Читать книгу Vaimude labürint. II raamat - Carlos Ruiz Záfon - Страница 9

Sel pärastlõunal lonkis Alicia tervet mõistust ignoreerides trepist alla, peas küpsemas plaan minna, kuhu jalad viivad. Fernando tänava kaupluste vaateakendes põlesid juba tuled, mis heitsid sillutisele värvilisi laike. Taevas hääbus erepunane nimbus, joonistades välja tänava kohal kõrguvad karniisid ja katuseääred. Inimesed saalisid siia-sinna, sihiks metroojaam, igapäevased sisseostud või unustus. Alicia ühines jalakäijate vooga ning jõudis Raekoja väljakule, möödudes seal nunnade eskaadrist, kes liikusid laitmatus rivikorras. Alicia naeratas neile ning ühe nunna pilk ristus tema omaga. Ta jätkas tüürimist kõndijate voolus, liikudes edasi piki Obispo tänavat, sulandudes ühte turismigruppi, mille jahmunud moega liikmed kõndisid giidi sabas, kes purssis mingit kummalist keelt, millel oli inglise keelega umbes sama palju kokkupuutepunkte kui nahkhiirte piiksumiselgi.

„Is this where they used to have the running of the bulls in times of the Romans?”

„Jess, dis is de cazidral, mileidi, bat it is ounli oupening after de flamenko zou.”

Alicia kõndis pseudogooti stiilis silla alt läbi, andes keskaegse moega tsitadelli lummusele järele nagu tõeline turist, hoolimata sellest, et kogu see butafooria oli vaevu kümme aastat vanem kui ta ise. Kui püha oli ikka illusioon ja kui soe rumaluse embus! Teispool silda oli üks varjude jahil fotograaf oma uhke Hasselbladi kaamera statiivile asetanud ning seadis paika kadreeringut ja rakurssi, et püüda pildile muinasjutuline vaade. See oli üks terava pilgu ja range moega tegelane, varjunud tohutute kandiliste raamidega prillide taha, mis andsid talle elutarga ja kannatliku kilpkonna välimuse.

Fotograaf märkas teda ja uuris uudishimuga.

„Kas soovite läbi objektiivi vaadata, mademoiselle?” pakkus ta välja.

Alicia noogutas ujedalt. Fotograaf näitas talle ette, kuidas see käib. Alicia vaatas läbi fotograafi pilgu ja puhkes naerma, nähes varjude ja perspektiivide tulevärki, mille mees oli loonud, andes täiesti uue ilme tänavanurgale, kust Alicia oli elu jooksul tuhandeid kordi läbi käinud.

„Silm näeb, kaamera vaatleb,” selgitas fotograaf. „Kas meeldib?”

„Hämmastav,” tunnistas Alicia.

„Puhtalt kompositsioon ja perspektiiv. Saladus on valguses. Tuleb vaadata sellise pilguga, nagu oleks valgus voolav. Vari omandab põgusa hajuva kihi, nagu oleks valgust sadanud…”

Fotograaf jättis igati professionaalse mulje ning Alicia murdis pead, kuhu see foto viimaks välja jõuab. Maagilise valguse kilpkonn luges ta mõtteid.

„See on mu raamatu jaoks,” selgitas ta. „Kuidas teie nimi on?”

„Alicia.”

„Ärge ehmatage, aga ma tahaksin teid pildistada, Alicia.”

„Mind? Miks?”

„Sest te olete valguse ja varju looming nagu see linngi. Mis te kostate?”

„Siin või? Kohe praegu?”

„Ei. Mitte praegu. Täna rõhub teid miski ega lase olla see, kes te tegelikult olete. Ja kaamera tabaks selle ära. Vähemalt minu oma küll. Ma tahan teid pildistada siis, kui olete selle koorma oma hingelt ära saanud ja valgus võib teid jäädvustada sellisena, nagu te olete, mitte sellisena, milliseks teid on muudetud.”

Alicia punastas esimest ja viimast korda elus. Ta polnud end kunagi varem nii alasti tundnud kui selle kummalise tegelase pilgu ees.

„Mõelge järele,” lausus fotograaf.

Mees tõmbas pintsakutaskust välja visiitkaardi ja ulatas selle naeratades talle.

Alicia pani kaardi tallele ja kiirustas minema, jättes fotograafi oma kunstiteose ja kirurgipilgu seltsi. Ta sukeldus katedraali ümber tunglevasse rahvasumma ja tõttas edasi otse Puerta del Ángeli suunas, kuni jõudis Santa Ana tänavani, kust paistis Sempere ja Poegade raamatupoe vaateaken.

Sa jõuad veel asjalood nii korraldada, et sa kõike kihva ei keera. Mine sealt kaarega mööda.

Ta võttis platsi teisel pool teed, varjudes uksealusesse, kust võis näha poeruume. Linnale oli laskumas Barcelona talvedele omane sünge sinakas õhtupoolik, mis mõjus nagu kutse külma trotsida ning sihitult tänavail ringi uidata.

Mine siit minema. Mida sa enda arust teha saad?

Ta silmas Bead, kes parajasti üht klienti teenindas. Tema kõrval seisis keegi vanem meesterahvas, kes pidi Alicia hinnangul olema tema äi, härra Sempere. Väike Julián istus letil, selg vastu kassaaparaati ja ülepeakaela süvenenud põlvedele toetatud raamatusse, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise. Alicia naeratas. Korraga ilmus tagaruumist Daniel, süles virn raamatuid, mille ta letile asetas. Julián tõstis pea ja vaatas isale otsa, too sasis käega ta juukseid. Poiss ütles midagi ja Daniel hakkas naerma. Ta kummardus ettepoole ja andis pojale otsaesisele musi.

Sul pole mingit õigust siin olla. See pole sinu elu ja see pole sinu perekond. Kao minema ja tõmbu tagasi oma urgu, kust sa tulid.

Alicia silmitses Danieli, kui too sorteeris letile asetatud raamatuid. Mees jagas need kolme kuhja, lausa silitas köiteid neilt tolmu pühkides, ning seadis need sirgelt ritta. Alicia mõtles, kuidas võiks tunduda nende käte ja nende huulte puudutus. Ta sundis ennast pead ära pöörama ja paar sammu eemalduma. Oli see tõesti tema kohus või hoopis õigus teha uudis teatavaks neile inimestele, kes kindlasti elaksid õndsas teadmatuses märksa õnnelikumat elu? Õnn või sellele kõige lähem seisund, mida üks mõõdukalt arukas olend võib soovida, nimelt hingerahu, hajub, kui usust saab teadmine.

Veel viimane pilk. Hüvastijätuks. Hüvasti igaveseks.

Enne kui ta isegi aru sai, seisis ta uuesti poe vaateakna ees. Ta hakkas juba lahkuma, kui korraga märkas, et väike Julián teda silmitseb, nagu haistaks tema sealviibimist. Alicia jäi keset tänavat liikumatult seisma ning inimesed müksasid teda möödudes nagu mingit kuju. Märkimisväärse osavusega ronis Julián järi astmena kasutades leti pealt maha. Vanematele märkamatult – Daniel pakkis parajasti raamatuid ja Bea oli koos äiaga endiselt ühe kliendi teenindamisega ametis – sammus Julián läbi poe ja avas talle ukse. Ta seisatas lävel ja jäi Aliciat vaatama, endal suu kõrvuni. Alicia raputas pead. Julián hakkas tema poole tulema. Selleks ajaks oli Daniel juhtuvat märganud ja tema huuled laususid poja nime. Bea pööras ümber ja tormas tänavale. Julián oli jõudnud Alicia jalgade juurde ja kallistas teda. Alicia võttis ta sülle ning niiviisi Bea ja Daniel nad leidsidki.

„Preili Gris?” päris Bea pooleldi üllatunult, pooleldi ärevalt.

Kogu lahkus ja soojus, mis oli temast hoovanud tol päeval, kui nad olid kohtunud, näis olevat ta maha jätnud samal hetkel, kui ta märkas oma poega tolle võõra naise süles. Alicia andis poisi talle üle ja neelatas kramplikult. Bea surus Juliáni kõvasti enda vastu ja tõmbas sügavasti hinge. Daniel, kes silmitses teda ühtaegu võlutult ja vaenulikult, tegi sammu tema suunas ning seisis tema ja oma perekonna vahele.

„Kes te olete?”

„See on preili Gris,” selgitas Bea tema selja tagant. „Ta on meie klient.”

Daniel noogutas, aga ta näole langes kahtlusevari.

„Mul on väga kahju. Ma ei tahtnud teid ehmatada. Poiss tundis mu ilmselt ära ja…”

Julián vahtis teda endiselt äratehtult, taipamata midagi oma vanemate murest. Et kõik veel keerulisemaks muutuks, ilmus raamatupoe ukse vahele härra Sempere pea.

„Kas ma jäin millestki ilma?”

„Mitte millestki, isa, peale selle, et Julián oleks äärepealt plehku pannud…”

„See on minu süü,” lausus Alicia.

„Ja teie olete…?”

„Alicia Gris.”

„See daam, kes esitas suurtellimuse? Astuge ometi sisse, väljas on külm.”

„Ma olin tegelikult just minemas…”

„Niisugust juttu ma ei taha kuuldagi. Pealegi ma näen, et olete mu lapselapsega juba sõbraks saanud. Ärge arvake, et ta kõigiga kaasa läheb. Mitte sinnapoolegi.”

Härra Sempere hoidis talle ust lahti ja kutsus teda edasi. Alicia vahetas Danieliga pilgu ja too noogutaski juba veidi rahunenult.

„Astuge edasi, Alicia,” kutsus Bea.

Julián sirutas talle käe.

„Nagu näete, pole teil enam valikut,” märkis vanaisa Sempere.

Alicia naeratas ja astus üle poe läve. Raamatute lõhn mähkis ta endasse. Bea oli Juliáni sülest maha pannud. Laps haaras Alicial käest ja viis ta leti äärde.

„Ta on teist päris sisse võetud,” mainis vanaisa. „Öelge, kas me oleme varem kohtunud?”

„Lapsena käisin ma siin tihti, koos isaga.”

Sempere jäi teda vahtima.

„Gris? Juan Antonio Gris?”

Alicia noogutas.

„Püha jumal! Uskumatu… Sellest on pikki aastaid, kui ma teda viimati nägin – teda ja ta abikaasat! Vanasti käisid nad siin peaaegu iga nädal… Rääkige ometi, kuidas neil läheb!”

Alicia tundis, kuidas suu kuivaks tõmbub.

„Nad said surma. Sõja ajal.”

Vanaisa Sempere ohkas.

„Mul on väga kahju. Ma ei teadnud.”

Alicia püüdis naeratada.

„Teil polegi siis enam perekonda?”

Alicia raputas pead. Daniel märkas, et noore naise silmad on veekalkvel.

„Isa, ära kuula teist inimest niiviisi üle.”

Vanaisa Sempere oli löödud.

„Su isa oli suurepärane inimene. Ja minu hea sõber.”

„Tänan,” pomises Alicia peaaegu kõnevõimetuna.

Järgnes pikk vaikus. Daniel tuli neile appi.

„Soovite midagi juua? Täna on mu isa sünnipäev ja me pakume kõigile klientidele sel puhul klaasikese meie sõbra Fermíni tehtud likööri.”

„Mina ei soovitaks,” sosistas Bea Aliciale selja tagant.

„Muide, kuhu see Fermín üldse jääb? Ta peaks ju ammugi juba tagasi olema?” päris vanaisa.

„Peaks jah,” vastas Bea. „Ma saatsin ta õhtusöögi juurde mõeldud šampanja järele, aga kuna ta keeldub oma jalga don Dionisio poodi tõstmast, võib ta praegu juba otsaga teispool linna kes teab teab millises urkas olla. Ta väidab, et see Dionisio segab oma hapuks läinud veini soodat ja kassikust, et see jälle õige värvi omandaks. Ja mina ei jaksa temaga enam vaielda.”

„Ärge ehmatage,” sõnas vanaisa Alicia poole pöördudes, „meie Fermín ongi niisugune. Nooremana oli see Dionisio falangist ja Fermín ei lase käest ühtki võimalust teda paika panna. Ta sureb ennem janusse, kui et temalt mis tahes joogipoolist ostab.”

„Palju õnne,” naeratas Alicia.

„Kuulge, te kindlasti keeldute, aga… äkki jääte koos meiega õhtust sööma? Rahvast tuleb küll kõvasti, aga… mulle oleks suur au, kui võiksin täna Juan Antonio Grisi tütart võõrustada.”

Alicia heitis pilgu Danielile, kelle näole ilmus nõrk naeratus.

„Suur tänu, aga…”

Julián hakkas tal kõvasti käest kinni.

„Näete ise, mu pojapoeg käib peale. Lubage nüüd, et te jääte. Oleme siin niisama omade keskel.”

Alicia vaatas maha ja raputas kergelt pead. Ta tundis seljal Bea kätt ja kuulis tema sosinat: „Jääge!”

„Ma ei tea, mida öelda…”

„Ärge öelgegi midagi. Julián, sa näita õige preili Aliciale oma esimest raamatut! Oodake ainult, kuni te seda näete…”

Julián tõttas sedamaid otsima oma kaustikut, mis oli täis joonistusi, kritseldusi ja arusaamatuid pookstave. Täis vaimustust, näitas ta seda Aliciale.

„Tema esimene romaan,” sõnas Daniel.

Julián silmitses Aliciat ootusärevalt.

„See näeb väga uhke välja…”

Pisipoiss lõi rõõmust käsi kokku, kriitikaga ülimalt rahul. Vanaisa Sempere, kes pidi olema sama vana, kui oleks olnud Alicia isa, uuris Aliciat nukral pilgul, mis näis olevat talle juba ammu iseloomulik.

„Tere tulemast Semperete perekonda, Alicia.”