Читать книгу Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat - Cassandra Clare - Страница 5

Suures raamatukogus näis nõiavalgus hädiselt võbelevat nagu küünal, mis oma alusel enne kustumist veel viimaseid hetki hingitseb. Tessa teadis, et loob endale üksnes kujutluspilte: erinevalt leegist ja gaasilambist ei olnud ta märganud, et nõiavalgus lõpuni põleks ja enne kustumist tuhmuks.

Teine lugu oli silmadega. Need hakkasid väsima ja kaaslaste nägudelt luges ta välja samasugust kurnatust. Nad olid kõik kogunenud ühe pika laua ümber. Selle otsas oli end sisse seadnud Charlotte, Henry istus Tessa paremal käel. Siis tulid Will ja Jem külg külje kõrval, ainult Jessamine oli võtnud istet teistest eraldi, laua kaugemas otsas. Nende ees seisis virnades kõikvõimalikke pabereid, sealhulgas vanu ajaleheartikleid, raamatuid ning peente keerukate tähtedega kaetud pärgamendilehti. Vaikivad Vennad olid oma arhiivist välja tuhninud kogu kirjanduse, mis puudutas Mortmaini suguvõsa ajalugu ja seni loodud automaate; lõpututes teostes leidus loitse ja energia sidumise õpetusi; ei puudunud ükski dokument, milles oli käsitletud Pandemoniumi klubi.

Tessale oli antud ülesanne lugeda läbi viimne kui ajaleheartikkel, milles oli juttu Mortmainist ja tolle laevakompaniist. Tekst oli hakanud tema silme ees ühte sulama ja tähed näisid lehekülgedel hüplevat, seepärast tundis ta kergendust, kui Jessamine viimaks vaikuse katkestas. Lükanud eemale raamatu „Nõiakunsti abil töötavad masinad”, mida ta oli uurinud, lausus neiu: „Charlotte, mul on tunne, et me raiskame lihtsalt aega.”

Näol valulik ilme, vaatas Charlotte tema poole. „Jessamine, sa ei pea end vaevama, kui ei viitsi. Tõenäoliselt ei oodanudki keegi, et sa meid selles asjas aitaksid, ning olles märganud, kui pealiskaudselt sa seda raamatut uurisid, pean paratamatult kahtlema, kas sa üldse tead, millest seal juttu on. Kui paneksin sinu ette esilemanamis- ja sidumisloitsu, kas oskaksid nende vahel vahet teha?”

Tessa oli sunnitud tahes-tahtmata imestama. Üksnes haruharva ütles Charlotte kellelegi nii teravalt. „Ma tahan aidata,” vastas Jessamine pahuralt. „Nood Mortmaini masinolendid oleksid mu äärepealt tapnud. Soovin, et ta tabataks ja saaks karistuse.”

„See pole tõsi,” lausus Will, pöörates enda ees lahti vanadusest krabiseva pärgamendirulli ja heites pilgu seda katvatele mustadele sümbolitele. „Sa tahad, et kinni nabitud ja karistatud saaks Tessa vend, kes pani su arvama, et armastab sind, ehkki see polnud tõsi.”

Jessamine lahvatas näost punaseks. „Ei taha. See tähendab, et ma ei arvanud… Ah! Charlotte, Will õiendab jälle minu kallal.”

„Ja päike tõuseb idast,” ütles Jem otsekui iseendale.

„Ma ei taha, et mind Instituudist minema aetakse, kui meil ei õnnestu Magistrit leida,” jätkas Jessamine. „Kas seda on siis tõesti nii raske mõista?”

„Sind ei aja keegi Instituudist minema. Välja visatakse üksnes Charlotte. Olen kindel, et Lightwoodid lubavad sul siia jääda. Pealegi on Benedictil kaks naisevõtuealist poega – peaksid olema lausa seitsmendas taevas,” lausus Will.

Jessamine manas näole grimassi. „Nad on varjukütid. Just nagu tahaksin ma kummagagi abielluda.”

„Jessamine, sinagi kuulud varjuküttide hulka.”

Enne kui neiu oleks jõudnud vastata, avanes raamatukogu uks ja sisse astus Sophie, valget tanu kandev pea langetatud. Ta ütles midagi vaikselt Charlotte’ile ning too tõusis. „Vend Enoch on siin,” lausus ta laua taga istujatele. „Pean temaga rääkima. Will ja Jessamine, võtke ennast kokku ja ärge teineteist vahepeal ära tapke. Henry, kas oled nii kena…”

Tema hääl vaibus. Henry oli ninapidi Al-Jazari teoses „Teadmisi nutikatest mehaanilistest seadmetest” ega pööranud vähimatki tähelepanu sellele, mis toimub tema ümber. Charlotte heitis korraks käed taeva poole ja lahkus Sophie saatel toast.

Samal silmapilgul kui uks tema järel sulgus, heitis Jessamine Willile mürgise pilgu. „Kui mina ei ole sinu arvates piisavalt pädev teid aitama, mispärast siis tema siin viibib?” Ta osutas Tessa poole. „Ma ei taha küll kedagi solvata, aga kas usud, et tema oskab vahet teha esilemanamisja sidumisloitsul?” Jessamine vaatas Tessale silma. „Noh, kas oskad? Ja mis puutub sinusse, Will, siis sina pöörad tunnis räägitavale nii vähe tähelepanu, et ei suuda tõenäoliselt eristada sidumisloitsu suflee valmistamise õpetusest.”

Will nõjatus toolileenile ning lausus laisalt: „Ma olen hull ainult põhja-loode tuulega; kui tuul on lõunast, siis oskan vahet teha hauka ja haigru vahel.”1

„Jessamine, Tessa on lahkesti pakkunud oma abi ning praegu on meile iga silmapaar teretulnud,” ütles Jem rangelt. „Will, ei maksa siin „Hamletit” tsiteerida. Henry…” Ta köhatas kurgu puhtaks. „HENRY.”

Henry vaatas raamatult üles ja pilgutas silmi. „Jah, kallis.” Uuesti silmi pilgutades vaatas ta jahmunult ringi. „Kus Charlotte on?”

„Ta läks rääkima Vaikivate Vendadega,” vastas Jem, keda ei paistnud häirivat, et Henry oli teda eksikombel oma naiseks pidanud. „Üldiselt, kahju küll, hakkab mulle tunduma, et Jessamine’il on õigus.”

„Siis tõuseb päike igatahes läänest,” kostis Will, kes oli ilmselt kuulnud Jemi varasemat repliiki.

„Aga miks?” nõudis Tessa. „Me ei saa otsinguid nüüd pooleli jätta. See tähendaks sama mis mängida Instituut kätte tollele hirmsale Benedict Lightwoodile.”

„Ma ei tahagi öelda, nagu peaksime istuma, käed rüpes, mõistate? Asi on selles, et praegu katsume ära arvata, mis on Mortmaini järgmine samm. Me proovime ennustada tulevikku, selle asemel et süüvida tema minevikku.”

„Me ju teame nii Mortmaini minevikku kui tema tulevikuplaane.” Will viipas käega ajalehtede poole. „Sündinud Devonis, teeninud laevaarstina, saanud jõukaks kaupmeheks, hakanud tegelema musta maagiaga ning haub nüüd plaani allutada mehaaniliste sõdalaste armee toel endale kogu maailm. Üsna tavaline tahtejõulise noore mehe edulugu…”

„Ma ei mäleta, et ta oleks rääkinud maailmavalitsemisest,” katkestas Tessa teda. „Juttu oli ainult Briti impeeriumist.”

„Imetlusväärne pedantsus,” ütles Will. „Tahtsin öelda seda, et Mortmaini minevik on meile tuttav ning – meie ei saa sinna küll midagi parata – liiga igav, et…” Ta jättis lause lõpetamata. „Aa.”

„Mida tähendab „aa”?” nõudis Jessamine tülpinult, vaadates kord Willi, kord Jemi poole. „Ausõna, mõnikord ajab mulle lausa judinad ihule, kuidas teie kaks teineteise mõtteid loete.”

„Aa,” kordas Will. „Jem tahtis öelda lihtsalt seda – ja mina kipun temaga nõustuma –, et kogu Mortmaini elulugu on puhas jama. Valede seas võib leiduda ka tõeraasukesi, aga vaevalt leiame sealt midagi, millest meil võiks abi olla. Need lood mõtles ta ise välja, et ajalehtedel oleks tema kohta midagi kirjutada. Pealegi ei lähe meile kõige vähematki korda, mitu laeva tal on. Meid huvitab, kus ja kellelt ta õppis musta maagiat.”

„Ja miks ta vihkab varjukütte,” lisas Tessa.

Willi sinised silmad pöördusid laisalt tema poole. „Kas seda ikka saab nimetada vihkamiseks?” küsis ta. „Ütleksin, et see on lihtsalt allutamiskihk. Olles meid jalust koristanud, saaks ta oma mehaanilise sõjaväe abil takistamatult võimu haarata.”

Tessa raputas pead. „Ei seal peitub midagi enamat. Mul on seda raske seletada, aga olen kindel, et ta vihkab nefilime. Selles on midagi väga isiklikku ning mingil moel on see seotud kellaga, millest ma rääkisin. Tundus… Tundus, nagu ihkaks ta varjuküttidele kätte maksta kunagise ülekohtu või solvangu eest.”

„Reparatsioonid,” lausus Jem äkki ja pani sulepea käest lauale.

Will vaatas teda jahmunult. „Kas see on mingi mäng? Igaüks pahvatab välja esimese sõna, mis talle pähe tuleb? Mina ütlen sellisel juhul genufoobia – see tähendab seletamatut hirmu põlvede ees.”

„Kuidas nimetatakse täiesti põhjendatud hirmu tüütute lollpeade ees?” küsis Jessamine.

„Pidasin silmas arhiivi reparatsioonide osakonda,” jätkas Jem, ilma et oleks kummastki välja teinud. „Konsul mainis seda eile ning see on mul millegipärast kogu aeg meeles mõlkunud. Sealt ei ole me veel otsinud.”

„Mida tähendavad reparatsioonid?” küsis Tessa.

„Kui mõnel allilmlasel või maapealsel on alust arvata, et üks või teine varjukütt on rikkunud temaga asju ajades Seadust, siis esitab ta kahjutasunõude. Korraldatakse juurdlus ja kui reparatsiooni soovija suudab oma nõude põhjendatust tõendada, makstakse talle mingit hüvitist.”

„Sealt otsida tundub natuke tobe,” ütles Will. „Pole just eriti tõenäoline, et Mortmain hakkaks esitama varjuküttidele pretensioone ametlikke kanaleid kasutades. „Olen väga nördinud: varjukütid keeldusid massiliselt suremast, kui käskisin neil seda teha. Nõuan kompensatsiooni. Palun saatke tšekk A. Mortmainile aadressil Kensington Road 18…”

„Aitab pilast,” lausus Jem. „Mortmain ei pruugi alati olla varjukütte vihanud. Oli ehk aeg, kui ta püüdis saada kompensatsiooni ametliku süsteemi kaudu, aga tema taotlust ei rahuldatud. Küsida tasub ju ikka. Halvimal juhul ei saa me lihtsalt midagi uut teada ja oleme samas seisus kui praegu.” Jem tõusis ja lükkas hõbedased juuksed silmilt. „Püüan jõuda Charlotte’i juurde, enne kui Vend Enoch lahkub, ja ütlen, et ta paluks Vaikivatel Vendadel arhiivist järele vaadata.”

Tessa ajas end samuti jalule. Talle ei meeldinud väljavaade jääda raamatukokku koos Willi ja Jessamine’iga ning kuulata nende nääklemist. Henry oli muidugi samuti seal, aga too näis raamatuvirna najal vaikselt tukastavat ning õigupoolest ei oleks ta erilist tuge pakkunud ka ärkvel olles. Willi läheduses viibimine valmistas Tessale enamasti ebamugavust ning oli talutav üksnes siis, kui kohal oli ka Jem. Tema oli suuteline sõbra teravaid nurki siluma ja muutma tolle vaat et inimlikuks. „Ma tulen sinuga kaasa, Jem,” lausus tüdruk. „Tahtsin… temaga niikuinii üht asja arutada.”

Jem paistis olevat meeldivalt üllatunud; Willi pilk libises ühelt teisele ning temagi lükkas oma tooli lauast eemale. „Oleme istunud nende vanade hallitanud raamatute keskel terve igaviku,” teatas ta. „Minu ilusad silmad on väsinud ja mu kätel on paberiservadest haavad. Vaadake ise.” Ta ajas sõrmed laiali. „Lähen välja kõndima.”

Tessa ei suutnud end tagasi hoida. „Võib-olla peaksid tegema iratze, et su ohtlikud haavad paraneksid.”

Will naelutas pilgu temale. Poisi silmad olid tõepoolest ilusad. „Sa oled ikka ja alati nii abivalmis, Tessa.”

Tüdruk ei pööranud pilku kõrvale. „Minu ainus soov on olla kasulik.”

Jem asetas käe neiu õlale. Tema hääl oli murelik. „Tessa, Will. Ei maksa…”

Aga Will oli juba läinud. Haaranud kuue, tuhises ta raamatukogust välja ja lõi ukse enda järel nii kõvasti kinni, et piidad värisesid.

Jessamine oli naaldunud toolileenile ja jälgis seda stseeni, pruunid silmad pilukil. „Kui huvitav.”

Värisevi käsi lükkas Tessa lahtise juuksekihara kõrva taha. Ta oli enda peale vihane, et laskis Willil ennast niiviisi rööpast välja lüüa. See oli nörritav. Ta pidanuks jääma rahulikuks. Eks teadnud Tessa ju väga hästi, mida Will temast arvab: ta oli poisi silmis tühine, väärtusetu olend, ent ometi suutis tolle ainus pilk panna ta vihast ja igatsusest värisema. Will istus tal veres nagu mürk, mille ainus vastumürk oli Jem. Üksnes tema kõrval viibides tundis Tessa jalge all kindlat pinda.

„Tule.” Jem võttis tal õrnalt käsivarrest kinni. Tavaliselt polnud härrasmeestel kombeks daami avalikus kohas puudutada, aga siin Instituudis käitusid varjukütid üksteisega vabamalt kui maapealsed väljaspool seda. Kui Tessa poisi poole pöördus, naeratas Jem talle. Naeratus näis alati hõlmavat kogu tema olemust – tema silmi ja südant. „Lähme otsime Charlotte’i üles.”

„Ja mida mina pean tegema, kui teie ära lähete?” küsis Jessamine tõredalt, kui nad sammud ukse poole seadsid.

Jem vaatas üle õla tagasi. „Võiksid Henry üles ajada. Tundub, nagu sööks ta magades jälle paberit ja sa ju tead, et Charlotte ei salli seda silmaotsaski.”

„No muidugi,” ohkas Jessamine südamepõhjast. „Mispärast mulle alati need kõige tobedamad ülesanded antakse?”

„Sellepärast et raskeid ülesandeid sa ei taha,” vastas Jem ning Tessa oleks peaaegu võinud öelda, et poisi häälest kostis kerget ärritust. Kumbki ei märganud jäist pilku, millega Jessamine neid saatis, kui nad raamatukogu uksest välja astusid ja mööda koridori edasi minema hakkasid.

„Härra Bane ootab teid juba, söör,” lausus kammerteener ning astus kõrvale, et lasta Will sisse. Teenrit nimetati Archeriks või siis äkki hoopis Walkeriks – Will ei mäletanud täpselt – ning ta kuulus Camille’i inimsubjugaatide hulka. Nagu kõik teised, kes olid allutanud end vampiiri tahtele, nägi ka Archer välja haiglane. Mehe nahk oli kahvatu kui pärgament ja õhukesed juuksed rippusid elutute nööridena. Willi nägemisest paistis ta tundvat umbes sama palju rõõmu kui pidulikule õhtusöögile kutsutu nälkjast, kes tema taldrikul salati alt välja roomab.

Samal hetkel kui Will majja astus, lõi talle otsekui nuiaga pähe musta maagia lõhn. See meenutas väävliauranguid, millesse segunes kuumal suvepäeval Thamesist kerkivat lehka. Will kirtsutas nina ning teener vaatas teda veel suurema põlastusega. „Härra Bane on salongis.” Tema häälest võis ilmeksimatult järeldada, et Willi saatmisest ei saa juttugi olla. „Kas võtan teie mantli?”

„Pole vaja.” Mantel ikka seljas, kõndis Will musta maagia lõhna jälil mööda koridori edasi. Mida lähemale ta salongi uksele jõudis, seda vängemaks see muutus. Uks oli suletud, ent selle all olevast praost immitses kombitsatena välja suitsu. Hinganud sissse sügava sõõmu hapukat õhku, lükkas Will ukse lahti.

Salong tundus iseäralikult lage. Hetke pärast taipas Will, milles peitus põhjus: Magnus oli lükanud kogu raske tiikpuust mööbli ning isegi klaveri seinaäärtesse. Ehkki laest rippus alla ohtrate kaunistustega gaasilamp, valgustasid tuba hoopis kümned jämedad mustad küünlad, mis olid paigutatud ringikujuliselt keset põrandat. Ringi kõrval seisis Magnus, käes avatud raamat. Tema vanamoeline kaelarätt oli lõdvaks lastud ja mustad juuksed seisid näo ümber turris, nagu oleksid need elektrit täis. Ta tervitas sisseastuvat Willi laia naeratusega. „Täpipealt õigel ajal!” hüüatas sorts. „Mul on tunne, et sel korral on ta meil peos. Will saa tuttavaks, see on Thammuz, kaheksanda dimensiooni väikedeemon. Thammuz, see on Will, väike varjukütt – Walesist, kui ma ei eksi.”

„Ma kisun sul silmad peast,” sisistas põlevas ringis istuv olend. Polnud kahtlustki, et too on deemon. Pikkust oli tal ehk meetrijagu; tema nahk oli kahvatusinine, näos hõõgus kolm süsimusta silma ning mõlema käe kaheksa sõrme lõppesid pikkade veripunaste küünistega. „Käristan sul naha näolt.”

„Thammuz, ära ole nii ebaviisakas,” noomis Magnus ja kuigi tema toon oli mänglev, lahvatas küünlaringist korraks üles hele leek, mis sundis deemonit röögatades kägarasse tõmbuma. „Willil on küsimusi. Sina vastad neile.”

Will raputas pead. „Ma ei tea, Magnus,” lausus ta. „Minu meelest pole ta ikkagi õige.”

„Sa ju ütlesid, et ta oli sinine. See siin on sinine.”

„Sinine on ta küll,” nõustus Will ja astus leegitsevale ringile lähemale. „Ainult et deemon, keda mina vajan, oli õigupoolest koobaltsinine, aga see siin näeb pigem välja nagu… kannike.”

„Kelleks sa mind nimetasid?” Deemon möirgas raevust. „Tule lähemale, väike varjukütt, ma tahan õgida su maksa. Kisun selle su kehast ja tunnen rõõmu su kisendamisest.”

Will pöördus Magnuse poole. „Hääl pole ka õige, see kõlas teisiti. Ja silmade arv on vale.”

„Oled sa kindel?”

„Olen täiesti kindel,” vastas Will toonil, mis muutis edasise arutelu mõttetuks. „Seda ei oleks ma eales unustanud. Poleks suutnud unustada.”

Ohates pöördus Magnus uuesti deemoni poole. „Thammuz,” lausus ta, lugedes raamatust valjusti ette, „tuginedes kella, raamatu ja küünla väele ning Sammaeli, Abbadoni ja Mooloki kuulsale nimele, nõuan, et räägiksid tõtt. Kas oled enne tänast päeva kunagi kohtunud varjukütt Will Herondale’iga või mõne tema veresugulasega?”

„Ma ei tea,” vastas deemon pahuralt. „Inimesed on minu silmis kõik ühesugused.”

Magnus tõstis häält. Nüüd oli see terav ja nõudlik. „Vasta mulle!”

„Hea küll, hea küll. Ei, ma pole teda varem elu seeski näinud. Mul oleks meeles. Poiss näeb välja, nagu maitseks ta hästi.” Deemon irvitas, paljastades habemenoana teravad hambad. „Selles maailmas pole ma käinud nüüd juba… oh, sada aastat kindlasti, võib-olla koguni rohkem. Mul on alati olnud raske vahet teha sajal ja tuhandel. Kui viimati siin käisin, elati igatahes savionnides ja söödi putukaid. Kahtlen küll, kas tema oli siis juba ilmavalgust näinud.” Deemon sirutas Willi poole rohkete lülidega sõrme. „Kui ei ole just nõnda, et Maa-asukad elavad palju kauem sellest, mida mulle on räägitud.”

Magnus tõstis silmad taeva poole. „Oled niisiis otsustanud igasugusest abist keelduda või mis?”

Deemon kehitas veidralt inimliku liigutusega õlgu. „Sa sundisid mind rääkima tõtt. Ma siis rääkisin.”

„Aga ütle vähemalt seda, kas oled eales kuulnud niisugusest deemonist, keda ma kirjeldasin?” sekkus Will ja tema häälest võis aimata meeleheidet. „Tumesinine, liivapaberina käheda häälega; saba pikk ja ogadega.”

Deemon silmitses teda tülpinud ilmel. „On sul vähimatki aimu, kui palju eri liike deemoneid eksisteerib maailmadevahelises Tühjuses, nefilim? Sadu ja sadu miljoneid. Juba ainuüksi deemonite hiigellinn Pandemonium on nii suur, et London pole selle kõrval midagi enamat kui külake. Deemoneid leidub igas suuruses ja igat karva. Mõni suudab välimust omatahtsi muuta…”

„Ah jää juba vait, kui sinust midagi kasu pole,” lausus Magnus ja lõi raamatu plaksuga kinni. Samal silmapilgul kustusid küünlad ning deemon haihtus ehmunud karjatusega, jättes endast maha üksnes lehkava suitsuvine.

Sorts pöördus Willi poole. „Olin täiesti kindel, et seekord sain kätte õige.”

„See pole sinu süü.” Will viskus ühele seina äärde lükatud diivanile. Poisil oli ühtaegu palav ja külm ning tema närvid surisesid pettumusest, mida ta püüdis asjatult maha suruda. Ta tõmbas kärsitult kindad käest ja üritas toppida neid ikka veel kinninööbitud mantli taskusse. „Sa teed, mida suudad. Thammuzil oli õigus: ma ei ole andnud sulle just eriti palju pidepunkte.”

„Oletatavasti,” sõnas Magnus vaikselt, „rääkisid mulle kõigest, mida suutsid meenutada. Sa avasid pyxis’e ja lasksid välja deemoni. Too pani sulle needuse. Soovid, et leiaksin ta ja sunniksin teda needust tagasi võtma. Rohkem pole sul mulle midagi öelda?”

„See on kõik, mida ma öelda oskan,” vastas Will. „Mis kasu oleks mul varjamisest, kui tahan, et aitaksid mind? Palun sul ju niigi otsida nõela heinakuhjast. Taevas halasta – isegi mitte nõelakuhjast, vaid terve tornitäie teiste nõelte seast.”

„Kes pistab käe nõelatorni, saab kindlasti rängalt torkida. Kas oled ikka kindel, et soovid seda?”

„Olen kindel, et teine võimalus on hullem,” ütles Will, silmitsedes põrandale jäänud tumedat laiku, kus oli kükitanud deemon. Ta oli surmani väsinud. Hommikul enne nõukogu istungiruumi siirdumist oli ta teinud endale energiaruuni, aga selle mõju oli õhtupoolikuks haihtunud ja pea tuikas valutada. „Olen pidanud oma koormat kandma tervelt viis aastat. Mõte, et peaksin taluma seda olukorda veel kas või ühe, kohutab mind rohkem kui surm.”

„Sa oled varjukütt ega karda surma.”

„Muidugi kardan,” vastas Will. „Kõik kardavad surma. Me võime küll põlvneda inglitest, aga sellest, mis tuleb pärast surma, ei tea me rohkem kui sina.”

Magnus astus lähemale ja võttis istet diivani teises nurgas. Tema rohekaskuldsed silmad helkisid hämaruses nagu kassil. „Sa ei või teada, kas surmale järgneb tõesti üksnes olematus.”

„Ja sina ei või teada, et see pole nõnda, eks? Jem usub, et me sünnime kõik uuesti – et elu on ratas. Me sureme, teeme pöörde ja sünnime jälle.

Kelleks, sõltub sellest, mida me oma tegudega siin maailmas ära oleme teeninud.” Will langetas pilgu näritud küüntele. „Mina sünnin arvatavasti nälkjaks, kelle hävitamiseks aeda soola puistatakse.”

„Taassünniratas,” lausus Magnus ja tema suunurgis võbeles kerge naeratus. „Selles mõttes on lohutav iva. Küllap tegid eelmises elus midagi head, et sündida selliseks, nagu oled, nefilim.”

„Oh muidugi,” vastas Will kõlatult. „Muidugi on mul hullupööra vedanud.” Väsinult laskis ta peal vajuda diivani seljatoele. „Nagu ma aru saan, läheb sul vaja uut… materjali. Arvan, et Vanal Molil Cross Bonesi surnuaial on minust juba kõrini.”

„Mul on ka teisi tutvusi,” ütes Magnus, kellel paistis olevat temast kahju, „aga ennekõike pean asja veidi lähemalt uurima. Kui võiksid vähemalt öelda, milles needus seisnes…”

„Ei.” Will ajas end sirgu. „Seda ei saa ma teha. Isegi selle olemasolust rääkida oli väga ohtlik. Kui ütleksin veel midagi…”

„Mis siis juhtuks? Las ma oletan. Sa ei tea, aga oled kindel, et tagajärjed oleksid kohutavad.”

„Ära sunni mind arvama, et sinu juurde tulek oli viga…”

„Sellel on midagi pistmist Tessaga, eks?”

Aastate vältel oli Will treeninud end hoidma tundeid vaka all, et keegi ei näeks tema üllatust, kiindumust, lootusrikkust, rõõmu. Poiss oli ka nüüd üsna kindel, et tema ilme ei muutunud, aga ometi kuulis ta oma hääles pinget, kui lausus: „Mis puutub siia Tessa?”

„Möödas on viis aastat,” ütles Magnus. „Kogu selle aja oled saanud hakkama, ilma et oleksid needusest kellelegi rääkinud. Missugune meeleheide sundis sind keset ööd läbi vihma ja tormi minu juurde tulema? Mis siis vahepeal Instituudis muutunud on? Mulle meenub ainult üks asi… päris kenake, suurte hallide silmadega…”

Will tõusis nii järsult, et oleks äärepealt diivani ümber lükanud. „On teisigi asju,” ütles ta, püüdes hoiduda häält kõrgendamast. „Jem sureb.”

Magnus ei pööranud temalt rahulikku uurivat pilku. „Jemi suremine on kestnud aastaid,” vastas ta. „Sinule pandud needus ei paranda ega halvenda tema seisundit.”

Will märkas, et tema käed värisevad, ja surus need rusikasse. „Sa ei saa aru…”

„Tean, et teie kaks olete parabatai’d,” katkestas Magnus teda. „Tean, et tema surm oleks sulle ränk kaotus. Mida ma aga ei tea, on see…”

„Tead kõike, mida sul on tarvis teada.” Willi oli vallanud jäine külmus, ehkki toas oli palav ning tal oli ikka veel mantel seljas. „Ma võin maksta sulle rohkem, ära ainult esita mulle küsimusi.”

Magnus tõstis jalad diivanile ja sirutas end välja. „Miski ei takista mind esitamast sulle küsimusi,” vastas ta. „Aga teen kõik mis suudan, et austada sinu sõnakehvust.”

Willi kergendustunne oli ilmne, tema sõrmed lõtvusid. „Sa siis ei keeldu mind aitamast?”

„Aitan sind ka edaspidi.” Magnus tõstis käed kukla taha, naaldus diivanikorjule ja silmitses Willi poolsuletud laugude alt. „Kui räägiksid mulle tõtt, saaksin sind paremini aidata, aga teen mis suudan. Veider küll, aga sa pakud mulle huvi, Will Herondale.”

Noormees kehitas õlgu. „See on sama hea põhjus kui iga teine. Millal kavatsed teha uue katse?”

Magnus haigutas. „Arvatavasti sel nädalalõpul. Saadan sulle laupäevaks sõnumi, kui peaks olema mingeid… uudiseid.”

Uudised. Needus. Tõde. Jem. Surm. Tessa. Tessa. Tessa. Tessa.Tüdruku nimi kaikus Willi peas nagu kellahelin. Poiss ei uskunud, et ükski teine nimi võiks kõlada nii vältimatult, nii saatuslikult. Polnud võimalik kujutleda neiut kandmas mingit koledat nime. Ta poleks mingil juhul saanud olla näiteks Mildred. Will ei suutnud kujutleda, et võiks lebada öiti ärkvel, vaadata lakke ning kuulda kehatuid hääli sosistamas talle kõrva „Mildred”. Seevastu Tessa…

„Tänan sind,” lausus ta järsult. Kui enne oli poissi vallanud külmus, siis nüüd oli tal palav. Ruumis oli lausa lämmatavalt umbne, siin oli ikka veel tunda sulanud küünlavaha lõhna. „Jään siis sinult teateid ootama.”

„Jah, oota teadet,” vastas Magnus ja sulges silmad. Noormees ei osanud öelda, kas ta magab või ootab lihtsalt tema lahkumist; nii või teisiti oli see ilmne mõistaandmine, et Willil on aeg minna. Väikest kergendust tundes järgis ta seda vihjet.

Sophie oli teel Jessamine’i tuppa, et puhastada kaminavõret ja võtta tuhka, kui kuulis koridorist hääli. Endises teenistuskohas oli teda õpetatud „kõrvale tõmbuma” – pöörduma härraste möödudes ja vaatama seina poole, tegema kõik, et meenutada mööblieset, elutut asja, mida isandatel on võimalik eirata.

Instituudis oli tulnud talle üllatusena, et siin oli kõik korraldatud teisiti. Kõigepealt hämmastas teda see, et nii suures majas oli nõnda vähe teenijaid. Sophiel oli olnud esialgu raske mõista, et varjukütid tegid palju asju oma kätega – tavalises heas perekonnas olnuks mõeldamatu, et härrased süütavad ise kaminas tule, käivad sageli poes sisseoste tegemas ning hoiavad treeningusaali ja relvaruumi korras ja puhtad. Tüdruk oli olnud šokeeritud, nähes, kui familiaarselt suhtlevad Agatha ja Thomas oma isandatega, sest ta ei teadnud, et tema kaasteenijate perekonnad on olnud varjuküttide käsutuses juba mitme põlvkonna vältel ning nendelgi on maagiavõimeid.

Sophie ise oli pärit vaesest perekonnast. Algaja teenijana oli ta pidanud sageli kuulma näägutamist, kui loll ta on, ning taluma lööke, sest polnud harjunud peene mööbli ja ehtsa hõbedaga ning portselaniga, mis oli nii õrn, et tee paistis tassi külgedest tumedana läbi. Aga ta sai oskused kiiresti selgeks ning kui oli ilmne, et Sophie kasvab väga ilusaks, oli ta ülendatud salongiteenijaks. Sellel ametil olid oma puudused. Teenijanna ülesanne oli valmistada isandatele silmarõõmu ja kui ta oli saanud kaheksateistkümneseks, hakkas tema palk aasta-aastalt vähenema.

Oli olnud suur kergendus tulla teenima Instituuti, kus keegi ei pannud pahaks, et Sophie oli juba peaaegu kahekümnene, ega nõudnud, et ta pööraks sakste möödudes silmad seina poole ning räägiks ainult siis, kui teda kõnetatakse. Seepärast ta peaaegu ei nutnudki taga oma ilusat nägu, mille eelmine härra oli moonutanud. Võimaluse korral hoidus Sophie ikka veel peeglisse vaatamast, aga õudus ja kaotusvalu olid järele andnud. Jessamine küll pilkas teda üle põse jooksva pika inetu armi pärast, aga teised ei paistnud seda märkavatki – välja arvatud Will, kes ütles aeg-ajalt midagi ebameeldivat, aga pooleldi möödaminnes, nagu teeks midagi niisugust, mida temalt oodatakse, ega mõtleks seda päris tõsiselt.

Aga see kõik oli olnud enne, kui ta armus Jemisse.

Nüüdki tundis ta lähenevate häälte seas ära noormehe oma. Jem naeris valjusti ja talle vastas naise, preili Tessa hääl. Sophie tundis rinnus ebameeldivat pitsitust. Armukadedus. Ta põlgas ennast sellepärast, aga ei saanud sinna midagi parata. Preili Tessa oli tema vastu alati väga lahke ning neiu hallidest silmadest vaatas talle vastu nii siiras igatsus, soov leida sõpra, et tundus olevat lausa võimatu kanda tema peale vimma. Aga ometi: tema, Sophie, pani ju tähele, kuidas noorhärra Jem neiut silmitseb… ehkki too ise ei paistnud seda märkavatki.

Ei, Sophie lihtsalt ei suutnud näha neid kahte koridoris koos, Jemil silmis see eriline pilk, millega ta viimasel ajal Tessat vaatas. Surunud harja ja ämbri enda ligi, avas Sophie esimese ukse, lipsas tuppa ja tõmbas ukse enda järel peaaegu kinni. See oli samasugune kui enamik Instituudi kasutamata magamistube, mis olid mõeldud mujalt küllasõitnud varjuküttidele. Iga paari nädala tagant võttis Sophie seal tolmu, kui keegi neis ei elanud, aga muidu polnud kellelgi sinna asja. See siin oli üsna tolmune; aknast sisse voogavas valgusjoas tantsisklesid kübemed. Püüdes aevastust tagasi hoida, surus Sophie silma vastu uksepragu.

Tal oli olnud õigus. Need, kes mööda koridori lähenesid, olidki Jem ja Tessa. Neil paistis olevat silmi ainult teineteise jaoks. Jem hoidis midagi käes – oleksid nagu olnud kokkuvolditud lahingurõivad – ja Tessa naeris noormehe nalja peale. Neiu pilk oli kergelt langetatud ja kõrvale pööratud ning Jem vaatas teda nõnda, nagu inimesed vaatavad siis, kui arvavad, et neid ei jälgita. Noormehe näol oli eriline ilme, niisugune nägi ta enamasti välja viiulit mängides – täiesti lummatud, justkui ei eksisteeriks väljaspool seda hetke mitte midagi.

Sophie süda tuikas valusasti. Poiss oli nii ilus – tema oli alati nõnda arvanud. Kõik rääkisid muudkui sellest, kui nägus on Will, aga Sophie silmis oli Jem tuhat korda ilusam. Ta nägi välja sama ebamaine kui maalitud ingel ning ehkki Sophie teadis, et Jemi juuksed ja naha muudab hõbedaseks rohi, mida ta haiguse pärast võtab, ei saanud tüdruk midagi parata, et seegi tundub talle kaunis. Pealegi oli noormees leebe, tasakaalukas ja lahke. Kui tüdruk kujutles Jemi tema juukseid sõrmitsevat, neid näolt tagasi lükkavat, tundis ta enda üle laskuvat iseäralikku rahu, ehkki tavaliselt tekitas juba ainuüksi mõte, et mõni mees – olgu või poisike – teda puudutab, Sophies hirmu ja vastikustunnet. Jemil olid maailma kõige õrnemad, kõige ilusamad käed…

„Ma ei suuda uskuda, et juba homme ongi nad siin,” lausus Tessa ja pööras pilgu jälle Jemile. „Millegipärast on mul niisugune tunne, nagu söödetaks Sophiet ja mind Benedict Lightwoodile ette, et talle meeltmööda olla – umbes nii, nagu koerale visatakse hambusse kont. Tal ei saa ju olla sooja ega külma, kas me oleme treenitud või mitte. Ta lihtsalt tahab sokutada oma pojad siia, et valmistada Charlotte’ile meelehärmi.”

„See on tõsi,” nõustus Jem. „Aga miks ei võiks sa kasutada võimalust harjutada võitluskunsti, kui seda sulle pakutakse? Sellepärast õhutab Charlotte ka Jessamine’i treeningutes osalema. Mis puutub sinu võimesse, siis isegi kui – ja tõenäoliselt see ongi nõnda – Mortmain sind enam ei ohusta, leidub kindlasti teisigi, kes tahaksid sellest kasu lõigata. Oleks ju hea õppida neid tagasi tõrjuma.”

Tessa käsi tõusis kaela juurde, kus rippus keti otsas tema ingel. Sophie teadis, et see on harjumuspärane liigutus, millest tüdruk ilmselt ise teadlik ei ole. „Ma tean, mida Jessamine selle kohta ütleb: ainsad, keda tal tuleb eemale tõrjuda, on nägusad kosilased.”

„Kas ta ei peaks abi tahtma hoopis inetute tõrjumiseks?”

„Mitte siis, kui nood on maapealsed,” vastas Tessa naerdes. „Jessamine eelistaks ilusale varjukütile iga kell inetut maapealset.”

„Mina olen siis igatahes mängust väljas, eks?” lausus Jem kurvastust teeseldes ja Tessa puhkes jälle naerma.

„Sellest on kahju,” ütles ta. „Jessamine’i-taolisel ilusal tüdrukul peaks olema võimalik valida parim, aga tema on võtnud endale pähe, et varjukütt talle ei kõlba.”

„Sina oled palju ilusam,” ütles Jem.

Tessa vaatas poisile üllatunult otsa ja tema põskedesse tõusis puna. Ehkki Sophie tundis taas rinnus taas armukadedustorget, oli ta ometi Jemiga nõus. Jessamine oli igati ilus – võinuks öelda, et suisa Veenus, aga alatasa mossis nägu rikkus tema võlu. Seevastu Tessast lausa õhkus soojust. Tema lopsakad tumedad juuksed olid kergelt laines ning merekarva hallid silmad näisid muutuvat seda ilusamaks, mida kauem sa teda tundsid. Tessa näost võis välja lugeda teravat mõistust ja huumorimeelt, mida Jessamine’il kas polnud või ei vaevunud ta neid omadusi teistele näitama.

Jem jäi preili Jessamine’i ukse juures seisma ja koputas. Vastust ilmselt ei tulnud, sest ta kehitas õlgu, kummardus ning asetas käes olnud tumeda riidepambu, milles olid lahingurõivad, ukse ette maha.

„Ta ei ole eluilmaski nõus neid kandma.” Tessa põskedesse ilmusid lohukesed.

Jem ajas end sirgu. „Ma ei võtnud endale ülesannet neid talle väevõimuga selga toppida – nõustusin need talle üksnes kätte toimetama.”

Külg külje kõrval hakkasid Jem ja Tessa mööda koridori edasi minema. „Ma ei kujuta ette, kuidas Charlotte suudab Vend Enochiga nii sageli juttu ajada,” ütles neiu. „Minule ajab ta hirmujudinad peale.”

„Asi pole nii hull. Mulle meeldib mõelda, et isekeskis on Vaikivad Vennad meiega üsna sarnased. Viskavad üksteisele Vaikuselinnas vempe, röstivad endale…”

„Loodetavasti mängivad nad šaraadi. Poleks ju paha kasutada ära oma loomulikke eeldusi.”

Jem puhkes naerma. Nad pöörasid ümber nurga ja kadusid silmist. Sophie nõjatus jõuetult vastu uksepiita. Talle ei meenunud, et tal oleks kunagi õnnestunud Jemi niiviisi naerma panna; vaevalt oli see korda läinud ka kellelgi teisel – välja arvatud ehk Will. Et kedagi nõnda naerma ajada, pidid teda väga hästi tundma. Sophie oli armastanud Jemi juba nii kaua, millest siis tuli, et ta ei tundnud noormeest sugugi?

Leppinult ohates valmistus ta oma peidukohast lahkuma, kui preili Jessamine’i toa uks läks korraga lahti ja neiu astus koridori. Sophie tõmbus kähku tagasi hämarusse. Preili Jessamine kandis pikka sametist reisikeepi, mis kattis teda kaelast kandadeni. Tema juuksed olid seotud tihedalt kuklasse krunni ning ta hoidis ühes käes meestekübarat. Jahmatusest otsekui kivistunud, vaatas Sophie, kuidas Jessamine langetas pilgu ja tegi grimassi, nähes jalge ees lahingurõivaid. Kähku lükkas tüdruk need üle läve tuppa – Sophie märkas, et tal paistis jalas olevat meestesaabas – ja sulges siis käratult ukse. Heitnud pilgu piki koridori kahele poole, pani Jessamine kübara pähe, tõmbas lõua keebi varju, eemaldus käratult ja kadus hämarusse, jättes Sophie endale hämmastunult järele vaatama.