Читать книгу Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat - Cassandra Clare - Страница 7

„Kuule, ma arvasin, et oled unustanud, kus sa elad,” ütles Jordan, kui Simon, võtmekimp sõrmede vahel tilpnemas, nende väikese korteri elutuppa astus. Tavaliselt lamaskles Jordan lahtikäival diivanil, jalad kõlkumas üle serva, mängukonsooli pult käes. Täna oli ta küll ka diivanil, aga istukil, laiad õlad ettepoole längus ja käed teksataskus; pulti polnud kusagil näha. Tundus, nagu oleks tal Simoni tuleku üle hea meel, ning hetke pärast taipas poiss, miks.

Jordan ei olnud korteris üksi. Tema vastas muhklikus oranžis samettugitoolis – ükski Jordani mööblitükk ei sobinud teisega kokku – istus Maia, metsikult krussis juuksed kahte patsi põimitud. Kui Simon tüdrukut viimati nägi, oli too end peo tarvis üles löönud; nüüd kandis ta jälle sääreotstest narmendavaid sõjaväepükse, pikkade varrukatega T-särki ja helepruuni nahkjakki. Paistis, nagu tunneks ta end sama ebamugavalt kui Jordan; tüdruku selg oli sirge ning pilk pööratud aknale. Simonit nähes hüppas Maia kergendust tundes püsti ja embas teda. „Tere,” ütles ta. „Astusin lihtsalt läbi, et vaadata, kuidas sul läheb.”

„Hästi läheb. Muidugi nii hästi kui üldse võimalik, arvestades kõike, mis toimub.”

„Ma ei mõelnudki kogu seda Jace’i värki,” lausus tüdruk. „Pidasin silmas sind. Kuidas sina jaksad?”

„Mina?” imestas Simon. „Minuga on kõik korras. Muretsen ainult Isabelle’i ja Clary pärast. Te ju teate, et Klaav kuulas teda üle…”

„Kuulsin, et ta mõisteti õigeks. See on hea.” Maia laskis temast lahti. „Aga ma mõtlesin sind. Ja seda, mis juhtus sinu emaga.”

„Kust sa sellest kuulsid?” Simon heitis kiire pilgu Jordanile, aga too raputas vaevumärgatavalt pead. Tema polnud rääkinud.

Maia sikutas ennast patsist. „Imelik küll, aga trehvasin kokku Ericuga. Ta rääkis, et sa oled sellepärast viimased kaks nädalat Milleniumi Lõuendi esinemistelt puudunud.”

„Tegelikult muutsid nad nime,” sekkus Jordan. „Nüüd on see Kesköine Burrito.”

Maia heitis Jordanile vihase pilgu ning poiss tõmbus diivanil veel rohkem kössi. Simon mõtiskles, millest võisid nood kaks enne tema kojutulekut rääkida. „Kas oled mõne teise pereliikmega vestelnud?” küsis Maia leebelt. Tüdruku merevaigukarva silmad olid kaastundlikud. Simon teadis, et see on temast mühaklik, aga talle ei meeldinud, kui teda niiviisi vaadati. Tundus, otsekui oleks tüdruku murelikkus muutnud tema probleemi tõeliseks, kuna vastasel korral võinuks ta teha näo, nagu poleks midagi juhtunud.

„Ja-jah,” vastas ta. „Minu perega on kõik korras.”

„On või? Sa jätsid oma telefoni siia.” Jordan võttis selle diivanilaualt enda kätte. „Ning su õde on täna kogu päeva iga viie minuti tagant helistanud. Eile oli sama lugu.”

Simon tundis, kuidas tal kõhus külmaks tõmbus. Ta võttis Jordanilt telefoni ja heitis pilgu ekraanile. Seitseteist vastamata kõnet Rebeccalt.

„Raisk,” ütles ta. „Lootsin, et mul õnnestub seda vältida.”

„Kuule, ta on su õde,” lausus Maia. „Ükskord pidi ta sulle ikka helistama.”

„Tean, aga olen püüdnud teda tasahilju eemale tõrjuda: jätnud sõnumeid, kui teadsin, et ta ei saa vastu võtta, ja nii edasi. Ma… küllap püüdsin lihtsalt pead liiva alla peita.”

„Ja nüüd?”

Simon asetas telefoni aknalauale. „Jätkan samas vaimus.”

„Ära jama.” Jordan võttis käed taskust välja. „Peaksid temaga rääkima.”

„Ja mida ma talle ütlen?” Küsimus kõlas teravamalt, kui Simon oli kavatsenud.

„Ema on talle ilmselt midagi rääkinud,” ütles Jordan. „Ta on kindlasti mures.”

Simon raputas pead. „Mõne nädala pärast tuleb ta tänupühadeks koju. Ma ei taha kiskuda teda sellesse, mis toimub emaga.”

„Ta on juba niikuinii sellesse kistud. Ta on sinu perekonna liige,” lausus Maia. „Pealegi on see – kõik, mis toimub sinu emaga, kogu see lugu – nüüdsest sinu elu.”

„Küllap ma siis ei taha, et tema mu ellu kuuluks.” Simon teadis, et räägib rumalusi, aga ei saanud sinna midagi parata. Rebecca oli… eriline. Teistsugune. Õde oli tema elu see osa, mis oli jäänud seniajani kõigest kummalisest puutumata. Küllap ainus osa.

Maia laiutas käsi ja pöördus Jordani poole. „Ütle sina midagi. Oled ju tema pretoriaanist kaitsja.”

„Jätke järele,” lausus Simon, enne kui Jordan jõudis suu lahti teha. „Kas teist kahest kumbki suhtleb vanematega? Oma perekonnaga?”

Teised vahetasid kiiresti pilke. „Ei,” vastas Jordan venitamisi, „aga meil kummalgi polnud nendega ka varem häid suhteid…”

„Seda ma tahtsingi tõestada,” ütles Simon. „Me kõik oleme orvud. Tormist orvuks jäetud.”

„Sa ei saa oma õde lihtsalt eirata,” käis Maia peale.

„Eks me näe.”

„Ning mis saab, kui Rebecca leiab koju tulles eest „Vaimude väljaajaja” võttepaika meenutava maja? Ja ema ei oska talle seletada, kuhu sa oled jäänud?” Jordan kallutas end ettepoole, käed põlvedel. „Su õde teatab politseile ning ema pannakse hullumajja.”

„Ma ei usu, et oleksin esialgu valmis tema häält kuulma,” ütles Simon, aga mõistis, et on jäänud selles vaidluses kaotajaks. „Praegu pean uuesti välja minema, aga luban, et saadan talle sõnumi.”

„Hüva,” lausus Jordan. Ta ei vaadanud Simoni poole, vaid silmitses Maiat, nagu loodaks, et tüdruk märkas tema edusamme Simoni veenmises ning on temaga rahul. Simon oleks tahtnud teada, kas nood kaks on teineteisega kohtunud vahepeal, kui ta kaks nädalat enamjaolt eemal viibis. Viisist, kui kohmakalt nad tema sisse astudes olid istunud, võinuks eeldada, et vastus on eitav, aga nende kahe puhul ei võinud selles kindel olla. „Hakatuseks käib seegi.”

*

Kolisev kullakarva lift peatus Instituudi kolmandal korrusel; Clary võttis ennast kokku ning astus välja vestibüüli. Maja paistis olevat, nagu Alec ja Isabelle talle olid kinnitanud, mahajäetud ja vaikne. Yorgi avenüü liiklusmüra kostis siia vaikse uminana. Claryle tundus, nagu kuuleks ta, kuidas aknast langevas valguses tantsisklevad tolmukübemed üksteise vastu puutuvad. Seinal olid reas konksud, mille otsa Instituudi asukad riputasid sisse tulles ülerõivad. Üks Jace’i jakk rippus ikka veel seal, varrukad tontlikult tühjad.

Tundes, kuidas tal värin üle ihu käis, hakkas Clary mööda koridori edasi minema. Talle meenus esimene kord, kui Jace oli teda läbi siinsete koridoride juhtinud, rääkides otsekui muu seas varjuküttidest, Idrisest, kogu sellest varjatud maailmast, mille olemasolust ta varem kuulnudki polnud. Clary oli poissi vaadelnud – märkamatult, nagu ta toona arvas, aga nüüd teadis tüdruk, et Jace’ile ei jää midagi märkamatuks –, silmitsenud tema heledatel juustel mänglevaid valguslaike, saledate käte kiireid žeste, käsivarrel liigutuste rütmis kumerduvaid lihaseid.

Ühtki varjukütti kohtamata jõudis ta raamatukoguni ja lükkas ukse lahti. Tuba tekitas temas samasugust kõhedust kui esimesel korral, kui ta siin ringi oli vaadanud. See paiknes tornis ning oli seetõttu ümmargune ning sellel oli piirdega ümbritsetud teise korruse galerii, mis kulges poolde seina kõrguvate raamaturiiulite kohal. Keset tuba seisis laud, mida Clary mõttes ikka veel nimetas Hodge’i omaks; selle lai, ühestainsast tammeplangust valmistatud plaat toetus kahe põlvitava ingli seljale. Tüdruk ootas, et iga hetk ajab Hodge end selle tagant püsti, terase pilguga Hugo istumas tema õlal nagu õrrel.

Peletanud selle mälestuse eemale, kõndis Clary kiiresti toa teises seinas oleva keerdtrepi juurde. Tal olid jalas teksad ja kummtallaga tossud ning pahkluu kohale oli joonistatud hääletuks tegev ruun; kui ta trepist üles rõdule jooksis, tundus vaikus talle peaaegu õõvastav. Siin üleval oli samuti raamatuid, aga need olid lukustatud klaaside taha. Mõned teosed paistsid olevat väga vanad, nende kaaned narmendasid, köidet hoidsid veel koos ainult üksikud kangakiud. Teised käsitlesid ilmselgelt hämarat ja ohtlikku maagiat: „Kohutavad kultused”, „Deemonitaud”, „Surnute elustamise käsiraamat”.

Lukustatud riiulite vahel olid väljapanekuvitriinid. Igaühes oli mingi haruldane ja ilus taies: õrn flakoon, mille kork oli hiigelsuurest smaragdist; kroon, mille keskel toretses teemant ning mis võinuks vaevalt ühelegi inimesele pähe sobida; inglikujuline ripats, mille tiibade külge olid kinnitatud kellavedrud ja hammasrattad ning viimases vitriinis, just nagu Isabelle oli öelnud, kaks kullast sõrmust, mis nägid välja justkui keerdunud lehekesed – haldjate käsitöö, õrn nagu imiku hingus.

Klaaskast oli mõistagi lukus, aga avamisruun – Clary hammustas seda joonistades huulde, et ruun ei saaks liiga vägev ega purustaks kogu vitriini, nii et teised sinna kohale jookseksid – tegi luku klõpsatades lahti. Tasahilju avas Clary kasti. Alles siis, kui oli stele tagasi tasku torganud, lõi ta kõhklema.

On see tõesti tema? Kas ta varastab Klaavi tagant, et maksta haldjarahva kuningannale, ehkki haldjate lubadused, nagu Jace talle kunagi oli öelnud, olid just nagu skorpionid, kellel on sabas mürgiastel?

Clary raputas pead, otsekui püüaks kõhklusi eemale peletada… ja tardus. Raamatukogu uks oli hakanud avanema. Ta kuulis puidu kriiksatust, summutatud hääli, samme. Pikemalt mõtlemata viskus ta maha ja surus ennast vastu galerii külma puitpõrandat.

„Sul oli õigus, Jace,” kostis alt hääl – külm ja õõvastavalt tuttav. „Majas ei ole tõesti kedagi.”

Tundus, nagu oleks jää Clary soontes kristallideks muutunud; see tarretas ta paigale. Tüdruk ei suutnud end liigutada, ei saanud hingata. Nii tugevat vapustust oli ta oma elus kogenud üksnes siis, kui nägi isa torkamas mõõka Jace’i rinda. Väga aeglaselt nihutas ta end galerii servale ja piilus alla.

Tal tuli endale raevukalt huulde hammustada, vastasel korral oleks ta karjatanud.

Tema pea kohal, tipu poole ahenevas katuses oli aken. Sellest voogas sisse päikesevalgust, mis koondus põrandal helendavaks sõõriks, tõstes selle lapikese esile nagu lavale suunatud prožektorivihk. Clary nägi, et klaasi-, marmori- ja poolvääriskivitükkidest on põrandale kujundatud pilt – ingel Raziel, karikas ja mõõk. Otse keset Ingli väljasirutatud tiiba seisis Jonathan Christopher Morgenstern.

Sebastian.

Nõnda nägi tema vend siis välja. Päriselt – elus ja liikuv ja energiline. Kahvatu nurgeline sirgjooneline nägu, pikk sale keha, mustad lahingurõivad. Noormehe juuksed olid hõbevalged, mitte tumedaks, päris Sebastian Verlaci omade taoliseks värvitud nagu siis, kui Clary teda esimest korda oli kohanud. Loomulik hele värv sobis talle paremini. Silmad olid mustad ning neist lausa särtsus elu ja energiat. Viimati oli tüdruk näinud teda Lumivalgekesena klaasist kirstus hõljumas, ühe käe asemel sidemetesse mähitud könt. Nüüd oli see jälle terve; randmel sädeles hõbedane käevõru, aga miski ei reetnud, et käsi oleks kunagi olnud vigastatud – rohkem kui vigastatud, lausa maha raiutud