Читать книгу Vaimude labürint. II raamat - Carlos Ruiz Záfon - Страница 8

Mõni lihtsalt on kaotajaks sündinud, mõtles ta endamisi. Fernandito oli aastaid unistanud sellest, et teda niiviisi kaisus hoida, ja kui see nüüd viimaks õnnestus, kujunes sellest hoopis kurvem sündmus, kui ta oli iial osanud ette kujutada. Poiss toetas õrnalt Alicia pead, kuni too rahunes. Fernandito ei teadnud enam, mida teha või öelda. Ta polnud naist kunagi sellisena näinud. Tegelikult polnud teda sellisena isegi ette kujutanud. Kõigis oma unistustes, mis Fernandito oli aastate jooksul oma nooruslike ihalduste altarile toonud, seisis Alicia Gris purustamatuna, kõvana kui teemant, mis on tugevam kõigest. Kui naine viimaks nuuksumise lõpetas ja pilgu tõstis, oli Fernandito tunnistajaks purustatud Aliciale, kelle silmad olid punased ja naeratus nii habras, et näis, nagu võiks ta iga hetk pisikesteks kildudeks pudeneda.

„On teil nüüd parem?” pomises Fernandito.

Alicia vaatas talle otsa ja suudles teda ette hoiatamata suule. Poiss, kes tundis kõigis oma keha ja hinge soppides, mille olemasolust tal seni aimugi polnud, tuld põlema lahvatamas, peatas ta.

„Preili Alicia, ma ei usu, et see on see, mida te praegu teha tahaksite. Te olete segaduses.”

Naine langetas pea ja tõmbas keelega üle huulte. Fernandito teadis, et see kujutluspilt jääb tema mällu kuni hauani ja ehk isegi teispoole seda.

„Anna andeks, Fernandito,” lausus Alicia püsti tõustes.

Ka poiss ajas end jalule ja pakkus siis naisele tooli, mille see ka vastu võttis.

„See jääb meie vahele, eks ole?”

„Muidugi,” vastas poiss, mõeldes endamisi, et isegi kui ta üritaks, poleks tal aimugi, mida või kellele rääkida.

Alicia heitis pilgu enda ümber ning ta pilk jäi pidama keset söögituba asetatud pudeli- ja toidukastil.

„Teie tellimus,” selgitas Fernandito. „Arvasin, et targem on siia ilmuda koos toidukaupadega, juhuks kui see ennist käinud härrasmees peaks ikka veel siin viibima.”

Alicia naeratas ja noogutas.

„Mis ma sulle võlgnen?”

„Kõik on maja kulul. Peraladat ei olnud, aga ma tõin selle asemel Prioratot, mis Manolo sõnul pidavat olema oivaline. Mina veinist eriti ei jaga. Aga kui lubate, siis soovitaksin teil…”

„Vähem juua. Tean isegi. Aitäh, Fernandito.”

„Kas tohib küsida, mis juhtus?”

Alicia kehitas õlgu.

„Ma ei tea täpselt isegi.”

„Aga teil on nüüd parem, eks? Öelge, et teil on parem.”

„Palju parem. Tänu sinule.”

Fernandito, kes polnud kindel, kas teda võib uskuda, piirdus noogutusega.

„Tegelikult tulin teile rääkima, mis mul õnnestus välja selgitada,” lausus ta.

Segaduses Alicia suunas talle oma läbitungiva pilgu.

„Selle tüübi kohta, keda te käskisite mul jälitada,” selgitas poiss. „See Sanchís.”

„See oli mul päris meelest läinud. Aga ma kardan, et jäime selle asjaga hiljaks.”

„Kas te peate silmas tema vahistamist?”

„Sa nägid siis vahistamist pealt?”

Fernandito noogutas.

„Täna varahommikul võtsin koha sisse Paseo de Gracial tema kontorihoone vastas, täpselt nagu te käskisite. Seal oli üks sümpaatne vanapapi, keegi tänavakunstnik, kes mind uste juures valvamas nähes käskis edasi anda tervitused kapten Vargasele. Kas tema töötab ka teie heaks?”

„Tema on iseseisev ettevõtja. Kunstnike värk. Ja mis edasi sai?”

„Tundsin Sanchíse ära, sest ta kandis välja tulles väga peent ülikonda ja kunstnik kinnitas ka, et tegu on kõnealuse isikuga. Mees istus taksosse ja ma sõitsin talle motorolleriga järele – Bonanova linnaossa. Ta elab Iradieri tänaval ühes jalustrabavas häärberis. Ilmselt on tal ärivaistu, sest see linnajagu on ikka kuradi kallis ja see maja…”

„Tal on naisevõtu vaistu,” märkis Alicia.

„Nojah. Veab tal. Igatahes ilmusid õige pea pärast tema saabumist platsi mingi auto ja politseimasin, kust astus välja terve kari politseinikke. Neid oli vähemasti seitse või kaheksa tükki. Kõigepealt piirasid nad maja sisse ja siis lasi üks neist, kes oli politseiniku kohta ikka väga peenutsevalt riides, uksekella.”

„Ja kus sina kogu selle aja jooksul olid?”

„Peidus. Seal on üle tee üks suur maja, mis on parajasti remondis ja kus on väga lihtne ennast varjata. Nagu näete, võtsin tarvitusele ettevaatusabinõud.”

„Ja edasi?”

„Paari minuti pärast toodi Sanchís välja, käeraudades ja särgiväel. Ta tõrkus vastu, aga üks politseinik tema taga virutas talle jalaga põlveõndlasse ning ta lohistati politseiauto kongi. Ma tahtsin neile järele sõita, aga mulle tundus, et see peenelt riietatud võmm silmitseb suurt vana maja kahtlustavalt, nagu haistaks minu sealviibimist. Politseiauto tuiskas täiskiirusel minema, aga teine auto jäi paigale. Nad sõitsid ainult natuke kaugemale, nii et ma neid sealt majast enam ei näinud. Igaks juhuks otsustasin vaikselt oma pelgupaigas edasi istuda.”

„Sa toimisid õigesti. Sellises olukorras ei maksa oma õnne proovile panna. Kui kaotad jälje, siis kaotad. Parem jäljest ilma jääda kui peast.”

„Nii ma isegi mõtlesin. Isa ütleb ikka, et kes kaotab kannatuse, kaotab varem või hiljem ka pea.”

„Targad sõnad.”

„Aga asi on selles, et ma hakkasin juba närvi minema ja pidasin aru, kas lipsata minema või mitte, kui maja ees peatus üks teine auto. Väga uhke Mercedes. Sealt astus välja üks eriskummaline kuju.”

„Eriskummaline?”

„Tal oli ees mingisugune mask, nagu oleks tal pool nägu puudu või umbes nii.”

„Morgado.”

„Te siis teate teda?”

„See on Sanchíse autojuht.”

Fernandito noogutas, süda taas tulvil vaimustust, et saab oma jumaldatud Alicia saladusi jagada.

„Nii mulle tunduski. Ta oli ka vastavalt riides. Ühesõnaga, see mees astus autost välja ning läks majja sisse. Natukese aja pärast tuli ta õue tagasi, seekord ühe daami seltsis.”

„Kuidas see naine välja nägi?”

„Noor. Umbes nagu teie.”

„Kas ma paistan sinu silmis noor?”

Fernandito neelatas.

„Ärge õrritage mind. Naine oli noor, nagu ma ütlesin. Mitte üle kolmekümne, aga riides kuidagi soliidselt, nagu oleks vanem. Jättis rikka mulje. Kuna ma ei teadnud, kes ta on, andsin talle mõttes nimeks Judy Garland, teate küll seda filminäitlejat?”

„Ega sa väga mööda ei pannudki. Tema nimi on Victoria Ubach – või Sanchís. Ta on selle arreteeritud pankuri naine.”

„Seda ma arvasin. Need kaabakad jahivad alati endast nooremaid ja rikkamaid naisi.”

„Sellisel juhul sa tead, mida teha tuleks.”

„Minust pole selleks asja. Aga pöördume nüüd tagasi: nad mõlemad istusid Mercedesesse. Naine istus ette, autojuhi kõrvale, ja see tundus mulle kummaline. Kohe, kui nad sõitma hakkasid, võttis see teine politseiauto neile sappa.”

„Ja sina omakorda neile.”

„No loomulikult.”

„Kui kaugele sa neid jälitasid?”

„Mitte väga kaugele. Mercedes pööras ühelt kitsukeselt ja šikilt tänavalt teisele – sellised tänavad, kus kasvavad eukalüptid ning kus võib näha ainult toatüdrukuid ja aednikke kõndimas –, kuni jõudis viimaks Cuatro Caminose tänavale ja sealt edasi Tibidabo avenüüle, kus üks sinine tramm oleks mind äärepealt alla ajanud.”

„Peaksid hakkama kiivrit kandma.”

„Mul on ühe Ameerika sõduri oma, mis ma kunagi Encantese turult ostsin. Sobib mulle nagu valatult. Kirjutasin sellele markeriga peale Reamees Fernandito…”

„Asja juurde, Fernandito.”

„Vabandust. Ma järgnesin neile piki Tibidabo avenüüd, sinnamaale, kus trammitee lõpeb.”

„Nad läksid siis köisraudtee peatusse?”

„Ei. Autojuht ja proua… Ubach pöörasid peatuse eest teele ja auto sõitis edasi selle maja juurde künka otsas, mis näeb välja nagu muinasjutuloss ja on igale poole näha. See on vist küll Barcelona kõige ilusam maja.”

„Ongi. Selle nimi on El Pinar,” sõnas Alicia, kes oli seda lapsena tuhandeid kordi silmitsenud, kui ta tohtis pühapäeviti orbudekodust välja minna ja unistas elust selles majas tohutu raamatukogu seltsis, öine linn jalge ees laiumas nagu tähtedega tikitud võluvaip.

„Ja politseiauto?” küsis ta.

„Politseiautos sõitis kaks koeralõustaga kappi. Üks neist jäi maja ette passima ja teine läks restorani La Venta helistama. Ootasin seal peaaegu terve tunni, aga mitte mingit liikumist polnud. Lõpuks heitis üks neist võmmidest mulle väga ebameeldiva pilgu ning selle peale tulingi siia, et rääkida teile juhtunust ja saada teilt edasised korraldused.”

„Tähelepanuväärselt hea töö, Fernandito. Selle asja peale on sul igatahes vaistu.”

„Arvate?”

„Ma ülendan sind reamehest kapral Fernanditoks.”

„Mis asjapulk see veel on?”

„Otsi ise sõnaraamatust, Fernandito. Kes keeli ei õpi, selle aju muutub ajapikku lillkapsapüreeks.”

„Mida kõike teie ka ei tea… Aga millised on siis edasised korraldused?”

Alicia mõtles paar sekundit.

„Vaheta riided ja tõmba nokamüts pähe. Siis mine sinna tagasi ja jää valvama. Aga roller pargi kuhugi kaugemale, muidu võib sind märganud politseinik selle ära tunda.”

„Ma jätan selle La Rotonda ette ja lähen trammiga edasi.”

„Hea mõte. Ürita selgust saada, mis seal majas toimub, aga ära mitte millegagi riski. Mitte mingil juhul. Kui sulle tundub, et keegi su ära tunneb või sind kuidagi kahtlaselt vahib, siis lase kohe jalga. Said aru?”

„Täielikult.”

„Paari-kolme tunni pärast tule siia tagasi ja räägi mulle kõigest.”

Fernandito tõusis püsti, valmis uuesti teenistusse asuma.

„Aga mis te ise vahepeal ette võtate?” uuris ta.

Alicia žest andis märku, et ta võib teha pööraselt palju või siis üldse mitte midagi.

„Te ei tee ometi mingeid rumalusi?” päris Fernandito.

„Kust sa selle peale tuled?”

Poiss silmitses teda ukse ees seistes üpris murelikul pilgul.

„Ma ei tea.”

Seekord läks Fernandito trepist alla päris normaalses tempos, ent iga ta samm trepil kõlas kui etteheide. Üksi jäädes torkas Alicia Isabella päeviku diivanialusesse kasti tagasi. Ta läks vannituppa ja pesi nägu külma veega. Siis võttis ta riided seljast ja avas riidekapi ukse.

Ta valis välja ühe musta kleidi, mille kohta Fernandito oleks öelnud, et see pärineks nagu otse Judy Garlandi garderoobist. Kui Alicia oli saanud kahekümne kolme aastaseks – sama vanaks kui Isabella Gispert surres –, oli Leandro talle öelnud, et ta võib kingituseks saada, mida iganes soovib. Ta oli palunud mehelt seda kleiti, mida oli juba kuid ühe Rosellóni tänava butiigi vaateakna taga imetlemas käinud, ja selle juurde sobiva paari mustast seemisnahast Prantsuse kingi. Leandro oli vastuväiteid esitamata kulutanud nende peale terve varanduse. Müüjanna, kes ei teadnud ega söandanud ka pärida, kas Alicia on tema tütar või kallim, oli talle öelnud, et vähesed naised suudavad säärase rõivastuse välja kanda. Butiigist lahkudes oli Leandro ta La Puñalada restorani sööma viinud, kus peaaegu kõik lauad olid täis neid, keda halastavalt ärimeesteks nimetatakse – neil hakkas ila tilkuma nagu hagijatel, kui Alicia neist mööda kõndis, ja nad heitsid Leandrole kadetsevaid pilke. „Sind vahitakse sellepärast nii, et sind peetakse luksushooraks,” sõnas Leandro klaasi tõstes.

Sellest õhtupoolikust saati polnud Alicia seda kleiti kordagi kandnud. Kui Alicia endale peegli ees nägu pähe tegi, silmi varjutas ja huuli rõhutas, ilmus ta näole naeratus. „Seda sa ju lõppude lõpuks oledki,” lausus ta iseendale. „Luksushoor.”

Tänavale astudas lubas ta endale, et uitab niisama sihitult ringi, kuigi tegelikult oli talle selge, et Fernanditol oli olnud õigus ja tal on plaanis teha rumalusi.