Читать книгу Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat - Cassandra Clare - Страница 6

Järgmisel päeval pärast hommikusööki käskis Charlotte Tessal ja Sophiel naasta oma tuppa, tõmmata selga vastsed lahingurõivad ja minna Jemi juurde treeningusaali ootama vendi Lightwoode. Jessamine oli kurtnud peavalu ega olnud hommikusöögile ilmunud ning Willi polnud samuti kusagil näha. Tessa kahtlustas, et poiss lihtsalt varjab ennast, et ei peaks manama Gabriel Lightwoodi ja tema vennaga kohtudes ette viisakat nägu. Ta pani seda Willile ainult poolenisti süüks.

Oma toas varustust võttes tundis Tessa kõhus kerget närvilist võbinat. Need rõivad olid nii erinevad kõigest, mida ta seni oli harjunud kandma. Pealegi polnud seal Sophiet, kes oleks aidanud tal uued riided selga panna. Treeningu üks osa seisnes muidugi selles, et igaüks pidi varustust tundma ja suutma sellega ise toime tulla. Rõivastuse hulka kuulusid madala kontsaga kingad, avarad, paksust mustast materjalist püksid ja rihmaga vöötatav pikk tuunika, mis ulatus talle peaaegu põlvini. Samasugustes oli ta näinud Charlotte’i võitlemas ning neid oli kujutatud ka „Koodeksi” illustratsioonidel; pildil oli need paistnud talle veidrad, kuid neid päriselt kanda oli veel veidram. Kui tädi Harriet teda nüüd näeks, langeks ta tõenäoliselt minestusse, mõtles Tessa.

Sophie ootas teda Instituudi treeninguruumi viiva trepi jalamil. Tüdrukud ei vahetanud sõnagi ning heitsid teineteisele üksnes julgustava naeratuse. Hetke oodanud, hakkas Tessa esimesena üles minema. Astmed olid kitsukesed ja käsipuud nii vanad, et puidusse olid tekkinud praod. Tundus naljakas kõndida trepist üles, tarvitsemata kergitada seelikut ja karta, et astud selle palistusele. Ehkki tema keha oli täies ulatuses kaetud, ei vabanenud ta treeninguvarustust kandes kummalisest tundest, et on päris alasti.

Sophiega koos tundis ta ennast natuke rahulikumalt, ehkki ka tollele näis varjukütivarustus ebamugavust valmistavat. Kui nad üles jõudsid, lükkas Sophie ukse lahti ning nad astusid üheskoos vaikides treeningusaali.

See peab olema Instituudi ülakorrus, ruum, mis külgneb pööninguga, mõtles Tessa. Siinne saal oli peaaegu poole suurem. Siia-sinna olid poleeritud puidust põrandale tumeda tindiga joonistatud mitmesugused kujundid – ringid ja ruudud, millest mõned olid nummerdatud. Seintel põlesid nõiavalguslambid ja nende vahel rippusid relvad – sõjanuiad ja – kirved ning kõikvõimalikud muud surmatoova välimusega esemed.

„Uhh,” sõnas Sophie ja väristas tapariistu vaadates õlgu. „Kas ei näe need jubedad välja?”

„Mõnda neist olen ma „Koodeksi” lehekülgedel näinud,” ütles Tessa. „See on pikkmõõk, seda seal nimetatakse rapiiriks, see peaks olema florett ja see on nähtavasti kahekäemõõk.”

„Peaaegu täpne.” Tessa üllatuseks kostis hääl kusagilt ülevalt. „Viimati nimetatu on timuka mõõk, mida kasutatakse enamasti pea maharaiumiseks. Seda on kerge teistest eristada, sest sellel pole teravikku.”

Sophie karjatas vaikselt ja taganes, kui üks laest allarippuv nöör hakkas õõtsuma ning nende pea kohale ilmus tume kuju. See oli Jem; nõtkelt ja nobedalt nagu lind laskus ta mööda köit alla, maandus pehmelt nende jalge ees ja naeratas. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud teid ehmatada.”