Читать книгу Suvi paljajalu - Carolyn Brown - Страница 7

Prügiauto käis teisipäeviti, aga kuna täna oli riigipüha, jõuab auto siia alles kolmapäeval. Jamie oli sellest hoolimata otsustanud visata oma majast välja kõik Conradile kuulunud asjad. Ta jättis tütre tuppa ühe pildi Graciest koos isaga. Ehkki Conrad oli tõbras, oli ta siiski tüdruku isa.

Kas asi oli geenides? Jamie emal polnud meeste suhtes kübetki mõistust ja selle tulemuseks oli Jamie. Ta keeras oma tumedad juuksed pealaele krunni, kinnitas suure klambriga, tiris kaks pirakat kotti kõnnitee äärde ning tuli kolmanda järele, kus oli nende selle nädala prügi. See on valmis, kui prügiauto homme tuleb, ja tema majast on see igal juhul kadunud.

Vanaema oli soovitanud Conradi asjad heategevuseks anda, aga Jamie oli natuke ebausklik. Ta ei tahtnud, et mõni teine mees Conradi särke või sokke kannaks ja tunneks kihku petturiks hakata. Prügiauto lähenes mööda tänavat enne, kui Jamie jõudis tagasi väikese kolme magamistoaga maja verandale. Nad olid Conradiga selle maja ostnud samal nädalal, kui abiellusid. Nad olid tahtnud vähemalt kahte last – Conrad soovis poega ja tütart. Ühe magamistoaga korterist sellesse majja kolides oli Jamiel algul tunne, nagu oleksid nad häärberisse elama asunud. Nüüd tundus maja väike, sest igas nurgas luurasid mälestused ja igaüks neist tekitas temas kõrvetavat viha.

Jamie võib maja maha müüa ja korterisse kolida. Ta ei suudaks oma õpetajapalgaga mingil juhul maksta laenu, makse ja kindlustust ning kõiki muid kulusid katta. Conrad võis tõbras olla, aga ta andis Jamiele iga kuu raha laenumaksete tasumiseks.

„Kui ma just järveäärset maja maha ei müüa ja raha siinsesse ei paiguta.“ Jamie istus verandale, toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele. „See peab olema Gracie pärandus, sest ta on Conradi kõige vanem veresugulane. Tema hooldajana võin ma maja maha müüa ja suurema osa selle maja võlast ära maksta. Jätan selle maja testamendiga Graciele, oleksin seda niigi teinud.“

„Kellega sa räägid, emme?“ Gracie potsatas tema kõrvale istuma. Tüdruk lõhnas hommikusöögiks söödud röstsaiast kergelt kaneeli järele, aga valdav oli maja taga hüppenööriga hüpanud higise lapse lõhn.

Kui miski suutis Jamie tundeid kergemaks muuta, oli see armastus Gracie vastu. Ta tõmbas tütre endale kaissu. „Ma rääkisin omaette, püüdsin asju selgeks mõelda. Kuidas sulle meeldiks paariks nädalaks järve äärde minna?“

Gracie hüppas püsti ja lõi käsi kokku, tema must hobusesaba hüples erutusest üles-alla. „Jah, jah, jah! Me võime ujuda ja poe juurde jäätisekioskisse minna ja kas me oleme festivali ajal seal? Ja me saame issiga suhkruvatti…“ Gracie jäi vait ja tema silmad täitusid pisaratega. „Issit ei ole seal, eks ole? Kas sa usud, et ta on taevas, nagu jutlustaja ütles?“

Jamie tõmbas tütre sülle ja surus näo vastu Gracie juukseid. „Seda teab ainult jumal.“

„Võib-olla vanaema Rita teab. Tema räägib jumalaga.“

„Pead temalt küsima.“ Jamie naeratas.

Gracie vingerdas ema embusest välja. „Kas me võime täna järve äärde minna?“

„Me peame enne mõned asjad ära korraldama ja täna õhtul läheme vanaema Ritaga ilutulestikku vaatama. Kuidas oleks nädala­vahetusega? Siis on sul aega mänguasjad ära pakkida ja otsustada, millised riided Barbie kaasa peab võtma.“ Jamie naeratas.

Järveäärses majas on mälestused, aga nad veetsid seal igal suvel ainult nädala. See on palju parem koht, kus asjad selgeks mõelda, kui terve suve siin istuda. Pealegi meeldis Graciele seal.

„Ma arvan, et jätsin eelmisel aastal ühe Barbie sinna. Vean kihla, et ta tunneb end üksildasena.“ Gracie ohkas. „Ma hakkan issi järele igatsema. Me pole seal kunagi ilma temata käinud.“