Читать книгу Ekraani taga - Carolin Kuuskmäe - Страница 7

Seekord ärkasin pool kuus nagu tavaliselt. Panin selga spordiriided ning läksin õue jooksma. Tegin väiksema ringi kui tavaliselt, kõigest viis kilomeetrit, sest vihma endiselt sadas. Kodus käisin duši all, sõin hommikust ja panin riidesse. Uudistes öeldi, et vihm ei lõpe enne uut nädalat – õnneks polnud sinna enam väga palju jäänud.

Sõitsin autoga kooli, parkisin selle võimalikult nähtamatusse kohta ja jooksin läbi vihma hoonesse sisse. Vähemalt jõudsin seekord kümme minutit enne tunni algust kohale ning sain rahulikult päevaks valmistuda.

Helistasin Triinale, kes oli juba ärganud, ning palusin tal töökuulutused üles panna. Samuti andsin teada, et olin Laura vallandanud, mille üle tal hea meel oli.

Koolipäev oli üsnagi mõttetu, sest veerandi lõpuni oli kaks päeva ja uusi töid ei tulnud. Õpetajad küll üritasid uut teemat võtta, aga sellest ei tulnud midagi eriti välja, kuna ainuke asi, millega me leppisime, oli filmi vaatamine. Või pigem oli see ainuke asi, millega mu klass leppis, sest mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mida me tundides tegime.

Filmide vaatamine andis mulle vähemalt võimaluse läbi lugeda kõik meilid, mida teistes riikides olevate restoranide juhatajad mulle saatnud olid. Tegu oli ikkagi restoraniketiga. Samuti sain broneerida lennupiletid Itaaliasse, kus pidin veetma oma vaheaja – töötades loomulikult, mitte puhates. Erinevalt teistest restoranidest oli seal mingil põhjusel kasum väga väike ja mul oli vaja sellega kiiresti tegeleda. Hotellikoha bronniga õnneks ei pidanud tegelema, kuna mul oli seal villa olemas. Lennupiletitega vedas – äriklassi omasid oli veel päris palju alles, kuna need olid üpriski kallid.

Pärast tundide lõppu kiirustasin nagu tavaliselt enne teisi klassist minema. Istusin autosse ja sõitsin koju. Olin üsnagi üllatunud, nähes vilkuriga musta autot maja ees seismas. Sõitsin väravast sisse. Tänasin taevast, et mul oli automaatselt avanev värav – selle vihmaga ei tahtnud küll välja minna. Parkisin auto katuse alla ning kõndisin ukse juurde, kus seisid kaks ülikondades meest.

„Tere! Kas te olete Sara Simon, Fööniksi restorani omanik?” küsis üks neist.

„Jah,” vastasin julgelt.

Nad tutvustasid ennast pikalt, nagu määrus ette näeb, ja asusid siis asja kallale. Ühe uurija perekonnanimi oli Levi ja teise oma Mess.

Levi oli Sebastiani, minu klassivenna isa. Ma polnud seda meest küll varem näinud, aga neil oli sama perekonnanimi ja ma teadsin, et Sebastiani isa töötab politseis. Poiss ise nägi küll suurt vaeva, et keegi sellest teada ei saaks. Mul aga olid oma allikad, kust ma infot hankisin.

„Meil on teile paar küsimust ja order, et teie arvuti läbi vaadata,” ütles Mess ja näitas mulle paberit.

„Kas te enne, kui minu asjad läbi vaatate, mind milleski süüdistama ei peaks?”

„Meil on alust uskuda, et te olete vastutav ühe küberkuriteo eest, ja arvestades teie minevikku, otsustasime, et meil on targem siia isiklikult kohale tulla.” Ma ei ütleks, et minu minevikus on olnud midagi nii kahtlast, et politseinikud oleksid pidanud mu ukse taha tulema, selle asemel et mind jaoskonda kutsuda. Orderi olid nad ka kuidagi kiiresti saanud.

„Kui te juba nii palju vaeva nägite, siis palun tulge sisse,” ütlesin viisakalt ja naeratasin. Ema oli mulle juba siis, kui ma kolmeaastane olin, õpetanud, kuidas ootamatus olukorras käituda. Ega ma ei saanud aru, miks ma seda nii noorelt või üldse teadma pidin, aga nüüd oli väga hea, et oskasin end rahulikult üleval pidada.

Uksest sisse astunud, läksid meeste silmad imestusest suureks. Ei ütleks, et mu maja midagi meeletult uhke oli. See polnud ka üüratult suur, aga väga modernne. Nad vaatasid päris kaua ringi, enne kui oma jutuga edasi läksid.

„Et siis meie küsimused,” ütles Levi end kogudes. Ta oli hilistes neljakümnendates, kergelt hallinevate helepruunide juustega, pikk ja üpriski suur mees.

„Võtke jalanõud palun esikus ära ja joped võite nagisse panna,” soovitasin, kui olin seda ise just teinud. Mõlemad mehed kuuletusid.

„Soovite ehk teed või kohvi? Ma ei tea, kui kaua te seal vihma käes seisite.”

„Ei, aitäh. Me ei olnud seal üldse väga kaua,” vastas Levi, kuigi ta partner paistis küll huvitatud olevat.

„Kohvi või teed?” küsisin Messilt naeratades. Too oli noorem mees, kahekümnendate lõpus või kolmekümnendate alguses, keskmist kasvu, heleda peaga.

Märkasin, et mõlemad kandsid kuulivesti – kas nad tõesti pidasid mind nii ohtlikuks?

„Kohvi,” vastas Mess naeratades ja lisas: „Musta.”

Läksin kööki, kuhu nad mulle järgnesid, ning panin masina kohvi tegema. Mõlemad imetlesid köögi tipptasemel sisustust.

„Kui oled restorani omanik, peab köök vastav olema,” seletasin neile ja ulatasin nooremale mehele kohvi. Seejärel tegin endale late. „Kui soovite, võime siia istuda ja te võite oma küsimused ära küsida.” Võtsin oma tassi ja sättisin end meeste vastu köögilaua taha.

„Oleks tore, kui te näitaksite meile oma arvutit,” tuletas Levi mulle meelde.

„Õigus, kohe toon!” ütlesin ning jooksin ülemisele korrusele, et magamistoast sülearvuti võtta.

Kui hakkasin toast välja tulema, seisis noorem uurija ukse peal.

„Milles asi?” küsisin viisakalt.

„Tulin lihtsalt kontrollima, et te midagi sealt ära ei kustutaks, enne kui meile annate.”

„Mul pole seal otseselt midagi, mida varjata,” ütlesin ja ulatasin arvuti tema kätte.

Läksime tagasi kööki ja istusime laua taha. Mees tegi mu arvuti kohe lahti.

„Mul on teie parooli vaja,” ütles ta, niipea kui arvuti oli pildi ette visanud. Kirjutasin selle kiiruga ning arvuti tuli lahti. Taustaks oli pilt minust ja emast rannas. Tegime selle päev enne, kui ta suri. Me mõlemad naersime – üks rannas olnud mees tegi selle klõpsu. Ta arvas, et me oleme õed, ja kutsus ema kohtingule, kuid ema keeldus.

„Niisiis, kas teie olite see inimene, kes pani üles video Allan Purgist?” küsis Levi. „Ta on ajakirjanik.”

See tõi mu tagasi maa peale.

„Ei,” vastasin pikemalt mõtlemata.

„Kas te teate, kes seda tegi?”

„Ei tea,” vastasin ning jälgisin, mida Mess mu arvutis tegi. Tavaliselt ei kasutanud ma oma sülearvutit häkkimiseks, aga mul oli igaks juhuks igas elektroonilises seadmes kaks parooli. Seega kui logisin sisse ühega, näitas see täiesti tavalist teismelise arvutit, kui teisega, oli pilt sootuks teine. Aga seda ei saanud keegi kuidagi teada. Isegi kui keegi oleks üritanud ilma paroolita minu arvutisse, tahvlisse või telefoni sisse häkkida, oleks ta saanud lahti ainult tavalise arvutipoole ja mitte salajast. Olin sellise süsteemi kallal töötanud mitu aastat ja nüüdseks selle täiuslikkuseni arendanud. Ei olnud võimalustki, et keegi leiaks midagi ebaseaduslikku minu arvutist – seda isegi siis, kui kõvaketas välja võtta või IP-aadressi taga ajada.

„Kellel veel peale teie on ligipääs nendele turvalindistustele?”

„Ma ei tea.” Jälgisin endiselt Messi tööd. Ta oli päris osav. Praegu otsis ta andmeid selle kohta, millal ma arvutit kasutanud olin. Ma ei kahelnud, et ta ei leia midagi, aga ma polnud kunagi pidanud katsetama, kas keegi võõras saaks salajasele kõvakettale ligi.

„Te ei tea?”

„Ei. Ma ei ole seda eriti uurinud. Pole kunagi vaja olnud. Mu ema tegeles sellega enne. Ma olen kõigest pool aastat restorani juhtinud. Mul pole siiani vaja olnud turvakaamerate salvestistega tegeleda.”

„Selge. Ja kus te video ülespanemise ajal olite?”

„Koolis.”

„Kas keegi saab seda tõestada?”

„Hm ... terve mu klass, mõned õpetajad ja kooli turvakaamerad.” Seda polnud nüüd küll raske tõestada.

„Mis tunnis te parasjagu olite?”

„Vahetunnis. Enne bioloogiat.”

„Ja kuidas te seda nii täpselt teate?”

„Sest see ajakirjanik on mu klassiõe isa. Ta näitas kõigile seda artiklit ja samal ajal, kui kõik seda lugesid, ilmus see video. Võite mu klassikaaslastelt küsida.”

„Seda me kindlasti teeme. Leidsid midagi?” küsis ta Messilt.

„Ma leidsin turvakaamera salvestised, aga muud midagi. Ta kasutas seda arvutit viimati teisipäeva öösel, et referaati kirjutada.” Mul oli oma arvutist ja tahvlist ligipääs restorani arvutile, mis andis mulle ligipääsu turvakaameratele.

„Oled kindel, et midagi muud pole?”

„Täiesti kindel.”

„Kas teil on veel mõni arvuti?” küsis Levi nüüd minu käest.

„Ei, see on ainukene. Mis te tõesti arvate, et ma tegin mingi sellise video? Kelleks te mind peate?! Ma olen täiesti tavaline kaheksateistaastane tüdruk, kellel juhuslikult on restoran. Ma kohe kindlasti pole häkker!” Selles jutus polnud põhimõtteliselt ükski sõna tõsi, peale minu vanuse ja et ma olen restorani omanik.

„Tegelikult te olete väga eriline kaheksateistaastane tüdruk, väidetavalt vaat et kõige andekam maailmas. Te olete andnud ülikoolides loenguid infotehnoloogia arengust ja tulevikust, osalenud mitme tähtsa arvutiprogrammi väljaarendamisel ning teie ema oli üpriski kahtlase minevikuga, nagu olete te ka ise. Seega ma arvan, et meil on alust teid kahtlustada. Ärge tulge meile väitma, et te ei tea arvutitest mitte midagi – ma olen piisavalt teie kohta uurinud. Seetõttu olen ma natukene üllatunud, et te ei tea, kes selle taga on. Minu arust peaks igat restoraniomanikku huvitama, kes nende turvasalvestistele sisse saab häkkida.”

Sellepärast neil siis võttiski terve päev, enne kui nad mu ukse taha ilmusid, ja seetõttu panid nad ka kuulivestid selga. Mul oli ju ikkagi relvaluba.

„Mis mõttes mu emal ja minul on kahtlane minevik?” küsisin üllatunult, sest seda ma tõepoolest ei teadnud. Ka tahtsin jutu eemale juhtida versioonist, et ma ei teadnud, kes süüdi on.

„Enne teie sündi teie ema andmete kohaselt nagu ei eksisteerinudki. Ja ka teie enda minevikus on väga suured lüngad. Ma ütleks, et see on väga kahtlane.”

„Võibolla rakendati mu ema puhul mingil põhjusel tunnistajakaitset,” pakkusin.

„Ta ei rääkinud teile oma minevikust?”

„Ta ei rääkinud mulle olevikustki. Ainuke, millest ta rääkis, oli restoran. No ja mina ka.”

„Olgu, see on juba teine teema. Kas te palun tooksite oma koolikoti?”

„Mille jaoks?”

„Et ma saaksin selle läbi uurida.”

„Teil pole selle jaoks orderit.”

„Kas te tahate, et me muretseme selle ja kogu ülejäänud maja läbiotsimiseks orderi?”

Jooksin oma koolikotti tooma.

Asetasin koti köögilauale ning uurijad asusid seda läbi otsima.

Kohe võtsid nad käsile minu tahvelarvuti ja telefoni. Rahulikult sisestasin vajalikud paroolid. Muidugi ei leidnud nad midagi peale selle, et olin tahvelarvutiga seda artiklit lugenud.

„Kindel, et teil kusagil veel arvuteid ei ole?”

„Te ju üritate mind praegu lihtsalt süüdlaseks teha, kuigi ma ilmselgelt ei ole süüdi! Ma võin ju loenguid pidada infotehnoloogiast ja arendada programme, aga see ei tähenda, et ma hakkan oma annet raiskama, et mingit mõttetut videot üles laadida. Kui tahate, võite terve maja läbi otsida, aga te ei leia midagi, sest pole midagi leida. Lihtsam oleks minu klassikaaslastelt küsida, kus ma olin ja mida ma tegin.”

Selle pagana video peale nii palju aega raisata oli minu meelest täiesti mõttetu, seda polnud ju enam internetis ülevalgi. Kas neil tõesti ei olnud ühtegi mõrvarit taga ajada või midagi?

„Me kindlasti teeme seda,” ütles uurija Levi. Nad tõusid püsti ja lahkusid, vabandades tülitamise pärast, kuigi nad ei paistnud seda vabandust tõsiselt võtvat. Tagatipuks teatasid nad, et ma ei tohi riigist lahkuda. Lootsin, et nad saavad oma uurimisega kiiresti ühele poole ja saan ikkagi Itaaliasse sõita. Mul oli sinna hädasti vaja minna. Samas, kuna nad õiget süüdlast leida ei saanud, siis tõotas nende uurimine väga kaua kesta. Loodetavasti ei viitsi nad väga palju aega sellele raisata.