Читать книгу Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat - Cassandra Clare - Страница 4

„Noh, kas sul ja Isabelle’il oli lõbus õhtu?” Mobiiltelefoni kõrva ääres hoides turnis Clary ettevaatlikult pika laetala ühest otsast teiseni. Talad paiknesid kahekümne jala kõrgusel Instituudi pööningu sarikate all, kus asus võimla. Mööda neid käies tuli tal treenida tasakaalutunnetust. Clary vihkas talasid. Ta kartis kõrgust ja see tegi asja eriti hulluks, mis siis, et vöö külge kinnitatud elastne nöör pidi takistama teda kukkumise korral põrandale prantsatamast. „Kas oled Maiale temast juba rääkinud?”

Simon tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mis Clary teada pidi tähendama eitust. Tüdruk kuulis kõne taustal muusikat ning kujutles Simonit voodil lebavat, stereo vaikselt mängimas, ja temaga vestlevat. Poisi hääl oli väsinud, nii surmani väsinud, et Clary teadis: muretu toon ei tähenda, nagu oleks Simon rõõmus. Vestluse algul oli tüdruk mitu korda küsinud, kas tal on kõik ikka hästi, aga poiss oli öelnud, et muretseda pole põhjust.

Clary mühatas pahaselt. „Sa mängid tulega, Simon. Loodetavasti annad sellest endale ikka aru.”

„Ma ei tea. Kuule, kas sa tõesti arvad, et sellest tasub teha nii suurt numbrit?” Simoni hääl oli nõutu. „Ma pole andnud ei Isabelle’ile ega Maiale mingeid lubadusi, nagu käiksin emma või kummaga tõsiselt.”

„Las ma räägin sulle natuke tüdrukutest.” Clary istus talale ja laskis jalad rippu. Pööningu poolkuukujulised aknad olid avatud ning neist tungis sisse karget ööõhku, mis jahutas tema higist nahka. Tüdruk oli alati arvanud, et varjukütid treenivad raskes nahataolisest materjalist lahinguvarustuses, aga selgus, et selle tõmbavad nad ülle alles treeningute hilisemas järgus, mis hõlmab relvade kasutamist. Praegu, tehes harjutusi, mis pidid suurendama tema painduvust, kiirust ja tasakaalutunnetust, kandis tüdruk varrukateta särki ja umbes samasuguseid nööriga vöökohalt kokkutõmmatavaid pükse, nagu võis näha haiglates arstidel. „Isegi siis, kui sa pole sidunud end ühe kindla tüdrukuga, saab too kindlasti pahaseks, kuuldes, et käid tema selja taga ka teisega, keda ta pealegi tunneb. Niisugune on tüdrukutega kohtamas käimise reegel.”

„Huvitav, kust peaksin mina seda reeglit teadma?”

„Seda reeglit teavad kõik.”

„Ma mõtlesin, et sina oled ikka minu poolt.”

„Ma olengi sinu poolt.”

„Miks sa siis mulle sugugi kaasa ei tunne?”

Clary tõstis telefoni teise kõrva äärde ja vaatas all valitsevasse hämarusse. Kuhu see Jace ometi jääb? Noormees oli läinud veel üht nööri tooma ja lubanud olla viie minuti pärast tagasi. Kui Jace näeks teda siin üleval telefoniga rääkimas, teeks ta Claryle arvatavasti korraliku peapesu. Noormees juhendas Clary treeninguid harva – kuni Hodge’ile polnud veel leitud asendajat, tegeles sellega enamasti Maryse, Kadir või mõni teine New Yorgi Konklaavi liige, kellele see oli ülesandeks tehtud –, aga kord juba asja käsile võtnud, ei teinud Jace iial mingeid järeleandmisi. „Sellepärast,” vastas Clary, „et sinu probleemid pole tõelised. Sa käid korraga kahe ilusa tüdrukuga. Mõtle ise. Niisuguste probleemidega maadlevad… rokitähed.”

„Ühesugused probleemid ongi tõenäoliselt ainus, mille poolest võin end tõelise rokitähega võrdväärsena tunda.”

„Keegi ei käskinud sul panna oma bändile nimeks Rõve Hallitus, mu sõber.”

„Meil on juba ammu uus nimi, Millenniumi Lõuend,” õiendas Simon.

„Kuule, peaasi et sa enne pulma otsusele jõuad. Kui nad mõlemad loodavad sinuga sinna minna ja saavad alles laulatusel teada, et oled käinud mõlemaga, löövad nad su maha.” Ta tõusis püsti. „Siis on mu ema pulm rikutud ja tema lööb su maha. Nõnda oled surnud juba kahte surma. Puht tehniliselt koguni kolme…”

„Ma pole kummalegi mõista andnud, et kavatsen pulmas just tema kaaslane olla!” Simoni häälest kostis paanika.

„Tõsi küll. Aga tüdrukud eeldavad seda. Sellepärast me üldse poisiga käima hakkamegi. Et oleks keegi, kes viiks meid kõikvõimalikele igavatele üritustele.” Clary kõndis tala otsani ja vaatas alla hämarusse, mida nõiavalgus asjatult hajutada püüdis. Põrandal paistis ähmaselt vana, kriidiga joonistatud treenimisring, mis nägi välja nagu märklaud. „Igatahes pean mina nüüd laetalalt alla hüppama – võib-olla vastu kohutavale surmale. Räägime homme edasi.”

„Kell kaks on mul bändiproov, ära unusta. Seal näeme.”

„Näeme.” Clary lõpetas kõne ja torkas telefoni rinnahoidja vahele. Treeningurõivastel ei olnud taskuid ja mis muud siis tüdrukul üle jäi?

„Noh, kavatsed kogu ööks sinna jääda või?” Jace oli astunud märklaua keskele ja vaatas üles tema poole. Noormees ei kandnud treeninguülikonda nagu Clary, vaid lahinguvarustust, ning tema heledad juuksed moodustasid tumedate rõivastega rabava kontrasti. Nüüd kui suvi oli läbi, olid need küll pisut tumedamaks muutunud, pigem tumekuldsed kui blondid, ning nõnda sobis Jace’ile isegi paremini, mõtles Clary. Tõdemusest, et ta oli tundnud noormeest juba piisavalt kaua, märkamaks tolle väikesi muutusi, läbistas teda jahmatavalt tugev õnnetunne.

„Arvasin, et tuled siia üles,” hõikas ta. „Kas plaanid on muutunud?”

„Pikk jutt.” Jace ajas naerdes pea kuklasse. „Mis siis? Kas tahad saltosid harjutada?”

Clary ohkas. Saltode harjutamine tähendas seda, et tal tuli hüpata talalt tühjusesse, tõugata end elastse nööri otsas rippudes seintest eemale, teha kukerpalle, õppida pööreldes hoope jagama ja põiklema, kartmata saada kõval põrandal sinikaid ja marrastusi. Clary oli jälginud, kuidas Jace seda tegi – tollel õnnestus läbi õhu sööstes ja balletitantsija graatsilisusega ringiratast tiireldes välja näha lausa ingellik. Tema seevastu tõmbus põrandat lähenemas nähes kägarasse nagu kartulimardikas ning puht teoreetilisest teadmisest, et tegelikult ta vastu maad ei prantsata, ei paistnud seejuures olevat vähimatki kasu.

Claryl oli juba hakanud tekkima hirm, et treeningutega on jäädud hiljaks ning õiget või enam-vähem talutavatki varjukütti ei saa temast iial – olgu ta pealegi selleks sündinud. Või siis et anded, mis talle ja Jace’ile sünnipäraselt kaasa anti, olid nende vahel jaotatud ebaühtlaselt: noormees oli saanud kogu füüsilise nõtkuse ja temale, Claryle, polnud jagunud suurt midagi.

„Lase käia, Clary,” õhutas Jace. „Hüppa.” Tüdruk sulges silmad ja hüppas. Hetke vältel tundis ta end rippuvat vabana kaalutult õhus. Siis astus jõusse gravitatsioon ja ta tuhises põranda poole. Vaistlikult tõmbas Clary käed ja jalad keha ligi ning pigistas silmad kõvasti kinni. Köis tõmbus pingule ja ta paiskus uuesti õhku, et hakata seejärel taas langema. Kui kiirus vähenes, avas tüdruk silmad ning nägi, et ripub umbes viie jala kõrgusel Jace’i kohal. Poisi nägu oli naerul.

„Ilus,” lausus Jace. „Graatsiline nagu hõljuv lumehelbeke.”

„Kas ma karjusin?” küsis Clary uudishimulikult. „Siis kui alla kukkusin?”

Jace noogutas. „Hea, et kedagi kodus ei ole, vastasel korral oleksid nad arvanud, et kipun sulle kõri kallale.”

„Või veel. Sa ei saa mind kättegi.” Clary vibutas jalga ja hakkas õhus tasakesi tiirlema.

Jace’i silmades süttis säde. „Kas veame kihla?”

See ilme oli Claryle tuttav. „Ei,” vastas ta kiiresti. „Mida sa ka iganes ei kavatseks…”

Aga noormees oli juba tegutsenud. Jace’i kõige kiiremad liigutused olid alati silmale peaaegu tabamatud. Clary nägi tema kätt vööle tõusvat ning kohe vihises miski läbi õhu. Kostis materjali rebenemist – teda kinnihoidev nöör katkes. Tüdruk tundis end köidikust pääsenuna vabalt langemas ega jõudnud üllatusest isegi karjatada, kui oli juba Jace’i käte vahel. Kukkumise hoog lõi poisi vankuma; koos prantsatasid nad põrandale laotatud mattidele, Jace all, Clary peal. Naerdes vaatas noormees alt üles tüdrukule näkku.

„Näed,” lausus Jace, „hakkab juba minema. Seekord ei karjunud sa üldse.”

„Ei saanud mahti.” Claryl oli hing kinni ning sugugi mitte üksnes kukkumisest. Tõsiasi, et ta lamab Jace’i peal ja tunneb enda vastas tema ihu, pani tüdrukul käed värisema ja südame kloppima. Neiu oli arvanud, et tema keha – nende mõlema keha – ei reageeri enam teisele nii tugevasti, kui nad omavahel tuttavamaks saavad, aga see polnud nõnda. Pigem oli nende sagedasem koosviibimine teinud asja hoopis hullemaks või siis ehk paremaks, mõtiskles Clary – olenevalt sellest, mis nurga alt läheneda.

Jace vaatas teda oma tumekuldsete silmadega ning tüdruk arutles endamisi, kas polnud need muutunud veel säravamaks, pärast seda kui noormees oli kohtunud Idrises Lyni järve ääres ingel Razieliga. Tal ei olnud seda kelleltki küsida. Ehkki üldiselt polnud saladus, et Valentine oli Ingli välja kutsunud ning too oli parandanud haavad, mis Valentine Jace’ile oli löönud, ei teadnud keegi peale Clary ja Jace’i, et Valentine polnud kasupoega üksnes haavanud. Ta oli löönud esilemanamise tseremoonia ajal mõõga Jace’ile südamesse, oli torganud noormehe läbi ja hoidnud teda käte vahel, kuni ta suri. Clary palvel oli Raziel noormehe surnuist tagasi toonud. Seda kõikevaldavat kogemust ei suutnud Clary unustada ja arvas, et ka Jace’il on see alati meeles. Nad olid leppinud kokku hoida ainult enda teada, et noormees oli, ehkki lühikest aega, olnud päriselt surnud. See oli nende saladus.

Poiss tõstis käe ja lükkas Claryl juuksed silmilt. „Ma tegin nalja,” ütles ta. „Sul ei lähe sugugi pahasti. Sinust saab asja. Oleksid sa näinud, kuidas käisid Aleci esimesed saltod. Ta lõi vist endale isegi korra jalaga vastu pead.”

„No muidugi,” vastas Clary. „Alec oli siis arvatavasti üheteistkümneaastane.” Tüdruk uudistas Jace’i. „Sina oled vist alati olnud niisugustes asjades jube osav.”

„Ma juba sündisin jube osavana.” Noormees paitas sõrmeotstega Clary põske ning sellest kergest puudutusest piisas, et neiut läbistaks värin. Ta ei lausunud sõnagi; poiss oli mõelnud seda naljana, aga öeldu oli mõnes mõttes tõsi. Jace oli sündinud selleks, kes ta on. „Kui kauaks sa täna õhtul saad jääda?”

Clary naeratas põgusalt. „Kas trenn on läbi?”

„Tahaksin loota, et õhtu kohustusliku osaga oleme küll ühele poole jõudnud. On jäänud siiski veel mõni element, mida tahaksin harjutada…” Noormees sirutas käe, et tõmmata tüdruk enda ligi, aga sel hetkel avanes uks ja sisse kõndis Isabelle, saabaste kõrged kontsad siledaks poleeritud laudpõrandal klõbisemas.

Nähes Jace’i ja Claryt põrandal lamamas, kergitas neiu kulme. „Miilustate, jah? Kas siin ei pidanud käima hoopis trenn?”

„Kes sul käskis koputamata sisse marssida, Iz?” Jace ei liigutanudki ennast, pööras ainult pea Isabelle’i poole ning tema ilmes segunesid pahameel ja kiindumus. Clary seevastu ajas ennast kibekähku jalule ja silus kortsunud rõivaid.

„See on võimla. Avalik koht.” Isabelle hakkas sikutama käest ühte erepunast sametkinnast. „Ostsin need just praegu Trash and Vaudeville’ist. Odavmüügilt. Kas pole nunnud? Tahaksid äkki endale ka selliseid?” Ta lehvitas nende poole sõrmi.

„Ma ei tea,” vastas Jace. „Tundub, et need ei passi minu lahinguvarustusega eriti hästi kokku.”

Isabelle tegi talle grimassi. „Kas oled kuulnud, et Brooklynist leiti tapetud varjukütt? Surnukeha oli nii moonutatud, et pole veel teada, kes ta on. Arvan, et sinna mamps siis läkski.”

„Jah,” vastas Jace ja ajas end istukile. „Klaavi koosolekule. Sain temaga uksel kokku, kui ta minemas oli.”

„Mulle sa sellest ei rääkinud,” lausus Clary. „Kas sellepärast sul nööri toomisega nii kaua aega läkski?”

Jace noogutas. „Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada.”

„Tegelikult tahtis ta öelda,” sekkus Isabelle, „et ei soovinud rikkuda sinu romantilist meeleolu.” Neiu hammustas huulde. „Loodame, et see ei ole keegi meie tuttavatest.”

„Ma ei usu, et ta saaks kuuluda meie tutvusringkonda. Surnukeha leiti mahajäetud vabrikust, kus see oli vedelnud juba mitu päeva. Oleksime ju märganud, kui mõni tuttav oleks puudu olnud.” Jace lükkas juuksed kõrva taha. Pilku, millega ta Isabelle’i silmitses, oli Clary arvates sugenenud veidi pahurust, nagu paneks noormees pahaks, et neiu selle teema jutuks oli võtnud. Clary meelest oleks Jace võinud rääkida juhtunust talle varem, tühja sellest rikutud meeleolust. Varjukütid, nüüd siis järelikult ka tema, pidid puutuma nii sageli kokku surmaga, et selles polnud neile midagi ebatavalist. Kõik Lightwoodid leinasid ju ikka veel, ehkki igaüks omamoodi, pere noorimat poega Maxi, kes oli hukkunud ainuüksi sellepärast, et juhtus olema valel ajal vales kohas. See tundus veider. Jace oli nurisemata leppinud Clary otsusega jätta keskkool pooleli ning võtta käsile treeningud, ent ei tahtnud sealjuures ometi rääkida temaga varjuküttide elu ohtlikumast poolest.

„Lähen panen ennast riidesse,” teatas tüdruk ning seadis sammud võimla juures oleva väikese riietusruumi ukse poole. Tuba oli väga lihtne: heledast puidust seinad, peegel, dušš ja nagid, kuhu sai riputada riided. Ukse kõrval seisval puitpingil lebasid korralikult virnas käterätid. Käinud kiiresti duši all, pani Clary selga tänavarõivad – sukkpüksid, saapad, teksaseeliku ja uue roosa kampsuni. Ennast peeglis silmitsedes märkas tüdruk, et sukkpükstesse on tekkinud väike auk ja punased lokkis juuksed on sassis. Tal ei õnnestunud kunagi välja näha nii laitmatult korralik kui Isabelle, aga Jace’ile ei paistnud see korda minevat.

Kui ta võimlasse tagasi läks, olid Isabelle ja Jace surnud varjuküttide teema sinnapaika jätnud ning võtnud käsile uue, mis tundus Jace’ile ilmselt veel kohutavam – Isabelle’i ja Simoni kohtingu. „Ära ütle, et ta viis su päris restorani.” Jace oli end põrandalt üles ajanud ning pani kokku matte ja treeninguvahendeid, samal ajal kui Isabelle mängis seina najale toetudes uute kinnastega. „Oleksin arvanud, et ta sunnib sind kohtingu tähe all oma nohikutest sõpradega arvutis sõjamänge mängima.”

„Mina,” lausus Clary rõhukalt, „kuulun ka Simoni nohikutest sõprade hulka, nii et tänan väga.”

Jace vaatas naerdes tema poole.

„Õigupoolest polnud see päris restoran. Pigem ehk söökla. Ta tahtis, et prooviksin mingit roosat suppi, mida seal pakuti,” lausus Isabelle mõtlikult. „See oli temast väga nunnu.”

Claryt valdas otsekohe süütunne, et ta polnud rääkinud Isabelle’ile – ega Jace’ilegi – Maiast. „Ta ütles, et teil oli lõbus.”

Isabelle vaatas vilksamisi tema poole. Neiu näol oli iseäralik ilme, nagu varjaks ta midagi, aga enne kui Clary jõudis hakata järele mõtlema, mida sellest arvata, oli ilme kadunud ning ta polnud päris kindel, kas ei olnud seda endale üksnes ette kujutanud. „Sa siis rääkisid temaga?”

„Jah, Simon helistas paar minutit tagasi. Lihtsalt et endast märku anda.” Clary kehitas õlgu.

„Või nõnda,” lausus Isabelle, hääl korraga asjalik ja jahe. „Nojah, nagu ma ütlesin, on Simon väga nunnu. Võib-olla natuke liigagi nunnu. See võib igavaks muutuda.” Ta toppis kindad tasku. „Nojah, aga ega meil olegi midagi püsivat. Mõnda aega on temaga igatahes lahe.”