Читать книгу Ekraani taga - Carolin Kuuskmäe - Страница 4

Jõudsin lõpuks koju. Olin väga hea päeva valinud mootorrattaga kooli sõitmiseks – väljas sadas paduvihma. Õigustasin end sellega, et hommik oli täiesti päikesepaisteline olnud ja ilmateate vaatamiseks mul aega ei jäänud. Kui olin tsikli garaaži pannud, läksin tuppa, panin märja nahktagi esikusse nagisse, viskasin võtmed, kiivri ja seljakoti köögilauale ning avasin külmkapi, et midagi süüa leida. Kell oli kõigest kuus õhtul, aga väljas oli juba kottpime – sügisene vihmahooaeg oli alanud. Leidsin kapist salati, mille olin eelmisel õhtul restoranist kaasa võtnud, ja kaevusin sisse.

Söömise ajal võtsin kotist telefoni välja ning panin selle tagasi hääle peale. Mul oli kolm vastamata kõnet. Niipea kui selle tehtud sain, hakkas telefon helisema.

„Jaah, ma kuulen sind, Triina!” vastasin rõõmsal häälel.

„Sara, kus sa olnud oled?! Ma olen sulle juba mitu korda helistanud!” Vedas, et tal nii tugev hääl oli, sest kogu selle taustamüra kõrvalt oleks teda muidu päris raske kuulda olnud.

„Äkki räägid siis asjast,” pakkusin salatit suhu pistes.

„Meil on siin täielik hullumaja, tule ruttu appi!”

„Täna on teisipäev ja kell on alles kuus, kuidas saab teil seal hullumaja olla?” ütlesin täiesti rahumeelselt, vastandudes Triina ärevil häälega.

„Mingi tähtis spordiüritus oli täna ja kõik otsustasid meile sööma tulla. Pealegi Karin on haige ja Laura pole juba teist päeva tööle tulnud – jälle! – ja keegi ei tea, kus ta on. Me oleme praegu ainult kolmekesi.”

„Olgu, kohe tulen, aga mul läheb kuskil pool tundi. Saate nii kaua ilma minuta hakkama?”

„Mis meil muud üle jääb,” vastas ta pettunult, kuigi ma teadsin, et ta kõigest teeskleb.

Kui tal oli olnud piisavalt aega, et minuga telefoni teel rääkida, ei olnud asi tõenäoliselt sugugi nii hull, kui ta väitis. Lõpetasin siiski kiiruga söömise, viskasin karbi ja lusika nõudepesumasinasse, haarasin laua peale pandud asjad ja suundusin magamistuppa. Vahetasin ruttu riided ära, tänades mõttes õnne, et olin enne sõites juuksed kiivrisse toppinud – nüüd ei pidanud nende kuivatamisega aega raiskama. Kammimist vajasid need siiski.

Ma vihkasin restorani vormi – must kitsas seelik, restorani logoga valge triiksärk, mustad kingad ja mis kõige hullem – sukad. Aga see oli üks kõige uhkemaid, kallimaid ja eksklusiivsemaid restorane terves riigis, midagi polnud teha. Muidugi ajas vihale ka see, et pidin üldse tööle minema. Olin spetsiaalselt mitu nädalat tagasi rääkinud, et vajan seda päeva matemaatika arvestustööks õppimiseks ja tegelikult üleüldse õppimiseks. Kogu selle restoranijama tõttu polnud mul aega olnud töid õigeks ajaks esitada ja veerand sai nädala lõpus läbi. Järelikult oli tulemas järjekordne magamata öö.

Nüüd läksin loomulikult autoga. Tänavad olid õnneks suhteliselt tühjad ja sain kõvasti kiirust ületada, kuigi vihmas polnud väga midagi näha.

Parkisin parklas enda isiklikule kohale ning tormasin nii kiiresti, kui kitsas seelik ja kontsad võimaldasid, tagaukse kaudu kööki. Nägin, et kokad askeldavad toidu kallal ning kaks ettekandjat luuravad köögi ukse ümmargusest aknast külalisi.

„Sara, tule ruttu! Vaata, kui kenad nad kõik on!” hüüdis Anette mind nähes.

„Ma arvasin, et teil pidi siin jube kiire olema,” ütlesin ma samuti saali vaadates. Terve restoran täis tuntud kergejõustiklasi, seda ei juhtunud iga päev. Kõik olid tõepoolest väga kenad.

„Meil ongi! Sa ei kujuta ette, kui palju nad söövad! Praegu lihtsalt ootame, kuni tellimused valmis saavad.”

„Võibolla peaksime hoopis nende meelt lahutama minema,” pakkus Kati.

Sellel hetkel astus Triina uksest sisse ja kõik püüdsid jätta muljet, et olid millegagi ametis. Mina mitte.

„Sara, jõudsidki kohale! Täpne nagu alati,” rõõmustas ta kella vaadates.

„Jep, ma olen kohal. Milleks mind siis nii kohutavalt vaja on? Nagu ma näen, kliendid on oma tellimused juba esitanud. Ja ma olen niipea läinud, kui te ise hakkama saate, täna pidi olema minu vaba päev.”

„Ära muretse, neid vabu päevi tuleb veel. Sinu omad on lauad seitse kuni üksteist. Uued kliendid just tulid ja ma juba andsin neile menüüd,” ütles Triina rõõmsalt. Ta võttis paar taldrikut, mis kokad olid talle valmis pannud, ning läks jälle uksest välja.

Vabad päevad – hea nali, mul polnud neid juba ei tea mis ajast olnud. Ma olin tööl, kui ma pidin olema, ja kui ei pidanud, siis rabasin nende eest, keda polnud, või lihtsalt aitasin teisi välja. Teadsin, et Karin on haige ja selle vastu ei saa midagi teha, aga Laural pidi küll ikka väga hea põhjus olema, miks tööle mitte tulla.

Läksin Triina järel uksest välja oma laudade juurde. Need olid kõik kuuesed lauad ja kõik viimase kohani hõivatud. Tavaliselt polnud mul selle vastu midagi – palju raha, palju tippi. Aga täna oli mul paha tuju, restoran rahvast täis ja kokkadel niigi palju teha. Ja kliendid muutusid rahutuks, kui roogadega kaua aega läks.

„Tere, kas olete juba otsustanud?” küsisin naeratades – minu parim võltsnaeratus. Lauas istusid neli meest ja kaks naist. See ei olnud kindlasti sportlaste laud. Kunded tundusid pigem uusrikkad ja mitte kuigi sportlikud. Naised olid peenikesed, aga samas paistsid olevat käinud juba iluopil.

„Jah, oleme küll,” vastas üks naine. Nad hakkasid kõik järgemööda oma tellimusi esitama, kuni üks meestest küsis imestusega: „Kas te üles ei kirjutagi?”

„Ei, pole vaja. Mulle jääb niisama ka meelde,” vastasin naeratades. Mul on ülihea fotograafiline mälu, suudan meelde jätta kõik, mida näen. Ja kui ma olen juba midagi näinud, ei unustanud ma seda kunagi. Kui restorani sattus mõni klient, kes oli meil mitu aastat tagasi käinud, mäletasin täpselt tema nime – need on ju pangakaardil kirjas – ja ka seda, mida ta oli tellinud. Tavaliselt vaatan korraks menüüs sellele kohale, mida keegi tellides näitab, ja mulle jääb kõik meelde. Kui roogi niisama nimetatakse, võtan ise menüü lahti ning vaatan sealt.

Kui kõik kuus olid ära öelnud, mida nad soovivad, lugesin neile kõigi nende soovid peast ette, mille peale nad mind suurte silmadega vaatama jäid.

„Kas soovite veel midagi?”

„Ei, aitäh. Kaua siin ootama peab? Paistab, et teil on siin päris palju rahvast täna,” sõnas kõige tüsedam mees.

„Seda küll, tavaliselt teisipäeval nii palju rahvast pole. Ma arvan, et umbes tund aega peate kahjuks ootama.”

„Kas teil ootamise garantiid või midagi sellist ei ole, et kui ootame üle kolme tunni, saame tasuta?” naljatas sama mees.

„Ma loodan, et nii kaua te ootama ei pea,” vastasin jälle naeratades ning suundusin järgmise laua juurde.

Ma ei saanud aru, miks nad kõik nii samal ajal olid tulnud. Viie kuueliikmelise laua tellimuste võtmisega läks oma kakskümmend minutit. Siis läksin kööki ja märkisin kõik kokkadele üles. Mul oli oma süsteem, kuidas teha nii, et kokkadel oleks lihtne roogi korraga teha ja need saaksid võimalikult kiiresti valmis.

Toitudega asi ühel pool, hakkasin jookidega tegelema. Kõik rikkurid tahtsid loomulikult kas veini või šampust, ainult need, kes autot juhtisid, palusid vett või mahla. Sportlastega oli lugu teine, nemad ei tahtnud alkoholist midagi kuulda.

Kui kõigil joogid käes, oli kulunud veel umbes kümme minutit. Läksin tagasi kööki ja vaatasin, kuidas asjad edenevad – ei edenenud. Oleksin tahtnud neid aidata, aga minu abiga ei oleks ahjus või panni peal miski kuidagi kiiremini küpsenud. Kogu see toidu lõhn tegi mu kõhu tühjaks. Olin peale koolilõuna ainult kodus salatit söönud ja nüüd pidin sellega järgmise hommikuni vastu pidama.

„Sara, palun aita!” hüüdis Kati, kes vaat et pisarsilmil kööki tuiskas.

„Mis viga?” küsisin murelikult.

„Minu lauas on üks mees. Ta on olnud seal juba paar tundi ja ei lähe ära ega ole nõus kohta vahetama. Ta on siiamaani tellinud ainult kohvi ja istub nüüd arvutis. See on nelja inimese laud ja ta ei ole nõus seda kahe inimese oma vastu vahetama. Väidab, et tal pole oma portfelli siis kuhugi panna. Ma läksin talle nüüd juba teist korda pakkuma, et ta võiks ümber istuda, kuna üks kahene laud on vaba ja ukse juures ootab üks neljane grupp. Ta sai ülivihaseks, sõimas mu läbi ja ütles, et tahab omanikuga rääkida.”

„Ära muretse, ma lähen tegelen selle jobuga.” Andsin Katile klaasi suhkruveega ning läksin mehe juurde. Kati oli õrna hingega, teda oli lihtne endast välja viia, aga samas oli ta väga kohusetundlik töötaja ja ma ei kavatsenud lasta kellelgi teda nii kohelda, nagu see mees oli teinud.

„Tere! Kas on mingi probleem?” küsisin naeratusega.

„Jah on. Ja ma soovisin rääkida ülemusega, mitte mingi järjekordse ettekandjaplikaga,” vastas ta kurjalt, proovimatagi mingisugust viisakust üles näidata.

„Ma olengi ülemus.”

„Sina? Hea nali!” vastas ta ning kukkus taas arvuti klaviatuuri klõbistama.

Hingasin korra sügavalt ja proovisin uuesti. „Tõsiselt, mul pole aega tegeleda teiesuguse väärtusetu kliendiga. Ütelge otse, mida te tahate, või lahkuge,” ütlesin rahulikult, kuid konkreetselt. Mul oli keelel nii palju sõnu, kuidas teda palju rohkem solvata, kuid oma ema pärast pidin kliendiga suheldes jääma enamvähem viisakaks, ükskõik kui kohutav too ka ei olnud.

„Kas te nii räägite kõigi oma klientidega?”

„Ei, ainult nendega, kes kahe tunni jooksul tellivad tassi kohvi ja keelduvad ümber istumast, samal ajal kui ukse taga ootavad inimesed, kes on valmis maksma selle eest, et süüa saada.”

Ta tõstis nüüd pilgu arvutist ja vaatas mulle enda arust vist ähvardavalt otsa. „Tead, ma olen ajakirjanik, ja kui sa ei hakka paremini käituma, siis võib liikvele pääseda üks väga kohutav artikkel sellest restoranist ja ma ei usu, et sinu ülemused selle üle väga õnnelikud oleksid.” Uskumatu, ta juba ähvardas mind! Ja muidugi ei uskunud ta, et olen omanik. Tegelikult oli restorani omanik olnud minu ema, aga ta oli selle peale surma mulle pärandanud. Nii olingi mina ülemus, kuigi inimestel oli seda raske uskuda.

„Mul on ükskõik teie ähvardustest. Te võite kirjutada, mida tahate, aga nagu näete, leidub terve saalitäis inimesi, kes teie jutule vastupidist saavad väita.”

„Seda me veel vaatame,” ütles ta nüüd oma asju kärmelt kokku pannes. Pani veel mantli selga ja hakkas ära minema.

„Khm-khm,” köhatasin selle peale.

„Mis siis nüüd?” küsis ta äärmiselt kurjalt ja valjult, tekitades pisukese stseeni.

„Te peate selle kohvi eest maksma ka,” tuletasin mehele meelde ja näitasin käega: „Kassa on seal.”

Kati jälgis mind rõõmsalt läbi köögiukse akna. Kui mees oli lahkunud, julges ta jälle köögist välja tulla ning asus tööle.

*

Kell oli üks öösel, kui koju jõudsin. Olin nii väsinud, et ei suutnud teedki korralikult jälgida, aga nüüd oli vaja õppima hakata. Ja ma olin veel lootnud, et jõuan laboris midagi teha! Viskasin tööriided kiiresti seljast ning panin pidžaama selga. Lasin endale masinast kolmveerand tassi espressot ja veerand tassi piima, lisasin kolm teelusikatäit suhkrut ja lootsin, et see hoiab mind piisavalt kaua ärkvel.

Läksin oma tuppa ja panin arvuti tööle. Naljakas oli mõelda „oma tuba”, sest tegelikult olid kõik toad minu omad, nüüd kui ma selles suures maja ihuüksi elasin. Triina oli pakkunud, et kolin tema juurde, aga ma ei suutnud sellest majast loobuda. Nii olingi nüüd üksi pimedas vaikses toas ning üritasin lõpetada inglise keele referaati, mis pidi valmis olema juba eelmisel nädalal, ja ka kunstiajaloo referaati, mis pidi homseks valmis olema. Lisaks pidin õppima matemaatika arvestustööks.

Kui referaatide asemel oleks olnud suuline vastamine, oleks mul kõik juba ammu tehtud olnud – peas oli mul tegelikult juba valmis mõeldud, mida ma sinna kirjutan. Matemaatika arvestusega oli suhteliselt sarnane lugu – kui mul oleks restorani kõrvalt aega olnud, et tunnis kohal käia, ei oleks ma pidanud selleks üldse õppima. Kõik, mis ma nägin, jäi mulle meelde, aga kuna ma polnud tundides käinud, ei teadnud ma isegi, mida nad seal õppinud olid. Pealegi oli õpetaja selline, et ta vist ise ka ei teadnud, mida meile õpetas.

Eelmisel aastal oli meil väga lahe õpetaja – vanem meesterahvas, kes õpetas meid vastavalt meie tasemele ning suutis tunnid ülipõnevaks teha. Kahjuks läks ta pensionile ning meie saime uuel kooliaastal uue õpetaja – noore kriiskava häälega naise. Tema ainus eesmärk paistis olevat kogu meie klass matemaatikas läbi kukutada. Mina ise ei saanud küll kunagi alla viie, aga ma olin ka ainuke. Teised nägid ikka kohutavalt vaeva, et kas või kolm kätte saada. Ega meid hinded nii väga ei huvitanudki, aga me olime kaheteistkümnes klass ja keegi ei tahtnud jääda kooli kauemaks, kui pidi. Seega matemaatikas läbikukkumine just valikuvõimaluste hulka ei kuulunud.

Mul isiklikult oli ükskõik, kas ma lõpetan gümnaasiumi või mitte. Käisin juba mitmes ülikoolis loenguid pidamas, mul oli oma rahvusvaheline restoranikett ning ühel teatud väga kaalukal põhjusel võisin paluda praktiliselt ükskõik millise riigi juhilt, et ta annaks mulle ükskõik millise töö, mida ma tahan. Seega keskharidus ei olnud just suurim eesmärk minu elus.

Ainus põhjus, miks ma üldse koolis käisin, oli mu ema. Tema pärast olin korralikult lõpetanud üksteist klassi ja nüüd pidin ka kaheteistkümnenda lõpetama. Kui ma esimesse klassi läksin, tahtsid õpetajad mind kohe kolmandasse üle viia. Olin ilmselgelt liiga tark, et esimeses klassis käia, kuid ema keeldus – tema arvates oli mul tingimata vaja suhelda endavanustega.

Kuuendas klassis arvati, et ma võiksin lõpetada juba põhikooli, kuid taas polnud ema nõus. Ja siis ka mitte, kui kümnenda klassi lõpus pakuti mulle välja, et võiksin gümnaasiumi lõpueksamid ära teha.

Ema suur eesmärk oli panna mind endavanustega suhtlema, kuid ükskõik kui palju ta ka ei proovinud, polnud sellest suuremat kasu. Minu jaoks olid omavanused liiga noored. Keegi ei saanud minust aru.

Esimeses klassis korraldas ema mulle suure sünnipäevapeo ja kutsus õnnetuseks kogu klassi kohale. Enamik neist saabus kohale, kuid ma olin päris kindel, et nad isegi ei teadnud, kelle peole nad tulid. Keegi neist ei püüdnud minuga koolis suhelda ja mina ei püüdnud nendega. Mu ema aga lubas, et peol saab basseinis ujuda, jäätist ja muid maiustusi süüa. Muidugi pidi kohal olema ka kloun. Need lubadused ta muidugi täitis ja kõigil oli väga lõbus – peale minu. Minu jaoks ei tähendanud ujumine kummipardiga vee peal ulpimist, vaid mitme kilomeetri pikkust kroolimist. Ma vihkasin maiustusi ja klounid ajasid mulle une peale, sest ma oleksin kõiki neid asju suutnud ka ise teha.

Nende pidude korraldamine kestis kuni neljanda klassini, kui ema minu rõõmuks lõpuks loobus ja me hakkasime iga aasta ainult kahekesi koos sünnipäevi tähistama. Seitsmendast klassist alates sai meie traditsiooniks igal aastal langevarjuga kusagil soojal maal hüppamas käia, kuni see minu kaheksateistkümnendal sünnipäeval ema elu lõpetas. Aga jah, ema küll jättis minu sünnipäevade korraldamise, ent ei loobunud nõudest, et ma pean koolis käima. Seda olin siiski sunnitud tegema.

Arvuti oli mu ees lahti, kohvitass kõrval. Võtsin suure sõõmu – maitse oli kohutav, aga ergutas. Hakkasin kirjutama nii kiiresti, kui suutsin. Pidin end sundima teksti mitu korda läbi lugema, sest suure unisuse tõttu tegin mitu kirjaviga.

Inglise keelega läks kiiresti, see oli mul juba enne peaaegu valmis. Kunstiajalugu võttis mõnevõrra kauem aega. Printisin mõlemad tööd välja, panin kaante vahele ning seejärel kohe koolikotti, et neid hommikul mitte koju unustada. Panin arvuti kinni ja ronisin, matemaatikaõpik käes, voodisse. Lugesin läbi nende peatükkide teooriaosa, mille kohta õpetaja oli öelnud, et selle kohta tuleb arvestus. Kuigi tema puhul ei võinud kunagi teada. Viimaks viskasin õpiku voodi kõrvale põrandale ja panin telefoni öökapile. Kell oli kolm öösel. Kohv mind küll ärkvel ei hoidnud.