Читать книгу Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat - Cassandra Clare - Страница 4

„Oh jaa. See näeb tõepoolest välja just niisugune, nagu ma ette kujutasin.” Tessa pöördus naeratades oma kõrval seisva poisi poole. Noormees oli just aidanud tal astuda üle lombi ja tema käsi toetas küünarnukist veidi kõrgemal ikka veel viisakalt tüdruku käsivart.

James Carstairs naeratas talle vastu, elegantne oma tumedas ülikonnas, hõbedased juuksed tuules lehvimas. Tema teine käsi puhkas nefriitkäepidemega kepil ja kui nende ümber sagivast rahvasummast keegi juhtumisi mõtleski, miks peaks nii noor inimene kõndima kepiga, või pidas tema juuste värvi ja näojooni ebatavaliseks, siis uudistama ei jäänud igatahes keegi.

„Jumal tänatud,” ütles Jem. „Hakkasin juba kartma, et kõik, millega Londonis kokku puutud, valmistab sulle pettumuse.”

Pettumuse. Nate oli kord lubanud, et Tessal pole Londonis millestki puudu. Vend oli tõotanud talle uut elu, ilusat kodu, linna, kus on kõrged majad ja uhked pargid. Selle asemel oli tüdruk saabudes leidnud eest midagi muud: siin olid oodanud teda õudus, reetmine ja hädaohud, milletaolisi ta varem poleks suutnud endale ettegi kujutada. Ent ometi…

„Sugugi mitte kõik.” Tessa tõstis pilgu ja vaatas Jemile silma.

„Rõõm kuulda.” Jemi hääl oli tõsine, ta ei öelnud seda naljatamisi. Tüdruk pööras pilgu poisilt ära ja vaatas nende ees kerkivat suursugust ehitist. Westminsteri katedraali uhked gooti stiilis tornid kõrgusid taevasse. Päike nägi kurja vaeva, et pääseda kullaga ääristatud pilvede vahelt välja piiluma, ning kirik kümbles selle vaevalises valguses.

„Siin see siis tõepoolest ongi,” tähendas Tessa, kui Jem tõmbas teda edasi sissepääsu poole. „Tundub nii…”

„Maapealne?”

„Tahtsin öelda, et rahvarohke.” Kirik oli täna avatud turistidele ning nood sebisid asjalikult suurtest ustest sisse ja välja, enamikul käes Baedekeri teatmik. Kui Tessa ja Jem trepist üles läksid, möödus neist rühm Ameerika turiste. Järgnedes kiiruga giidile, kes pidi neile katedraalis ringkäigu korraldama, ajasid keskealised naised omavahel poolihääli juttu ja korraks tekitas nende tuttavlik aktsent tüdrukus koduigatsuse. Siis lasksid Jem ja Tessa end voolust sujuvalt kaasa kanda.

Kirikus lõhnas metalli ja külmade kivide järele. Tessa ajas pea kuklasse ja vaatas täis imestust ringi. Pühakoda oli nii suur, et Instituut näis selle kõrval külakirikukesena.

„Pöörake tähelepanu kolmele löövile,” heietas giid monotoonselt ning hakkas selgitama, et väiksemad löövid paiknevad ida ja lääne suunas. Räägiti vaikselt, ehkki teenistust parasjagu polnud. Jemi kõrval kiriku idaosa poole liikudes märkas Tessa, et tema jalge alla jäävatele kividele on raiutud aastaarvud ja nimed. Ta muidugi teadis, et Westminsteri katedraali on maetud kuulsad kuningad, kuningannad, sõjakangelased ja poeedid, aga polnud osanud oodata, et seisab kord otse nende peal.

Jõudnud katedraali kagunurga juurde, aeglustasid Jem ja Tessa käiku. Nende pea kohal olevast roosaknast voogas sisse veena sillerdavat päevavalgust. „Peame küll kiirustama, et jõuda nõukogu istungile,” lausus Jem, „aga tahtsin ikkagi näidata sulle seda.” Poiss viipas käega enda ümber. „Poeetide nurk.”

Tessa oli mõistagi lugenud kohast, kuhu olid maetud kuulsad inglise kirjanikud. Siin seisis oma katuse all Chauceri hallist kivist mälestusmärk ja tüdruk märkas teisigi tuttavaid nimesid. „Edmund Spenser ja, oi, Samuel Johnson,” ahmis ta õhku. „Ja Coleridge. Ja Robert Burns. Ja Shakespeare…”

„Tegelikult ei ole ta siia maetud,” tõttas Jem ütlema. „See on lihtsalt mälestusmärk. Nagu Miltoni omagi.”

„Nojah, ma tean küll, aga…” Tessa vaatas poisile otsa ja tundis, et punastab. „Ma ei oska seda seletada. Siin nende nimede keskel viibides tekib tunne, nagu oleksid kokku saanud heade sõpradega. Mõistan, et see on rumal, aga…”

„See pole üldse rumal.”

Tüdruk vaatas Jemile naeratades otsa. „Kust sa teadsid, mida ma kõige rohkem näha tahan?”

„Kuidas oleksin ma võinud eksida?” küsis noormees omakorda. „Kui sind parajasti ei ole, näen sind oma vaimusilma ees alati istuvat, raamat käes.” Jem pööras kiiresti pea kõrvale, aga Tessa oli juba näinud tema põsenukkidele kerkinud nõrka puna. Ta on nii kahvatu, et tema puhul ei jää pisimgi õhetus märkamatuks, mõtles tüdruk. Talle tuli üllatusena, et see mõte tekitas temas nii suurt soojust.

Viimase paari nädalaga oli Tessa Jemisse tugevasti kiindunud. Will oli teda sihikindlalt vältinud, Charlotte’il ja Henryl oli kaelast saadik tööd Klaavi ja nõukogu asjadega ning Instituudi juhtimisega – isegi Jessamine paistis olevat endassetõmbunud. Jem seevastu oli alati Tessa päralt. Poiss näis olevat võtnud tõsiselt nõuks näidata talle Londonit. Nad olid juba käinud sellistes kohtades nagu Hyde Park ja Kew Gardens, samuti Rahvusgaleriis ja Briti muuseumis, Toweris ja Reeturite värava juures. Nad olid vaadanud, kuidas St Jamesi pargis lüpstakse kitsi, ja kuulanud, kuidas Covent Gardenis pakuvad valjuhäälselt oma kaupa puu- ja köögiviljade müütajad. Nad olid kaldapealselt jälginud päikesest sillerdaval Thamesil seilavaid purjekaid, ning söönud „käkke”, mis olid pisut eemaletõukavast nimest hoolimata maitsvad, sest koosnesid võist, suhkrust ja leivast. Mida päev edasi, seda enam tundis Tessa, et on hakanud pikkamööda vabanema kurbusest, mis valdas teda Nate’i ja Willi, endise harjumuspärase elu kaotamise pärast. Ta tajus end lillena, mis külmunud pinnasest päevavalguse poole püüdleb. Paaril korral oli tüdruk koguni avastanud end naermas. Selle kõige eest võlgnes ta tänu Jemile.

„Sa oled tõesti hea sõber,” hüüatas Tessa ning lisas, kui noormees talle seepeale midagi ei vastanud, „ma igatahes loodan, et oleme head sõbrad. Sa ju ometi nõustud minuga, Jem?”

Poiss pöördus tema poole, aga enne kui ta oleks jõudnud midagi öelda, kostis kusagilt varjust hauatagune hääl:

Kahe hauamonumendi vahelt ilmus nähtavale tume kogu. Tessa pilgutas jahmunult silmi, aga Jemi resigneerunud toonist võis aru saada, nagu teeks see ilmutis talle nalja. „Will, otsustasid meid siiski oma kohalolekuga austada?”

„Ega ma öelnudki, et ei kavatse tulla.” Will astus edasi ja roosaknast sisseimmitsev valgus langes tema näole. Ikka veel ei suutnud Tessa teda vaadata, tundmata rinnus pitsitust ja südames valusat võbelust. Mustad juuksed, sinised silmad, kauni joonega põsesarnad, tihedad tumedad ripsmed, täidlased huuled… Poissi võinuks nimetada lausa ilusaks, kui ta poleks olnud nii pikk ja lihaseline. Tüdruk oli libistanud käed üle noormehe käsivarte ning teadis, kuidas need sõrmede all tundusid – raudkõvad, tugevate lihasepundardega, samal ajal kui Willi kämblad, mis olid kord toetanud tema kukalt, olid saledad ja painduvad, ent karedaks hõõrdunud pihkudega…

Tessa kiskus oma mõtted neilt mälestustelt eemale. Mälestustest polnud iial kellelegi kasu – saati siis veel sellele, kes teadis, kuidas asjalood päriselt on. Jah, Will oli ilus, aga ta ei kuulunud Tessale; ta ei kuulunud kellelegi. Noormehes oli miski purunenud ning löönud temasse haava, mille kaudu valgus välja pime julmus, soov teha haiget, tõugata teisi endast eemale.

„Sa oled nõukogu istungile hiljaks jäänud,” lausus Jem heasüdamlikult. Tema oli ainus, kes ei paistnud eales laskvat Willi robustsel pahatahtlikkusel ennast häirida.

„Ma käisin täitmas üht ülesannet,” vastas Will. Nüüd lähedalt nägi tüdruk, et tema nägu on väsinud. Noormehe laud punetasid ja silmaalused olid tumedad, peaaegu lillad. Tema rõivad olid kortsus, justkui oleks ta nendes maganud, ja juuksed tahtsid lõigata. Aga see ei lähe vähimalgi määral korda sinule, sõitles ta ennast, kiskudes pilgu lahti Willi kõrvade ääres ja kaelal käharduvatest pehmetest mustadest lainetest. Will tegi sulle täiesti selgeks, kui vähe läheb talle korda, mida sa arvad tema väljanägemisest või ajaveetmisviisidest. „Ega te ise ka just kellapealt kohal ole.”

„Tahtsin näidata Tessale poeetide nurka,” sõnas Jem. „Arvasin, et see võiks talle meeldida.” Ta ütles seda nii lihtsalt ja otsekoheselt, et kellegi poleks tulnud pähe tema sõnades kahelda või näha neis midagi muud kui puhast tõde. Nii ilmne oli sõbra puhtsüdamlik heasoovlikkus, et isegi Willil ei paistnud kerkivat huultele ühtki salvavat märkust; kehitanud korraks õlgu, hakkas ta minema kiirel sammul nende ees läbi katedraali ja astus välja idakloostrisse.

Nad sattusid nelinurksesse aeda, mida ümbritsesid kloostrimüürid. Nende veeres kõndivad inimesed rääkisid summutatud häälel, nagu viibiksid ikka veel kirikus. Keegi ei märganud Tessat ja tema kaaslasi, kui nood võtsid suuna ühes müüris oleva kahe poolega tammise ukse poole. Vaadanud korraks ringi, võttis Will taskust stele ja vedas selle otsaga üle puidu. Korraks välgatas sinine valgus, siis avanes uks. Will astus sisse ning Jem ja Tessa järgnesid talle. Raske uksepool langes tüdruku järel kõmatades kinni, nii et Tessa suutis hädavaevu päästa seelikuserva selle vahele jäämast. Ta astus kiiresti sammu tagasi ja pöördus siis. Pimedus oli peaaegu pilkane. „Jem.”

Kohe süttis tuli; Will oli tõstnud kõrgele oma nõiavalguskivi. Nad seisid suures kivist seinte ja võlvlaega ruumis. Põrand oli tellistest ja kaugemas seinas võis näha altarit. „Oleme reliikviaruumis,” ütles Will. „Kunagi oli siin varamu. Kõik seinaääred olid täis kulla- ja hõbedakaste.”

„Kas varjuküttide varamu?” küsis Tessa jahmunult.

„Ei, Briti kuninglik varakamber, sellepärast ongi seinad ja uksed nii paksud,” selgitas Jem. „Aga meie, varjukütid, oleme siia alati ligi pääsenud.” Nähes tüdruku ilmet, lisas ta naeratades: „Kuningakojad on läbi aegade maksnud nefilimidele saladuse katte all kümnist, et nood hoiaksid deemonid nende riigist eemal.”

„Ameerikas küll mitte,” vastas Tessa söakalt. „Meil ei ole kuningriiki…”

„Sul ei maksa kahelda, et teiegi valitsuses on osakond, mis tegeleb nefilimidega,” ütles Will ja seadis sammud altari poole. „Omal ajal oli see sõjaministeeriumi pädevuses, nüüd peaks niisugune kohustus lasuma ühel justiitsministeeriumi harul, mis…”

Lause jäi lõpetamata, sest samal hetkel nihkus altar ägisedes kõrvale ning nähtavale tuli selle taga haigutav must auk. Tessa nägi hämaruses vilkumas ähmaseid tulukesi. Will puges tekkinud avausest läbi ja tema nõiavalgus hajutas pimeduse.

Tessa järgnes poistele ja leidis ennast pikast allapoole suunduvast koridorist. Nii seinad kui ka lagi ja põrand olid ühesugusest kivist, nagu oleks käik uuristatud otse kaljusse, ehkki selle pind oli vähimategi konarusteta. Iga paari meetri järel valgustasid koridori nõiavalguslambid. Need paiknesid seinast väljaulatuvates inimkäekujulistes hoidjates, mille sõrmed pigistasid tõrvikut.

Altar libises noorte selja taga oma kohale ja nad kõndisid edasi. Mida kaugemale nad jõudsid, seda järsemaks muutus kalle. Valgustid heitsid käiku sinakasrohelist kuma, mis tõstis esile kivisse raiutud kujundid. Ikka ja jälle kordus üks motiiv: ingel tõuseb tuleleegis järvest, hoides ühes käes mõõka ja teises karikat.

Lõpuks jõudsid nad kahe hõbedase ukseni. Mõlemale oli graveeritud märk, mida Tessa oli näinud juba varemgi: neli omavahel läbipõimunud C-tähte. „Clave, Council, Covenant, Consul,” loetles Jem märkidele osutades. „Need esindavad Klaavi ja nõukogu, püha lepinguseadust ja konsulit,” ütles ta, enne kui Tessa jõudis küsida.

„Konsul. Tema seisab siis Klaavi eesotsas. Võiks öelda, et omamoodi kuningas või?”

„Tema ei päri ametikohta nagu tavalised monarhid,” ütles Will. „Ta valitakse nagu president või peaminister.”

„Ja nõukogu?”

„Noh, selle liikmeid näed sa juba õige pea.” Will lükkas uksed lahti.

Tessal vajus suu ammuli. Ta pani selle kohe kinni, aga jõudis siiski märgata endast paremal seisva Jemi näol kerget muhelust.

Nii avarat ruumi kui see, mis tema pilgule nüüd avanes, polnud tüdruk kunagi varem näinud. Saal kujutas endast hiiglaslikku kuplit, mille lage ehtisid maalitud taevatähed ja tähtkujud. Kupli kõrgeimast punktist rippus alla tohutu suur leegitsevaid tõrvikuid hoidva ingli kujuline kroonlühter. Ruum oli sisustatud pikkade kaarduvate pinkidega, mis moodustasid amfiteatri. Will, Jem ja Tessa seisid kolmveerandi ulatuses istujatega täidetud pingiridade keskelt alla kulgeva trepi kõrgeimal astmel. Alumise otsa juures oli põrandast kõrgemal paiknev platvorm, millel seisis mitu ebamugava väljanägemisega kõrgekorjulist puittooli.

Ühel toolil istus Charlotte; Henry, kes oli end sisse seadnud tema kõrval, tundus olevat närviline ja vaatas toimuvat suuril silmil. Charlotte oli väliselt rahulik, tema käed lebasid liikumatult süles ning ainult need, kes teda väga hästi tundsid, võinuksid näha naise õlgades ja kokkupigistatud huultes pinget.

Nende ees isemoodi kateedris – tavalisest kõnetoolist oli see pikem ja laiem – seisis kõrget kasvu, pikkade heledate juuste ja tiheda habemega mees, kellel olid võimsad õlad; rõivaste peal kandis ta nagu kohtunik pikka musta rüüd, mille varrukatel sädelesid sissekootud ruunid. Tema kõrval istus madalal toolil vanem mees, kelle pruunides juustes võis näha halli ning kelle raseeritud nägu lõhestasid sügavad ranged voldid. Tolle rüü oli sinine ja kui ta käsi liigutas, nägi Tessa tema sõrmedes küütlemas vääriskive. Tessa tundis ta ära: see oli jäise hääle ja jäiste silmadega inkvisiitor Whitelaw, kes oli küsitlenud tunnistajaid Klaavi nimel.

„Härra Herondale,” ütles blond mees, vaadates muigel sui Willi poole. „Ja härra Carstairs samuti. Teie kaaaslane on siis vist…”

„Preili Gray,” ütles Tessa, laskmata tal lõpetada. „Preili Theresa Gray New Yorgist.”

Ruumi läbis kerge kohin, mis meenutas kaldast tagasi veerevat lainet. Tessa tundis Willi enda kõrval pingule tõmbuvat ning nägi, et Jem avas suu, justkui tahaks midagi öelda. Räägib konsulile vahele, oleks keegi nagu öelnud. See oligi niisiis konsul Wayland, Klaavi kõige tähtsam ametnik. Lastes pilgul ruumis ringi käia, märkas Tessa paari tuttavat kuju: Benedict Lightwood, hoiak puine ja nägu teravate joontega otsekui röövlinnul, tema poeg Gabriel Lightwood, juuksed sassis, pilk tuimalt ette suunatud. Tumedasilmne Lilian Highsmith. Sõbraliku moega George Penhallow; isegi Charlotte’i hirmuäratav tädi Callida, juuksed paksudes hallides lainetes pealaele kuhjatud. Enamikku nägusid ta ei tundnud. Näis, nagu oleks tema ees avatud pildiraamat, mille eesmärk oli tutvustada kõiki maailma rahvaid. Teiste seas leidus blonde viikingitaolisi varjukütte, üks tumedanahaline mees nägi välja nagu illustreeritud „Tuhande ja ühe öö” kaante vahelt väljaastunud kaliif. Indialanna ilusat sari ääristasid hõbedased ruunid. Tema kõrval istuv naine, seljas elegantne siidkleit, oli pööranud pead ja vaatas nende poole; tema õrnad ja ilusad näojooned meenutasid Jemi omi – tal oli samasugune silmade lõige ja põsesarnade kumerus, aga kui poisi juuksed ja silmad olid hõbedased, siis naisel olid need tumedad.

„Tere tulemast siis, preili Tessa Gray New Yorgist,” lausus konsul, nagu teeks asi talle pisut nalja. „Oleme rõõmsad, et tulite täna siia. Nagu ma aru saan, olete juba vastanud paljudele Londoni Enklaavi küsimustele. Mul oleks hea meel, kui nõustuksite vastama veel mõnele.”

Tessa vaatas üle saali Charlotte poole ja otsis naise pilgust kinnitust. Kas peaksin nõustuma?

Charlotte noogutas vaevumärgatavalt. Palun.

Tessa ajas selja sirgu. „Muidugi, kui te seda soovite.”

„Astuge siis nõukogu pingile lähemale,” ütles konsul ning Tessa mõitis, et ta peab silmas kõnepuldi ees seisvat kitsast puitpinki. „Härrasmehed võivad teid saata,” lisas ta.

Will pobises midagi endale nina alla, aga nii vaikselt, et Tessa ei kuulnud, mida nimelt. Will vasakul ja Jem paremal käel, kõndis tüdruk trepist alla, astus kõnepuldi ees seisva pingi juurde ja jäi ebalevalt selle taha seisma. Siit lähedalt nägi ta, et konsulil on sõbralikud sinised silmad erinevalt inkvisiitorist, kelle omad meenutasid kõledat vihmast ilma ja tormist merd.

„Inkvisiitor Whitelaw,” ütles konsul hallide silmadega mehele. „Palun olge nii kena ja ulatage surmamõõk.”

Inkvisiitor tõusis ja tõi oma rüü voltide vahelt nähtavale massiivse mõõga. Tessa tundis selle silmapilk ära – pikk tuhmilt hõbejas tera, mille käepide meenutas sirutatud tiibu. Just seda oli kujutatud „Koodeksi” piltidel, kus ingel Raziel tõuseb järvest; selle mõõga oligi ta andnud Jonathan Varjukütile – kõikide nefilimide eellasele.

„Maellartach,” ütles Tessa, kutsudes mõõka nimepidi.

Konsul võttis selle vastu, nägu taas kergel muigel. „Olete end asjadega kurssi viinud,” nentis ta. „Kumb teist teda siis õpetas? William? Või sina, James?”

„Tessa omandab ise teadmisi lausa lennult, söör.” Willi muretu ja rõõmsameelne vastus ei sobinud põrmugi kokku ruumis valitseva sünge õhustikuga. „Ta on väga õpihimuline.”

„Veel üks põhjus, miks ta ei tohiks siin viibida.” Tüdrukul polnud tarvis vaadata, kes seda ütles. Hääl oli talle tuttav. Benedict Lightwood. „Siin istub koos Gardi nõukogu. Me ei too sellesse paika allilmlasi.” Mehe häälest kostis varjamatut pahameelt. „Surmamõõga abil pole võimalik panna tüdrukut tõtt rääkima – ta ei ole varjukütt. Mis kasu on mõõgast või sellest, et tüdruk siin viibib?”

„Kannatust, Benedict.” Konsul Wayland hoidis mõõka kergelt, nagu ei kaaluks see midagi. Pilk, millega ta Tessat silmitses, nii kerge ei olnud. Neiu tundis, nagu loeks see tema mõtteid, leiaks üles tema silmades peituva hirmu. „Me ei tee sulle midagi halba, väike sorts,” ütles konsul. „Ühismeele lepe ei luba seda.”

„Teil ei maksa kutsuda mind sortsiks,” vastas Tessa. „Mu kehal ei ole sortsi märki.” Tundus imelik, et ta peab seda uuesti ütlema, aga seni olid teda küsitlenud ainult Klaavi liikmed – konsulile endale vastas ta esimest korda. Too oli pikk ja laiaõlgne; temast õhkus võimukust ja autoriteeti – just neid omadusi, mida Benedict Lightwood pani nii kangesti pahaks Charlotte’i puhul.

„Kes sa siis oled?” küsis konsul.

„Ta ei tea.” Seda ütles inkvisiitor ning tema hääl oli kuiv. „Vaikivad Vennad pole selles samuti selgusele jõudnud.”

„Lubatagu tal istuda,” ütles konsul. „Ta võib anda tunnistuse, aga selle tõepärasus arvatakse vastavat varjuküti antule ainult pooles ulatuses.” Ta pöördus Branwellide poole. „Sina, Henry, oled küsitlusest mõneks ajaks vabastatud. Charlotte’il palun ma kohale jääda.”

Tessa neelas pahameele alla ning võttis istet esimeses reas, kus temaga liitus muserdatud moega Henry, punased juuksed turris. Jessamine oli samuti seal, seljas helepruun alpakakleit, nägu tüdinud ja vihane. Tessa istus Jessamine’i kõrvale, temast teisel pool seadsid end sisse Will ja Jem. Jem oli otse tema kõrval ning et istmed olid kitsad, tundis tüdruk oma keha vastas poisi õlgade soojust.

Esialgu läks istung edasi samas vaimus, nagu olid kulgenud teisedki Enklaavi koosolekud. Charlotte’il paluti meenutada õhtut, kui Enklaav oli rünnanud vampiir de Quincey kantsi ning tapnud nii tema enda kui kõik kaaskondsed, kes olid viibinud seal, samal ajal kui Tessa vend Nate oli petnud nende usaldust ning võimaldanud Magistril, Axel Mortmainil pääseda Instituuti. Seejuures hukkus kaks teenijat ja Tessal õnnestus hädavaevu pääseda röövimisest. Kui tunnistusi kutsuti andma Tessa, rääkis ta sedasama, mida oli öelnud varem: ta ei tea, kus Nate viibib, ta ei olnud osanud venda kahtlustada, tal polnud aimugi oma võimetest, enne kui Tumedad Õed neid talle olid demonstreerinud, ning ta oli alati arvanud, et tema vanemad olid inimesed.

„Richard ja Elizabeth Grayd on põhjalikult uuritud,” lausus inkvisiitor. „Miski ei viita sellele, et kumbki neist oleks olnud midagi muud kui inimolend. Poiss, preili Gray vend on samuti inimene. Pole sugugi välistatud, et tüdruku isa on, nagu Mortmain vihjas, deemon, aga kuidas seletada niisugusel juhul sortsimärgi puudumist?”

„Sa oled täis mõistatusi,” lausus konsul, heites Tessale oma helesinistest silmadest terase pilgu. „Kõige mõistatuslikum on sinu võime. Sul pole siis aimugi, kust see pärineb ja mis on selle piirid? Kas oled teinud proovi millegi Mortmainile kuuluvaga, proovimaks pääseda ligi tema mälestustele või mõtetele?”

„Jah, olen proovinud. Kasutasin nööpi, mille ta endast maha jättis. See oleks pidanud õnnestuma.”

„Aga?”

Tessa raputas pead. „Ma ei suutnud muunduda. Nööbis polnud sädet, polnud elu. Ma ei leidnud sellest midagi, millest kinni haarata.”

„Kui mugav,” pomises Benedict väga vaikselt, aga Tessa ikkagi kuulis seda ja punastas.

Konsul andis märku, et Tessa tohib jälle istuda. Seda tehes märkas tüdruk Benedict Lightwoodi nägu; tolle huuled olid nii raevukalt kokku surutud, et moodustasid kitsa joone. Tessa mõtiskles endamisi, mida ta küll võis öelda, et mees tema peale nii vihane on.

„Ja mitte keegi pole toda Mortmaini kuulnud ega näinud pärast seda, kui preili Grayl oli temaga turvapaigas kõnealune… vahejuhtum,” jätkas konsul, kui Tessa oli istet võtnud.

Inkvisiitor lappas puldile laotatud pabereid. „Tema majad on läbi otsitud. Selgus, et need on tühjad – kõik isiklikud asjad on minema viidud. Läbiotsimine korraldati ka Mortmaini kaubaladudes ning tulemus oli sama. Uurimisse sekkusid isegi meie sõbrad Scotland Yardist. See mees on haihtunud. Sõna otseses mõttes, nagu kirjeldas ka meie noor sõber William Herondale.”

Will naeratas säravalt, otsekui oleks talle tehtud kompliment, aga Tessale, kes märkas naeratuse taga õelust, meenutas see habemenoa teralt tagasi peegelduvat valgussähvatust.

„Minu ettepanek on järgmine,” ütles konsul, „Charlotte ja Henry Branwell jäävad esialgu kontrolli alla. Kolme kuu vältel jõustuvad otsused, mida nad Klaavi nimel langetavad, alles pärast seda, kui olen need läbi vaadanud ja neile heakskiidu…”

„Aulik konsul,” kostis rahvahulgast selge otsusekindel hääl. Pead pöördusid üllatunult, kõik seirasid ütlejat. Tessale jäi mulje, et konsulile vahelerääkimist ei tulnud just sageli ette. „Kas lubate mul rääkida?”

Konsuli kulmud kerkisid. „Benedict Lightwood,” sõnas ta, „sul oli võimalus võtta sõna varem, siis kui anti tunnistusi.”

„Mul polnud neile tunnistustele vastuväiteid,” lausus Benedict Lightwood. Nõiavalgus tõstis tema röövlinnuprofiili veel teravamalt esile. „See, mida ma öelda tahan, puudutab teie ettepanekut.”

Konsul kummardus kõnepuldi kohal ettepoole. Ta oli tugev, jämeda kaela ja massiivse rinnaga mees, kelle võimsad kämblad jätsid mulje, nagu suudaks ta haarata Benedicti kõri ümbert hõlpsasti kinni isegi ühe käe sõrmedega. Tessa peaaegu sooviski, et ta seda teeks. Ta polnud Benedict Lightwoodiga küll just sageli kokku puutunud, aga piisas vähesestki: see mees ei meeldinud talle. „Milles on siis küsimus?”

„Arvan, et pikaajaline sõprus Fairchildi perekonnaga ei luba teil objektiivselt hinnata Charlotte’i kui Instituudi juhi puudujääke,” vastas Benedict ja saali läbis kahin. „Viienda juuli öö prohmakad mitte üksnes ei kahjustanud Klaavi mainet ega läinud meile maksma pyxis’t. Rünnates põhjusetult de Quinceyt, rikkusime suhted kõigi Londoni allilmlastega.”

„Oleme tõesti saanud kaebusi, milles nõutakse kahjude hüvitamist,” kõmistas konsul otsekui tõrrepõhjast. „Neid menetletakse Seaduses ettenähtud korras. Reparatsioonid ei kuulu õigupoolest sinu pädevusse, Benedict.”

„Ja veel,” jätkas Benedict, nüüd juba veidi valjemalt. „Kõige hullem on see, et ta lubas põgeneda ohtlikul kurjategijal, kes plaanib kahjustada varjukütte, pühkida nad maa pealt, ning meil pole vähimatki aimu, kus too võib viibida. Kurjategija leidmise kohustus ei lasu õigetel isikutel – nendel, kes ta käest lasksid!”

Benedict oli tõstnud häält. Nüüd täitis kogu saali tohutu lärm; Charlotte näis olevat kohkunud, Henry segaduses ja Will raevus. Konsul, kelle nägu oli tõmbunud pilve, kui mainiti Fairchildi nime – Tessa mõistis, et jutt pidi käima Charlotte’i perekonnast –, vaikis, kuni saal jälle rahunes. Siis lausus ta: „Selline vaenulikkus oma Enklaavi juhi vastu ei tee sulle au, Benedict.”

„Palun vabandust, konsul, aga ma ei usu, et Klaavi huvides oleks hoida Charlotte Branwelli Instituudi eesotsas, sest kõige järgi otsustades on Henry Branwelli panus üksnes nimeline. Minu arvates ei suuda naine Instituuti juhtida – naised ei lähtu otsuseid langetades loogikast ja kainest kaalutlusest, vaid tegutsevad emotsioonide ja südame tungide ajel. Mul pole kahtlustki, et Charlotte Branwell on tubli ja korralik naine, aga meest poleks Nathaniel Gray taolisel nuhihakatisel õnnestunud õnge võtta…”

„Mina langesin õnge.” Will oli karanud püsti ja pöördus leegitsevi silmi rahva poole. „Me kõik langesime õnge. Mida te tahate oma jutuga minu, Jemi ja Henry kohta mõista anda, härra Lightwood?”

„Sina ja Jem olete lapsed,” vastas Benedict salvavalt. „Ning Henry ei tõsta korrakski pilku oma töölaualt.”

Will hakkas ronima üle tooli seljatoe, aga Jem tõmbas ta jõuga istmele tagasi, sosistades sõbrale midagi tungivalt kõrva. Jessamine’i pruunid silmad lõid särama ning ta plaksutas käsi.

„Lõpuks ometi läheb põnevaks,” hüüatas ta.

Tessa heitis talle tülgastust väljendava pilgu. „Kas sa üldse kuulad, millest siin räägitakse? Ta solvab Charlotte’i!” ütles ta tasa, aga Jessamine lõi üksnes käega.

„Ning keda näeksid sina tema asemel Instituudi eesotsas?” nõudis konsul Benedictilt. Tema hääl nõretas sarkasmist. „Võib-olla iseennast?”

Benedict laiutas tagasihoidlikkust teeseldes käsi. „Kui te just nii arvate, konsul…”

Enne kui ta jõudis lause lõpetada, tõusis otsekui käsu peale ühekorraga veel kolm inimest; kahes tundis Tessa ära Londoni Enklaavi liikmed, ehkki nende nime ta ei teadnud, kolmas oli Lilian Highsmith.

Benedict naeratas. Nüüd olid kõigi pilgud pööratud temale. Noorem poeg Gabriel, kes istus isa kõrval, vaatas tema poole üles, rohelistes silmades läbitungimatu pilk. Noormehe saledad sõrmed olid klammerdunud ees oleva istme seljatoe külge.

„Mind toetab kolm liiget,” ütles Benedict. „Seaduse järgi piisab sellest, et kandideerida Charlotte Branwelli vastu Londoni Enklaavi juhi kohale.”

Charlotte ahmis vaikselt õhku, aga ei pööranud peadki, vaid jäi endist viisi liikumatult istuma. Jem hoidis Willil ikka veel randmest kinni ning Jessamine vaatas toimuvat nagu mõnd põnevat näitemängu.

„Ei,” sõnas konsul.

„Te ei saa takistada mind kandideerimast…”

„Benedict, sa seadsid mu otsuse kahtluse alla juba siis, kui ma Charlotte’i sellele ametikohale esitasin. Oled Instituuti alati endale tahtnud. Nüüd kui Enklaav vajab rohkem kui eales varem ühtsust, muudad sa nõukogu võimuvõitluse areeniks ja lööd selle liikmete vahele kiilu.”

„Muudatusi ei ole alati võimalik läbi suruda rahumeelselt, aga see ei tähenda veel, nagu poleks neid vaja. Olen otsustanud kandideerida.” Benedict pigistas käed kramplikult kokku.

Konsul trummeldas sõrmedega kõnepuldi servale. Tema kõrval seisis inkvisiitor, pilk jäine. Lõpuks ütles konsul: „Tegid ettepaneku, Benedict, et Mortmaini otsimise kohustus pandaks nendele, kes ta sinu sõnutsi käest lasksid. Usutavasti oled minuga nõus, et meie kõige tähtsam ülesanne on praegu leida Mortmain.”

Benedict noogutas lühidalt.

„Sellisel juhul on minu ettepanek järgmine. Jäägu Charlotte ja Henry Branwelli ülesandeks selgitada välja Mortmaini asukoht. Kui neil pole kahe nädala pärast õnnestunud seda kindlaks teha või ei ole neil vähemalt veenvaid tõendeid, mis viitaksid sellele, kust teda leida, astub su apellatsioon jõusse.”

Charlotte viskus istmel ettepoole. „Teha kindlaks Mortmaini asukoht,” ütles ta. „Kas sellega peame hakkama saama üksnes mina ja Henry – ootamata vähimatki abi Enklaavilt?”

Pilk, mille konsul talle nüüd heitis, polnud just otse ebasõbralik, aga erilist leplikkust ei võinud sellest samuti välja lugeda. „Kui sul on mingeid erisoove, võid pöörduda teiste Klaavi liikmete poole ning muidugi on sinu käsutuses ka Vaikivad Vennad ja Raudsed Õed,” vastas ta. „Aga mis puutub uurimisse, siis jah – sellega peate toime tulema ise.”

„Mulle see ei meeldi,” nurises Lilian Highsmith. „Meil on tarvis tabada hullumeelne, aga teie muudate selle mingiks võimuvõitluseks.”

„Sellisel juhul soovid ehk loobuda Benedicti toetamast?” küsis konsul. „Siis on tema apellatsioon tagasi lükatud ning Branwellidel pole tarvis end tõestada.”

Lilian avas suu, vaatas korraks Benedicti poole ja pani selle jälle kinni. Ta raputas pead.

„Jäime just äsja ilma oma teenijatest,” ütles Charlotte ja tema häälest aimus pinget. „Nende abita…”

„Teile saadetakse, nagu neil puhkudel kombeks, uued abilised,” lausus konsul. „Hukkunud teenija Thomase vend Cyril on juba teel Brightonist siia, et asuda ametisse teie majapidamises, ning Dublini Instituut on loovutanud teile oma teise koka. Mõlemad on hästi treenitud võitlejad, mida – olgu öeldud, Charlotte – oleks oodanud ka teie omadest.”

„Nii Thomas kui Agatha olid treenitud,” õiendas Henry.

„Aga teie majas leidub ka selliseid, kelle kohta seda öelda ei saa,” sekkus taas Benedict. „Ma ei räägi siinkohal preili Lovelace’ist, ehkki temagi on kahjuks treeningud unarusse jätnud, vaid teie toatüdrukust Sophiest ja sellest allilmlasest seal…” Ta osutas Tessa poole. „Kui näite niikuinii olevat otsustanud võtta ta enda sekka, ei teeks kindlasti paha, kui tema – ja teenijatüdruk samuti – omandaksid elementaarsed enesekaitsevõtted.”

Tessa vaatas jahmunult Jemi poole. „Kas ta räägib minust?”

Jem noogutas. Tema nägu oli sünge.

„Ma ei saa sellega hakkama… Raiun endal kindlasti jalad otsast!”

„Kui sul on tingimata tarvis kellegi jalgu raiuda, raiu Benedicti omi,” pomises Will.

„Küllap tuled toime, Tessa. Selles ei ole midagi nii rasket, et…” alustas Jem, aga tema lause lõpu summutas Benedicti hääl.

„Et teil kahel on nüüd Mortmaini asukoha kindlakstegemisega käed tööd täis,” lausus Benedict, „pakun teile treeneritena appi oma poegi Gabrieli ja Gideoni – tema jõuab täna tagasi Hispaaniast. Mõlemad on suurepärased sõdalased ning õpetamiskogemus kuluks neile marjaks ära.”

„Isa!” protestis Gabriel, näol ehmunud ilme. Oli selge, et seda polnud Benedict temaga varem läbi arutanud.

„Me saame oma teenijate treenimisega ise hakkama,” nähvas Charlotte, aga konsul vaatas tema poole ja raputas pead.

„Benedict Lightwood pakub teile lahkelt oma abi. Võtke see vastu.”

Charlotte oli näost tulipunane. Mõnda aega vaikinud, langetas ta pea, andes sellega märku, et allub konsuli manitsusele. Tessa tundis, kuidas maailm tema silme ees ringi käib. Kas teda hakatakse treenima? Ta õpib võitlema – nuge heitma ja mõõka vibutama. Tõsi küll, tema lemmikkangelanna oli alati olnud raamatu „Salakäsi” tegelane Capitola, kes ei jäänud võitluses alla ühelegi mehele ja kandis isegi meesterõivaid, aga Tessa polnud ennast kunagi selle naisega samastanud.

„Väga hea,” ütles konsul. „Nõukogu istung on seega lõppenud, taas koguneme siia saali kahe nädala pärast. Olete kõik vabad.”

Muidugi ei tõtanud keegi kohe lahkuma. Ühtäkki täitus suur ruum häältest – inimesed tõusid kohalt ja hakkasid naabritega innukalt mõtteid vahetama. Ainult Charlotte jäi vaikselt ja liikumatult istuma; Henry seisis sealsamas, peas nägu, nagu tahaks ta naise lohutuseks midagi öelda, aga ei suuda leida õigeid sõnu. Mehe käsi oli ebalevalt peatunud Charlotte’i õla kohal. Will sihtis vihase pilguga üle saali Gabriel Lightwoodi, kes omakorda vaatas jäiselt nende poole.

Pikkamööda ajas Charlotte end jalule. Henry oli nüüd asetanud käe naise seljale ja rääkis talle midagi tasa. Jessamine seisis juba ning keerutas oma uut valget pitspäevavarju, mille Henry oli muretsenud talle Mortmaini masinolenditega peetud võitluses purunenu asemele. Neiu juuksed olid seatud kõrvade juures tihedatesse kimpudesse, mis meenutasid viinamarjakobaraid. Tessagi tõusis kähku püsti ning nende väike rühm hakkas mööda istungiruumi keskel olevat vahekäiku edasi minema. Tessa kõrva puutusid ikka ja jälle sosinal öeldud sõnad „Charlotte”, „Benedict”, „Magistrit ei õnnestu tabada”, „kaks nädalat”, „apellatsioon”, „konsul”, „Mortmain”, „Enklaav”, „alandav”.

Charlotte kõndis, selg sirge, põsed punased ja pilk pööratud otse ette, nagu ei kuulekski ta, mida ümberringi räägitakse.Will näis olevat iga hetk valmis tormama sosistajatele kallale, aga Jem hoidis oma parabatai’l kindlalt kuuehõlmast kinni. Jemi, mõtiskles Tessa, võis võrrelda tõukoera omanikuga: et tema lemmik külalistele hambaid säärde ei lööks, tuli tollel kogu aeg kaelarihmast kinni hoida. Jessamine’i näole oli taas laskunud tüdimus. Talle ei paistnud korda minevat, mida arvab Enklaav temast või kogu nende väikesest salgast.

Nõukogu istungisaali ukse juurde jõudsid nad juba peaaegu joostes. Charlotte peatus korraks ja ootas teisi rühma liikmeid järele. Suurem osa rahvast võttis suuna vasakule, kust olid tulnud Tessa, Jem ja Will, aga naine pöördus paremale, marssis mõne sammu mööda koridori edasi, pööras ümber nurga ja jäi järsult seisma.

„Charlotte.” Henry oli silmapilk kohal, tema hääl kõlas murelikult. „Kallis…”

Ette hoiatamata tõmbas Charlotte jala tagasi ja virutas sellega siis nii kõvasti kui suutis vastu seina. Sein oli muidugi kivist ja sellele midagi halba ei sündinud, aga naine ise karjatas vaikselt.

„Heldene aeg,” ütles Jessamine päevavarju keerutades.

„Mul on üks ettepanek,” lausus Will. „Paarikümne sammu kaugusel nõukogu saalis on Benedict. Kui tahaksid ehk minna tagasi ja virutada talle, soovitan sihtida ülespoole ja natuke vasakule…”

„Charlotte.” Seda sügavat karedat häält polnud võimalik kellegi teise omaga segi ajada. Naine pöördus ägedalt, tema pruunid silmad läksid suureks.

See oli konsul. Hõbeniidiga rüüserva ja varrukatesse kootud ruunide helkides lähenes ta Instituudi väikesele salkkonnale, pilk Charlotte’il. Too seisis liikumatult, toetudes ühe käega vastu seina.

„Charlotte,” ütles konsul Wayland uuesti. „Tead ju küll, mida su isa ütles enesevalitsuse kaotamise kohta.”

„Isa rääkis sellest tõesti. Ta ütles sedagi, et tal oleks pidanud olema poeg,” vastas Charlotte kibedalt. „Kui tal oleks olnud poeg… Kui oleksin mees, kas oleksid ka siis kohelnud mind nõnda, nagu tegid praegu?”

Henry lausus midagi vaikselt ja asetas käe Charlotte’i õlale, aga naine raputas selle maha. Tema suurte pruunide silmade haavunud pilk püsis konsulil.

„Ja kuidas ma sind siis praegu kohtlesin?” küsis too.

„Nii, nagu oleksin laps – plikatirts, keda on tarvis noomida.”

„Charlotte, kas polnud mina see, kes nimetas sind Instituudi ja kogu

Enklaavi juhiks?” Konsuli häälest aimus kärsitust. „Ma ei teinud seda ainuüksi põhjusel, et Granville Fairchild oli mu sõber ning teadsin, et ta tahab mantlipärijana näha oma tütart. Ei – põhjus oli selles, et arvasin sind sellesse ametisse hästi sobivat.”

„Sina nimetasid ametisse ka Henry,” ütles Charlotte. „Seejuures tunnistasid meile, et Enklaav on nõus nägema oma juhina abielupaari, aga mitte üksikut naist.”

„Sellisel juhul pean sind õnnitlema, Charlotte. Ühelgi Londoni Enklaavi liikmel pole vist tunnet, nagu juhiks teda üheski asjas Henry.”

„See on tõsi,” tunnistas Henry. „Nad kõik teavad, et minust pole suurt kasu. Kõiges, mis juhtus, olen süüdi mina, konsul…”

„Ei ole,” vastas konsul Wayland. „Juhtunus on oma osa Klaavi üleüldises mugandumises, ebasoodsate asjaolude kokkulangemises, halvas ajastuses ja mõnes vaieldavas otsuses, Charlotte. Jah, seda viimast ei saa salata…”

„Sa oled siis Benedictiga nõus!” hüüatas Charlotte.

„Benedict Lightwood on kaabakas ja silmakirjateener,” vastas konsul väsinult. „See pole kellelegi saladus, aga tal on poliitilist võimu ning on parem korraldada tema rahustamiseks see näitemäng kui teda veelgi rohkem enda vastu üles keerata, ignoreerides tema ettepanekuid.”

„Näitemäng! Kas sa nimetad seda nõnda?” nõudis Charlotte. „Sa andsid mulle ülesande, mida on võimatu täita.”

„Andsin sulle ülesande uurida välja, kus asub Magister,” vastas konsul Wayland. „See mees tungis Instituuti, tappis teie teenijad, röövis pyxis’e ning kavatseb luua mehaaniliste koletiste armee, et hävitada meid kõiki. On ilmselge, et ta tuleb tabada. See ülesanne lasub sinul kui Enklaavi juhil. Kui pead seda võimatuks, Charlotte, tuleks sul ehk endalt küsida, miks sa seda ametit üldse pidada soovid.”