Читать книгу Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat - Cassandra Clare - Страница 5

„Kui kaua kohtuotsuse langetamine sinu arvates veel aega võtab?” küsis Clary. Tal polnud aimugi, kui pikalt nad juba olid oodanud, aga tundus, nagu oleks möödas juba kümme tundi. Isabelle’i puudritoosi meenutavas musta ja kärtsroosa kujundusega magamistoas ei olnud ühtki kella – siin oli kuhilais rõivaid, virnades raamatuid, riitades relvi, tualettlaud, millele olid kuhjatud sädelevad meigitarbed ja kasutatud pintslid, ning avatud sahtleid, millest valgus välja pitskombineesid, läbipaistvaid sukkpükse ja sulgboasid. Selles ei puudunud oma võlu – tundus, nagu oleksid sattunud muusikali „Linnupuur” lavatagusesesse maailma –, aga viimasel kahel nädalal oli Clary pidanud veetma siinse sätendava segaduse keskel nii palju aega, et see ümbrus oli hakanud mõjuma rahustavalt.

Isabelle seisis akna juures, Church süles, ja silitas kassil hajameelselt pead. Church seiras teda kurjakuulutavalt oma kollaste silmadega. Akna taga oli novembritorm täies hoos, vihm nõrgus ojadena mööda klaasi alla nagu läbipaistev värv. „Kaua ei tohiks enam minna,” vastas ta aeglaselt. Neiu nägu oli meikimata ning seetõttu paistis ta noorem kui muidu ja tema tumedad silmad tundusid tavalisest suuremad. „Võibolla viis minutit.”

Clary, kes istus Izzy voodil, ühel pool virn ajakirju ja teisel pool hunnik kõlisevaid seeravinuge, neelatas kramplikult, tundes kurgus kibedust. Tulen kohe tagasi. Viis minutit.

Need olid olnud viimased sõnad, mis ta lausus poisile, keda armastas siin maailmas rohkem kui kedagi teist. Nüüd mõtles tüdruk, kas ei jäägi see viimaseks, mida tal eales õnnestub Jace’ile öelda.

Hetk ise oli Claryl suurepäraselt meeles. Katuseaed. Kristalne oktoobriöö, jäiselt valged tähed hõõgumas pilvitus mustas taevas. Katuse kiviplaatidele mäkerdatud mustad ruunid, täis deemonilima ja verd. Jace’i huuled tema suul, ainus soojus selles tarretavalt külmas maailmas. Morgensternide sõrmuse kett tema kaela ümber kinni klõpsatamas. Armastus, mille jõul liiguvad päike ja kõik teised tähed. Clary pöördumas ja vaatamas tagasi poisi poole, enne kui lift ta ära viis, alla hoone hämarusse imes. Ta oli liitunud fuajees teistega, kallistanud ema, Luke’i, Simonit, aga mingi osa temast oli nagu alati viibinud endiselt Jace’i juures, hõljunud katusel linna kohal – ainult nemad kaks külmalt küütlevas valgustatud metropolis.

Maryse ja Kadir olid olnud need, kes astusid lifti, et sõita Jace’i juurde katusele ning vaadata Lilithi rituaali tagajärgi. Kulus veel kümme minutit, enne kui Maryse tagasi pöördus – üksi. Kui uksepooled avanesid ning Clary nägi naise nägu, valget, krampis ja hirmunut, oli talle kõik selge.

Edasine oli toimunud nagu unes. Vestibüüli kogunenud varjuküttide summ oli valgunud Maryse’i poole, Alec oli Magnusest eemale tõmbunud ja Isabelle oli püsti karanud. Seeravinoad lõid üksteise järel leegitsema, hajutades varje; pimedust läbistasid valged välgatused nagu fotoaparaatide välklampide hääletu sähvimine kuriteopaigal. Teiste vahelt läbi trügides kuulis Clary üksikuid jutukatkendeid: katuseaed oli tühi; Jace oli läinud. Sebastiani klaasist kirst oli lõhutud; igal pool vedeles kilde. Pjedestaalilt, kus kirst oli asetsenud, nõrgus alla verd – ikka veel värsket.

Varjukütid otsustasid kiiresti, et tuleb hargneda ja otsida läbi hoone ümbrus. Magnus, käed pildumas siniseid sädemeid, astus ligi ja küsis, kas Claryl pole mõnda Jace’i eset, mis võimaldaks poissi jälitada. Otsekui unes oli tüdruk ulatanud talle Morgensternide sõrmuse ja tõmbunud kaugemasse nurka, et helistada Simonile. Ta oli just telefoni kinni klõpsanud, kui ühe varjuküti hääl teiste seast esile kerkis. „Jälitada? Seda saab teha ainult siis, kui ta veel elab. Nii suure verekaotuse korral pole see eriti tõenäoline…”

Millegipärast oli just see viimne piisk karikasse. Pikaajaline alajahtumine, väsimus ja šokk tegid oma töö ning tüdruku põlved lõid nõtkuma.

Ema jõudis veel Claryst kinni haarata, muidu oleks tütar maha kukkunud. Pärast seda mattus kõik tumedasse hämusse. Hommikul ärkas ta Luke’i pool oma voodis ja viskus, süda suruõhuhaamrina pekslemas, nagu püssist lastud istukile, olles kindel, et oli näinud halba und.

Teist keelt rääkisid käsi ja jalgu katvad kahvatuma hakanud vermed, mida Clary voodist välja ukerdades nägi, ning halbu eelaimusi kinnitas tõik, et tal ei olnud enam sõrmust. Tõmmanud kiiruga jalga teksad ja selga dressipluusi, komberdas tüdruk elutuppa, kus istusid Jocelyn, Luke ja Simon, näod sünged. Claryl poleks pruukinud küsidagi, ent ta küsis siiski: „Kas ta on leitud? On ta tagasi?”

Jocelyn tõusis. „Kullake, ta on ikka veel kadunud…”

„Aga mitte surnud? Surnukeha pole leitud?” Tüdruk vajus Simoni kõrvale sohvale. „Ei… ta ei ole surnud. Ma teaksin.”

Clary mäletas, et Simon hoidis tal käest kinni, kui Luke jutustas, mida nad teavad: Jace on ikka veel kadunud ning kadunud on ka Sebastian. Halb uudis oli, et pjedestaalile voolanud veri oli tuvastatud kui Jace’i oma. Heaks uudiseks võis pidada, et seda oli olnud arvatust vähem; see oli segunenud kirstust välja valgunud veega ning jätnud mulje, nagu oleks verd rohkem, kui tegelikult oli. Nüüd arvati, et mis seal ka poleks juhtunud, Jace võib olla endiselt elus.

„Aga mis siis juhtus?” nõudis tüdruk.

Luke raputas pead, sinistes silmades morn pilk. „Seda ei tea keegi, Clary.”

Claryl oli tunne, nagu voolaks tal vere asemel soontes jäine vesi. „Ma tahan aidata. Tahan midagi teha. Ma ei soovi istuda, käed rüpes, kui Jace on kadunud.”

„Sellepärast ei maksa sul muretseda,” lausus Jocelyn süngelt. „Klaav tahab sind näha.”

Clary ajas end jalule, tema liigestes ja kõõlustes ragises nähtamatu jää. „Kena. Mis iganes. Räägin kõigest, mida nad teada tahavad, kui nad ainult Jace’i üles leiaksid.”

„Sa räägid neile kõigest, mida nad teada tahavad, sest neil on surmamõõk,” Jocelyni hääles kõlas meeleheide. „Kullake. Anna mulle andeks.”

Ja nüüd, pärast seda kui teda oli kaks nädalat ikka ja jälle küsitletud, kui üle oli kuulatud kümneid tunnistajaid ja ta oli kümmekond korda andnud vastuseid, hoides surmamõõka, istus Clary Isabelle’i magamistoas ning ootas, mis otsuse nõukogu tema edasise saatuse kohta langetab. Tüdruku mõte läks ikka ja jälle sellele, mis tunne oli olnud hoida käes surmamõõka. Tema naha sisse oleksid otsekui haagitud tillukesed õngekonksud, millega tõde välja sikutati. Ta oli põlvitanud, mõõk käes, Kõnelevate Tähtede sõõris ja kuulnud omaenda häält rääkimas nõukogule kõigest – sellest, kuidas Valentine oli kutsunud välja Razieli, kuidas tema, Clary, oli võtnud Valentine’ilt õiguse Inglit käsutada, kui kustutas liivalt mehe nime ja kirjutas selle asemele enda oma. Ta jutustas neile, kuidas Ingel lubas täita tal ühe soovi ja ta kasutas seda, et tuua Jace surnuist tagasi; rääkis, et Lilith oli võtnud Jace’i enda võimusesse ja plaaninud kasutada Simoni verd, elustamaks Clary vend Sebastian, keda pidas oma pojaks. Kuidas Simonile tehtud Kaini märk oli teinud Lilithile otsa ning nad arvasid, et see tegi lõpu ka Sebastianile ja too ei ole enam ohtlik.

Clary ohkas ja klõpsas telefoni lahti, et vaadata kella. „Nad on istunud seal juba terve tunni,” lausus ta. „Kas see on tavaline? On see halb märk?”

Isabelle laskis Churchil põrandale kukkuda ning kass näugatas. Neiu tuli voodi juurde ja istus Clary kõrvale. Isabelle oli veel saledam kui tavaliselt – nõnda kui Clary, nii oli temagi viimase kahe nädalaga kaalus alla võtnud –, aga elegantne nagu alati oma mustades kitsastes pükstes ja liibuvas hallis sametjakis. Ripsmetušš oli silmade ümber laiali läinud ja Isabelle oleks pidanud meenutama pesukaru, aga selle asemel õnnestus tal välja näha nagu prantsuse filmitäht. Neiu sirutas käed välja ning kaitsvate ruunidega kirjatud elektronkäevõrud kõlisesid meloodiliselt. „Ei, see pole halb märk,” vastas ta. „See näitab üksnes, et neil on paljust rääkida.” Ta keerutas sõrmes Lightwoodide sõrmust. „Sul pole midagi karta. Sa ei rikkunud Seadust. See on kõige tähtsam.”

Clary ohkas. Isegi Isabelle’i õla soojus, mida ta enda kõrval tundis, ei sulatanud tema soontest jääd. Ta teadis, et ei olnud rikkunud ühtki seadusesätet, aga saladus polnud seegi, et Klaav on tema peale maruvihane. Ehkki varjuküttidel oli keelatud surnuid tagasi tuua, oli see Inglile lubatud; sellegipoolest oli olnud Jace’ile uue elu andmist Inglilt paluda nii juletu tegu, et nad olid otsustanud jätta selle ainult enda teada.

Nüüd oli see päevavalgele tulnud ja Klaav oli rabatud. Clary teadis, et teda tahetakse karistada – kas või juba sellepärast, et tema teol olid olnud nii hirmsad tagajärjed. Mõnes mõttes tüdruk koguni tahtis, et teda karistataks. Et purustataks tema luud, kistaks välja küüned, lastaks Vaikivatel Vendadel sobrada oma vahedate mõtetega tema ajus. Omamoodi põrgulik tehing: tema kannataks valu, et Jace võiks elusa ja tervena tagasi pöörduda. Siis ei tunneks ta ennast nii rängalt süüdi, et oli jätnud Jace’i üksi katusele; Isabelle ja teised olid küll sada korda kinnitanud, kui mõttetu on tal ennast süüdistada: nad kõik olid arvanud, et Jace’il pole seal midagi karta, ning jäänuks Clary katusele, oleks arvatavasti temagi nüüd kadunud.

„Lõpeta ära,” ütles Isabelle. Esialgu ei teadnud Clary, kas Isabelle ütles seda temale või kassile. Church tegi sedasama trikki mis tavaliselt, kui ta sülest põrandale lasti: lebas selili, kõik neli jalga õhus, ja teeskles surnut, et tekitada omanikes süümepiinu. Aga siis lükkas Isabelle mustad juuksed silmilt ning neiu vihast pilku nähes taipas Clary, et märkus oli määratud talle.

„Mida ma pean lõpetama?”

„Need haiged mõtted, mis hirmsad asjad sinuga kõik juhtuvad või mida soovid endaga juhtuvat, sest sina oled elus, aga Jace on… ära.” Isabelle’i hääl tegi hüppe nagu grammofoninõel kriimustatud plaadil. Neiu ei rääkinud kunagi Jace’ist, nagu oleks noormees surnud või isegi ära läinud – tema ja Alec keeldusid seda võimalust tunnistamast. Ühtlasi ei olnud Isabelle Claryle kordagi ette heitnud, et too oma kohutavat saladust nendega polnud jaganud. Keset kõike, mis toimus, oli Isabelle tõele au andes olnud tema vankumatuim kaitsja. Oodanud teda iga päev nõukogu istungite saali ukse juures, oli neiu Clary käsivarrest kinni hoides kindlalt marssinud jõllitavate ja isekeskis pomisevate varjuküttide salgakeste vahelt läbi. Ta oli viibinud kohal kõigil lõputuna tunduvatel ülekuulamistel ja heitnud raevukaid pilke kõigile, kes julgesid Clary poole viltu vaadata. Clary oli olnud jahmunud. Tema ja Isabelle polnud kunagi olnud teab mis suured sõbrannad – nad mõlemad olid seda sorti tüdrukud, kes tunnevad end paremini poiste kui oma sookaaslaste seltskonnas. Aga Isabelle ei lahkunud tema kõrvalt. Clary oli ühtaegu hämmeldunud ja tänulik.

„Ma ei saa sinna midagi parata,” vastas Cary. „Kui tohiksin vähemalt otsingutes osaleda… kui mul lastaks ükskõik mida teha… siis ei oleks asi ehk nii hull.”

„Ma ei tea.” Isabelle’i häälest kostis väsimust. Viimased kaks nädalat olid tema ja Alec olnud kuusteist tundi kestvatest patrullimistest ja kõigest muust Jace’i otsimiseks ettevõetust viimse piirini kurnatud ja näost hallid. Avastanud, et tal ei lubata mingil moel osaleda patrullkäikudes ja teistes Jace’i otsingutes, enne kui nõukogu on langetanud otsuse asjas, et Clary Jace’i surnuist tagasi tõi, oli tüdruk löönud jalaga oma toa uksesse augu. „Mõnikord tundub see kõik nii mõttetu,” lisas Isabelle.

Jää liikus Clary luudes raginal üles-alla. „Tahad öelda, et sinu meelest on ta surnud?”

„Ei taha. Minu meelest pole võimalik, et nad viibivad ikka veel New Yorgis.”

„Aga patrullid on ju ometi väljas ka teistes linnades, eks?” Clary tõstis käe kurgu alla, unustades, et Morgensternide sõrmust seal enam pole. Magnus proovis ikka veel Jace’ile jälile saada, aga jälitamisruun polnud seni toiminud.

„Muidugi on.” Isabelle sirutas uudishimulikult käe ja puudutas õrna hõbekellukest, mis Claryl nüüd sõrmuse asemel kaelas rippus. „Mis see on?”

Clary lõi viivuks kõhklema. Kelluke oli haldjakuninganna kingitus. Ei, päris nõnda see polnud. Haldjakuninganna ei teinud kingitusi. Kelluke pidi võimaldama Claryl anda haldjakuningannale märku, et tüdruk tahab temalt abi. Sedamööda kuidas üks päev teise järel möödus, ilma et Jace’ist oleks leitud jälgegi, avastas Clary, et käsi tõuseb üha sagedamini kurgu alla. Teda hoidis tagasi ainult üks teadmine: haldjakuninganna ei andnud iial midagi, ootamata selle eest mõnda hirmsat vastuteenet.

Enne kui Clary jõudis Isabelle’ile vastata, läks uks lahti. Mõlemad tüdrukud ajasid end pulksirgeks; Clary surus sõrmed nii kramplikult ühte Izzy roosasse patja, et sellel olevad helklevad kristallid talle kõvasti pihkudesse soonisid.

„Hei.” Tuppa astus sale kogu ja pani ukse enda järel kinni. Isabelle’i vanem vend Alec kandis nõukogu istungiteks mõeldud rõivaid – hõbedaste ruunidega kirjatud musta rüüd, mille avatud hõlmade vahelt paistsid nüüd teksad ja must pikkade varrukatega särk. Üleni mustad rõivad lasksid noormehe niigi väga valgel nahal paista veel kahvatumana ja muutsid tema kristallsinised silmad veel sinisemaks. Aleci juuksed olid mustad ja sirged nagu õelgi, ainult et lühemad, vaevalt lõuani. Tema huuled olid surutud kitsaks triibuks.

Clary süda hakkas kloppima. Alec ei paistnud olevat just rõõmus. Ükskõik missuguseid uudiseid tal ka edastada poleks olnud, head ei saanud need olla.

Isabelle oli see, kes suu lahti tegi. „Kuidas läks?” küsis ta vaikselt. „Missugune oli otsus?”

Alec võttis istet tualettlaua ees ning pööras end toolil, jäädes Izzyle ja Claryle üle õla otsa vaatama. Igas muus olukorras oleks see tundunud koomiline: Alec oli väga pikka kasvu, tal olid pikad jalad nagu tantsijal ning kui noormees end niiviisi toolile sättis, tundus, nagu istuks ta nukumajas.

„Clary,” lausus ta. „Jia Penhallow luges otsuse ette. Oled igasugusest süüst vabastatud. Sa ei rikkunud Seadust ning Jia arvamust mööda on sind juba niigi piisavalt karistatud.”

Isabelle hingas pahinal välja ja naeratas. Korraks purustas kõikehõlmav kergendustunne Clary emotsioonidele tõmbunud jääkirme. Teda ei karistata; ei lukustata Vaikuselinna, ei pisteta kuhugi, kus tal pole võimalik aidata Jace’i. Nõukogus libahunte esindav Luke oli olnud kohal, kui otsus välja kuulutati, ning lubanud helistada Jocelynile otsekohe, kui istung lõpeb, aga Clary sirutas sellegipoolest käe telefoni järele: võimalus edastada emale vahelduseks ka mõni hea uudis oli liiga ahvatlev.

„Clary,” ütles Alec, kui ta telefoni lahti klõpsas. „Oota.”

Tüdruk vaatas tema poole. Noormehe nägu oli ikka veel sünge nagu surnumatjal. Tundes halba eelaimust enda üle võimust võtvat, asetas Clary telefoni tagasi voodile. „Alec… mis on?”

„Põhjus, miks nõukogul otsuse langetamisega nii kaua aega läks, ei peitunud sinu juhtumis. Arutusel oli veel teinegi asi.”

Jää oli tagasi. Claryt läbistas värin. „See puudutas Jace’i?”

„Mitte otseselt.” Alec kallutas end ettepoole, põimides käsivarred ümber toolileeni. „Moskva Instituudist saabus varahommikul teade. Eile oli läbi murtud Wrangeli saare kohal olevatest kaitsetõketest. Parandusmeeskond on küll kohale saadetud, aga kui nii tähtsad tõkked on nii pikalt maas, kuulub asi nõukogu pädevusse.”

Tõkked – nagu Clary aru oli saanud, toimisid need isevärki maagilise kaitsesüsteemina – oli ümber maakera seadnud varjuküttide esimene põlvkond. Deemonitel polnud neist küll just suisa võimatu läbi pääseda, aga see nõudis vaeva; tohutu enamiku pidasid need ikka kinni ja tegid massilise sissetungi võimatuks. Claryl oli meeles, mida Jace talle – tundus, otsekui oleks sellest möödas mitu aastat – oli öelnud: Kunagi oli tegu üksnes väikeste invasioonidega, millele suutsime hõlpsasti piiri panna. Aga juba minu eluajalgi on tõketest hakanud siiapoole pääsema üha suuremad deemonite hulgad.

„Nojah, pahasti küll,” lausus Clary. „Aga ma ei mõista, mis on sellel pistmist…”

„Klaavil on oma pingerida,” ei lasknud Alec tal lõpetada. „Jace’i ja Sebastiani otsimine on viimased kaks nädalat olnud selle tipus. Aga nad on läbi otsinud kõik allilmlaste urkad, ilma et oleksid leidnud nendest pisimatki jälge. Magnuse jälitamisloitsudest pole olnud abi. Elodie, naine, kes kasvatas üles tõelise Sebastian Verlaci, kinnitab, et temaga ei ole keegi proovinud ühendust võtta. Ega see küll olnudki eriti tõenäoline. Ükski spioon pole täheldanud Valentine’i vana Ringi teadaolevate liikmete tegevuse kahtlast elavnemist. Ja Vaikivatel Vendadel ei ole õnnestunud kindlaks teha, mida Lilith oma rituaaliga õieti tahtis saavutada ning kas see läks tal korda. Üleüldine arvamus on niisugune, et Sebastian – nemad nimetavad teda muidugi Jonathaniks – röövis Jace’i, aga see pole meile mingi uudis.”

„Ja siis?” küsis Isabelle. „Mida see tähendab? Otsinguid tõhustatakse? Patrullimist tihendatakse?”

Alec raputas pead. „Neil ei ole plaanis otsimist laiendada,” ütles ta vaikselt. „Nad tõmbavad sellele pidurit. Möödas on kaks nädalat ja leitud ei ole midagi. Idrisest kohale toodud eriüksused saadetakse koju tagasi. Tõkete juhtum kuulutatakse kõige tähtsamaks. Arvesse tuleb võtta sedagi, et praegu on käsil keerulised läbirääkimised, mis puudutavad nõukogu uuest koosseisust tulenevaid seadusemuudatusi, uue konsuli ja inkvisiitori määramist ning allilmlaste teistsugust kohtlemist – nõukogu peab leidma aega tegelda ka sellega.”

Clary jäi talle vihaselt otsa vaatama. „Nad ei taha Jace’i otsida, sest see takistab neid muutmast käputäit vanu tobedaid seadusi? Nad annavad alla?”

„Nad ei anna alla…”

„Alec,” lausus Isabelle teravalt.

Alec hingas sügavalt sisse ja kattis näo kätega. Tal olid samasugused pikad sõrmed kui Jace’il ning samamoodi armidega kaetud. Parema käe selga kattis varjuküttidele omane silmamärk. „Clary, sinule – meile kõigile – on kogu aeg olnud esmatähtis Jace’i otsimine. Klaavile on tähtsam leida Sebastian. Jace samuti, aga ennekõike Sebastian. Ta on ohtlik. Tema lammutas Alicante kaitsetõkked. Ta on massimõrvar. Jace on…”

„Lihtsalt üks varjukütt,” lausus Isabelle. „Meiesuguseid saab alatasa surma ja jääb kadunuks.”

„Talle kui Surmasõja kangelasele osutatakse tavalisest pisut rohkem tähelepanu,” nentis Alec. „Aga üldkokkuvõttes oli Klaavi otsus kindel: otsinguid küll ei lõpetata, aga esialgu jäädakse äraootavale seisukohale. Oodatakse, et Sebastian astuks järgmise sammu. Senikaua on see Klaavile kolmandajärguline asi. Kui sedagi. Nad eeldavad, et kõik pöörduksid tagasi normaalse elu juurde.”

Normaalne elu? Clary ei uskunud oma kõrvu. Kuidas võiks elu Jace’ita normaalne olla?

„Sedasama öeldi meile ka pärast Maxi surma,” lausus Izzy, silmad kuivad, kuid raevust hõõguvad. „Et me saame leinast kiiremini üle, kui pöördume tagasi normaalse elu juurde.”

„Seda peetakse heaks nõuandeks,” lausus Alec sõrmede varjust.

„Räägi seda papsile. Kas ta üldse tuli Idrisest kohale, et sellel istungil osaleda?”

Alec raputas pead ja laskis kätel alla vajuda. „Ei. Kui see peaks mingit lohutust pakkuma, siis terve hulk inimesi võttis istungil vihaselt sõna, et Jace’i otsinguid täies mahus jätkataks. Magnus, mõistagi Luke, konsul Penhallow, isegi Vend Zachariah. Paraku jäi sellest lõpuks ikka väheks.”

Clary vaatas talle ainiti silma. „Alec,” lausus ta. „Kas sina ei tunne mitte midagi?”

Aleci silmad läksid suureks, nende sina tumenes ja ühtäkki meenus Claryle poiss, kes vihkas teda, kui ta alles Instituuti oli saabunud; poiss, kelle küüned olid näritud ja džemprid auklikud ning olek alatasa vingus. „Ma tean, et oled endast väljas, Clary,” ütles Alec teravalt, „aga kui püüad mõista anda, nagu hooliksime Izzy ja mina Jace’ist vähem kui sina…”

„Ei püüa,” vastas Clary. „Räägin teie parabatai-sidemest. Lugesin „Koodeksist” selle tseremoonia kohta. Tean, et parabatai’d on omavahel seotud eriliste sidemetega. Sa tunned seda, mis Jace’iga juhtub. See on teile lahingutes abiks. Küllap mõtlesin, et… äkki sa tunned, kas ta on ikka veel elus.”

„Clary.” Isabelle’i hääl kõlas murelikult. „Ma arvasin, et sa ei…”

„Ta on elus,” vastas Alec ettevaatlikult. „Kas arvad, et suudaksin nii normaalselt tegutseda, kui ta elus poleks? Midagi põhjapanevat on päris kindlalt valesti. Niipalju ma tunnen. Aga ta hingab ikka veel.”

„Kas „valesti” võib tähendada seda, et teda hoitakse vangis?” küsis Clary vaikselt.

Alec heitis pilgu aknale, mille vastu tuul piitsutas halli vihma. „Võibolla. Ei oska selgitada. Midagi niisugust ei ole ma varem kunagi tundnud.”

„Aga ta on elus.”

Nüüd vaatas Alec talle otse silma. „Selles olen ma kindel.”

„Siis võib nõukogu kuradile käia. Me otsime ta ise üles,” lausus Clary.

„Clary… kui see oleks võimalik… kas sa ei arva, et oleksime juba…” alustas Alec.

„Varem tegime seda, mida pidas vajalikuks Klaav,” ütles Isabelle. „Patrullkäigud, otsingud. Leidub teisigi võimalusi.”

„Sa pead silmas võimalusi, mis eeldavad Seadusest möödahiilimist,” sedastas Alec. Tema häälest aimus kõhklust. Clary lootis, et ta ei tule lagedale varjuküttide motoga, mida nad kasutasid, kui juttu tuli Seadusest: dura lex, sed lex. Seadus on küll karm, aga see on ikkagi seadus. Ta ei olnud kindel, kas suudaks seda taluda.

„Haldjakuninganna pakkus mulle teenet,” lausus Clary. „Idrises tulevärgi ajal.” Meenutades, kui õnnelik ta tol õhtul oli, tundis Clary südant korraks valusasti kokku tõmbuvat ning oli sunnitud pidama vahet, enne kui suutis edasi rääkida. „Ja õpetas, kuidas saan temaga ühendusse astuda.”

„Haldjarahva kuninganna ei tee kingitusi, ilma et nõuaks midagi vastutasuks.”

„Ma tean. Olen nõus võtma vastuteene osutamise enda kanda.” Claryle tuli meelde, mida talle oli öelnud kellukese ulatanud haldjapiiga. Sa teeksid kõik, et teda päästa. Ükskõik mis hinda sul ka ei tuleks selle eest maksta, ükskõik mida sa põrgule ja taevale ka pandiks ei annaks – kas pole nõnda? „Tahan lihtsalt, et emb-kumb teist minuga kaasa tuleks. Ma ei mõista eriti hästi haldjarahva kõnekäände. Kui olete minuga, suudate ehk hoida kahjud võimalikult väikesed. Aga kui kuninganna võimuses on midagi ette võtta…”

„Mina tulen sinuga,” ütles Isabelle sedamaid.

Alec heitis õele morni pilgu. „Me juba rääkisime haldjarahvaga. Nõukogu küsitles neid põhjalikult. Ning nad ei ole suutelised valetama.”

„Nõukogu küsis, kas nad teavad, kus Jace ja Sebastian asuvad,” sõnas Clary. „Mitte seda, kas haldjarahvas on nõus neid otsima. Kuninganna teadis mu isa saladusi, teadis inglist, kelle ta oli välja kutsunud ja vangistanud, teadis tõde minu ja Jace’i vere kohta. Minu meelest ei juhtu selles maailmas just palju niisugust, millest ta teadlik ei ole.”

„See on tõsi,” sekkus Isabelle ja tema häälde sugenes pisut elevust. „Tead ju küll, Alec, et haldjatele tuleb esitada väga täpselt sõnastatud küsimusi, kui neilt tahetakse saada kasulikku teavet. Neid on väga raske küsitleda, mis siis, et nad peavad rääkima tõtt. Neilt teenet vastu võtta on siiski sootuks teine asi.”

„Ja kätkeb endas sõna otseses mõttes kujuteldamatuid ohte,” lisas Alec. „Kui Jace teaks, et lasksin Claryl minna haldjakuninganna juurde, siis…”

„Mul on kama,” lausus Clary. „Tema teeks minu nimel sedasama. Tahad öelda, et ei teeks või? Kui mina oleksin kadunud…”

„Ta põletaks kas või kogu maailma maha, et võiks su tuha alt välja kaevata. Tean seda,” vastas Alec ning tema hääl kõlas väsinult. „Kurat, kas arvate, et mina ei tahaks kohe praegu kogu maailma maha põletada? Ma proovin lihtsalt…”

„Käituda nagu vanemale vennale kohane,” ütles Isabelle. „Saan aru.”

Paistis, nagu näeks Alec suurt vaeva, et ennast talitseda. „Kui sinuga, Isabelle, peaks midagi juhtuma… pärast Maxi ja Jace’i…”

Izzy tõusis, läks üle toa ja võttis Alecil ümbert kinni. Nende tumedad, täpselt ühte värvi juuksed segunesid, kui Isabelle sosistas midagi vennale kõrva; Clary silmitses neid ning tundis suurt kadedust. Ta oli endale alati venda tahtnud. Ja nüüd oli tal vend. Sebastian. See tekitas tunde, nagu oleksid soovinud kutsikat ja saanud kingituseks põrgukoera. Ta vaatas, kuidas Alec õde armastavalt juustest sakutas, noogutas seejärel ja laskis temast lahti. „Peaksime minema koos,” lausus ta. „Aga vähemalt Magnusele on tarvis rääkida, mis meil kavas on. Teisiti poleks ilus.”

„Tahad minu telefoni?” küsis Isabelle, pakkudes vennale päevinäinud roosat asjandust.

Alec raputas pead. „Ta ootab koos teistega all. Luke’i tarvis pead samuti mingi vabanduse välja mõtlema, Clary. Kindlasti arvab Luke, et sõidad koos temaga koju. Ta rääkis, et su ema on olnud selle kõige pärast kaunikesti endast väljas.”

„Ta süüdistab ennast, et Sebastian üldse eksisteerib.” Clary ajas end jalule. „Ehkki ta oli kõik need aastad pidanud teda surnuks.”

„See ei ole tema süü.” Isabelle tõmbas alla seinal rippuva kuldse piitsa ning keris endale ümber käsivarre nagu hulga sädelevaid käevõrusid. „Talle ei pane seda keegi pahaks.”

„Sellest ei ole mingit abi,” ütles Alec. „Igatahes mitte siis, kui sa ise süüdistad ennast.”

Vaikides kõndisid nad kolmekesi läbi Instituudi koridoride; need olid nüüd harjumatult täis teisi varjukütte, kellest osa kuulus Idrisest olukorda lahendama saadetud erirühmadesse. Keegi ei vaadanud Isabelle’i, Alecit või Claryt iseäranis uudishimulikult. Esialgu oli Clary tundnud endal kogu aeg uurivaid pilke ning kuulnud nii sageli sosistatavat sõnu „Valentine’i tütar”, et oli hakanud Instituuti tulekut lausa pelgama; nüüd oli ta seisnud palju kordi nõukogu ees ning uudsus oli haihtunud.

Nad sõitsid liftiga alla; Instituudi lööv, mida valgustasid tavaliste küünalde kõrval ka nõiavalguslambid, oli täis nõukogu liikmeid ja nende omakseid. Luke ja Magnus istusid ühes pingis ja ajasid juttu, Luke’i kõrval istus pikk sinisilmne naine, kes oli temaga väga sarnane. Ta oli kähardanud ja värvinud juukseid, nii et need polnud enam hallid, vaid pruunid, aga Clary tundis ta ära: Luke’i õde Amatis.

Alecit nähes Magnus tõusis ja tuli temaga rääkima; Izzy nägi ilmselt üle pingiridade kedagi tuttavat, sest sööstis minema nagu alati, ilma et oleks selgitanud, kuhu läheb. Clary läks ütlema tere Luke’ile ja Amatisele; mõlemad olid väsinud moega ning Amatis patsutas Luke’ile kaastundlikult õlale. Märganud Claryt, ajas Luke end püsti ja kallistas teda. Amatis soovis õnne, et nõukogu oli ta süüdistustest vabastanud, ja tüdruk noogutas; ta viibinuks nagu ainult poolenisti seal – suurem osa temast oli justkui halvatud ja ülejäänu reageeris otsekui autopiloodil.

Clary nägi silmanurgast Magnust ja Alecit. Nad ajasid juttu, Alec Magnuse lähedale kallutunud – nõnda nagu paarid sageli vesteldes teineteise poole kooldusid, justkui viibiksid mingis omaenda suletud universumis. Tal oli hea meel näha neid õnnelikuna, aga ühtlasi tegi see haiget. Tüdruk mõtiskles, kas talle veel eales midagi niisugust osaks saab või kas ta seda üldse tahabki. Ta kuulis kõrvus Jace’i häält: Ma ei taha isegi tahta kedagi peale sinu.

„Uu, Clary,” ütles Luke. „Kas tahad koju minna? Ema ei jõua ära oodata, millal sind näeb, ja Amatisega tahab ta ka juttu ajada, enne kui mu õde homme Idrisesse tagasi pöördub. Mõtlesin, et võiksime koos õhtust süüa. Vali sina restoran.” Mees püüdis rääkida muretult, aga tal ei õnnestunud Claryt petta. Tüdruk ei olnud viimasel ajal suurt midagi söönud ja tema riided olid hakanud seljas lotendama.

„Ma ei tunne mingit tahtmist pidutseda,” ütles ta. „Nõukogu nihutas ju Jace’i otsingud tagaplaanile.”

„Clary, see ei tähenda veel, et otsingud lõpetatakse,” ütles Luke.

„Ma tean. Lihtsalt… nõnda teevad nad siis, kui ei looda enam leida kedagi elavana, vaid otsivad nüüd juba surnukehi. Nii see igatahes kõlab.” Tüdruk neelatas. „Pealegi lubasin minna Isabelle’i ja Aleciga Takisse einetama,” lisas ta. „Et… tunda end normaalsena.”

Amatis kõõritas ukse poole. „Väljas sajab päris kõvasti.”

Clary venitas huuled naerule. Ei tea kas see teistele ka nii teeselduna tundub kui mulle endale, mõtles ta. „Ega ma suhkrust ole.”

Luke torkas talle pihku natuke raha, tundes ilmselt kergendust, et tüdruk on otsustanud ette võtta midagi normaalset ning minna sõpradega välja. „Luba mulle, et sööd midagi.”

„Olgu.” Claryl õnnestus süütundega pooleks kinkida Luke’ile siiras naeratusehakatis, siis pööras ta selja.

Magnust ega Alecit Clary enam endises kohas ei näinud. Ringi vaadates märkas ta rahvasummas Izzy pikki musti juukseid. Neiu seisis Instituudi suure, kahe poolega ukse juures ja ajas juttu kellegagi, keda Clary ei näinud. Ta seadis sammud sinnapoole ning tundis lähemale jõudes vestlejate rühmas mõninga jahmatusega ära Aline Penhallow’. Neiu läikivad mustad juuksed olid lõigatud moodsasse, vaevu õlgadeni ulatuvasse soengusse. Aline’i kõrval seisis sale neiu, kelle valge kulla karva lokid olid näolt tagasi kammitud ning paljastasid kergelt teravate otstega kõrvad. Too kandis nõukogu rüüd ning veel lähemale astudes nägi Clary, et tüdruku sädelevad silmad on eriskummaliselt sinakasrohelised – nii eredad, et esimest korda kahe nädala jooksul hakkasid tal sõrmed sügelema värvipliiatsite järele.

„Kas pole imelik mõelda, et teie ema valiti uueks konsuliks?” ütles Isabelle Aline’ile, kui Clary nende juurde astus. „Mõistagi on Jia palju parem kui… Näe, Clary. Aline, sa ju mäletad Claryt.”

Tüdrukud noogutasid teineteisele. Kord oli Clary tabanud Aline’i suudlemast Jace’i. Toona oli ta tundnud end kohutavalt, aga nüüd ei teinud see mälestus enam haiget. Praegu oleks Clary tundnud suurt kergendust, nähes Jace’i suudlemas kedagi teist. Vähemalt võiks ta kindel olla, et poiss on elus.

„Ja tema on Aline’i sõbranna Helen Blackthorn,” lausus Isabelle tugeva tunderõhuga. Clary vaatas talle vilksamisi otsa. Kas Isabelle peab teda lolliks? Kõigele lisaks oli tal ju meeles Aline’i ütlus: too oli suudelnud Jace’i ainult prooviks, et näha, kas mõni kutt tekitab temas tundeid. Vastus oli nähtavasti olnud eitav. „Heleni pere juhatab Los Angelese Instituuti. Helen, saa tuttavaks: Clary Fray.”

„Valentine’i tütar,” ütles Helen. Neiu näis olevat üllatunud ja tundvat kerget aukartust.

Clary krimpsutas nägu. „Ma püüan hoiduda sellele mõtlemast.”

„Vabandust. Mõistan, miks see nõnda on.” Helen punastas. Tema nahk oli väga kahvatu ning näis kergelt küütlevat nagu pärl. „Hääletasin muide nõukogus Jace’i otsingute eelisjätkamise poolt. Kahju, et jäime vähemusse.”

„Tänan.” Soovimata sel teemal vestlust jätkata, pöördus Clary Aline’i poole. „Soovin õnne: su ema nimetati konsuliks. See on kindlasti üsna põnev.”

Aline kehitas õlgu. „Nüüdsest peale on ta väga hõivatud.” Ta pöördus Isabelle’i poole. „Kas tead, et su isa seadis üles oma kandidatuuri inkvisiitori kohale?”

Clary tundis, kuidas Isabelle tema kõrval pingule tõmbus. „Ei. Ei, ma ei teadnud seda.”

„Olin üllatunud,” lisas Aline. „Arvasin, et siinse Instituudi juhtimine on talle kaunis südamelähedane…” Neiu jättis lause lõpetamata ja vaatas Claryst mööda. „Helen, mulle tundub, et su vend üritab seal teha maailma suurimat sulatatud küünlavaha loiku. Äkki tahad minna teda keelama.”

Helen ohkas sügavalt, nagu oleks tema kannatus katkemas, pomises midagi kaheteistkümneaastastest poistest ja kadus rahva sekka just sel hetkel, kui endale inimeste vahel teed tehes astus nende juurde Alec. Noormees embas Aline’i tervituseks – Claryl kippus mõnikord meelest minema, et Penhallow’d ja Lightwoodid on tundnud üksteist juba palju aastaid – ning tema pilk leidis inimsummas Heleni. „Sinu sõbranna või?”

Aline noogutas. „Helen Blackthorn.”

„Olen kuulnud, et selles perekonnas voolab haldjate verd,” lausus Alec.

Aa, mõtles Clary. Sellega annabki siis seletada terava tipuga kõrvu. Nefilimide veri oli alati domineeriv, aga mõnikord võis haldjaveri ennast ühel või teisel veidral moel ilmutada veel mitme põlvkonna vältel.

„Õige pisut,” vastas Aline. „Kuule, ma olen tahtnud sind tänada, Alec.”

Alec tegi ehmunud näo. „Mille eest?”

„Selle eest, mida sa tegid Ühismeele hallis,” vastas Aline. „Suudlesid Magnust kõigi nähes. See andis mulle tõuke, mida hädasti vajasin – julguse vanematega rääkida… neile üles tunnistada. Kui ma poleks seda toona teinud, oleksin Heleniga kohtumise järel olnud liiga arg, et sõnagi lausuda.”

„Aa.” Aleci näol oli ehmunud ilme, justkui poleks talle pähegi tulnud, missugust mõju võivad tema teod avaldada väljaspool perekonda. „Ja sinu vanemad… kas nad leppisid sellega?”

Aline tõstis silmad taeva poole. „Nad teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud – otsekui muutuks see olematuks, kui sellest ei räägita.” Claryle meenus, mida oli öelnud Isabelle, rääkides, kuidas Klaav suhtub geidest liikmetesse. Kui nõnda peaks juhtuma, vaikitakse see maha. „Aga asi võiks olla hullem.”

„See võiks olla märksa hullem,” kinnitas Alec, hääles sünge alatoon, mis sundis Claryt talle teraselt otsa vaatama.

Aline’i ilme leebus, tema pilk muutus kaastundlikuks. „Anna andeks,” ütles ta. „Kui sinu vanemad ei…”

„Nendel pole selle vastu midagi,” ütles Isabelle pisut liiga teravalt.

„Olgu kuidas on, mul poleks tarvis olnud sellest praegu rääkida. Praegu, kui Jace on kadunud. Olete kindlasti kõik hirmus mures.” Neiu kogus ennast. „Tean, et inimesed on kindlasti rääkinud teile tema kohta kõikvõimalikke tobedaid asju. Nagu ikka räägitakse, kui ei osata leida õigeid sõnu. Ma… tahtsin teile lihtsalt midagi öelda.” Neiu tõmbus ühest möödujast kärsitult eemale, nihkus Lightwoodidele ja Claryle lähemale ning madaldas häält. „Alec, Izzy… Ma mäletan üht korda, kui te meil Idrises külas käisite. Mina olin kolmteist aastat vana ja Jace oli… ta võis olla kaheteistkümnene. Ta tahtis näha Brocelindi metsa, seepärast laenasime ühel päeval hobused ja ratsutasime sinna. Eksisime muidugi ära. Brocelind on läbimatu. Läks üha hämaramaks, laas muutus järjest tihedamaks ning mul hakkas hirm. Olin kindel, et sinna me sureme. Aga Jace ei tundnud kordagi hirmu. Ta oli kogu aeg kindel, et leiame kodutee. Kulus küll mitu tundi, kuid ta leidiski. Ta tõi meid metsast välja. Olin tohutult tänulik, aga tema vaatas mind niisuguse näoga, nagu oleksin segane. Nagu poleks olnud kahtlustki, et ta tee leiab. Teine võimalus ei tulnud lihtsalt kõne alla. Tahtsin öelda seda: ta leiab tee teie juurde tagasi. Tean seda.”

Clary polnud enda arvates kunagi näinud Izzyt nutmas ning nüüdki võitles too ilmselt kõigest väest pisaratega. Neiu silmad olid kahtlaselt suured ja läikivad. Alec silmitses kinganinasid. Clary tundis endas tohutut kurbust; see püüdis allikana pinnale kerkida, aga tüdruk surus selle alla; ta ei suutnud mõelda kaheteistkümneaastasele Jace’ile; ei suutnud kujutleda teda ekslemas pimeduses, sest siis oleks mõte läinud praegusele Jace’ile, kes eksleb kusagil või on vangis, vajab tema abi, ootab teda, ning seda poleks Clary suutnud taluda. „Aline,” lausus ta, nähes, et ei Isabelle ega Alec saa sõna suust. „Aitäh sulle.”

Aline naeratas ujedalt. „Ma usun seda tõesti.”

„Aline!” Neile lähenes Helen, hoides randmest kinni poisikesel, kelle käed olid üleni koos sinise vahaga. Ilmselt oli ta mänginud löövi külgseinu ehtivates suurtes kandelaabrites olevate küünaldega. Poiss oli umbes kaheteistkümnene, ulaka naeratusega ja õe omi meenutavate rabavalt siniroheliste silmadega, ainult et tema juuksed olid tumepruunid. „Siin me oleme. Peaksime vist hakkama minema, enne kui Jules kogu selle paiga maatasa teeb. Rääkimata sellest, et mul pole aimugi, kus võiksid olla Tibs ja Livvy.”

„Nad sõid vaha,” tõttas poiss, Jules abivalmilt teatama.

„Püha taevas,” ägas Helen ning tema näole ilmus andekspaluv ilme. „Ärge pange tähele. Mul on kuus nooremat venda ja õde ning üks minust vanem. Paras loomaaed.”

Julesi pilk liikus Alecilt Isabelle’ile ja peatus Claryl. „Kui palju vendi ja õdesid sinul on?” küsis ta.

Helen kahvatas. Isabelle vastas märkimisväärselt kindla häälega: „Meid on kolm.”

Julesi pilk ei lahkunud Clarylt. „Te pole üldse ühte nägu.”

„Mina ei ole nendega suguluses,” ütles Clary. „Mul ei ole vendi ega õdesid.”

„Mitte ühtegi?” Poisi häälest kostis umbusk, nagu oleks Clary öelnud, et tal on jalgadel lestad. „Sellepärast oledki nii kurb või?”

Clary mõte läks Sebastianile, tolle jäävalgetele juustele ja mustadele silmadele. Oleks see ainult nõnda, mõtles ta. Kui mul ainult poleks venda, siis ei oleks midagi niisugust juhtunud. Tüdruk tundis kehas vihatuiget, mis soojendas jäätunud verd. „Jah,” ütles ta vaikselt. „Sellepärast olengi kurb.”