Читать книгу Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat - Cassandra Clare - Страница 2

Et romaan saaks sündida, on alati just perekond see, kes pakub tuge: mu abikaasa Josh, ema ja isa, Jim Hill ja Kate Connor; perekond Esons; Melanie, Jonathan ja Helen Lewis; Florence ja Joyce. See raamat tugines isegi rohkem kui teised pingelisele rühmatööle, palava tänu on selle eest ära teeninud Delia Sherman, Holly Black, Sarah Rees Brennan, Justine Larbalestier, Elka Cloke ja Robin Wasserman; eraldi olgu ära märgitud Maureen Johnson, kes laenas nime Maureeni tegelaskujule. Aitäh Wayne Millerile, kes aitas mul tõlkida ladina keelt. Tänu Margie Longoriale Project Book Babe’i toetuse eest; Big Apple’i toidupoe omanik Michael Garza sai nime tema poja Michael Eliseo Joe Garza järgi. Tavapärased tänusõnad tahan lausuda oma agendile Barry Goldblattile, toimetaja Karen Wojtylale; Emily Fabrele, kes nõustus tegema parandusi, kui nende tähtaeg oli juba ammu möödas; Cliff Nielsenile ja Russell Gordonile, kes kujundasid ilusad kaaned, ning Simon and Schusteri ja Walker Booksi meeskonnale, kes kandsid lõpuks hoolt, et kogu ime saaks sündida. Viimasena tänan oma kasse Linust ja Lucyt, kes oksendasid mu käsikirja peale ainult ühe korra.

„Langenud Inglite linn” on kirjutatud Scriveneri programmi kasutades Mehhikos San Miguel de Allendes.

Sarja „Surmav arsenal” kolmandas raamatus „Klaaslinn” jätab Jace ohtlikule retkele siirdudes Clary tuppa kirja. Selle sisu on tekitanud „Surmava arsenali” fännides ohtralt spekulatsioone; nüüd võite seda lugeda…

Clary

Kõigest hoolimata ei suuda ma taluda mõtet, et see sõrmus võib alatiseks kaotsi minna, nii nagu ma ei suuda taluda ka mõtet, et pean sinust alatiseks lahkuma. Kui selles viimases asjas pole mul valikut, siis vähemasti esimese üle on mul voli otsustada. Jätan meie perekonna sõrmuse sulle, sest sinul on sellele sama suur õigus kui minul.

Kirjutan seda kirja ja vaatan, kuidas päike tõuseb. Sina magad, su rahutute laugude taga liiguvad unenäod. Tahaksin teada, mida sa mõtled. Tahaksin lipsata sinu pähe ning näha maailma sinu pilgu läbi. Näha iseennast sinu pilgu läbi. Aga seda viimast ma võib-olla ikkagi ei soovi. Võib-olla tunneksin siis veel tugevamalt kui praegu, et olen kiskunud sind millessegi, mis on Läbinisti Vale, ning see tõdemus käiks mulle üle jõu.

Ma kuulun sulle. Võiksid teha minuga, mida tahad, ning ma ei takistaks sind. Võiksid soovida minult kõike ning poeksin kas või nahast välja, et teha sind õnnelikuks. Süda ütleb, et see on parim ja suurim tunne, mis mulle eales osaks on saanud. Aga mõistus oskab vahet teha sellel, mida ihkad, ehkki see on kättesaamatu, ja sellel, mida ihkad, ehkki ei tohiks. Ja mina ei tohiks sind ihata.

Vaatasin kogu öö, kuidas sa magad, jälgisin, kuidas kuuvalgus tuli ja läks, heites su näole oma mustvalgeid varje. Ma pole iial näinud midagi ilusamat. Mõtlen elule, mida oleksime võinud jagada, kui asjalood olnuksid teisiti; elule, kus tänane öö poleks olnud üksikjuhtum – ära lõigatud kõigest, mis on tõeline –, vaid meie pärisosa. Aga asjalood ei ole teisiti ning ma ei saa vaadata sind, ilma et tunneksin seejuures, nagu oleksin pannud su ennast armastama pettusega.

Üks tõsiasi, millest keegi ei taha rääkida, on see, et kui kellelgi üldse on Valentine’i vastu mingeid šansse, siis ainult minul. Mitte keegi teine ei pääse Valentine’ile nii lähedale kui mina. Võin teha näo, nagu tahaksin temaga liituda, ja ta usub mind, usub selle viimse hetkeni, kui kõigele lõpu teen – ühel või teisel moel. Mul on Sebastianilt midagi, mis võimaldab jõuda teda jälitades isa peidukohani. Seda kavatsengi teha. Niisiis valetasin sulle eile õhtul. Ütlesin, et tahan veeta sinuga selle ühe öö. Aga ma tahan veeta sinuga kõik ööd. Just seepärast peangi hiilima praegu argpüksi kombel akna kaudu välja. Sest kui peaksin ütlema seda sulle näkku, ei suudaks ma sundida ennast minema.

Ma ei pane sulle süüks, kui vihkad mind. Soovin, et teeksid seda.

Niikaua kui suudan veel und näha, näen unes sind.

Jace