Читать книгу Suvi paljajalu - Carolyn Brown - Страница 6

Kui Kate pühapäeva õhtupoolikul Conradi toa ukse avas, oleksid teda pidanud tunded haarama. Ta arvas, et teda ründavad mingid mälestused – ükskõik millised. Miski selles toas peaks tekitama armas­tuse-, viha- või kurbusevärelusi. Aga midagi ei olnud.

Kui Kate Conradiga kohtus, oli ta masenduses ning mees oli ta õnnelikuks teinud nende kuue kuu jooksul, mil nad kohtamas käisid, ja peaaegu aasta pärast pulmi. Kindlasti on tal üks õnnelik mälestus, mille külge klammerduda. Aga igasugune õnn oli kadunud päeval, mil nad oma lapse kaotasid ja arstid ütlesid, et Kate ei saa rohkem lapsi. Tal oli tekkinud depressioon ning Conrad hakkas nõudma lahu­tust ja oma raha. Kui mees vaimselt vägivaldseks muutus, liitus depressiooniga viha.

Nüüd on ta surnud ja naine peaks midagi tundma… kergendust? Isegi kui mees polnud midagi enamat kui pettur, kes elas enam kui kümne aasta jooksul paar päeva kuus tema majas, oli ta siiski tema seaduslik abikaasa. Kate otsis sügavalt südamesopist, aga seal ei olnud midagi – ta oleks midagi enamat tundnud, kui mõni naftafirma majahoidja oleks surnud.

Teresa trügis temast mööda tuppa. „Ma ütlesin sulle, et sa oleksid pidanud juba aastaid tagasi temast lahutama. Nüüd pead kõige sellega tegelema, tema äriasjad veel pealekauba. Jumal tänatud, et saad naftafirma juriidilist osakonda kasutada, muidu peaksid advokaati­dele tuhandeid maksma.“

„Pakime lihtsalt asjad kokku,“ ütles Kate.

„Vähemalt on see möödas.“ Teresa läks kummuti juurde ja võttis meesteabielusõrmuse. „Mis sellega on?“

„Ta võttis selle aastaid tagasi ära. Üllatav, et ta seda pagana asja juba ammu panti ei pannud.“ Kate võttis ema käest sõrmuse ja viskas musta prügikoti põhja, mille oli tuppa toonud.

„Pandimajas saaksid selle eest midagi,“ ütles Teresa.

Kate raputas pead ja avas esimese sahtli. Ilma et ta oleks taskuid uurinud või pidžaamapükse, särke ja muid asju läbigi vaadanud, viskas ta kõik prügikotti abielusõrmuse juurde. Siis avas ta riidekapi liug­ukse. Conradi riidekapp oli varem pungil täis, aga praegu rippusid seal ainult paar ülikonda, mõned särgid ja püksid.

„Ma ütlesin sulle, kui te abiellusite, et ära osta talle neid kalleid asju,“ ütles Teresa. „Nüüd ripuvad need ühe teise naise kapis. See viib need komisjonipoodi ja saab terve hunniku raha.“

„Mul ükskõik, kui ta need ära põletab ja leekide kohal alasti tantsib. Ma tahan ainult, et see möödas oleks. Ma ei taha neid naisi enam iial näha.“ Kate toppis kõik asjad kotti.

„Noh, see ei võta kaua.“ Teresa võttis riiulilt karbi. „Kas sa kavatsed sisse vaadata või paneme selle ka lihtsalt kotti?“

Rohkem selleks, et emale meele järele olla, pani Kate karbikaane voodile. Karbis olid Conradi viie viimase aasta tšekid, aga testamenti, mis oleks asjad ehk lihtsamaks muutnud, ei olnud. Suures manillaümbrikus olid Conradile Kempi järve ääres kuuluva maja dokumendid, makse- ja kindlustust puudutavad paberid. Kate lappas ametlikke dokumente – ülalpeetavaid ei ole, abielus, aga deklareerib eraldi, Kate oli abikaasaks märgitud. Viimasel viiel aastal oli Conrad väga vähe makse tagasi saanud. Dokumendid oli vormistanud raamatupidaja, kelle visiitkaart oli kõikide koopiate esimesele lehele kinnitatud.

Kate pani karbi kõrvale. „Viin selle homme juristidele. Paistab, et maja, kus me mesinädalatel käisime, on tema peamine vara, nii et ma pean sellega tegelema. Võtan homme tema raamatupidajaga ühendust ja uurin, kas ta on kommunaalteenuste eest maksnud.“

„Mitu korda ma sulle ütlesin, et sellest mehest on ainult tüli?“ ohkas Teresa.

Kate ei vastanud. Emaga vaidlemine oli nagu tornaadoga võitlemine – kõva tuul ja müra ning tagajärjeks ainult häving ja kaos. See ei erinenudki täielikult viimase kolmeteistkümne aasta tülidest Conradiga, aga vähemalt ei alustanud mees iga lauset sõnadega: „Ma ju ütlesin.“

Teresa vaatas toas ringi. „Veel midagi?“

„Vist mitte.“ Kate vaatas prügikotti. Neliteist aastat kenasti kile­nööriga kokku tõmmatud. Jäi veel ainult paar telefonikõnet ning Fort Worthist kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel asuva maja müük. „Ma viin selle sinu auto juurde ja panen pagasiruumi.“

Viga, mille Kate oli teinud neliteist aastat tagasi, oli lõpetatud ja möödas. Conrad ei ilmu enam kord kuus tema majja ega jaura lahutusest.

„Kas mujal majas on veel midagi?“ Teresa sulges karbi kaanega, võttis selle kaasa ja järgnes Kate’ile fuajeesse.

„Mitte ühtki asja,“ ütles Kate.

Kate oli ammu saanud lahti fotodest ja muudest asjadest, mis oleksid võinud talle Conradit meelde tuletada, kui mees ära oli. Mehe vara mahtus tuppa, kuhu Kate polnud oma jalga tõstnud sellest päevast, kui ta pärast lapse kaotust haiglast koju tuli. Siis oligi mees temalt esimest korda lahutust küsinud. Tühjus oli hullem kui ükski tunne, mida Kate suutis ette kujutada, aga see oli ainus, mida ta prügikotti välja viies tundis.

„Hea küll. Viin koti kiriku annetuskeskusse. Lähen pärast lõunat umbes tunniks kontorisse, panen selle karbi su lauale,“ ütles Teresa, kui nad läksid kõnniteeserva, kus tema auto seisis. „Sa võid paariks päevaks koju tulla, kui ei taha üksi olla.“

Lahke pakkumine, aga Kate paluks pigem majapidajal paariks päevaks majja jääda, kui elaks emaga ühe katuse all.

„Ei, aitäh. Minuga on kõik korras.“ Kate viskas prügikoti pakiruumi ja lõi luugi kinni. „Räägin homme raamatupidajaga ja hakkan majaga tegelema.“ Ta ei tahtnud ega vajanud täna kaastunnet. Ta tahtis üksi olla – see oli kõik.

„Kui ümber mõtled, siis lihtsalt helista.“ Teresa istus rooli taha ja käivitas mootori.

Kate viipas üle õla ja astus mööda kõnniteed suure kahe­korruselise maja poole Fort Worthi peenemas linnaosas. Jumal, ta vihkas seda maja, oli vihanud viimased kolmteist aastat. Talle oli meeldinud väike kahe magamistoaga bangalo metsasel viie aakri suurusel krundil Fort Worthist lõunas, aga Conrad tahtis suurt maja ja esimestel abielu­kuudel sai ta kõik, mida soovis. Jumal tänatud, et Kate’il jätkus piisavalt ettenägelikkust mehe nimi maja doku­mentidest välja jätta.

Kate avas ukse, astus majja ja vajus ukse najale istuma. Ta tõmbas oma pikad jalad konksu ja põimis käsivarred põlvede ümber. Ta müüb maja ära ja ehitab või ostab väiksema Aledo kanti, kus ta varem elas. Talle meeldis see väike magalarajoon.

Kate’i telefon helises, kui ta plaane tegi. Arvates, et ta on midagi unustanud, ajas ta end püsti ja võttis kotist telefoni, ilma et oleks ­ekraanile vaadanud, ja vajutas „Vasta“.

„Mis sa unustasid?“ küsis ta.

„Hulga asju. Kas me saame homme kohtuda?“ ütles meeshääl.

„Kes see on?“ nähvas Kate vastuseks.

„Uurija Waylon Kramer. Teie olete Kate Steele, eks?“

„Jah, olen küll ja ma juba vastasin teie küsimustele,“ ütles ta.

„Tegemist on mõrvauurimisega ja iga nädal tekib uusi küsimusi. Kas ma saan teiega homme hommikul rääkida?“ küsis mees.

„Mul pole kalendrit käepärast, aga te võite kell kümme kontorist läbi tulla ja ma püüan teile hetke leida,“ vastas Kate.

Kate ei tahtnud uurijaga rohkem rääkida. Ta oli mehele juba kõik öelnud, mida teadis. Ema ja kümmekond inimest kontoris olid uurijale kinnitanud, et Kate oli terve päeva seal olnud. Rohkem ei olnud midagi öelda ja talle ei meeldinud see, kuidas uurija seksikas naeratus talle mõjub.

„Ma pean mitmes kohas käima, nii et tuleksin meelsamini kell üheksa,“ ütles uurija.

„Kell üheksa ei sobi. Kui te kell kümme tulla ei saa, peate teisi­päeva või kolmapäevani ootama,“ ütles Kate. Ta võib oma ajakava ringi teha, aga uurija Waylon Kramer teda ei kamanda.

„Siis olen täpselt kell kümme kohal,“ lubas uurija.

„Te võite minult kohe küsida, mida soovite, ja säästate kohale­tuleku vaeva.“

„Ma ei küsitle inimesi telefoni teel.“ Ja ilma head aega, kena päeva või laku perset soovimata oli mees kõne lõpetanud.

Kate viskas telefoni diivanile ja läks ülemisele korrusele, et virsiku­värvi kostüümi ja kõrgete kontsadega kingade asemel ­midagi mugavamat selga panna. Tal pole midagi varjata, nii et uurija võib teda kogu järgmise aasta iga päev küsitleda, aga olgu mees neetud, Kate teeb seda oma tingimustel. Kui uurija arvab, et võib lihtsalt suvalisel ajal tema töö juurde ilmuda, oleks tal parem võileib ja kohv kaasa võtta, sest tal tuleb ehk ooteruumis pikemalt aega veeta.

Kui pühapäevariided olid kappi ja kingad õigesse karpi pandud, viskas Kate end voodile selili ja vahtis lakke. Võib-olla ta ei müügi Conradi maja. Kui teda ei tervita seal halvad mälestused, võib ta selle ehk endale jätta. See on oma kolme magamistoaga piisavalt suur, et seal firmaga nädalavahetusi veeta. Järv pakub kalastamis- ja ujumisvõimalusi. Ta nägi vaimusilmas tabelit, kus töötajad said broneerida päevi, nädalaid või nädalalõppe, et majakeses puhata. Sel viisil saab selle maksudest maha arvata.

Laeventilaatorist uhkav jahe õhk jahutas tema keha, nii et Kate lasi jalad üle voodiserva rippu ja tõmbas pidžaamapüksid jalga. Ta pani varrukateta pluusi kerge särgi peale ning läks uuesti alumisele korrusele, võttis telefoni ja läks basseini äärde.

„Ma vihkan sind, Conrad Steele.“ Kate tõstis käe päikese varjuks silmade ette. „Sa oleksid võinud veel aasta oodata, enne kui lasid end ära tappa. Ema jääb detsembris pensionile ja mul on tööd üle pea. Mul pole praegu selle jama jaoks aega.“

Tema telefon hakkas helisema ja nüüd vaatas Kate hoolikalt ­ekraani, enne kui vastas. Kui see on jälle uurija, kavatses ta lasta kõnel automaatvastajasse minna.

„Tere, ema,“ ütles ta.

„Ma arvan, et sa peaksid natuke puhkust võtma,“ ütles Teresa. „Firmas ei tea olukorrast keegi, aga uudised levivad ja siis…“ Ta jättis lause lõpetamata.

„Siis olen ma suur must plekk firma mainel, eks ole?“

„Midagi selletaolist.“

Kate luges kümneni. „Ma ei põgene. See jätab minust süüdlase mulje.“

„See tähendab ainult seda, et sa kasutad ära osa oma kolmest kogu­nenud puhkusekuust. See ei ole põgenemine,“ vaidles Teresa.

Kui Kate oleks kuu aega tagasi pikka nädalalõppu küsinud, oleks Teresa põlema läinud ja leegid oleksid Texase metsatulekahjud ­häbisse jätnud. Aga nüüd, kui asi oli seotud firmaga, olid asjad muutunud kiiremini kui silmapilgu jooksul. Kate ei kavatsenud kuhugi minna.

„Sa jääd pensionile. Ma üritan asjad joonde seada, et sinu töö üle võtta. Ma ei saa endale puhkust lubada.“

„Saad ikka.“ Kui Teresa midagi pähe võttis, oli ta nagu koiotti jahtiv koer. „Kui meil probleeme tekib, võid kaugtööd teha. Mine ­sinna järveäärsesse majja ja hoolitse sellega seotud asjade eest, siis oled kõik töövälised asjad ühele poole saanud, kui mina ära lähen. Sa võid arvutis töötada, kui meil probleeme tekib. Ja kui midagi päris tõsist juhtub, jõuad vähem kui kolme tunniga siia.“

„Ma ütlesin sulle…“ Kate naeratas selle peale, kui ladusalt need sõnad tal üle huulte tulid, „et minuga on kõik korras. Kogu see asi lõppes juba aastate eest.“

„Kui sa praegu puhkust ei võta, pole sul pärast aega, kui mind enam siin ei ole. Ära vaidle minuga. Tule homme kontorisse, nädalaga saad asjad joone peale ja siis lähed,“ ütles Teresa.

„Aga…“ Neljakümne nelja aastasena ei olnud Kate’il vaja, et ­keegi talle ütleks, mida teha. Samas oli ta jahmunud. Ema polnud kunagi teinud ettepanekut, et ta isegi mõne vaba päeva võtaks. Kas Truman Oil Company president Teresa Truman hakkab vanas eas leebeks muutuma?

Ei, Teresa on külma pea ja südamega päevani, kui nad ta käed kirstus rinnale risti panevad. Sel polnud mingit pistmist Kate’i emotsionaalse seisundiga, asi oli ainult firma maines.

„Ma olen seda firmat juhtinud sellest ajast alates, kui ma kolmkümmend sain. Ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma puhkust ei võtnud,“ ütles Teresa. „Kui asi polnud seotud tööga, ei näinud ma selleks vajadust. Ma ei taha, et sina seitsmekümneselt kahetsema peaksid nagu mina praegu.“

„Ma mõtlen selle peale,“ lubas Kate.

Kahetsema, mu loomulikul teel sündinud valge tagumiku nimel! Ainus, mida sina ehk kahetsed, on see, et sa ei ostnud Texas Redi, kui see oli alles väike firma, või ehk seda, et lasid mul kõik need aastad firma aktsiaid osta. Nüüd kuulub mulle kolmkümmend protsenti, mis on sinu osast ainult natuke väiksem.

„Tore. See on vähemalt tibusamm. Näeme hommikul. Ma lähen nüüd koju ja teen basseinis paar otsa, enne kui pimedaks läheb,“ ütles Teresa.

„Head aega, ema,“ ütles Kate ja vajutas „Lõpeta“ nuppu.

Ta kujutles ema naeratust, mis pani tolle silmad särama ja mille ema manas näole siis, kui oli suure tehingu kindlustanud.

Kate silmitses hetkeks oma basseini, tõusis ja võttis end aluspesu väele. Vesi mähkis ta jahedusse, kui ta sisse hüppas ja basseini ühest otsast teise ujuma hakkas. Sada otsa hiljem otsustas Kate nädala puhkust välja võtta. Kindlasti ei lähe tal päevagi kauem, et asjad majakeses korda ajada.

Tumedas kostüümis kena daam helistas ja andis esmaspäeva hom­mikul Waylonile külalise sildi, mille too pidi pintsaku külge kinnitama. Naine osutas lifti poole ja käskis uurijal kolmandale korrusele sõita. Ta ütles, et ooteruum jääb paremale ja et proua Steele saadab oma assistendi, kui on valmis uurijat vastu võtma.

Klaasseinast ooteruumi otsas avanes vaade Fort Worthi kesklinnale. Laual diivani ees, millele uurija Kramer vajus, olid korralikes ridades ajakirjad. Tal ei õnnestunud end mugavalt istuma sättida – diivan oli tema pika kasvu jaoks liiga madal ja seljatugi lõppes kusagil abaluude all kohas, mis oli juba nädalaid valu teinud. Lõpuks tõusis mees diivanilt ja jäi läbi kolmanda korruse klaasseina vaatama all kihavat liiklust.

Jumal, ta vihkas linna. Oli aeg, mil talle meeldis Dallase ja Fort Worthi piirkonna juures kõik, aga viimasel ajal oli tema süda ­Texases Mabelle’is, rantšos, mille vanemad olid talle pärandanud. Ta oli kurja­tegijate jahtimisest ja paberitööst tüdinud. Ta tahtis higistada heinamaal, mitte ülikonnas, särgis ja lipsuga.

Uurija vaatas iga kolmekümne sekundi järel oma telefonist kella ja lõpuks, kümme minutit pärast kümmet, ütles keegi tema nime. Kramer pööras ringi ja nägi lühikest kasvu hallipäist tõsise olemisega naist endale viipamas.

Naisel jäi veel viis minutit ülegi. Uurija ei oodanud kellegi – ei arsti, hambaarsti ega kahtlusaluse järel rohkem kui viisteist minutit.

„Kui teie olete uurija Waylon Kramer, siis proua Steele võtab teid nüüd vastu.“

Mees läks naise järel eesruumi, sealt topeltuste kaudu suuremasse ruumi, kust avanes samasugune vaade nagu ooteruumi aknast. Proua Steele ootas laua taga, ta ei tõusnud ega ulatanud kätt. Uurija võttis kauboikaabu peast ja pani lauaservale.

„Istuge palun,“ ütles naine. „Kas pakun teile juua? Kohvi? Vett?“

„Kohv oleks tore. Ilma suhkru ja kooreta. Mustalt,“ ütles Waylon.

„Millie, too kaks kohvi ja kaks klaasi vett,“ ütles Kate hallipäisele naisele. „Kuidas ma teid täna aidata saan, uurija?“

„Te andsite mulle põhjaliku aruande sellest, kus te abikaasa surma­päeval olite. Kas te võiksite midagi kirja panna – ajakava ja kellega te sel päeval kohtusite? Ja ma sooviksin ligipääsu teie rahaasjadele,“ ütles mees.

„Hea küll, ma lasen Milliel oma tolle päeva ajakava tuua. Te tulite kell kolm meie kontorisse, nii et ajakavast kella kolmeni peaks piisama? Ja kui te soovite mu kõneeristusi või raamatupidamist näha, hankige order.“

„Ma soovin, et te oma sõnadega räägiksite, aga ma võtan ka ­koopia. Kui see probleeme tekitab, siis hangin orderi,“ ütles Waylon.

„Tooge order ja ma garanteerin teile juurdepääsu. Kas ma olen endiselt Conradi mõrvas kahtlusalune?“

„Me uurime alati kõigepealt abikaasat, eriti juhul, kui asjaga on seotud kindlustuspoliis,“ vastas uurija.

„Ja kas poliis on olemas? Mul pole koopiat. Võib-olla ostis selle mõni tema teine naine.“

„Teie ostsite selle ja maksite osamakseid,“ vastas uurija.

Kate tõmbas õhku kopsudesse ja puhus vihinal välja. „Ma unustasin selle.“

Waylon hammustas huule sisekülge, et muiet alla suruda. Nii et tal õnnestus jääkuninganna segadusse ajada. Tänu sellele oli kümneminutiline ootamine iga sekundit väärt.

„Mis viib mu mõttele, et ehk olete veel midagi unustanud,“ ütles mees.

„Jumala pärast, see on ainult kakskümmend viis tuhat dollarit väärt ja maksed läksid otsekorraldusega. Mõtlesin, et kui ta reisil sureb, katab see matusekulud. See on küll paganama kindel, et mõrva motiiviks sellest ei piisa,“ protestis Kate.

Tema hääl oli oktavi võrra tõusnud ja kehakeel reetis veel suuremat pahameelt.

„Põrgus pole sellist raevu nagu petetud naise oma. Kas te saite nendest teistest naistest enne tema surma teada?“

Millie tuli kandikuga ja pani selle lauale. „Veel midagi?“

„Ei, praegu on kõik,“ ütles proua Steele.

Millie pani mõlemad uksed enda järel kinni. Waylon võttis kohvitassi, Kate veeklaasi ja jõi kolmandiku ära, enne kui klaasi uuesti käest pani – uurija jaoks oli see märk, et inimene on milleski pagana moodi süüdi ja tema suu kuivab valetamisest.

Kate vajutas arvuti klaviatuuril paari klahvi ja ekraanile ilmus tema kalender. „Ma rääkisin seda kõike teile juba varem, aga kui te üksikasju tahate, siis siin need on. Jõudsin pool üheksa tööle. Tulin pool tundi varem, et panna kaustad korda koosolekuks hankeosakonnaga ühe väikese firma ostmise küsimuses. Kell üheksa läksin oma kabinetist koosolekuruumi. Selle viieminutilise liftisõidu jooksul ei olnud mul aega lillepoodi lipata ja oma meest tappa,“ ütles Kate. „Olime seal keskpäevani, lihvisime ostutehingu üksikasju. Millie tellis lõuna ja me tegime kolmveerandtunnise vaheaja. Olin kogu aja seal, välja arvatud kümme minutit tualetis käimiseks, ja seal oli samal ajal vähemalt kaks teist naist. Kell üks olime uuesti laua taga ja kaheks oli kõik kokku lepitud. Läksin tagasi oma kabinetti helistama. Ma ei tapnud Conradit ega lasknud teda tappa.“

Waylon võttis märkmiku ja kirjutas kellaajad üles, kui Kate rääkis. Enamasti muutusid inimesed väga rahutuks, kui ta märkmeid tegi. Kate Steele’ile ei paistnud see nii palju mõjuvat, nagu uurija tahtis. Naine istus tema vastas laua taga, rüüpas jäävett, nagu oleks mees lihtsalt putukas, kelle ta võib iga hetk klaasist kirjapressiga lömastada. Uurija pani pastaka ja märkmiku taskusse ja jõi kohvi ära.

„Kas te soovite veel millestki rääkida?“ küsis mees.

„Ainult seda, et kui ma oleksin tahtnud Conradit tappa, oleksin teinud seda juba aastaid tagasi ega oleks palganud kedagi teist oma musta tööd tegema,“ ütles naine järsult.

„Ärge linnast lahkuge. Mul võib veel küsimusi tekkida. Aitäh kohvi eest.“ Waylon ajas end aeglaselt püsti ja pani kaabu pähe.

„Ma lähen järgmisel nädalalõpul linnast ära, aga olen osariigis,“ ütles naine. „Teil on mu mobiilinumber ja enne, kui te mind jälle mõrvas süüdistama hakkate, võiksite pea tagumikust välja tirida ja uurijatööd teha. Kellele ta neid lilli saatis? Minule need igatahes ei olnud. Ja kui meid on kolm, võib kusagil veel naisi olla. Otsige nad üles ja ­uurige, kas neil on relv, mis sobib vana hea Conradi tapnud kuulidega.“

Waylon noogutas. „Kena päeva, proua Steele.“

„Mõelge mu sõnade peale.“ Naise hääl muutus veidi valjemaks, kui mees ära läks.

„Pagan!“ pomises uurija liftinuppu vajutades.

Naine oli maininud kahte olulist asja, mida ta juba uuris. Kas naine segab jälgi ja juhib teda kursilt kõrvale ning miks ta praegu puhkusele läheb? Peidab tõendeid?