Читать книгу Ekraani taga - Carolin Kuuskmäe - Страница 6

Koju jõudes viskasin koti põrandale ning läksin koos kõigi riietega voodisse. Uinusin üsnagi kiiresti.

Mind äratas välisukse sulgumine. Paugupealt olin ärkvel ning voodist väljas.

„Sara! Oled sa kodus?!” hüüdis Triina alumiselt korruselt.

Hingasin kergendatult. Sättisin natukene oma juukseid ja jooksin trepist alla.

„Sa ei tohi nii ehmatada,” ütlesin Triinale, kes seisis keset elutuba.

„Ega mul polnudki plaanis siit läbi tulla, aga su telefon oli välja lülitatud ja mul oli hädasti vaja sinuga rääkida.” Telefoni aku oli vist tühjaks saanud. Mul polnud meelde tulnud kontrollida.

Triina oli mu ema parim sõbranna. Peale seda, kui ema suri, oli Triina nagu minu kaitseingel. Ta aitas mind kõiges, kui vaja oli, ja põhimõtteliselt asendas nii hästi, kui oskas, minu ema. Tal endal lapsi polnud, kuid tal oli plaan neid kunagi saada, kui millalgi mehe leiab. Natuke oli tal veel aega jäänud, ta oli kolmekümne viie aastane. Aga ta nägi välja ja käitus, nagu oleks alles kahekümne ringis.

„Milles siis jälle probleem on? Kui mind restoranis vaja on, siis unista edasi. Ma võtan endale puhkuse!”

„See polnud põhjus, miks ma tulin.”

„Miks sa siis tulid?” küsisin haigutades. Mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Ma lihtsalt lootsin, et ta räägib kähku ja saan voodisse tagasi minna.

„See video, mis sa hommikul internetti üles panid.”

„Mis video?” Teesklesin, nagu ei teaks midagi.

„Ära mängi lolli! Sa oled ainuke, kes saab restorani turvalintidele ligi.” Triina oli alati väga otsekohene.

„Mis sellega siis on?”

„Mis mõttes, mis sellega on?! See on illegaalne! Sa pead selle ruttu ära võtma, enne kui me suurde jamasse satume.”

„Inimesed panevad internetti imelikke videoid kogu aeg, see ei tee neid illegaalseks.”

„Need on illegaalsed, kui sa häkid veebilehele sisse, et oma kommentaar kustutamiskindlaks muuta. Seda isegi näidati igal pool uudistes.”

„Päriselt? Nii lahe! Minu töö pääses uudistesse!” rõõmustasin teeseldult.

„Sara, see ei ole naljakas! Võta see maha, enne kui politsei ukse taga on!”

„Selle video sinna panemine oma sama ebaseaduslik kui see jutt, mida see ajakirjanik meie restorani kohta rääkis.”

„Ära käitu nagu nelja-aastane! Jah, see mees on jobu, aga see ei tähenda, et sa peaksid ka olema.”

„Kas see oli pikk uudis või selline lühike uudis?” küsisin teemat vahetades.

„See oli piisavalt pikk, et reporterid mulle mitu tundi närvidele käima panna. Nüüd kustuta see ära!”

„Oota! Reporterid käisid Fööniksis? Milline tasuta reklaam!” Minu väike trikk oli paremini mõjunud, kui oleksin arvata osanud. Ju siis on uudistevaene aeg.

„Sara!” Ta oli juba päris kuri.

„Okei, okei! Ma võtan selle maha ... niipea kui me restorani vormi muudame.”

„Ei, sa võtad selle maha kohe! Ja vormid jäävad selliseks, nagu need on. Sa oled suutnud seda nii kaua kanda, suudad edaspidi ka. Kui see sulle ei meeldi, siis otsi Laura üles või palka uusi töötajaid.”

„Olgu, eks ma tegelen selle kõigega. Võibolla homme,” vastasin haigutades.

„Sara, sa võtad selle video kohe maha! Ma tahan näha, kuidas sa seda teed!” Triina küll üritas, aga ta ei suutnud karm olla, vähemalt mitte minuga. Restorani personal küll kartis teda, aga mulle ei mõjunud ta kunagi nii.

„Oota siis! Ma lähen toon oma tahvli.”

Mõni minut hiljem oli video läinud. See oli palju kommentaare saanud, enamik positiivsed. Muidugi ei saanud ma vastutada nende YouTube’i videote ja uudiste eest, mis nüüd ringlesid.

„Puhka siis nüüd paar päeva. Me üritame ilma sinuta hakkama saada, aga nädalavahetuseks ole kohal.”

„Muidugi! Ei jõua ära oodata!” vastasin sarkastiliselt.

Kui Triina läinud oli, vaatasin kella – 19.00. Läksin tagasi voodisse.

*

Ärkasin kümne ajal õhtul. Und nii väga enam polnud. Seega tõusin üles ja sõin õhtust. Seejärel läksin internetti. Käisin erinevad lehed läbi, et Laura kohta midagi teada saada. Kogu nett oli täis tema pilte pidudest, kus ta paari päeva jooksul oli käinud, koos meestega, kellega ta oli olnud. Võtsin telefoni ja saatsin talle sõnumi: „Sa oled vallandatud!” Ta käis umbes kord nädalas tööl, muul ajal väitis, et oli haige või keegi sugulastest oli haige või koer suri ära ja nii edasi ja nii edasi. Keegi ei uskunud teda peale paari sellist korda, aga mulle ei meeldinud inimesi vallandada – tundus nagu väga õel asi, mida teha. Seega olin sellega juba mitu kuud oodanud, aga see oli ette määratud juhtuma. Kui inimene ikka peale sadat hoiatust asjast aru ei saa, siis ei jäänud muud üle.

Nüüd oli mul uusi töötajaid vaja. Õhtul ei viitsinud selle asjaga enam tegeleda, pealegi oli Triina minust palju osavam töökuulutuste tegija.

Keskööl läksin uuesti magama – homme ju koolipäev ikkagi.