust juhtima. Ometi suutis Valls pikki aastaid säilitada külma verd. Ent pärast 1956. aasta atentaadikatset Círculo de Bellas Arteses, millega Morgado tema elu kallale kippus, hakkas Valls vaikselt enesevalitsust kaotama. Ta korraldas Salgado vabastamise, et saaks lasta teda jälitada, lootuses, et too juhatab ta Martínini, ent Salgado kõrvaldati, kui too lootis parajasti käppa peale panna vanale röövsaagile, mille ta oli veidi enne 1939. aastal aset leidnud arreteerimist ühte Põhjavaksali hoiukappi varjule toimetanud. Mees polnud enam kasulik ja tema vagaseks tegemine ei jätnud mingeid jälgi. Valls aga sai hakkama mitme suurema ja väiksema apsakaga, mis tekitasid valejälgi. Ta sundis Pablo Cascost – ühe talle kuuluva ettevõtte, Ariadna kirjastuse töötajat – võtma ühendust Semperete perekonna liikme, kellegi Beatriz Aguilariga, kellega tol mehel oli kunagi suhe olnud. Sempered on ühe vanaraamatupoe omanikud, mida Martín ja võimalik, et ka tema kaasosalised, võisid Vallsi arvates pelgupaigana kasutada, kuna Martínil oli olnud mingit laadi suhe raamatupoe omaniku hinge heitnud naise Isabella Gispertiga, poe praeguse juhataja ja Beatrizi abikaasa Daniel Sempere emaga. Ja hüva, nüüd sa võid mind katkestada, enne kui sul hoog peale tuleb.”

„Aga Mataixi raamatud? Kuidas seletada Vallsi lauasahtlisse peidetud raamatut, mille ma leidsin ja mis tema tütre Mercedese sõnutsi pidi olema viimane asi, mida isa enne kadumajäämist käes hoidis?”

„Eks see ole osa sellestsamast strateegiast. Mataix oli olnud Martíni sõber ja kolleeg ning Montjuïci vang. Surve, ähvardused ja salajane vandenõu said Vallsist vähehaaval jagu, nii et ta otsustas koos oma usaldusmehe Vicentega isiklikult Barcelonasse sõita, et astuda vastu oma arvatavale kättemaksuinglile, David Martínile. Politsei on arvamusel – ja mina olen nendega ühel nõul –, et enda teada suundus Valls salajasele kohtumisele Martíniga, mille käigus ta lootis temast lõplikult vabaneda.”

„Aga nagu Mataix, oli ka Martín juba aastaid surnud.”

„Täpselt. Tegelikult ootasid teda ees hoopis Sanchís ja Morgado.”

„Kas Vallsil polnuks lihtsam lasta politseil David Martíniga tegeleda?”

„Tõepoolest, aga sel juhul võinuks tekkida oht, et Martín, kes tema arvates oli veel elavate kirjas, oleks vahistamise korral välja rääkinud Isabella Gisperti surma ja paljude teiste juhtumitega seotud asjaolud, see aga oleks Vallsi mainele korraliku hoobi andnud.”

„Kõlab loogiliselt. Vist. Aga edasi?”

„Kui Valls Sanchísel ja Morgadol peos oli, viisid nad ta ühte vanasse Castellsi tehasesse Pueblo Nuevos, mis on juba aastaid suletud, ent kuulub Metrobarna kinnisvaraagentuurile. Sanchís tunnistas üles, et nad piinasid teda tunde ja viskasid siis laiba ühte tehaseahju. Kui ma Gil de Parteraga telefonis rääkisin, oli ta just saanud kinnitust, et politsei oli leidnud luujäänuseid, mis arvatavalt kuuluvad Vallsile. Nad on välja nõudnud Vallsi hammastest tehtud röntgenülesvõtted, et kindlaks teha, kas tegemist on tõepoolest ministri säilmetega. Kujutan ette, et kas täna õhtuks või homme hommikuks on meil selgus käes.”

„Nii et juhtum on siis lõpetatud?”

Leandro noogutas.

„See osa küll, mis puudutab meid. Jääb veel välja selgitada, kas oli ka teisi kaasosalisi ja kui kaugele Ignacio Sanchíse kavandatud vandenõu niidid viivad.”

„Kas sellest teatatakse ka ajakirjandusele?”

Leandro naeratas.

„Muidugi mitte. Just praegu toimub siseministeeriumis koosolek, kus peetakse aru, mida avalikkusele teatatakse ja mis vormis. Rohkem üksikasju ma ei tea.”

Järgnes pikk vaikus, mida kergelt häiris vaid Leandro, kes pilku Alicialt tõstmata teed rüüpas.

„See kõik on eksitus,” pomises Alicia viimaks.

Leandro kehitas õlgu.

„Võimalik. Aga see pole enam meie otsustada. Meie töö – leida jälg, mis viiks Vallsi asukohani – on tehtud. Ja pealegi tulemuslikult.”

„Pole tõsi,” vaidles Alicia vastu.

„Nii võtavad asja kokku isikud, kelle häälel on märksa enam kaalu kui minu või endastki mõista ka sinu omal, Alicia. Eksitus oleks hoopis mitte mõista, millal on aeg asjale punkt panna. Nüüd on meie ülesanne vaid diskreetseks jääda ja lasta kõigel oma loomulikku rada kulgeda.”

„Härra Montalvol on õigus, Alicia,” sõnas Vargas. „Meie ei saa enam midagi teha.”

„Paistab, et oleme juba küllalt teinud,” vastas Alicia külmalt.

Leandro vangutas noomivalt pead.

„Kapten, kas jätaksite meid korraks omavahele?” küsis Leandro.

Vargas tõusis püsti.

„Endastki mõista. Ma lähen üle tänava oma tuppa ja helistan politseijaoskonda, et saada edasised juhtnöörid.”

„Minu arvates on see suurepärane mõte.”

Aliciast möödudes vältis Vargas tema pilku. Ta sirutas Leandrole käe ja too surus seda sõbralikult.

„Suur tänu abi eest, kapten. Ja et te nii hästi mu Alicia eest hoolt kandsite. Olen teile tõesti teene võlgu. Koputage julgesti minu uksele, kui teil peaks iial ükspuha mis asjus abi vaja minema.”

Vargas noogutas ja lahkus diskreetselt. Omavahele jäädes andis Vargas Aliciale märku lähemale tulla ja tema kõrval sohval istet võtta. Naine kuuletus tõrksalt.

„Tore mees see Vargas.”

„Suuvärk on tal veel eriti tore.”

„Ära ole ülekohtune. Ta on tõestanud, et on väärt politseinik. Mulle ta meeldib.”

„Minu teada on ta vaba.”

„Alicia, Alicia…”

Leandro pani isalikult oma käe ta õlgade ümber ja kallistas teda kergelt.

„Lase tulla, enne kui sa plahvatad,” julgustas ta. „Kergenda südant.”

„See kõik on täielik pask.”

Leandro surus teda kiindunult enda vastu.

„Olen nõus. Räpakas töö. Sugugi mitte selles vaimus, nagu meil sinuga kombeks, aga ministeeriumi rahvas ilmutas juba närvilisuse märke. Ja El Pardost tuli teade, et nende jaoks on piir käes. Ega see poleks ka meeldiv olnud, kui nad oleksid hakanud arvama või lausa välja ütlema, et meie oleme need, kes ei suuda tulemusi saavutada.”

„Aga Lomana? On temast mingit elumärki?”

„Hetkel mitte, ei.”

„Kummaline.”

„On tõesti. Aga see on üks neid lahtisi otsi, mis paari järgmise päeva jooksul ilmselt kokku sõlmitakse.”

„Neid lahtisi otsi on päris palju,” märkis Alicia.

„Mitte ülemäära. Sanchíse osas on kõik üsna selge. Korralikult dokumenteeritud juhtum, mis hõlmab suuri summasid ja isiklikke reetmisi. Ülestunnistus on olemas, nagu ka tõendid, mis seda kinnitavad. Kõik otsad jooksevad kokku.”

„Pealtnäha küll.”

„Gil de Partera, siseministri ja El Pardo hinnangul on juhtum lahendatud.”

Alicia tahtis midagi öelda, aga muutis meelt.

„Nüüd ongi ju käes see, mida sa nii väga ihkasid, Alicia. Kas sa siis ei taipa?”

„Mida ma ihkasin?”

Leandro silmitses teda nukralt.

„Vabadust. Et saad minust, sellest vastikust Leandrost, igaveseks lahti. Kaod.”

„Kas te mõtlete seda tõsiselt?”

„Ma andsin sulle ju sõna. Selline oli kokkulepe. Viimane juhtum. Ja siis saad vabaks. Miks ma sinu arvates siis Barcelonasse tulin? Kõik oleks ju saanud ka Gran Hotel Palace’ist lahkumata telefoni teel korda ajada. Sa tead ometi, kui väga ma reisimist vihkan.”

„Miks te siis tulite?”

„Et öelda seda sulle silmast silma. Ja kinnitada, et olen sinu sõber ja jään selleks alati.”

Leandro võttis ta käe ja naeratas.

„Sa oled vaba, Alicia. Alatiseks vaba.”

Naise silmad täitusid pisaraist. Tahtmatult embas ta Leandrot.

„Tulgu, mis tuleb,” lausus ta mentor, „ja tee, mis sa iganes teed, aga jäta meelde, et mina olen su jaoks alati olemas. Mis tahes küsimuses. Ei mingeid kohustusi ega sidemeid. Sain ministeeriumist loa kanda sulle üle sada viiskümmend tuhat peseetat, mis jõuavad sinu arvele selle nädala lõpuks. Ma tean, et sa ei hakka minust puudust tundma ega minu järele igatsema, aga kui seda pole liiga palju palutud, siis ehk helistad vahetevahel, kas või ainult jõulude puhul. Kas sa teeksid seda?”

Alicia noogutas. Leandro suudles teda laubale ja tõusis püsti.

„Minu rong väljub tunni aja pärast. Hakkan parem jaama poole liikuma. Ära tule saatma. Mitte mingil juhul. Mulle ei meeldi stseenid, sa ju tead küll.”

Alicia saatis ta ukseni. Hetk enne väljumist pööras Leandro ümber, ning esimest korda elus tundus Aliciale, et mees on kohmetu ja segaduses.

„Ma pole sulle seda kunagi öelnud, sest arvasin, et mul pole selleks õigust, aga nüüd on see ilmselt võimalik. Ma olen sind alati armastanud ja jään sind armastama nagu oma tütart, Alicia. Ehk pole ma osanud olla maailma kõige parem isa, aga sina oled olnud mu elu suurim rõõm. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Ja see on tõesti ausalt minu viimane käsk sulle.”