Читать книгу Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat - Cassandra Clare - Страница 3

„Ainult kohv, palun.”

Ettekandja kergitas oma värvitud kulme. „Ei söögi?” küsis ta. Naisel oli tugev aktsent ja kogu tema olek väljendas pettumust.

Simon Lewis ei saanud seda talle pahaks panna: arvatavasti oli ettekandja lootnud kopsakamale jootrahale, kui oli oodata üheainsa tassi kohvi eest. Aga Simon ei võinud midagi parata, et vampiirid ei vaja sööki. Mõnikord tellis ta restoranides sellegipoolest toitu, et kõik tunduks normaalne, aga teisipäeva hilisõhtul, kui Veselkas polnud peale tema suurt kedagi, ei pidanud ta seda vajalikuks. „Piisab kohvist.”

Õlgu kehitades võttis ettekandja kiletatud menüü ja eemaldus, et anda sisse tema tellimus. Simon laskis end söökla kõval plasttoolil seljakile ja vaatas ringi. Üheksanda tänava ja Teise avenüü nurgal asuv Veselka oli Lower East Side’is tema eelistatumaid paiku – vanamoeline mustvalgete seinamaalidega söögikoht, kus võisid istuda kas või terve päeva, tingimusel et tellisid iga poole tunni tagant tassi kohvi. Siin pakuti ka Simoni kunagisi lemmikuid, taimtoiduvareenikuid ja borši, aga need ajad olid nüüd möödas.

Oli oktoobri keskpaik ja just äsja olid üles pandud halloween’i dekoratsioonid: kipakas silt, millele oli kirjutatud BORŠI-VÕI-POMMI!, ja kartongist lõigatud vampiirikujutis, mis oli tituleeritud krahv Kookulaks. Oli aeg, kui need armetud kaunistused olid tundunud Simonile ja Claryle pööraselt naljakad, aga nüüd ei näinud Simon krahvi võltskihvades ja mustas keebis enam õieti midagi lõbusat.

Simon vaatas akna poole. Õhtu oli vinge ja tuul pillutas Teisel avenüül lehti, nagu oleks sinna visatud peotäite kaupa konfettisid. Mööda tänavat kõndis neiu, vihmamantli vöö kõvasti kinni tõmmatud, pikad mustad juuksed tuules lehvimas. Inimesed, kellest ta möödus, pöördusid ja vaatasid talle järele. Simon oli kunagi samuti tüdrukuid nõnda vaadanud, arutledes endamisi, kuhu nood lähevad ja kellega kohtuvad. Üks oli selge: mitte mõne temasuguse kutiga.

Ainult et see neiu tuli kohtuma just temaga. Söökla välisukse kohal rippuv kell helises, kui uks avanes ja sisse astus Isabelle Lightwood. Simonit nähes ta naeratas ja seadis sammud poisi poole; enne kui istet võttis, libistas tüdruk mantli seljast ja riputas toolileenile. Mantli all kandis ta lühikest liibuvat sametkleiti, võrksukki ja saapaid – tüüpilisi Isabelle’i rõivaid, nagu oleks öelnud Clary. Vasaku saapa säärde oli torgatud nuga, Simon teadis, et seda näeb ainult tema, aga ometi olid kõigi sööklas viibijate silmad neiul, kui too istet võttis ja juuksed üle õla heitis. Olgu tal seljas mis tahes, Isabelle paelus alati pilke nagu tulevärk.

Kaunis Isabelle Lightwood. Kui Simon temaga esimest korda kohtus, oli ta arvanud, et selline tüdruk ei vaata tema poolegi. Ega ta palju eksinudki. Isabelle’ile meeldisid poisid, kes olid vanematele vastuvõtmatud, ja tema maailmas tähendas see allilmlasi – haldjaid, libahunte ja vampiire. Simonile tundus üllatav, et nemad kaks olid nüüd käinud juba terve kuu või koguni kaks, ehkki nende suhe piirdus põhiliselt samasuguste harvade kokkusaamistega nagu tänane. Ning kuigi Simon tabas end aeg-ajalt paratamatult mõtlemast, kas nad üleüldse käiksidki, kui temast poleks saanud vampiiri ning kogu tema elu poleks ainsa hetkega pea peale pöördunud.

Säravalt naeratades torkas Isabelle juuksekihara kõrva taha. „Näed hea välja.”

Simon heitis pilgu söökla aknale ja vaatas oma peegelpilti. Isabelle oli tema välimust lühikese ajaga tõepoolest kõvasti muutnud: tüdruk oli sundinud teda asendama kapuutsiga dressipluusid nahkpintsakutega ja tossud disainerisaabastega. Viimased, olgu öeldud, maksid kolmsada dollarit paar. Tekstiga särkidest polnud ta loobunud – see, mida ta praegu kandis, kuulutas: EKSISTENTSIALISTIDE EKSISTENTS ON MÕTTETU –, aga tema teksade põlved polnud enam auklikud ega taskud rebenenud. Ühtlasi oli Simon juuksed pikaks kasvatanud, nii et need langesid silmile ja varjasid lauba, aga seda pigem tarviduse pärast kui Isabelle’i mõjutusel.

Clary heitis tema uue välimuse üle nalja, aga teisalt – Clary meelest oligi Simoni armuelu üks suur naljanumber. Tüdruk ei suutnud uskuda, et tal võiks olla Isabelle’iga tõsi taga, ega sedagi, et niisama tõsised suhted on tal ka nende ühise sõbra Maia Robertsiga, kes oli juhtumisi libahunt. Ning iseäranis uskumatu tundus Claryle see, et Simon ei olnud veel kummalegi tüdrukule teisest rääkinud.

Ta poleks õigupoolest osanudki öelda, kuidas see oli juhtunud. Maiale meeldis käia Simoni pool ja kasutada tema Xboxi mängukonsoole – mahajäetud politsejaoskonnas, kus libahundikari elas, Xboxi ei olnud – ning poiss ei mäletanud, kas see oli kolmandal või neljandal korral, kui tüdruk enne lahkumist tema vastu liibus ja teda hüvastijätuks suudles. Simonile oli see meeldinud ning ta oli kohe helistanud Claryle, küsimaks, kas sellest on tarvis ka Isabelle’ile rääkida. „Jõua endas selgusele, mis värk sul Isabelle’iga on,” oli tüdruk vastanud. „Siis räägi talle.”

Selgus, et see polnud eriti hea nõuanne. Nüüd oli möödas juba terve kuu, aga Simon ei teadnud ikka veel päris täpselt, mis värk temal ja Isabelle’il on, ning sellepärast polnud ta midagi rääkinud. Mida aeg edasi, seda raskem tundus talle sellest juttu teha. Seniajani oli tal õnnestunud välja vingerdada. Isabelle ja Maia polnud just sõbrannad ega näinud teineteist eriti sageli. Kahjuks ähvardas see mugav olukord õige pea muutuda. Clary ema ja tema kauaaegne sõber Luke pidid mõne nädala pärast abielluma ning laulatusele olid kutsutud nii Isabelle kui Maia – see väljavaade tundus nii kohutav, et Simon oleks meelsamini lasknud tervel jõugul vihastel vampiiriküttidel ennast mööda New Yorgi tänavaid taga ajada.

„Aga ikkagi,” ütles Isabelle, katkestades tema mõtisklused. „Miks just see koht, aga mitte Taki? Seal oleksid saanud tellida verd.”

See oli öeldud nii valjult, et Simon võpatas seesmiselt. Isabelle oli kurikuulus oma taktituse poolest. Õnneks ei paistnud keegi nende vestluse vastu huvi tundvat, isegi mitte tagasi tulnud ettekandja, kes kohvitassi kolksatades Simoni ette asetas, Izzyle pilgu heitis ja lahkus temalt tellimust võtmata.

„Mulle meeldib siin,” vastas Simon. „Käisime siin Claryga, kui ta Tischis kunstitunde võttis. Nad pakuvad maitsvat borši ja pliine – need on nagu magusad juustupelmeenid – ja pealegi on see kogu öö lahti.”

Isabelle ei teinud temast kummatigi üldse välja. Tüdruk jõllitas midagi üle tema õla. „Mis asi see on?”

Simon jälgis tema pilgu suunda. „Krahv Kookula.”

„Krahv Kookula?”

Simon kehitas õlgu. „See on halloween’i dekoratsioon. Krahv Kookula on lastele. See on umbes nagu „Muppet Show’” krahv Šokula.” Isabelle’i mõistmatut nägu nähes hakkas Simon naerma. „Saad aru. Ta õpetab lapsi arve loendama.”

Isabelle raputas pead. „Kas tõesti on olemas saade, kus vampiir õpetab lapsi arve loendama?”

„Kui oleksid vaadanud, siis saaksid aru,” pomises Simon.

„Sellel tõlgendusel on mütoloogiline tagapõhi,” ütles Isabelle varjukütilikult õpetlikul toonil. „Mõnes legendis väidetakse, et vampiirid on haiglased loendajad ning kui valada nende ette hunnik riisi, on nad sunnitud oma senise tegevuse katkestama ja kõik terad üle lugema. Muidugi ei vasta see tõele, nagu ei vasta tõele ka kogu see küüslaugujura. Igatahes: vampiiridel ei tohiks lasta lapsi õpetada. Vampiirid on hirmuäratavad.”

„Aitäh,” ütles Simon. „Isabelle, see on nali. Ta on krahv, kellele meeldib loendada. Tead küll. „Lapsed, mida krahv täna sõi? Ühe šokolaadikoogi, kaks šokolaadikooki, kolm šokolaadikooki…””

Neid riivas jahe tuulepuhang; restorani uks avanes, et lasta sisse järjekordne külastaja. Isabelle võbistas õlgu ja sirutas käe, et võtta must siidsall. „See ei ole tõsieluline.”

„Mida sina siis tahaksid? „Lapsed, mida krahv täna sõi? Ühe kaitsetu maamehe, kaks kaitsetut maameest, kolm kaitsetut maameest…””

„Kuss.” Isabelle, sidunud salli endale ümber kaela, kallutas end ettepoole ja asetas käe Simoni randmele. Neiu suured tumedad silmad olid ühtäkki löönud sädelema; nõnda sädelesid need ainult siis, kui ta jälitas deemoneid või mõtles, kuidas ta neid jälitab. „Vaata sinna.”

Simon järgis neiu pilku. Leti ees, otsekui silmitsedes klaasi alla väljapandud pagaritooteid, paksu võõbaga kooke, muretaignapirukaid ja kreemitäidisega võiküpsiseid, seisis kaks meest. Kummagi väljanägemine ei reetnud siiski mingit huvi toidu vastu. Nad olid lühikesed ja lausa haiglaselt luidrad, koguni nii silmatorkavalt, et nende põsenukid kerkisid kahvatus näos esile teravalt nagu noad. Mõlemal olid hõredad hallid juuksed ja luitunud hallid silmad; mõlemad kandsid maani ulatuvat vöötatud paekarva rüüd.

„Noh,” ütles Isabelle, „kes nad sinu arvates on?”

Simon kõõritas nende poole vaadata. Mehed jõllitasid talle vastu, ripsmeteta silmad nagu tühjad koopad. „Mulle meenutavad nad kurje härjapõlvlasi.”

„Nad on inimsubjugaadid,” sisistas Isabelle. „Nad kuuluvad mingile vampiirile.”

„Mis tähendab „kuuluvad”?”

Isabelle mühatas kärsitult. „Ingel hoidku, sa ei tea omasuguste kohta ikka vähimatki, või mis? On sul üldse aimu sellestki, mismoodi vampiire tehakse?”

„Noh, kui vampiirimamma ja vampiiripapa teineteist väga armastavad…”

Isabelle tegi talle koleda näo. „Olgu, sa tead, et vampiirid suudavad paljuneda ka teisiti kui suguliselt, aga vean kihla, et sul pole õiget ettekujutust, kuidas see päriselt käib.”

„On ikka küll,” õiendas Simon. „Mina olen vampiir sellepärast, et jõin enne surma natuke Raphaeli verd. Vere joomisele ja surmale järgnebki vampiiriks saamine.”

„Päris nõnda see pole,” vaidles Isabelle vastu. „Sina oled vampiir sellepärast, et jõid sortsu Raphaeli verd, misjärel teised vampiirid sind hammustasid ning siis sa surid. Kogu selles protsessis peab sind mingil hetkel hammustatama.”

„Miks?”

„Vampiiride süljel on… erilised omadused. Muundavad omadused.”

„Väkk,” ütles Simon.

„Ära siin väkita midagi, jutt käib sinu maagilisest süljest. Vampiirid peavad enda lähikonnas inimesi ja toituvad neist, kui verd pole käepärast – nood on nagu liikuvad suupisteautomaadid.” Izzy häälest aimus vastikustunnet. „Võiks ju arvata, et nad on verekaotusest jõuetud, aga tegelikult on vampiiride süljel tervendavaid omadusi. See suurendab vere punaliblede arvu, muudab subjugaadid tugevamaks ja tervemaks ning pikendab nende eluiga. Sellepärast ei keelagi Seadus vampiiridel inimestest toituda. See ei tee inimesele mingit häda. Muidugi juhtub aeg-ajalt, et vampiirile jääb suupistest väheks – ta tahab endale subjugaati ning hakkab jootma enda hammustatud inimesele väikestes annustes vampiiriverd, et muuta ta kuulekaks ja siduda enda kui isandaga. Subjugaadid jumaldavad oma isandat ja teenivad teda andunult. Neil pole muud soovi kui viibida tema lähedal. Seesama juhtus sinuga, kui läksid tagasi Dumonti. Sind tõmbas vastupandamatult enda poole vampiir, kelle verd olid joonud.”

„Raphael,” sõnas Simon kõlatult. „Luba endale kinnitada, et viimasel ajal ei tunne ma enam põletavat iha viibida tema läheduses.”

„Ei, see kihk vaibub, kui oled saanud täieõiguslikuks vampiiriks. Ainult subjugaadid jumaldavad oma vereisa ega ütle talle milleski ära. Saad aru? Kui läksid tagasi Dumonti, imes Raphaeli klann su verest tühjaks, nii et surid ja ärkasid seejärel uuele elule vampiirina. Aga kui nad ei oleks sind tühjaks imenud, vaid oleksid andnud sulle selle asemel veel natuke vampiiriverd, oleks sinust pikapeale saanud subjugaat.”

„See kõik on muidugi väga huvitav,” sõnas Simon, „aga ma ikkagi ei mõista, mispärast nad meid niiviisi jõllitavad.”

Isabelle vaatas vilksamisi meeste poole. „Nad seiravad sind. Võib-olla on nende isand surnud ja nood seal otsivad uut vampiiri, kes nad endale võtaks. Sul võiksid olla alandlikud teenrid.” Isabelle hakkas naerma.

„Võib-olla,” oletas Simon, „tulid nad siia hoopis praetud kartuleid sööma.”

„Inimsubjugaadid ei söö toitu. Nemad elavad vampiiri- ja loomavere segust. See hoiab nad seisundis, mis tagab pika eluea. Subjugaadid pole küll surematud, küll aga vananevad nad väga aeglaselt.”

„Kahjuks,” lisas Simon, „ei õnnestu neil ilmselt säilitada nooruslikku välimust.”

Isabelle ajas end toolil sirgu. „Nüüd hakkasid nad meie poole tulema. Küllap saame kohe teada, mida neil vaja on.”

Inimsubjugaadid liikusid, otsekui oleksid neil rattad all. Selle asemel et kõndida, paistsid nad hääletult edasi liuglevat. Restorani saali ületamiseks kulus meestel kõigest mõni sekund; selleks ajaks kui nad Simoni laua juurde jõudsid, oli Isabelle tõmmanud kitsa stiletitaolise pistoda saapasäärest välja. Nüüd lebas see laual, helkides söögisaali kiiskavate lampide all. Relv oli raskest tumedast hõbedast ning selle pidemesse oli mõlemal pool söövitatud rist. Enamikul vampiiride tõrjumiseks mõeldud relvadel on ilmtingimata ristikujutis, mõtles Simon, arvatavasti oli lähtutud eeldusest, et suurem osa vampiire on kristlased. Kes oleks osanud arvata, et vähemusreligioonide poolehoidjatel võivad olla niisugused eelised?

„Lähemale pole tarvis tulla,” lausus Isabelle, kui kaks subjugaati laua juures seisma jäid; neiu sõrmed olid pistodast kõigest paari tolli kaugusel. „Teie kaks, rääkige, mis teil asja oli.”

„Varjukütt.” Vasakul pool seisev olend tõi selle sõna kuuldavale kähiseval sosinal. „Me ei osanud teiega praeguses olukorras arvestada.”

Isabelle kergitas oma kaunikujulist kulmu. „Ja mis eriline olukord see siis on?”

Teine subjugaat osutas pika halli sõrmega Simonile. Sõrme küüs oli kollane ja terav. „Meil on asjaõiendamist Valguses Kõndijaga.”

„Pole teil minuga mingit asjaõiendamist,” sekkus Simon. „Mul pole aimugi, kes te olete. Pole teid kunagi varem näinud.”

„Mina olen härra Walker,” lausus esimene olend. „Minu kõrval on härra Archer. Me seisame New York City kõige võimsama vampiiri teenistuses. Ta on Manhattani suurima klanni pealik.”

„Raphael Santiago,” ütles Isabelle. „Sellisel juhul ei saa teile olla teadmata, et Simon ei kuulu ühtegi klanni. Ta on vabamees.”

Härra Walker naeratas jahedalt. „Mu käskija lootis, et seda olukorda annab ehk muuta.”

Simon vaatas üle laua Isabelle’ile otsa. Neiu kehitas õlgu. „Kas Raphael ei öelnud, et peaksid end klannist eemale hoidma?”

„Ehk on ta nüüd meelt muutnud?” oletas Simon. „Tead ju küll, missugune Raphael on. Tujukas. Kapriisne.”

„Kust mina seda tean? Ma pole teda näinud sellest ajast peale, kui ähvardasin talle küünlajalaga otsa peale teha. Peab, tõsi küll, ütlema, et ta käitus vapralt. Ei pilgutanud silmagi.”

„Suurepärane,” lausus Simon. Subjugaadid ei pööranud temalt pilku. Nende kahvatud valkjashallid silmad meenutasid määrdunud lund. „Kui Raphael tahab, et ilmuksin klanni, on tal minult järelikult midagi vaja. Äkki ütlete, mida.”

„Käskija ei pühenda meid oma plaanidesse,” vastas härra Archer kõrgil toonil.

„Siis ei mängi välja,” lausus Simon. „Ma ei tule.”

„Kui te ei ole nõus meiega kaasa tulema, on meil käsk viia teid väevõimuga.”

Tundus, nagu oleks pistoda ise Isabelle’i kätte hüpanud; igatahes polnud liigutust õieti märgatagi, aga ometi oli relv tal pihus. Neiu keerutas seda mänglevalt. „Mina teie asemel ei proovikski.”

Härra Archer vaatas teda, hambad irevil. „Mis ajast Ingli Lapsed allilma jätiste ihukaitsjaks on hakanud? Oleksin arvanud, et teie nii madalale ei lasku, Isabelle Lightwood.”

„Ma ei ole tema ihukaitsja,” vastas Isabelle. „Olen tema kallim. See annab mulle õiguse virutada teile jalaga tagumikku, kui te teda rahule ei jäta. Nõnda käivad need asjad.”

Kallim? Simon oli nii rabatud, et vaatas jahmunult Isabelle’i poole, aga neiu tumedad välkuvad silmad püsisid võimukalt kahel subjugaadil. Ühest küljest tundus poisile, et Isabelle polnud ennast kunagi varem tema kallimaks nimetanud. Teisest küljest andis just tõsiasi, et tüdruku avaldus üllatas teda rohkem kui New Yorgi kõige mõjuvõimsama vampiiri käsk tulla temaga kohtuma, kõige paremini aimu, kui kummalise pöörde oli võtnud Simoni elu.

„Mu käskijal,” lausus härra Walker toonil, mis pidi tema arvates ilmselt olema rahustav, „on Valguses Kõndijale üks ettepanek…”

„Tema nimi on Simon. Simon Lewis.”

„Ettepanek härra Lewisele. Võin kinnitada, et härra Lewisel pole põhjust kahetseda, kui ta tuleb meiega kaasa ja kuulab, mida mu käskijal öelda on. Vannun oma käskija au nimel, et sulle ei sünni midagi halba, Valguses Kõndija, ning kui otsustad mu käskija ettepaneku tagasi lükata, on sul vaba voli seda teha.”

Mu käskija, mu käskija. Viisis, kuidas härra Walker neid sõnu lausus, segunesid imetlus ja aukartus. Simonit läbistas kerge sisemine värin. Kui kohutav oleks sõltuda kellestki nii jäägitult, et omaenda tahet enam ei olegi.

Isabelle raputas pead; „ei”, luges Simon tema huulilt. Neiul on arvatavasti õigus, mõtles Simon. Isabelle oli oivaline varjukütt. Ta oli jahtinud deemoneid ja Seadusega vastuollu läinud allilmlasi, kaabakvampiire, musta maagiat harrastavaid sortse ning metsikuks läinud ja inimsööjaks muutunud libahunte juba sellest ajast peale, kui oli kaheteistkümnene, mistap teda võis pidada selles ametis tõenäoliselt omaealiste hulgas parimaks, kui välja arvata tema vend Jace. Oli ju veel Sebastian, mõtles Simon – too oli olnud parem kui nad mõlemad. Aga tema oli surnud.

„Olgu,” lausus ta. „Ma lähen.”

Isabelle’i silmad läksid suureks. „Simon!”

Mõlemad subjugaadid hõõrusid käsi nagu mõne koomiksi võllaroad. Judinaid ei ajanud õigupoolest ihule niivõrd see liigutus, kuivõrd asjaolu, et nad tegid seda täpselt ühel ajal ja ühtemoodi nagu hüpiknukud, kelle nööre korraga tõmmatakse.

„Suurepärane,” lausus härra Archer.

Isabelle virutas noa kolksuga lauale ja kallutas end ettepoole, nii et tema läikivad juuksed puudutasid lauda. „Simon,” sosistas ta tungivalt. „Ära ole rumal. Sul ei ole vähimatki vajadust nendega kaasa minna. Pealegi on Raphael sitapea.”

„Raphael on ülemvampiir,” ütles Simon. „Tema veri tegi minust vampiiri. Ta on minu… kuidas seda kutsutaksegi.”

„Isa, eluandja, sigitaja – sellel, mida ta tegi, on miljon nime,” vastas Isabelle hajameelselt. „Jah, võib-olla tegi tema veri sinust vampiiri. Aga see ei teinud sinust Valguses Kõndijat.” Tüdruku pilk kohtus üle laua Simoni omaga. Valguses Kõndijaks tegi sind Jace. Aga seda poleks Isabelle eales valjusti välja öelnud; vähe oli neid, kes teadsid tõde – kogu lugu sellest, kes Jace on ja kelleks oli seetõttu saanud Simon. „Sa ei ole kohustatud täitma tema käske.”

„Muidugi ei ole,” vastas Simon poolihääli. „Aga kas arvad, et kui keeldun minemast, jätab Raphael asja lihtsalt sinnapaika? Seda ta ei tee. Nad ei lõpeta minu jälitamist.” Ta heitis subjugaatidele kõõrdpilgu; paistis, nagu oleksid nood temaga nõus, ehkki Simon võis seda endale ka üksnes ette kujutada. „Nad hakkavad mind igal pool kimbutama. Olgu ma väljas, koolis, Clary pool…”

„Ja siis? Arvad, et Clary laseb end sellest häirida?” Isabelle laiutas käsi. „Olgu. Lase mul siis vähemalt endaga kaasa tulla.”

„Ei tule kõne allagi,” sekkus härra Archer. „Varjuküttidel ei ole sellega mingit pistmist. See puudutab ainult Öö Lapsi.”

„Ma ei lase…”

„Seadus tagab meile õiguse ajada oma asju isekeskis,” lausus härra Walker jäigalt. „Omasuguste seltsis.”

Simon vaatas nende poole. „Palun andke mulle üks hetk,” ütles ta. „Tahan Isabelle’iga rääkida.”

Natuke aega valitses vaikus. Nende ümber käis tavaline söögikoha elu. Lähedal paiknevas kinos oli lõppenud seanss ning restoran hakkas täituma hilisõhtustest külastajatest; ettekandjad saalisid edasi-tagasi, kandes kundedele auravaid söögitaldrikuid; naaberlaudadest kostis paarikeste naeru ja jutuvada; kokad hõikusid teisel pool letti, edastades üksteisele tellimusi. Keegi ei vaadanud nende poole ega näinud toimuvas midagi imelikku. Simon oli silmamoonduslummusega nüüd juba tuttav, aga Isabelle’iga koos viibides ei suutnud noormees mõnikord vabaneda tundest, et on ümbritsetud nähtamatu klaasseinaga, mis eraldab teda teistest inimestest ja nende argiaskeldustest.

„Olgu pealegi,” lausus härra Walker ja astus sammukese tagasi. „Aga mu käskijale ei meeldi oodata.”

Nad seadsid sammud ukse poole ja jäid seal seisma nagu kivikujud, laskmata end nähtavasti häirida külma õhu pahvakutest, mida paiskus sisse iga kord, kui keegi tuli või läks. Simon pöördus Isabelle’i poole. „Mul pole midagi karta,” lausus ta. „Nad ei tee mulle midagi. Nad ei saa mulle midagi teha. Raphael teab väga hästi, et mul on…” Poiss osutas ebalevalt oma lauba poole. „See.”

Isabelle küünitas end üle laua ja lükkas tal juuksed otsmikult kõrvale liigutusega, mis võinuks kuuluda pigem arstile kui kallimale. Tema kulm oli kortsus. Simon ise oli vaadanud märki peeglis piisavalt sageli, et teada, missugune see välja näeb. Tundus, nagu oleks keegi võtnud peene pintsli ning joonistanud sellega tema laubale silmade vahest kõrgemale lihtsa kujundi. Märk näis puhuti kuju muutvat, nagu muutuvad taevas liikuvad pilved, aga alati oli see selgepiiriline ja must ning millegipärast heidutav otsekui mingis võõras keeles kirjutatud hoiatus.

„Kas see siis tõepoolest… mõjub?” sosistas Isabelle.

„Raphael usub seda,” vastas Simon. „Ja mul pole mingit põhjust selles kahelda.” Poiss võttis neiul randmest kinni ja tõmbas tema käe oma näo juurest ära. „Mul ei ole midagi karta, Isabelle.”

Tüdruk ohkas. „Kõik, mida õppinud olen, ütleb mulle, et see ei ole hea mõte.”

Simon pigistas tema sõrmi. „Jäta nüüd. Sind huvitab, mida Raphael minust tahab, eks?”

Isabelle patsutas tema kätt ja naaldus toolileenile. „Räägi mulle kõigest, kui oled tagasi jõudnud. Helista mulle esimesena.”

„Saab tehtud.” Simon ajas end püsti ning vedas jopeluku kinni. „Ja ole nii kena, tee mulle üks teene, eks? Õigupoolest kaks teenet.”

Isabelle vaatas talle otsa, nagu teeks asi talle natuke nalja. „Missugused?”

„Clary ütles, et treenib täna Instituudis. Kui peaksid teda trehvama, ära ütle, kuhu ma läksin. Hakkab veel ilmaasjata muretsema.”

Isabelle tõstis silmad taeva poole. „Olgu, kokku lepitud. Teine teene?”

Simon kummardus neiu poole ja suudles teda põsele. „Enne kui ära lähed, proovi borši. See on oivaline.”

*

Härrad Walker ja Archer ei olnud just eriti jutukad kaaslased. Nad juhtisid Simonit läbi Lower East Side’i tänavate, liikudes oma iseäralikult liugleval kõnnakul temast paar sammu ees. Aeg oli hiline, aga linna kõnniteed olid rahvast tulvil: inimesed tulid viimasest vahetusest või õhtust söömast ning tõttasid koju, pea maas, krae tugeva külma tuule varjuks üles tõstetud. St Mark’s Place’i kõnniteele reastatud laudadel müütati igasugust pudi-padi, alustades odavatest sokkidest ning lõpetades New Yorgi pliiatsijoonistuste ja sandlilõhnaliste viirukipulkadega. Langenud lehed lendlesid mööda tänavat, krabisedes nagu kuivanud kondid. Õhus hõljus heitgaaside haisu, millesse segunes sandlipuu aroomi ja inimeste lõhna – nahk ja veri.

Simoni magu tõmbus kokku. Ta püüdis hoida oma toas piisavalt loomaverepudeleid – riidekapi tagaosas, kuhu ema silm ei ulatunud, oli tal nüüd väike külmik –, et ei peaks kunagi tundma nälga. Veri oli vastik. Noormees oli arvanud, et harjub sellega ja see hakkab talle koguni meeldima, aga ehkki veri vaigistas nälga, ei nautinud ta seda iial nõnda, nagu oli kunagi nautinud šokolaadi või taimtoiduburritot või kohvijäätist. See jäi ikka lihtsalt vereks.

Aga tühi kõht oli veel kehvem. Näljatunne tähendas seda, et Simon hakkas tajuma lõhnu, mida ta tunda ei tahtnud: nahal olevat soolakirmetist; üleküpsenud magusat verelõhna, mida immitses tundmatute inimeste pooridest. See tekitas temas vastupandamatut isu – tundeid, mis olid loomuvastased ja valed. Simon tõmbus küüru, surus rusikad sügavale jopetasku ning püüdis hingata läbi suu.

Nad pöördusid otse Kolmandale avenüüle ja jäid seisma ühe restorani ees; selle sildilt võis lugeda CLOISTER CAFÉ. AED AVATUD AASTA LÄBI. Simon uuris silti, silmad kissis. „Mis meil siia asja on?”

„See on meie käskija valitud kohtumispaik.” Härra Walkeri hääl ei reetnud ainsatki emotsiooni.

„Mhh.” Simon oli hämmingus. „Tundes Raphaeli stiili, oleksin arvanud, et ta eelistab korraldada kokkusaamise pühitsemata kiriku tornis või mõnes luid täis krüptis. Moekate restoranidega ei osanud ma teda kuidagi seostada.”

Mõlemad subjugaadid jäid talle otsa vaatama. „Kas sul on midagi selle vastu, Valguses Kõndija?” küsis härra Archer viimaks.

Simonil tekkis ebamäärane tunne, nagu oleks talle noomitus tehtud. „Ei. Mitte kõige vähematki.”

Restoranis oli hämar, piki üht seina jooksis marmorkattega baarilett. Ükski teenistuja ega ettekandja ei teinud neist väljagi, kui nad seadsid sammud läbi ruumi tagaseinas oleva ukse poole ning astusid selle kaudu aeda.

Aiaterrass oli paljudel New Yorgi restoranidel, aga vähestel oli see avatud nii hilisel aastaajal. See siin paiknes mitme hoone vahele jäävas siseõues. Seinu katsid kolmemõõtmelisena tunduvad elutruud trompe l’oeil’ maalingud, millel oli kujutatud õitesse uppuvaid Itaalia aedu. Puud, mille lehed olid sügiseselt kuldsed ja rusked, kandsid okstel valgete tulede vanikuid ning laudade vahele paigutatud soojuslambid heitsid enda ümber punakat kuma. Keset hoovi sulises meloodiliselt väike purskkaev.

Hõivatud oli ainult üks laud ja selle taga ei istunud Raphael. Seina ääres paiknevas lauas oli end sisse seadnud sale naine, kes kandis laia äärega kübarat. Simoni jahmunud pilgule vastates tõstis too istuja käe ja viipas. Noormees pööras pead ja vaatas üle õla; nagu oligi arvata, polnud tema selja taga kedagi. Walker ja Archer olid hakanud edasi minema ning hämmeldunud Simon järgnes neile üle hoovi, kuni mehed istuvast naisest paar jalga eemal seisma jäid.

Walker kummardus sügavalt. „Käskija,” lausus ta.

Naine naeratas. „Walker,” sõnas ta. „Ja Archer. Väga hea. Tänan, et tõite Simoni minu juurde.”

„Üks hetk.” Simoni pilk liikus naiselt kahele subjugaadile ja jälle tagasi. „Te ei ole Raphael.”

„Taevas halasta, ei.” Lauas istuja võttis kübara peast. Raske voog jõulutulede valgel läiklevaid hõbeblonde juukseid valgus talle õlgadele. Naise näos, siledas, valges, ovaalses ja väga kaunis, tõusid esile tohutu suured helerohelised silmad. Ta kandis pikki musti kindaid, musta siidpluusi ja kitsast seelikut ning tema kaela ümber oli seotud must sall. Võimatu oli ära arvata tema vanust või sedagi, kui vana ta oli olnud vampiiriks muutumise ajal. „Olen Camille Belcourt. Võluv sinuga kohtuda.”

Naine sirutas kinnastatud käe.

„Mulle öeldi, et kohtun siin Raphael Santiagoga,” vastas Simon ega kiirustanud pakutud kätt vastu võtma. „Kas te töötate tema heaks?”

Camille Belcourt’i naer kõlas nagu purskkaevu vulin. „Mitte mingil juhul! Kord, tõsi küll, töötas tema minu heaks.”

Ning Simonile meenus. Kas ei öelnud sa, et vampiiride pealik on keegi teine, oli ta Raphaelilt kunagi – tundus, otsekui oleks sellest möödas terve igavik – Idrises küsinud.

Camille ei ole veel meie juurde tagasi pöördunud, oli Raphael vastanud. Tema eemalviibimise ajal olen pealik mina.

„Teie olete vampiiride pealik,” ütles Simon. „Juhite Manhattani klanni.” Ta pöördus uuesti subjugaatide poole. „Te vedasite mind ninapidi. Ütlesite mulle, et saan kokku Raphaeliga.”

„Ütlesin, et saad kokku mu käskijaga,” vastas härra Walker. Tema silmad olid väga suured ja tühjad, nii tühjad, et Simon hakkas kahtlema, kas nood kaks olid üldse tahtnud teda eksiteele viia või ei suutnudki nad teha muud kui robotitena korrata, mida käskija neile ette oli kirjutanud, ega andnud endale aru, et olid stsenaariumi vastu patustanud. „Ja siin ta ongi.”

„Tõepoolest.” Camille kinkis subjugaatidele särava naeratuse. „Palun jätke meid omavahele, Walker, Archer. Mul on vaja kõnelda Simoniga üksi.” Oli midagi kummalist viisis, mismoodi naine seda ütles – kuidas ta lausus noormehe nime ja sõna „üksi” –, sellest aimunuks nagu varjatud hellitust.

Subjugaadid kummardasid ja tõmbusid tagasi. Kui härra Archer pöördus, et lahkuda, märkas Simon tema kõri ühel küljel mingit märki, sinist plekki, nii tumedat, nagu oleks see värviga tõmmatud, keskel kaks mustendavat täppi. Tumedad täpid olid hammustusjäljed, mida ümbritses kuiv narmendav nahk. Simon tundis, kuidas tal värin üle keha käis.

„Palun,” lausus Camille ja patsutas enda kõrval olevale istmele. „Istu. Soovid ehk veini?”

Simon võttis kohmakalt istet metallist tooli serval. „Tõtt-öelda ma ei joo.”

„Muidugi,” vastas naine mõistvalt. „Oled ju alles sama hästi kui verisulis pojuke, eks? Ära liiga palju muretse. Mõne aja pärast harjutad end jooma veini ja teisigi jooke. Mõned vanemad meietaolised suudavad süüa isegi inimeste toitu, ilma et see neile eriti palju halba teeks.”

Eriti paljuhalba? Simoni meelest kõlas see halvasti. „Kas teil läheb kaua aega?” küsis ta, vaadates rõhutatult mobiiltelefoni, mis näitas, et kell on juba pool üksteist läbi. „Ma pean koju minema.”

Camille võttis sõõmu veini. „Pead või? Miks siis?”

Sellepärast et ema ootab mind. Heakene küll, naine ei pidanud seda ilmtingimata teadma. „Mul jäi teie kutse pärast kohtamine pooleli,” vastas ta. „Tahaksin teada, mis edasilükkamatu asi see on.”

„Sa elad ikka veel ema pool, eks?” sõnas naine ja asetas klaasi lauale. „Kas pole see pisut imelik: sinutaoline mõjuvõimas vampiir keeldub kodust lahkumast ning klanniga ühinemast?”

„Niisiis katkestasite mu kohtingu, soovides minu üle nalja heita, et elan ikka veel ema juures. Kas te poleks võinud valida selleks õhtut, kui ma tüdrukuga kokku ei saa? Niisugused on enamuses, kui see teile huvi peaks pakkuma.”

„Ma ei pilka sind, Simon.” Camille libistas keelega üle alahuule, just nagu sooviks tunda äsja joodud veini maitset. „Tahan teada, miks sa pole ühinenud Raphaeli klanniga.”

See on ju ühtlasi sinu klann, kas pole? „Raphael andis üsna üheselt mõista, et ei soovi mind sinna,” vastas Simon. „Õigupoolest ütles ta suisa välja, et jätab mu rahule, kuni mina teda ei tülita. Olengi siis hoidunud tülitamast.”

„Oled või?” Naise rohelised silmad hiilgasid.

„Ma ei soovinud vampiiriks saada,” vastas Simon, imestades endamisi, mispärast ta seda tollele võõrale naisele räägib. „Tahtsin elada tavalist elu. Kui avastasin, et olen Valguses Kõndija, mõtlesin, et see on võimalik. Kas või ligilähedaseltki. Võin käia koolis, võin elada kodus, võin viibida koos ema ja õega…”

„Niikaua kui sa kunagi nendega koos ei söö,” vastas Camille. „Niikaua kui suudad varjata oma vajadust juua verd. Sa pole eales toitunud vaid inimesest, ega ju? Oled tarvitanud kotiverd. Kolkunud. Looma oma.” Naine kirtsutas nina.

Simonile meenus Jace, kuid ta tõrjus selle mõtte kiiresti eemale. Jace polnud rangelt võttes inimene. „Ei ole.”

„Ükskord teed seda niikuinii. Ja kui see juhtub, ei unusta sa seda kunagi.” Camille kummardus Simoni poole ning tema heledad juuksed riivasid poisi kätt. „Sa ei saa oma tõelist olemust lõpmatuseni varjata.”

„Missugune teismeline poleks vanematele valetanud?” küsis Simon. „Igatahes ei saa ma aru, kuidas see teile korda läheb. Tõtt-öelda ei mõista ma sedagi, miks ma üldse siin olen.”

Camille küünitas end tema poole. Naise musta siidpluusi kaelus avanes seejuures sügavalt. Kui Simon olnuks veel inimene, oleks ta kindlasti punastanud. „Kas lubad mul seda vaadata?”

Simon lausa tundis, kuidas tal silmad pärani läksid. „Mida vaadata?”

Naine naeratas. „Märki, sa rumaluke. Rändaja märki.”

Simon avas suu, aga pani selle kohe uuesti kinni. Kuidas naine seda teab? Üksnes väga vähesed olid teadlikud märgist, mille Clary talle Idrises oli teinud. Raphael oli andnud mõista, et see on midagi surmavalt salajast, ning saladuses oli Simon seda hoidnudki.

Aga Camille’i silmad olid väga rohelised ja vankumatud ning teadmata põhjusel tahtis poiss teha seda, mida naine soovib. Viisis, kuidas Camille teda vaatas, ja naise hääle meloodilises kõlas oli midagi vastupandamatut. Simon tõstis käe ning lükkas juuksed kõrvale, paljastades lauba teise pilgule.

Camille’i silmad läksid suureks ja huuled paotusid. Tema sõrmed puudutasid kergelt kurgualust, justkui otsiksid sealt olematut pulssi. „Oo,” lausus ta. „Kui õnnelik sa oled, Simon. Kuidas sul on vedanud.”

„See on needus,” vastas poiss. „Needus, mitte õnnistus. Seda te ju ometi teate, eks?”

Naise silmades süttis säde. „Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda.” Kas see on suurem, kui sina suudad kanda, Simon?”

Simon naaldus uuesti toolileenile ja laskis juustel tagasi laubale langeda. „Mina suudan seda kanda.”

„Suudad, aga ei taha.” Naine vedas kinnastatud sõrmega mööda veiniklaasi serva, pilk ikka veel Simonil. „Mida sa kostaksid, kui ütlen, et võin pakkuda võimalust muuta eeliseks see, milles näed oma needust?”

Ütleksin, et hakkad lõpuks jõudma põhjuseni, miks sa mind õigupoolest üldse siia kutsusid. „Kuulan teid.”

„Kui ütlesin, kes olen, tundsid sa mu nime ära,” jätkas Camille. „Raphael on mind sulle maininud, eks?” Naisel oli mingi aktsent, aga nii vaevumärgatav, et Simon ei osanud öelda, kust see pärineb.

„Ta ütles, et olete klanni pealik ja tema täidab juhi kohustusi, kuni teie eemal viibite. On teie asetäitja… nagu asepresident või midagi niisugust.”

„Aa.” Camille hammustas kergelt alahuulde. „Õigupoolest polnud see päris tõsi. Tahan rääkida sulle tõtt, Simon. Tahan teha sulle pakkumise. Aga enne on sul tarvis mulle midagi lubada.”

„Ja mida siis?”

„Et kõik, mis siin täna õhtul meie vahel toimub, jääb saladuseks. Sellest ei tohi mitte keegi teada. Ei sinu väike punapäine sõbranna Clary. Ei kumbki su kallim. Ei ükski Lightwood. Mitte keegi.”

Simon laskis end toolil seljakile. „Ja mis saab siis, kui ma pole nõus seda tõotama?”

„Sellisel juhul võid lahkuda, kui tahad,” vastas naine. „Ainult et siis ei saa sa kunagi teada, mida ma tahtsin sulle rääkida. Ja seda on sul põhjust kahetseda.”

„Ma olen uudishimulik,” ütles Simon. „Aga kas nii uudishimulik, ei oska ma öelda.”

Camille’i silmades välgatav säde reetis üllatust ja lõbusust ning Simonile tundus, et koguni veidi austust. „Asi, millest tahan rääkida, ei puuduta vähimalgi määral neid. See ei mõjuta nende julgeolekut ega heaolu. Tahan hoida seda salajas üksnes selleks, et kaitsta iseennast.”

Simon seiras teda kahtlustavalt. Kas naine mõtleb seda tõsiselt? Vampiirid polnud nagu haldjad, kes ei olnud suutelised valetama. Sellegipoolest ei saanud poiss salata, et teda vaevab uudishimu. „Olgu peale. Ma ei räägi sellest kellelegi senikaua, kui mulle tundub, et miski teie jutus ohustab mu sõpru. Sellisel juhul muutub meie kokkulepe kehtetuks.”

Naise naeratus oli jäine; Simon nägi, et Camille’ile ei meeldi, kui tema sõnades kaheldakse. „Hüva,” lausus vampiiritar. „Nähtavasti ei jää mul midagi muud üle, sest vajan hädasti sinu abi.” Ta kallutas end ettepoole, keerutades saleda käe sõrmede vahel veiniklaasi jalga. „Alles üsna hiljaaegu juhtisin õnnelikult Manhattani klanni. Meil olid Upper East Side’is ilusad ruumid ühes vanas sõjaeelses majas – mitte mingis rotiurkast hotellis, kus Santiago praegu mu rahvast hoiab. Santiago, Raphael, nagu sina teda kutsud, oli mu esimene asetäitja. Mu ustavaim kaaslane – nõnda ma igatahes arvasin. Ühel ööl avastasin, et ta mõrvab inimesi: ajab nad tollesse hispaanlaste Harlemis asuvasse vanasse hotelli ja lõbustab end sellega, et joob nende verd. Luud viskab väljas olevasse prügikonteinerisse. Püha Seadust rikkudes seadis ta end rumalalt ohtu.” Camille rüüpas sõõmu veini. „Kui temalt selle kohta aru pärisin, sain teada, et ta oli teistele klanni liikmetele rääkinud, nagu oleksin mina mõrtsukas ja seaduserikkuja. See oli lõks. Tal oli plaanis mind tappa ja võim enda kätte haarata. Põgenesin, ainsateks kaitsjateks kaasas üksnes Walker ja Archer.”

„Kogu selle aja on ta siis teinud näo, et täidab pealikukohuseid ainult nii kaua, kuni teie tagasi pöördute?”

Camille tegi grimassi. „Santiago on osav valetaja. Pole kahtlustki, et ta ootab minu tagasipöördumist: siis saab ta mu mõrvata ja tõemeeli klanni etteotsa kerkida.”

Simon ei teadnud, mida Camille temalt tahab. Ta polnud harjunud, et täiskasvanud naised vaatavad talle suuril pisaraid täis silmil otsa või jutustavad oma elulugu.

„Tunnen teile kaasa,” lausus ta lõpuks.

Camille kehitas õlgu; selle liigutuse väljendusrikkus tekitas Simonis mõtte, kas pole naise aktsent äkki prantsuspärane. „Need on vanad lood,” sõnas vampiiritar. „Varjasin end kogu selle aja Londonis, otsides liitlasi, oodates oma aega. Siis kuulsin sinust.” Ta tõstis käe. „Ma ei saa sulle öelda, kuidas. Olen tõotanud vaikida. Aga hetkel, kui sellest teada sain, mõistsin, et just sina oledki see, keda olen oodanud.”

„Kas tõesti? Olen või?”

Naine kummardus Simoni poole ja puudutas tema kätt. „Raphael kardab sind, Simon, ja õigusega. Sa kuulud temasuguste hulka, oled vampiir, aga sind ei ole võimalik haavata ega tappa, tõmbamata enda pea peale Jumala viha.”

Mõnda aega valitses vaikus. Simon kuulis pea kohal rippuvate jõululambikeste tasast elektrilist surinat, hoovi keskel oleva kivist purskkaevu vee pladinat ning linnaliikluse uminat ja rüma. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne. „Te suutsite seda öelda.”

„Kuidas palun, Simon?”

„Selle sõna. Tema viha…” Õige sõna jäi talle nagu alati kurku kinni ja kõrvetas, suutmata tõusta huulile.

„Jah. Jumal.” Naine tõmbas käe tagasi, aga tema silmad olid soojad. „Meietaolistel on ohtralt saladusi, palju asju, mida võin sulle õpetada ja näidata. Saabub aeg, kui mõistad, et sa ei ole neetud.”

„Madam…”

„Camille. Kutsu mind Camille’iks.”

„Ma ei saa ikka veel aru, mida te minust soovite.”

„Kas tõesti?” Camille raputas pead, nii et läikivad juuksed lehvisid ümber näo. „Tahan, et liituksid minuga, Simon. Astume ühiselt Santiagole vastu. Me marsime üheskoos sellesse rottidest kubisevasse hotelli ning kui tema poolehoidjad näevad, et oled minuga, hülgavad nad ta ja tulevad minu poole üle. Arvan, et nad on mulle endiselt ustavad, kuid kardavad Santiagot. Meid koos nähes saavad nad hirmust võitu ja ühinevad meiega. Inimene ei saa Jumala vastu.”

„Ma ei tea,” lausus Simon. „Piiblis seisab, et Jaakob võitles ingliga ja võitis.”

Camille silmitses teda, kulm kergitatud.

Simon kehitas õlgu. „Juutidele õpetatakse seda koolis.”

„„Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel1, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!” Näed nüüd, sa pole siin ainus, kes pühakirja tunneb.” Pinge oli naise pilgust kadunud ning ta naeratas. „Võib-olla ei anna sa sellest endale aru, Valguses Kõndija, aga senikaua kui kannad seda märki, oled taeva karistav käsi. Mitte keegi ei suuda sulle vastu seista. Igatahes mitte ükski vampiir.”

„Kas te kardate mind?” küsis Simon.

Peaaegu kohe kahetses poiss oma küsimust. Naise rohelised silmad muutusid tumedaks nagu äikesepilved. „Mina peaksin sind kartma?” Siis kogus ta ennast, tema nägu muutus tüüneks ja ilme rahulikuks. „Muidugi mitte,” vastas ta. „Sa oled tark mees. Olen kindel, et pead mu ettepanekut arukaks ja ühined minuga.”

„Aga milles teie ettepanek õieti seisneb? Tahan öelda, et Raphaelile väljakutse esitamiseni on asi mulle selge, aga mis saab edasi? Tõtt-öelda ei vihka ma Raphaeli ega taha temast asja ees, teist taga lahti saada. Ta ei sega ennast minu asjadesse. Midagi enamat ma ei soovigi.”

Camille põimis käed rinnal vaheliti. Tema vasaku käe keskmises sõrmes oli kinda peal sinise kiviga hõbesõrmus. „Sa ainult arvad, et see ongi kõik, mida soovid, Simon. Arvad, et Raphael osutab sulle teene, hoidudes sekkumast sinu asjadesse, nagu sa ütlesid. Tegelikult on ta määranud su pagendusse. Praegu mõtled küll, et sul pole teisi endasuguseid tarvis. Oled rahul nende sõpradega, kes sul on – inimeste ja varjuküttidega. Oled rahul sellega, et sul õnnestub peita verepudeleid tuppa ja varjata ema eest oma tõelist olemust.”

„Mismoodi te…”

Camille ei teinud temast väljagi, vaid jätkas: „Aga mis saab kümne aasta pärast, kui peaksid olema kahekümne kaheksane? Kahekümne aasta pärast? Kolmekümne aasta pärast? Kas teised sinu arvates ei märka, et samal ajal kui nemad muutuvad, jääd sina endiseks?”

Simon ei vastanud. Ta ei tahtnud tunnistada, et pole nii kaugele ette mõelnud. Et ta ei soovigi nii kaugele ette mõelda.

„Raphael on kinnitanud sulle, et pead nägema teistes vampiirides vaenlasi. Aga see ei pruugi ilmtingimata nõnda olla. Igavik on liiga pikk aeg, et veeta see üksinda, teiste endataolisteta. Teisteta, kes mõistavad sind. Sa seltsid küll varjuküttidega, aga ei saa kunagi kuuluda päriselt nende sekka. Oled alati teistsugune, võõras. Meie hulgas oleksid oma.” Naine kummardus poisi poole ning sõrmus säratas valgelt, pimestades korraks Simoni silmi. „Meil on talletatud tuhandete aastate tarkusi, mida saaksime sinuga jagada, Simon. Võiksid õppida, mismoodi hoida oma saladust; kuidas süüa ja juua; kuidas lausuda Jumala nime. Raphael on neid teadmisi sinu eest julmalt varjanud, pannud su koguni uskuma, nagu poleks neid olemaski. On küll. Ma võin sind aidata.”

„Aga ainult siis, kui mina olen enne aidanud teid,” sõnas Simon.

Camille naeratas, tema hambad olid valged ja teravad. „Me aitame vastastikku teineteist.”

Simon nõjatus vastu seljatuge. Rauast tool oli kõva ja ebamugav ning korraga tundis ta väsimust. Langetanud pilgu kätele, nägi ta, et veresooned on tumedaks tõmbunud ja hargnevad ämblikuvõrguna käeseljal. Tal oli vaja verd. Tal oli vaja rääkida Claryga. Tal oli vaja aega, et järele mõelda.

„Ma šokeerisin sind,” ütles Camille. „Tean. Seda on ühekorraga raske hoomata. Hea meelega annaksin sulle nii palju aega, kui vajad, et jõuda selgusele kogu olukorras ja minus. Aga meil ei ole eriti palju aega, Simon. Senikaua kui viibin selles linnas, varitseb mind Raphaeli ja tema jõugu poolt hädaoht.”

„Jõugu?” Kõige kiuste muigas Simon kergelt.

Camille näis seda imeks panevat. „Mis on?”

„Noh lihtsalt… „Jõuk”. See kõlab, nagu oleks tegu mingite pahalaste või kurjuse käsilastega.” Naine vaatas talle mõttelageda pilguga otsa. Simon ohkas. „Palun vabandust. Sa pole arvatavasti nii palju halbu filme vaadanud kui mina.”

Camille kibrutas pisut kulmu, tema laubale tekkis väga peenike püstkorts. „Mulle räägiti, et oled natuke iseäralik. Võib-olla on asi selles, et ma ei tea just eriti paljusid sinu põlvkonna vampiire. Aga tunnen, et mulle tuleb kasuks viibida koos kellegagi, kes on nii… noor.”

„Värske veri,” lausus Simon.

See pani Camille’i lõpuks muigama. „Kas oled siis valmis? Valmis võtma mu ettepaneku vastu? Töötama minu heaks?”

Simon tõstis pilgu ja vaatas taevasse. Valgete lambikeste read jätsid tähed varju. „Kuulge,” lausus ta. „Ma hindan teie ettepanekut. Tõesõna.” Kurat, mõtles ta. Pidi ju ometi olema mingi võimalus öelda naisele ära, jätmata endast seejuures muljet nagu noorukist, kes lükkab tagasi neiu lõpuõhtukutse. Olen sinu ettepanekust tõesti, tõesti väga meelitatud, aga… Camille rääkis nagu Raphaelgi alati jäigalt ja pidulikult otsekui mõni muinasjututegelane. Võib-olla peaks Simon proovima neid matkida. Ta lausus: „Vajan otsuse langetamiseks veidi aega. Olen kindel, et mõistate mind.”

Vampiiritar naeratas vaevumärgatavalt, nii et paljastusid üksnes kihvade tipud. „Viis päeva,” vastas ta. „Mitte kauem.” Camille sirutas poisi poole kinnastatud käe. Tema pihus sätendas miski. See oli tilluke klaaspudel, mis võinuks sisaldada lõhnaõli näidist, ainult et paistis olevat täidetud mingi pruunika pulbriga. „Hauamuld,” selgitas naine. „Löö see puruks, siis tean, et kutsud mind. Kui ma pole viie päeva jooksul kutset saanud, saadan Walkeri vastuse järele.”

Simon võttis pudelikese ja libistas tasku. „Ja kui vastus on ei?”

„Siis olen pettunud. Aga me lahkume sõpradena.” Camille lükkas veinipokaali eemale. „Head aega, Simon.”

Simon tõusis. Kui ta tooli nihutas, kriipis see metalse kriginaga maad ning heli oli väga vali. Poiss tundis, et peaks veel midagi ütlema, aga mida, sellest polnud tal aimugi. Vähemalt esialgu paistis, nagu ei vajataks teda siin enam. Simon otsustas, et käitub pigem nagu tänapäeva veidralt, halbade kommetega vampiirilt oodatakse, kui laseb end uuesti vestlusesse kiskuda. Ta lahkus sõnagi lausumata.

Läbi restorani tagasi minnes möödus Simon Walkerist ja Archerist, kes seisid suure puidust baarileti ääres, õlad pikkade hallide mantlite all längus. Möödudes tundis poiss endal subjugaatide ainitisi puurivaid pilke ja liputas nende poole sõrmi – see žest pidi olema midagi sõbraliku lehvituse ja jumalagajätu vahepealset. Archer paljastas hambad, lamedad inimhambad, ja marssis Simonist mööda aia poole, Walker tema kannul. Poiss jälgis, kuidas nad teisel pool lauda Camille’i vastas koha sisse võtsid; naine ei tõstnud pilkugi, kui nad istusid, aga ühtäkki kustusid siseõue valgustanud valged lambikesed – mitte ükshaaval, vaid kõik korraga – ning Simon leidis end jahmunult silmitsevat pimedusse mattunud nelinurka, just nagu oleks keegi tähed välja lülitanud. Selleks ajaks kui juhtunut märganud ettekandjad tõttasid välja viga parandama ning aed täitus uuesti kahvatu valgusega, olid Camille ja tema inimsubjugaadid kadunud.

Simon keeras maja välisukse lukust lahti – see oli üks paljudest täpselt ühesugustest tellisfassaadiga ridaelamutest, mis siinses Brooklyni kvartalis tänavaid ääristasid – ning lükkas selle teraselt kuulatades paokile.

Ta oli öelnud emale, et läheb Ericu ja teiste poistega bändiproovi, sest laupäeval on neil esinemine. Kunagi oleks ema võtnud tema sõnu tõe pähe ja sellega oleks asi piirdunudki; Elaine Lewis oli alati olnud vabameelne lapsevanem, kes ei seadnud Simonile ja tema õele erilisi piiranguid ega nõudnud, et nad koolipäevadel varakult kodus oleksid. Simon oli harjunud Claryga poole ööni väljas viibima, ukse oma võtmega lahti tegema ja kell kaks hommikul voodisse vajuma, ilma et ema sellest suurt numbrit oleks teinud.

Nüüd olid asjalood muutunud. Simon oli viibinud peaaegu kaks nädalat Idrises, varjuküttide kodumaal. Ta oli kadunud kodust, ilma et oleks jõudnud selle kohta enne välja pakkuda mingit vabandust või selgitust. Sorts Magnus Bane oli küll sekkunud ja teinud Simoni emale mäluloitsu, seepärast ei mäletanud too enam, et Simon üldse ära oli olnud. Igatahes polnud tal sellest mingit teadlikku mälestust. Tema käitumine oli paraku teistsugune kui varem. Nüüd oli ema muutunud kahtlustavaks, ta jälgis poega pidevalt, hoidis tal silma peal, nõudis, et ta tuleks kindlal kellaajal koju. Kui Simon viimati Maiaga kohtamas käis, oli ta naastes leidnud Elaine’i esikus toolil istumas, pilk uksel, käed rinnal vaheliti, nägu nii vihane, nagu hakkaks ta iga hetk plahvatama.

Tol ööl oli Simon kuulnud ema hingamist juba enne, kui teda nägi. Nüüd kuulis ta üksnes seda, et elutoas mängib vaikselt televiisor. Küllap oli ema vaadanud poega oodates ühte noist lõpututest haiglasarjadest, mida ta nii väga armastas. Simon lükkas ukse enda järel kinni ja toetus seljaga selle vastu, kogudes jõudu valetamiseks.

Raske oli seletada juba sedagi, miks ta koos perega ei söö. Õnneks läks ema vara tööle ja naasis hilja ning Rebecca käis New Jerseys kolledžis, ilmus koju üksnes harva, et pesu pesta, ega olnud iial nii palju kohalgi, et märgata midagi veidrat. Selleks ajaks kui Simon hommikul ärkas, oli ema enamasti läinud, jättes hoole ja armastusega valmistatud hommiku- ja lõunaeine talle köögilauale. Kooli minnes poetas poiss toidu teel kuhugi prügikasti. Õhtusöögiga olid lood keerulisemad. Neil õhtutel, kui ema kodus viibis, tuli Simonil sonkida taldrikul ning teha nägu, nagu poleks tal isu, või küsida, kas ta tohib võtta toidu kaasa oma tuppa, et süüa ja samal ajal õppida. Korra või paar oli ta ema meeleheaks söögi väevõimuga alla kugistanud, et siis hiljem tundide kaupa vannitoas higistada ja oksendada, kuni oli kõik viimseni kehast välja saanud.

Simonil oli piinavalt raske emale valetada. Tal oli seni ikka olnud pisut kahju Claryst: tüdrukul olid üpris keerulised suhted Jocelyniga, kes hoidis tütrel alati väga rangelt silma peal. Nüüd olid nende rollid vahetunud. Pärast Valentine’i surma oli Jocelyn haaret nii palju lõdvendanud, et teda võis pidada peaaegu normaalseks lapsevanemaks. Simoniga seevastu oli nõnda, et kodus ringi liikudes tundis ta endal pidevalt ema rasket, otsekui süüdistavat pilku.

Ajanud selja sirgu, laskis Simon õlakotil potsatades põrandale kukkuda ning seadis sammud elutoa poole, et peapesu vastu võtta. Televiisor mängis, sealt tulid uudised. Kohalik reporter edastas üldist huvi pakkuva loo ühe kesklinnas asuva haigla tagant leitud hüljatud beebist. Simon oli üllatunud: ema vihkas uudiseid. Tema arvates mõjusid need masendavalt. Ta heitis pilgu diivani poole ja üllatus haihtus. Ema magas, sealsamas kõrval laual lebasid tema prillid, põrandal oli pooltühi klaas. Selle lõhn lõi Simonile juba eemalt ninna – arvatavasti viski. Ta tundis südames torget. Elaine ei joonud peaaegu kunagi.

Poiss läks ema magamistuppa ja tuli tagasi, kaasas heegeldatud tekk. Mamps magas edasi, hingates aeglaselt ja ühtlaselt. Elaine Lewis oli väike linnutaoliselt habras naine; tema mustades pea ümber käharduvates juustes oli halle salke, aga ta keeldus neid värvimast. Päeval töötas ema ühes keskkonnakaitsega tegelevas mittetulundusühingus ning enamikul tema rõivastel olid loomamotiivid. Praegugi kandis ta batikatehnikas värvitud kleiti, millel oli kujutatud delfiine ja laineid, ning ehisnõela, vaigu sisse kastetud kala, mis kunagi oli olnud elus. Lakiga kaetud silm näis Simonit süüdistavalt piidlevat, kui poiss tekiservad emale ümber õlgade sättis.

Elaine liigutas end rahutult ja pööras pea teisele poole. „Simon,” sosistas ta. „Simon, kus sa oled?”

Rabatult laskis poiss tekist lahti ja ajas end sirgu. Võib-olla pidanuks ta ema äratama ning andma teada, et temaga on kõik korras. Aga siis oleks Simonil tulnud kuulata küsimusi, millele ta ei tahtnud vastata, ning näha Elaine’i näol tuttavat solvunud ilmet, mida ta ei sallinud. Ta pöördus ja läks oma magamistuppa.

Simon oli visanud end voodikattele pikali, haaranud öökapilt telefoni ja hakanud endalegi aru andmata valima Clary numbrit. Vaikides kuulas poiss mõnda aega pidevat tooni. Camille’ist ei saanud tüdrukule rääkida – ta oli lubanud, et hoiab vampiiritari ettepaneku saladuses, ning ehkki Simon teadis, et ei võlgne Camille’ile midagi, olid viimased kuud õpetanud talle vähemalt ühte: üleloomulikele olenditele antud lubadustest ei olnud mõistlik taganeda. Aga sellegipoolest tahtis Simon kuulda Clary häält nagu ikka, kui tal oli olnud sant päev. Noh, ta võis ju alati kurta oma keerulist armuelu – see paistis tüdrukule kangesti nalja tegevat. Veeretades end teisele küljele, tõmbas Simon padja üle pea ja valis tüdruku numbri.