Читать книгу Suvi paljajalu - Carolyn Brown - Страница 5

Must tähistab austust lahkunu vastu, nii et Kate Steele kandis sel laupäeval abikaasa matustel punast. Paistis sobilik matta mees esimesel juulil, samal kuupäeval oli ta neliteist aastat tagasi naise ellu ilmunud. See sulges ringi – pärastlõunani, mil Kate oli mehega kalmistul oma isa hauda külastades kohtunud. Kuus kuud hiljem olid nad abielus. Aasta pärast pulmi läks abielu täielikult rappa.

Conrad Steele oli teda petnud, aga Kate ei kavatsenud lasta mehel võita.

Kas jutlustaja ei kavatsegi lõpetada? Võib-olla hindasid rea teises otsas istuvad inimesed tema juttu, aga Kate’il oli raske selle tõpra kohta ilusaid sõnu kuulata. Üks oli kindel – jutlustaja ei teadnud Conradist mitte midagi, muidu poleks ta rääkinud, et mees on nüüd taevas inglite seas. Kui tal õnnestub end taevaväravas Peetrusest mööda nihverdada, siis oleks inglitel küll parem need kullaga sillutatud tänavad lukku panna.

Mööda Kate’i kaela voolav higi kogunes rindade vahele. Kogu oma rahast hoolimata ei saanud Kate sel pärastlõunal osta, kerjata ega laenata tuuleõhku ja ühtki puud polnud näha. Naine lasi käe vargsi alla, et võtta paar salvrätikut ja need märkamatult rinnahoidjasse ­toppida. Aga ta oli käekoti autosse jätnud. Kate lükkas salgu õlgadeni ulatuvaid heledaid juukseid higiselt kaelalt ja pani oma pikad jalad risti. Üks väike tuuleiilike, mis reisi jahutaks, oleks tervet varandust väärt.

Kate’i ema Teresa istus pulksirgelt tema kõrval. Keegi ei saanud iial öelda, et Teresa ei ole daam. Isegi Texase leitsak ei saanud Teresa Trumanist võitu. Teresa suutis saatanale ka tolle parimal päeval tuule alla teha. Mustades sukkpükstes jalad pahkluu kohalt kombekalt risti, pikk sale keha mustas liibuvas siidkostüümis, hommikul soengusse seatud hallid juuksed ja laia servaga must kübar, mille esiserva küljes imetilluke looririba – ta oli jõud, millega tuleb arvestada.

Ainult jumal, Kate ja Teresa teadsid, et see matus on etendus. Kate ei hoolinud sellest, kui nad mässivad mehe koerateki sisse ja viskavad auku. Teresa nõudis, et nad peavad oma mainet hoidma, sest Kate’i kaudu seostati mehe nime perekonna naftafirmaga. Ja jumal – noh, Kate oleks tahtnud olla kärbes seinal, kui jumal Conradi hinge oma haardesse saab.

Mööda Kate’i selga ronis üles närviline tunne, et midagi on valesti, ja ajas tema kuklakarvad turri. Ta vaatas üle õla uurija Waylon Krameri poole, kes seisis umbes kümne jala kaugusel hauakivi taga. Kena ­uurija oli palunud tal surnukeha tuvastada. Mees oli talle otse öelnud, et tava­liselt on abikaasa peamine kahtlusalune, aga Kate’il oli kaljukindel alibi. Miks uurija Kramer siis Texase lämmatavas kuumuses matustele tuli, kui selleks otsest vajadust ei ole? Kas ta arvab, et Kate viskub kirstule ja tunnistab üles, et lasi oma mehe tappa, sest too oli tõbras?

Kui Kramer juba siin on, võiks ta ju härrasmees olla ja lähemale tulla. Oma pika kogu ja laia kehaga võiks ta Kate’ile veidi varju pakkuda. Siis oleks mehest ka mingit kasu peale tema kahtluste, et Kate oli lasknud Conradi tappa.

„Ära nihele,“ sisistas Teresa suunurgast.

„See on nii võlts,“ sosistas Kate.

Teresa heitis talle uhke looririba alt pahase pilgu.

Kate ajas selja sirgu ja tegi näo, et kuulab. Ent samal ajal heitis ta vargsi pilke neljale naisele ja lapsele, kes istusid kokkupandavate toolide rea teises otsas. Jumal tänatud, et suured päikeseprillid andsid talle võimaluse märkamatult isu täis vahtida.

Kaks kahtlemata hispaania päritolu naist ja laps jäid esimesena tema vaatevälja. Vanema naise ilme oli kivine nagu kujul ja viivuks mõtles Kate, et vanatüdruk on sealsamas surnuaial Texase leitsakule alla jäänud. Just sel hetkel, kui ta oli valmis uurijale hüüdma, et too kiirabi kutsuks, ohkas naine pikalt. Kate tundis talle kaasa. Ta oleks hea meelega jutlustajale kahekordse summa maksnud, et too jutluse kokku võtaks ja inimesed saaksid kõrvetava kuumuse eest varju minna. Minutid tundusid tundidepikkused olevat.

Tumedapäine naine vanema naise kõrval pidi tükk maad noorem olema, ilmselt oli ta suurte pruunide silmadega väikese tüdruku ema. Tüdruk tundus eelkõige segaduses olevat. Vaene väike oleks ilmselt parema meelega kodus lastebasseinis mänginud või televiisorist multi­kaid vaadanud, selle asemel et Texase kuumalaine ajal matustel istuda.

Tühi tool lahutas kolmest gruppi hallipäisest vanemast matroonist, kes istus väga raseda punapäise naise kõrval, viimane võis olla kahekümnendate eluaastate lõpus. Rase oigas ja nuuksus valgesse taskurätti, kui teine tema õlga silitas. Vähemalt oli Conradil üks tuttav, kes tema pärast nuttis või – Kate silmitses Teresat tähele­panelikult – oli ema maksnud leinajale, et too surnukeha kõrval sündsusest nutaks?

Kate kummardus vasakule ja sosistas: „Kas sa tunned neid inimesi?“

Teresa raputas pead.

„Kas sa maksid sellele punapeale, et ta nutaks?“

„Tasa,“ sisistas Teresa. „Ma ei teeks iial midagi sellist. Aga ta on surnud, nii et me peame austust üles näitama.“

Kaheksa inimest matustel.

See kõik andis tunnistust sellest, et petturil ei ole tõelisi sõpru. Kas need naised olid Conradi sugulased? Ta ei olnud kunagi rääki­nud õdedest ega nõbudest, aga kui ta olekski rääkinud, ei oleks Kate teda uskunud. Mitte pärast seda, kui sai teada, milline mees on. Kate oleks pidanud andma talle lahutuse ja miljon dollarit, mida mees tahtis, siis ei peaks ta täna siin olema, higi ribidele voolamas. Noor naine, kes ilmselt siiralt seda tõbrast leinas, oleks võinud ta maha matta ja ehk koguni hauale lilli panna. Lahutus oleks seda raha väärt olnud, kui oleks säästnud Kate’i matuse korraldamisest ja sellel osalemisest.

„Palvetame,“ ütles jutlustaja.

Kiidetud olgu Issand, mõtles Kate pead longu lastes, aga ta ei pannud silmi kinni. Ta vahtis otse enda ette, läikivalt mustalt kirstult peegelduvaid leinajaid, olid need siis siirad või teesklesid. Kirstu ­kumerus moonutas nende nägusid, aga ta nägi kurbust, vastikustunnet, põlgust, segadust, leppimist ja midagi ükskõiksusele sarnanevat.

„Aamen!“ ütles jutlustaja ja Kate’i huuled vormisid seda sõna, ehkki tal polnud aimugi, mida jutlustaja sel pärastlõunal jumalalt oli palunud. Ta võis anuda jumalat, et too avaks maapinna ja neelaks Conrad Steele’i naise sealsamas paigas, või ehk luges ta selle nädala ostunimekirja, aga Kate oli valmis „aamen“ ütlema, kui ta sellest ­kuumusest pääseb.

Jutlustaja noogutas Kate’i poole. „Ja nüüd, proua Steele, on teil veel midagi öelda, enne kui me teenistuse lõpetame?“

Kate raputas pead, tõusis püsti ja lootis, et kitsas seelik ei ole reite külge kleepunud, kui ta võttis punase roosi, mille matusekorraldaja oli talle andnud, ning selle kirstule asetas.

„Jah, ma tahan midagi öelda.“ Rase tüdruk pani ühe käe kõhule ja ajas end püsti. „Conrad oli imeline abikaasa ja ma ei suuda uskuda, et teda ei ole enam.“ Ta hakkas jälle nuuksuma.

„Armas Jeesus!“ Kindlasti oli see kuumus Kate’i ajurakud ära praadinud. See laps ei saanud Conradiga abielus olla, aga ometi ei muutunud olukord, ükskõik kui mitu korda Kate silmi pilgutas.

Vanem naine tõusis ruttu ja pani käsivarre ümber tüdruku õlgade. „Pole midagi, Amanda, kullake. Anna lihtsalt Conradile oma lill ja palun jäta nutt.“

„Ma ei suuda. Ta oli nii hea mees ja nüüd ta ei näegi meie last kasvamas,“ ulgus tüdruk.

Kate’i kulmud kerkisid nii kõrgele, et tal hakkas kohe pea valutama. Conrad oli ilma Kate’ist lahutamata abiellunud ja see naine on rase? Ta jõllitas ikka veel neiut, kui hispaanlanna püsti kargas ja tema käed rusikasse tõmbusid.

„Sa ei saa Conradiga abielus olla! Mina olen tema naine.“

Kate hingas sisse ja siis aeglaselt välja, aga ta ei suutnud enam uuesti sisse hingata. Rinnus valutas ning ta käed tõmbusid higiseks, kui stseen aegluubis lahti rullus.

„Sa valetad!“ Amanda lükkas vanema naise käsivarre õlgadelt ja trampis teda kõnetanu juurde, kuni jäi tollega silmitsi. „Ma abiellusin temaga seitse kuud tagasi. Sa võid tema endine naine olla, aga praegu sa tema naine ei ole.“

„Mul on abielutunnistus, mis tõendab, et ma olen temaga seitse aastat abielus olnud. Ilma lahutamata, nii et kui ta eelmisel aastal sinuga abiellus, lapsuke, ei ole sa seaduslikult üldse abielus. See laps siin on tema tütar.“ Tumedad silmad pildusid välke.

Kate’i ema ohkas. „Ma ütlesin, et see mees toob pahandusi.“

„Püha põrgu!“ ahmis Kate viimaks õhku.

„Hea küll, daamid.“ Uurija Waylon Kramer astus nende vahele. „Te mõlemad võite sammukese tahapoole astuda. Kumbki teist pole Conradiga seaduslikus abielus. See daam siin on neliteist aastat tema seaduslik naine olnud.“ Ta osutas Kate’ile.

„Te ei saa seda väita. Mul on abielutunnistus. Amanda Hilton ja Conrad Steele abiellusid eelmise aasta detsembri viimasel päeval,“ vaidles Amanda.

„Minul samuti,“ ütles tumedapäine naine ja osutas sõrmega rinnale. „Jamie Mendoza ja Conrad Steele abiellusid seitse aastat tagasi detsembri viimasel päeval.“

Waylon vaatas Kate’i poole.

Kate kehitas õlgu. „Detsembri viimane päev neliteist aastat tagasi.“

„Sina…“ Amanda hääl oli vaid oktavi võrra madalam heli­tugevusest, mille juures klaas puruneb. „… oled tema õde. Ja sellele vanale naisele sinu kõrval – tema emale – meeldisid sina rohkem ning ta ­andis suurema osa rahast sulle. Conrad sai ainult natuke oma usaldus­fondist, mis jääb mulle, kui temaga oleks midagi juhtunud. Ja mul on seda lapse jaoks vaja.“ Naise käed kerkisid ümarale kõhule.

„Vana naine!“ Teresa ahmis õhku.

Kate surus närvilist naeru alla. Toimuva juures ei olnud midagi naljakat, aga sellel rasedal punapeal polnud aimugi, et ta oli just avanud kohutava Tiiger Teresa puuri, kes võib ta kõri paljalt jäiste sõnadega puruks rebida.

„Mina olen tema seaduslik naine ja mingit fondi ei ole,“ ütles Kate.

„Matustel rahast rääkida,“ sosistas Teresa vaikselt. „See on hullem kui Jerry Springeri sõu. Kui mina oleksin selle tõpra sünnitanud, oleksin ta enne jõkke visanud, kui ta oleks nädala vanuseks saanud. Vana naine, põrgutki!“

„Te mõlemad eksite. Tule, tädi Ellie. Me läheme koju ja laseme advokaadil selle ära lahendada.“ Amanda surus huuled kriipsuks.

Vähemalt oli see ärritav nuuksumine lõppenud. Kate ei hoolinud oma kadunud abikaasast rohkem kui rotipoja taguotsast ning kui see naine ärkab ja taipab, et oli petturiga abielus, hakkab ta teist laulu laulma.

„Sinu roos,“ tuletas tädi Ellie talle meelde.

Amanda pani selle koos taskurätiga kirstule. „Kallis Conrad, võta mu roos ja pisarad taevasse kaasa, ühel päeval oleme jälle koos.“

See võiks naljakas olla, kui see poleks nii kummaline. Jumal, võib-olla on see nii hea, et jõuab kollastesse ajalehtedesse toidupoe kassa juures. Kate judises, kujutledes ajakirja esikaanel pilti kolmest higise näoga naisest Conradi kõrval. Mida teeks see tema mainega naftafirma presidendina?

Conradil oli kolm naist. Korraga. Kate hoidis oma käsi kinni, et neid mitte sõrmedel loendada. Kate, Jamie ja Amanda – kõik olid abiellunud samal kuupäeval seitsmeaastaste vaheaegadega. Vähemalt ei unustanud Conrad pulma-aastapäeva. See andis mõistele „seitsme aasta palavik“ küll uue tähenduse.

„Kas te teadsite sellest?“ küsis Kate Waylonilt.

„Eile sain teada.“ Mehe seksikas muie tõstis temperatuuri veel kümne kraadi võrra.

„Ja te ei hoiatanud mind!“ Kate põrnitses meest vihaselt.

„Tahtsin kindel olla, et te ei sepitsenud ega tellinud tema mõrva koos. Teine naine, Jamie, tuli jaoskonda, kui televiisorist uudiseid nägi. Kolmas, Amanda, tuli hullemas hüsteerias kui tänane, kui nägi ajalehes artiklit Conradi surma kohta,“ ütles Waylon.

„Ja mida te neile ütlesite?“

Waylon võttis kauboikaabu peast, tõmbas sõrmedega läbi paksude tumedate juuste ja pani kaabu uuesti pähe. „Et matused on täna, kus ja millal. Ja et perekond korraldab matused.“

„Ja nüüd?“

„Ma ei välista, et te tegite koostööd, aga teie olete endiselt minu peamine kahtlusalune. Ärge osariigist lahkuge, proua Steele,“ ütles uurija.

„Kuidas saab tema kahtlusalune olla? Ta oli Conradi mõrvapäeval kogu päeva minuga juhatuse koosolekul,“ sekkus Teresa.

„See ei tähenda, et ta ei oleks saanud kellelegi tapmise eest maksta, kui kahest teisest naisest teada sai.“ Waylon kergitas daamidele kaabut ja läks üle rohelise muruplatsi Kate’i Cadillaci taha pargitud kastiga pikapi poole.

„Sina tapsid Conradi?“ nõudis Jamie, käed puusas, pruunid silmad vihast välkumas.

„Ei tapnud.“ Kate astus sammu ettepoole, sõnade ootamatult ründavast toonist jahmunud, ja vaatas lühema naise poole alla. Nagu oleks ta mõrvaga vaeva näinud.

„Siis lasid ta tappa?“ ulgus Amanda uuesti Kate’i poole tulles.

Kate raputas ruttu pead. „Ei, ma ei teinud ka seda, aga kui kumbki teist tahab üles tunnistada, jooksen uurijale järele ja saame sellega kohe ühele poole.“

Amanda taganes sammu. „Ma ei teeks iial… kuidas sa võid isegi mõelda… ta oli mu mees.“

Jamie jäi paigale. Tema silmad välkusid vihaselt ja keha peaaegu surises. „Noh, Conradil vedas, et ma ei teadnud sinust ega sellest vinguvast rasedast, muidu oleksin selle asja ise ära teinud.“

Jamie süda tagus nii kiiresti, et naine pelgas seda rinnust välja hüppavat. Ja tagasiteel seitsme aasta vanuse minibussi juurde vajusid tema kingakontsad murusse. Ülbe mõrd ilmselt naerab selle üle, kuidas ta püüab tasakaalu säilitada. Jamie kontrollis, et Gracie ja vanaema turva­vööd oleksid kinni, ning ületas surnuaiast ära sõites lubatud sõidu­kiirust kümne miili võrra.

Rita Mendoza pani käsivarred rinnale risti. „Ma ütlesin, et miski on valesti. Ükski mees ei jäta oma naist ja tütart ega käi ainult ühe nädala kuus kodus. Mul kama, mis tööd ta teeb – kui ta on saja miili kaugusel, peaks ta koju tulema. Nüüd teame, et ta oli oma teiste naiste juures. Aga üks nädal jääb üle. Kas kusagil on ka neljas naine?“

„Jumal, ma loodan, et mitte.“ Jamie haaras kõvasti roolist, et käte värisemist taltsutada.

„Ema, kas nad panevad mu isa mulla sisse? Kas ta oli tõesti selles suures mustas kastis?“ küsis Gracie tagaistmelt.

„Jah, kullake, su isa on surnud ega tule enam koju. Aga meil pole häda midagi. Sul on ikka veel vanaema ja mina,“ vastas Jamie kokku surutud hammaste vahelt.

„Kust me teame, et ta tõesti seal oli?“ küsis Gracie.

„Kullake, mul on kahju, et sa teda enam ei näe.“ Jamie pidi vaeva nägema, et rahulikult rääkida. „Aga ta oli tõesti seal kirstus.“

See ei olnud vale. Tal oli kahju, et Gracie ei näe oma isa, aga Conradil vedas, et keegi oli ta maha lasknud, enne kui Jamie aru sai, miks ta ainult nädal aega kuus kodus oli. Kuidas ta julges Graciele selja keerata ja selle tüdrukuga abielluda! Tüdruk polnud päevagi üle ­kahekümne. Ta ei olnud ehk niigi vana, et tekiilat osta, ja Conrad olid üle neljakümne. Kas Kate’il oli ka temaga lapsi?

Gracie noogutas tõsiselt. „Kas me võime nüüd McDonald’sisse minna?“

Rita pani käe Jamie õlale. „Jäta see. Ära ilusta tõde, kui ta küsib, aga ära räägi liiga palju. Ta oli hea isa, kui kodus viibis.“

„Ma. Olen. Nii. Vihane.“ Jamie rõhutas iga sõna laksuga vastu rooli.

„Ja väga õigel põhjusel, aga see läheb mööda,“ ütles Rita.

„Mul on kõht tühi.“ Gracie pani käsivarred rinnale risti. „Ma vihkan pidulikke riideid. Mu kingad pigistavad.“

„Mul on ka kõht tühi, tütreke.“ Rita naeratas. „Ostame burgeri ja piimakokteili ning võime mängutoas süüa. Pärast võid nii palju liumäest alla lasta, kui iganes soovid.“

Jamie silme ette kerkis pilt. Conrad oli viinud tema ja Gracie Dallase teise linnaossa McDonald’sisse. Conrad on, või oli, pikk tumeda pea ja siniste silmadega kena mees ning kui ta tuppa või näiteks McDonald’sisse astus, olid kõik naised teda vaadanud. Kui ta naeratas, võistlesid naised õiguse eest tema seltsis olla – samamoodi nagu siis, kui nad tol aastal õpetajate peol kohtusid.

„Emme, kas ma võin lasteeine asemel suure hamburgeri saada?“ küsis Gracie. „Mul on kõht väga, väga tühi.“

„Muidugi,“ vastas Jamie. Ta ei tahtnud koju minna. Igal pool olid perepildid – alates kollaažist seinal diivani taga kummutipealseni esikus. Ühel öökapil oli pulmapilt, teisel pilt neist kolmest haiglas päeval, mil Gracie sündis.

Seitse aastat tema elust ja see kõik oli pettus. Vaimus loopis Jamie pilte vastu seina, kui ta McDonald’si juurde jõudis ja parkimisplatsile keeras. Ta toetas pea roolile ja oigas.

„Mis nüüd? Kaks korda teda tappa ei saa,“ ütles Rita.

„Pildid. Raha. Elu. See kõik. Aga ma olen liiga vihane, et sellest praegu rääkida.“

Amanda istus väikese Chevrolet’ kastiauto kõrvalistmel, turvavöö ümber punnis kõhu, nuttis taskurättidesse ja viskas neid selja taha, kui need liiga märjaks said.

„Tädi Ellie, see on õudusunenägu. Ma ärkan üles, Conrad tuleb homme ja me läheme majakesse suvepuhkusele,“ ütles Amanda nuuksete vahel. „See ei saa tõsi olla. Mis meie lapsest saab… oh jumal, mida ma küll tegema hakkan?“

Tädi Ellie hoidis ühe käe roolil ja viibutas teise käe pikka kondist sõrme Amanda poole. „Sa lõpetad selle jauramise ja võtad ennast kokku, tüdruk. Sa teed täpselt sedasama, mida oled teinud viimase pool aastat – elad oma korteris, aitad mul poodi pidada – ja kahe kuu pärast saad sa lapse. Sa olid nagunii üksikema. Ta käis ainult paar päeva kuus kodus.“

„Kas sa tõesti arvad, et ta oli juba nende kahe naisega abielus?“ küsis Amanda viimaks.

„Jah, arvan küll.“ Ellie lükkas halliseguse juuksesalgu kõrva taha. „Miks nad oleksid matustele tulnud ja miks nad peaksid valetama? Ole tänulik, et sina ei pidanud matuste eest maksma. Vean kihla, et ainuüksi kirst maksis terve varanduse.“

„Kas sa arvad…“ Amanda kõhkles, ta ei tahtnud neid sõnu isegi kuuldavale tuua, „… et ta magas nendega, kui minuga ei olnud?“

„Tõenäoliselt küll,“ ütles tädi Ellie.

„Sinust ei ole mingit abi.“ Amanda prunditas huuli. „Ta võis nendega abielluda, aga kusagil on lahutuspaberid. Need tulevad välja, ma olen selles kindel.“

„Sa käitud nagu dramaatiline teismeline. Asjad juhtuvad. Mehed on mõnikord tõprad. Sul oli kuus kuud õndsust. Ole selle üle õnnelik ja rõõmusta, et keegi selle tola maha lasi, sest muidu tunneksin kiusatust käekotist püstol haarata,“ noomis Ellie. „Sa pidid homme puhkusele minema. Ma arvan, et võta nädal vabaks ja kogu ennast.“

„Ma vihkan neid kahte,“ ütles Amanda.

„Ma ei kujuta ette, et nende südames sinu vastu ka eriti armastust oleks.“ Tädi Ellie pööras põhja, Wichita Fallsi viivale 287. kiirteele. „Lase seljatugi alla ja puhka silmi. Ma äratan sind, kui linna piirile jõuame. Kui me sinna jõuame, on Wanda juba poe kinni pannud, nii et ma viin su otse koju,“ ütles Ellie.

Amanda täitis tädi käsku, aga ei jäänud magama. Conrad on surnud. Tõesti surnud. Amanda nägi eelmisel päeval Dallase ajalehes ­artiklit tema surma kohta ja puhkes esialgu naerma, mõeldes, et narrib Conradit sellega, et mehel on teisik.

Ilmselt oli rööv Dallase tuntud lillepoes halvasti läinud. Conrad Steele sai surmavalt haavata. Omanik kirjeldas kaht maskis inimest, kes poodi tulid. Omanik oleks neile vastu vaidlemata raha andnud, aga mõlemad olid relvad Conradile suunanud. Üks tulistas talle haavli­püssist näkku ja teine püstolist kubemesse, enne kui nad kauplusest välja tormasid ja viimase mudeli linnamaasturiga minema kihutasid.

Amanda helistas Dallase politseisse ja rääkis uurijaga, kes kinnitas, et Conrad Steele on surnud. Ta tahtis surnukeha näha, aga uurija ütles, et perekond oli antud tingimustes suletud kirstu kasuks otsustanud. Sugulane Kate Steele pidi matused korraldama. Uurija andis talle lahkesti matusebüroo nime ja matuste kellaaja.

See oli eile ning Amandal jätkus vaevalt aega korralik must kleit osta ja korraldada asjad nende osalise tööajaga abilisega, kes aitas neil Ellie’s Boutique’i pidada, nii et ta saaks matustele minna. See kõik oli nii ebareaalne – kedagi ei maeta nii ruttu. Kolm päeva on miinimum. Conrad lasti maha neljapäeva pärastlõunal, nüüd on ta juba mullas ja täna on alles laupäev. Polnud peiesid, surnuvalvet ega sõpru, kes oleksid talle kaastunnet avaldanud, isegi kirikus ei pakutud pärast matuseid lõunat – mitte midagi peale teenistuse haual. Selles ei olnud lõpetatust.

Amandal oli vaja midagi, millest kinni hoida, midagi, mis asendaks fakti, et Conradil oli kolm naist – kõik pagana ühekorraga!