Читать книгу Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat - Cassandra Clare - Страница 6

Simon ootas Claryt, Alecit ja Isabelle’i Instituudi ees kivist karniisi all, mis hädavaevu kaitses teda kõige hullema vihma eest. Ta pöördus, kui teised uksest välja tulid, ning Clary nägi, et poisi tumedad juuksed on kleepunud otsmikule ja kaelale. Simon lükkas need näolt ja vaatas talle otsa, pilgus küsimus.

„Mind ei süüdistata milleski,” ütles Clary, aga raputas pead, kui teise näole hakkas ilmuma naeratus. „Aga nad kuulutasid Jace’i otsingud teisejärguliseks. Ma… olen üsna kindel, et teda peetakse surnuks.”

Simon langetas pilgu oma märgadele teksadele ja särgile (kortsus hallile T-särgile, mille rinnaesisel oli trükitähtedega kiri CLEARLY I HAVE MADE SOME BAD DECISIONS). Ta raputas pead. „Kui kahju.”

„Klaav teeb alatasa nõnda,” ütles Isabelle. „Küllap poleks me pidanud midagi muud ootamagi.”

„Basia coquum,” lausus Simon. „Või kuidas see nende moto nüüd kõlaski?”

„„Descensus Averno facilis est.” Põrgusse laskuda on kerge,” vastas Alec. „See, mida sina ütlesid, tähendab „Suudle kokka.””

„Tont võtaks,” torises Simon. „Ma teadsin, et Jace heidab minu üle nalja.” Märjad pruunid juuksed langesid uuesti poisi näole; ta lükkas need nii kärsitu liigutusega tagasi, et Clary nägi korraks tema laubal hõbedaselt välgatamas Kaini märki. „Mida me nüüd teeme?”

„Nüüd läheme külla haldjakuningannale,” vastas Clary. Näpitsedes kurgu all rippuvat kellukest, jutustas ta Simonile, kuidas Kaelie oli ilmunud Luke’i ja Jocelyni peole ning lubanud, et haldjakuninganna aitab Claryt.

Simon näis kõhklevat. „Too punapäine kurikavala moega naine, kes sundis sind suudlema Jace’i? Ta ei meeldinud mulle.”

„Ainult seda sa siis mäletadki? Et ta sundis Claryt Jace’i suudlema?” Isabelle’i häälest kostis pahameel. „Haldjakuninganna on ohtlik. Tookord oli tal lihtsalt lollitamistuju. Tavaliselt alustab ta päeva sellega, et hirmutab enne hommikusööki vähemalt paari inimest nii rängalt, et nood kaotavad mõistuse.”

„Mina ei ole inimene,” lausus Simon. „Nüüd enam mitte.” Ta vaatas korraks Isabelle’ile otsa, langetas siis pilgu ja pöördus Clary poole. „Kas tahad, et tuleksin teiega kaasa?”

„Arvan, et sinu kohalviibimine oleks mõistlik. Valguses Kõndija, Kaini märk – isegi haldjakuningannat peab ju olema võimalik millegagi rabada.”

„Mina ei oleks selles nii kindel,” ütles Alec.

Clary vaatas temast mööda ja küsis: „Kus on Magnus?”

„Magnus ütles, et on parem, kui ta kaasa ei tule. Tundub, nagu oleks tema ja haldjakuninganna vahel midagi olnud.”

Isabelle kergitas kulme.

„Mitte selles mõttes,” õiendas Alec pahuralt. „Mingi vihavaen. Kuigi,” lisas ta pooleldi endamisi, „enne mind võttis ta nii laialt ette, et ma ei paneks sedagi imeks.”

„Alec!” Isabelle astus veidi eemale, et vennaga rääkida, ning Clary klõpsas lahti vihmavarju. Selle oli talle kunagi loodusloo muuseumist ostnud Simon ning sellel oli kujutatud dinosauruseid. Ta nägi poisi nägu äratundmise märgiks muigele tõmbuvat.

„Kas läheme?” küsis Simon ja pakkus talle käsivart.

Vihma muudkui kallas; rentslid olid muutunud ojadeks ja taksode rataste alt paiskus laiali vett. Veider küll, mõtles Simon, külma ta ju enam ei tundnud, aga märjad, ihule kleepuvad rõivad olid endist viisi ärritavad. Ta kõõritas pisut ning vaatas üle õla Aleci ja Isabelle’i poole; pärast seda kui nad Instituudist väljusid, polnud Isabelle talle õieti kordagi otsa vaadanud ning Simon oleks tahtnud teada, mida neiu mõtleb.

Tundus, et ta tahab vennaga rääkida, ning kui nad Park Avenue nurgal seisma jäid, kuulis Simon Isabelle’i ütlemas: „Mida sa siis arvad? Sellest, et paps oma kandidatuuri inkvisiitori valimisteks üles seadis?”

„Minu meelest on see üks igav amet.” Isabelle hoidis vihmavarju. See oli läbipaistvast plastist, mida kaunistasid lillepiltidega kleepsud. Nii tibilikku eset polnud Simon varem kunagi näinud, seepärast ei pannud ta imeks, et Alec selle alt välja põikas ning eelistas pigem märjaks saada. „Ma ei mõista, miks ta peaks seda tahtma.”

„Mis tähtsust on sellel, kui igav see on?” lausus Isabelle valjul sosinal. „Kui paps selle ametikoha vastu võtab, siis jääbki ta Idrisesse. Noh et päriselt. Ta ei saa juhatada Instituuti ja olla inkvisiitor. Pole võimalik pidada korraga kahte ametit.”

„Kui sa pole ehk märganud, Iz, siis ta on niikuinii kogu aja Idrises.”

„Alec…” Lause lõpp läks kaotsi, sest fooris vahetus tuli ning sõidukid võtsid kohalt, paisates rataste alt kõnniteele jäiseid veejugasid. Clary põikas ühe sahmaka eest kõrvale ja oleks Simoniga äärepealt kokku põrganud. Poiss võttis tal käest kinni, et ta ei kukuks.

„Vabandust,” sõnas tüdruk. Tema käsi oli poisi pihus väike ja külm. „Ausalt öeldes ei pannud ma tähele.”

„Tean.” Simon ei tahtnud näidata, et muretseb. Clary polnud viimased kaks nädalat õigupoolest midagi „tähele pannud”. Esialgu oli tüdruk nutnud, seejärel oli ta olnud vihane – vihane, et ei saanud ühineda patrullidega, kes otsisid Jace’i, vihane nõukogu lõputute küsitluste pärast, vihane, et pidi olema Klaavi kahtlusalusena sama hästi kui koduvangistuses. Kõige enam oli Clary olnud vihane iseenda peale, et ei suutnud luua ruuni, millest oleks abi olnud. Ta oli istunud õhtuti tundide kaupa oma laua taga, pigistades stelet valgeks tõmbunud sõrmede vahel nii kramplikult, et Simon kartis seda pooleks praksatavat. Tüdruk oli sundinud oma teadvust looma pilti, mis annaks talle teada Jace’i asukoha. Aga üks õhtu teise järel möödus, ilma et midagi oleks juhtunud.

Clary näeb vanem välja, mõtiskles Simon, kui nad Viiendal avenüül kivimüüris oleva läbipääsu kaudu parki astusid. Mitte küll halvas mõttes, aga ometi erines tüdruk sellest, kes ta oli olnud, kui nad olid astunud Pandemoniumi klubisse tol ööl, mis kõik pea peale pööras. Clary oli pikemaks kasvanud, aga asi polnud ainult selles. Tema ilme oli tõsisem, kõnnakus oli rohkem graatsiat ja jõudu, rohelised silmad ei tantsisklenud enam, nende pilk oli kindlam. Ta oli hakanud, tõdes poiss üllatunult, sarnanema Jocelyniga.

Clary jäi märgade puude sõõris seisma; oksad pidasid siin suurema vihma kinni ning Isabelle ja Clary toetasid vihmavarjud lähemate puude tüve vastu. Clary avas kaelas rippuva keti klõpsu ning laskis kellukesel peopesale kukkuda. Nägu väga tõsine, libistas ta pilgu üle kõigi kohalviibijate. „See kätkeb riski,” lausus ta, „ning olen kindel, et kui selle kord juba võtan, ei saa ma enam taganeda. Niisiis: kui keegi teist ei soovi minuga kaasa tulla, pole sellest midagi. Ma saan aru.”

Simon asetas käe tema omale. Tal ei olnud tarvis selle üle mõelda. Kuhu läheb Clary, sinna läheb ka tema. Nad olid käinud koos läbi tulest ja veest ning teisiti poleks see saanud ollagi. Isabelle järgis tema eeskuju ning viimasena ka Alec; vihm tilkus noormehe pikkadelt mustadelt ripsmetelt pisaratena alla, aga tema ilme oli otsusekindel. Nelik hoidis üksteisel kõvasti käest kinni.

Clary helistas kellukest.

Maailm oleks nagu hakanud ringi käima. Tunne polnud sama mis siis, kui tuhised läbi portaali, otsekui viibiksid keeristormi südames, mõtles Clary, vaid pigem, nagu istuksid karussellil, mis kogub järjest tuure. Kui tiirlemine lõpuks peatus ning tüdruk tundis end Isabelle’i, Aleci ja Simoni kätt hoides uuesti paigal seisvat, oli tal hing kinni ja pea pööritas. Nad lasksid üksteisest lahti ja Clary vaatas ringi. Ta oli siin juba kunagi viibinud – selles tumepruunis läikivas, otsekui tiigrisilma mineraali uuristatud koridoris. Põrand oli sile, lihvitud tuhande aasta jooksul haldjate jalgadest. Seintes olevatest kullasoonekestest kiirgas valgust ning käigu lõpus oli mitmevärviline kardin, mis õõtsus otsekui kerges tuules edasi-tagasi, ehkki tuult siin maa all ei olnud. Lähemale jõudes märkas Clary, et eesriie on õmmeldud liblikatest. Neist osa oli veel elus ning nende rabelemine panigi kardina võbelema, nagu hõljutaks seda tuulepuhang.

Tüdruk tundis kurgus kibedust ja neelatas. „Hei,” hõikas ta. „Kas seal on keegi?”

Kardin tõmmati kahinal kõrvale ning koridori astus haldjarüütel Meliorn. Ta kandis, nagu Clary varasemastki mäletas, valget turvist, aga vasakul rinnal oli nüüd embleem, needsamad neli C-d, mis ehtisid Luke’i kui nõukogu liikme rüüd. Uus oli ka Meliorni näole, otse lehekarva silmade alla tekkinud arm. Noormees mõõtis Claryt jäise pilguga. „Haldjakuninganna tervitamiseks ei sobi inimeste barbaarne „hei!”,” lausus rüütel, „te ei kutsu mingit teenijat. Sobilik tervitus on „meeldiv kohtuda”.”

„Aga me pole veel kohtunud,” õiendas Clary. „Ma ei tea isegi seda, kas ta üldse kohal on.”

Meliorn silmitses teda põlglikult. „Kui kuninganna ei oleks kohal ega valmis teid vastu võtma, poleks kella helistamine teid siia toonud. Tule nüüd – järgne mulle ja võta oma kaaslased ühes.”

Clary pöördus, viipas teistele ning läks siis Meliorni kannul piinatud liblikatest kardina vahelt läbi, tõmmates õlad längu, et nende tiivad teda ei puudutaks.

Üksteise järel astusid nad kuninganna ruumidesse. Clary pilgutas jahmunult silmi. Kõik nägi välja hoopis teistmoodi kui tema viimase siinviibimise ajal. Kuninganna lebaskles valge ja kuldsega kirjatud diivanil ning selle ümber laiuv põrand oli kaetud vahelduvate mustade ja valgete plaatidega nagu suur malelaud. Laest rippusid kurjakuulutava välimusega okkalised väädid, viimse kui oga otsas jaanimardikas, mille pimestav valgus lõi enne putuka surma vilkuma. Kogu ruum väreles nende kumas.

Meliorn läks kuninganna juurde ning jäi tema kõrval seisma; ühtki teist õukondlast kohal ei viibinud. Pikkamööda tõusis kuninganna istuma. Ta oli kaunis nagu alati; õhkõrn kleit küütles kuldselt ja hõbedaselt ning juuksed helkisid nagu roosa vask, kui ta neid valgel õlal kohendas. Clary mõtiskles, miks püüab haldjatar neile muljet avaldada. Nende seas oli ehk ainult üks, keda tema ilu võinuks mõjutada – Simon, aga too vihkas teda.

„Meeldiv kohtuda, nefilimid ja Valguses Kõndija,” sõnas kuninganna ja noogutas neile. „Valentine’i tütar, mis toob sind minu juurde?”

Clary avas pihu. Seal lebav kelluke läikles süüdistavalt. „Te saatsite mulle oma teenijannaga sõna, et helistaksin seda kellukest, kui mul peaks kunagi vaja minema teie abi.”

„Ja sina ütlesid, et ei vaja minult midagi,” lausus kuninganna. „Et sul juba on kõik, mida ihkad.”

Clary püüdis meeleheitlikult meenutada, mida oli öelnud Jace, kui kuninganna neile esimest korda audientsi oli andnud; kuidas ta haldjatari oli meelitanud, talle komplimente öelnud. Toona oli tundunud, nagu oleks noormees ühtäkki käiku lasknud täiesti uue sõnavara. Tüdruk vaatas üle õla Isabelle’i ja Aleci poole, aga Isabelle andis üksnes kärsitult märku, et ta jätkaks.

„Olukorrad muutuvad,” vastas Clary.

Kuninganna sirutas naudisklevalt jalad välja. „Väga hea. Mida sa minult siis soovid?”

„Soovin, et otsiksite üles Jace Lightwoodi.”

Järgnenud sügavas vaikuses võis aimamisi kuulda surmaagoonias jaanimardikate häält. Viimaks ütles kuninganna: „Pead haldjarahvast nähtavasti väga võimsaks, kui arvad, et suudame hakkama saada millegagi, mis käis üle jõu Klaavile.”

„Klaav ihkab leida Sebastianit. Minule ei lähe Sebastian korda. Tahan Jace’i,” vastas Clary. „Pealegi pole mulle saladus, et teil on rohkem informatsiooni, kui lasete aimata. Kuulutasite ju ette, et see juhtub. Kellelgi teisel ei olnud sellest aimugi, aga vaevalt oleksite saatnud mulle kellukest just tollel ööl – ööl kui Jace kadunuks jäi –, teadmata, et midagi on teoksil.”

„Võib-olla teadsingi,” sõnas kuninganna, imetledes oma küütlevaid varbaküüsi.

„Olen märganud, et haldjarahvas ütleb sageli „võib-olla”, kui on tarvis varjata tõde,” lausus Clary. „See võimaldab teil hoiduda otsesest vastusest.”

„Võib-olla on sul õigus,” vastas kuninganna, muiates, nagu teeks asi talle nalja.

„„Vahest küll” on samuti kena väljend,” pakkus Alec.

„„Mine tea” samuti,” lisas Izzy.

„Minu meelest passib ka „viimaks tõesti”,” soovitas Simon. „Moodsavõitu ehk on, aga mõtte annab edasi.”

Kuninganna tõrjus nende soovitused käega lehvitades eemale, otsekui oleksid need tüütud mesilased, kes tema pea ümber sumisevad. „Ma ei usalda sind, Valentine’i tütar,” lausus ta. „Oli aeg, kui soovisin sinult teenet, aga nüüd on see möödas. Meliornil on koht nõukogus. Ma ei usu, et sul oleks mulle midagi vastutasuks pakkuda.”

„Kui see nõnda oleks,” vastas Clary, „poleks te vaevunud mulle kellukest saatma.”

Nende pilgud kohtusid viivuks. Kuninganna oli kaunis, aga Clary nägi haldjatari näos midagi, mis tõi tema silme ette väikese looma päikese käes pleekivad luud. Läks natuke aega, enne kui kuninganna vastas. „Olgu. Võib-olla saan sind aidata. Aga ma nõuan vastuteenet.”

„Missugune üllatus,” pomises Simon. Ta oli surunud käed püksitasku ning silmitses kuningannat, pilgus jälestus.

Alec hakkas naerma.

Kuninganna silmad välgatasid. Hetk hiljem vaarus Alec karjatades tagasi. Käed välja sirutanud, jälgis ta õudusega, kuidas nende nahk krimpsu kiskus, kämblad tõmbusid konksu ja pöördusid sissepoole, liigesed pundusid. Tema selg vajus küüru, juuksed läksid halliks, sinised silmad luitusid ning peitusid sügavate kortsude vahele. Clary ehmus. Seal, kus oli olnud Alec, seisis nüüd vana mees – küürus, hallijuukseline ja tudisev.

„Surelike veetlus on nii kiire hääbuma,” ilkus kuninganna. „Vaata ennast, Alexander Lightwood. Ma annan sulle ettekujutuse, missugune sa kõigest kuuekümne aasta pärast välja näed. Mida arvab siis sinu ilust sortsist kallim?”

Aleci rind tõusis ja vajus. Isabelle astus kiiresti venna kõrvale ning võttis tal käsivarrest kinni. „Alec, ära tee sellest väljagi. See on silmamoondus.” Ta pöördus kuninganna poole. „Võtke see maha! Võtke see tema pealt maha!”

„Kui sina ja su kaaslased räägite minuga aupaklikumalt, võin selle peale ehk mõelda.”

„Me teeme seda,” ütles Clary kähku. „Palume vabandust, kui olime häbematud.”

Kuninganna turtsatas. „Tunnen teie Jace’ist vaat et puudust,” ütles haldjatar. „Ta oli teie seast kõige ilusam ja kõige paremate kommetega.”

„Meie tunneme temast samuti puudust,” lausus Clary vaikselt. „Me ei tahtnud käituda ebaviisakalt. Meil, inimestel, kasvab kurvastus sageli üle pea.”

„Mhh,” mühatas kuninganna, kuid nipsutas siiski sõrmi ja Alecilt langes lummus. Noormees oli jälle tema ise, ehkki näost kaame ning vapustatud. Kuninganna heitis talle kõrgi pilgu ja pöördus uuesti Clary poole.

„On üks sõrmuste komplekt,” ütles kuninganna. „Sõrmused kuulusid minu isale. Soovin neid tagasi, sest need on haldjameistrite tehtud ning kätkevad suurt väge. Need võimaldavad meil suhelda isekeskis teadvusest teadvusesse, nagu teevad Vaikivad Vennad. Mul on põhjust arvata, et praegu on need välja pandud Instituudis.”

„Mulle meenub, nagu oleksin midagi niisugust näinud,” lausus Izzy aeglaselt. „Kaks haldjasõrmust on teise korruse raamatukogu seinal klaasi taga.”

„Te tahate, et varastaksin teile Instituudist midagi?” küsis Clary üllatunult. Milliseid vastuteeneid kuninganna tema arvates ka poleks võinud paluda, selle peale ei oleks tüdruk eluilmaski osanud tulla.

„Ei saa pidada varguseks,” lausus kuninganna, „kui asi tagastatakse õigele omanikule.”

„Ja siis otsite meile üles Jace’i?” uuris Clary. „Palun ärge öelge „võibolla”. Mida te kavatsete selleks ette võtta?”

„Ma aitan teil teda leida,” vastas kuninganna. „Annan sõna, et mu abi on hindamatu väärtusega. Võin näiteks öelda, miks ühestki teie jälitamisruunist abi pole olnud. Võin öelda sedagi, millisest linnast teda kõige tõenäolisemalt võib leida…”

„Aga Klaav küsitles teid,” sekkus Simon. „Kuidas teil õnnestus neile valetada?”

„Nad ei esitanud õigeid küsimusi.”

„Miks oli tarvis valetada?” nõudis Isabelle. „Kelle liitlane te selles asjas olete?”

„Ma ei ole kellelegi liitlust tõotanud. Jonathan Morgenstern oleks võimas liitlane, kui ma ei tee temast enne oma vaenlast. Miks peaksin ta ohtu seadma või riskima tõmmata endale tema viha, ilma et mu rahval sellest vähimatki kasu oleks? Haldjad on iidne rahvas; me ei langeta ennatlikke otsuseid, vaid ootame ja vaatame enne, kustpoolt tuul puhub.”

„Ning need sõrmused on teile piisavalt tähtsad, et riskida nende kättesaamise nimel tema vihaga?” küsis Alec.

Aga kuninganna üksnes naeratas laisalt ja paljutähenduslikult. „Arvan, et tänaseks on juba küllalt palju lobisetud,” lausus ta. „Tulge minu juurde tagasi, kaasas sõrmused, siis räägime edasi.”

Clary lõi kõhklema ning pöördus, et vaadata otsa Alecile ja siis Isabelle’ile. „Kas olete sellega nõus. Et varastame Instituudist?”

„Kui see tähendab, et leiame Jace’i,” vastas Isabelle.

Alec noogutas. „Ükskõik mis hinna eest.”

Clary pöördus taas kuninganna poole; too vaatas teda äraootava pilguga. „Tundub siis, et oleme kokku leppinud.”

Kuninganna sirutas end, huulil rahulolev naeratus. „Õnn kaasa, väikesed varjukütid. Ja väike õpetus, ehkki te pole teinud kõige vähematki, et seda ära teenida. Teeksite targasti, kui mõtleksite järele, kas on üldse mõistlik hakata oma sõpra otsima. Sest eks juhtu ju kadunud väärisasjadega alatasa nõnda, et kui need jälle leitakse, pole nad enam päris need, mis enne.”

Kui Alec Greenpointis Magnuse korteri ukse taha jõudis, oli kell juba peaaegu üksteist. Isabelle oli käinud peale, et ta tuleks koos Clary ja Simoniga Takisse õhtust sööma, ning ehkki Alec oli esialgu vastu puigelnud, oli noormehel hea meel, et kutse vastu võttis. Ta oli vajanud veidi aega, et rahuneda, pärast seda mis oli juhtunud haldjaõukonnas. Ta ei tahtnud, et Magnus näeks, kui rängalt kuninganna silmamoondus teda oli vapustanud.

Alecil polnud enam tarvis vajutada nupule, et Magnus talle ülalt ukse avaks. Noormehel oli võti ning ta oli selle üle salamisi uhke. Keeranud ukse lukust lahti, hakkas ta minema trepist üles, möödudes seejuures Magnuse esimese korruse naabri uksest. Alec polnud esimese korruse korteri asukaid küll kunagi näinud, aga nende romantilised suhted näisid olevat ülimalt tormilised. Kord oli hulk kellegi asju trepimademele laiali loobitud ja ühe pintsaku revääri külge oli kinnitatud sedelike „Valelik valevorst, kes valetab”. Praegu oli ukse külge teibiga kinnitatud lillekimp, millesse torgatud kaardikeselt võis lugeda PALUN ANDEKS. Nii see New Yorgis kord juba oli: sa teadsid naabrite elust alati rohkem, kui oleksid tahtnud teada.

Magnuse uks oli poikvel ja koridori imbus vaikseid muusikahelisid. Täna oli see Tšaikovski. Kui uks tema järel sulgus, tundis Alec, kuidas pinge õlgades järele annab. Ta ei võinud kunagi kindel olla, mis vaatepilt korteris avaneb – praegu oli see minimalistlik: valged diivanid, punased eri kõrgusega lauakesed ning seintel raamimata mustvalged Pariisi fotod –, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikum ja kodusem see tundus. Siinsed aroomid seostusid tal Magnusega: tint, tualettvesi, Lapsang Souchongi tee, kõrvetatud suhkru järele lõhnav maagia. Alec võttis aknalaual lesiva Esimees Mäu sülle ja seadis sammud kabineti poole.

Kui Alec sisse astus, tõstis Magnus pilgu. Tema rõivavalik oli sedapuhku tavatult sünge – teksad ja must T-särk, mille kaelust ja varrukasuid ümbritsesid needid. Sortsi mustad juuksed olid lahtised, segamini ja turris, nagu oleks neist ei tea kui mitu korda vihaselt sõrmedega läbi tõmmatud, ning tema kassisilmade laud olid väsimusest rasked. Alecit nähes laskis ta sulepeal langeda ja hakkas naerma. „Sa meeldid Esimehele.”

„Talle meeldivad kõik, kes teda kõrva tagant sügavad,” vastas Alec ja muutis tukkuva kassi asendit, nii et tolle nurrumine oleks nagu kostnud Aleci enda rinnust.

Magnus nõjatus toolileenile ning haigutas ja ringutas, nii et käelihased pinguldusid. Laud oli täis pabereid, mis olid kaetud tiheda käekirjaga, ning Alec nägi neil ikka ja jälle kordumas sedasama mustrit, mis oli plätserdatud katusele, kust kadus Jace. „Kuidas haldjakuninganna oli?”

„Nagu ikka.”

„Vastik mõrd siis?”

„Võib öelda jah.” Alec jutustas Magnusele kokkuvõtlikult, mis haldjaõukonnas oli juhtunud. Seda ta oskas – rääkida lühidalt, ainsatki sõna raiskamata. Ta ei suutnud mõista inimesi, kes lakkamatult lobisesid, koguni Jace’i alatine kalduvus sõnadega mängida jäi talle arusaamatuks.

„Ma muretsen Clary pärast,” lausus Magnus. „Kardan, et see lugu kasvab tal üle väikese punase pea.”

Alec asetas Esimees Mäu lauale, kus kõuts otsekohe kerra tõmbus ja uuesti magama jäi. „Ta tahab leida Jace’i. Kes saaks seda talle pahaks panna?”

Magnuse pilk mahenes. Ta torkas sõrme läbi Aleci teksade rihma-aasa ja tõmbas noormehe lähemale. „Kas tahad öelda, et teeksid sedasama, kui kadunud oleksin mina?”

Alec pööras pea kõrvale ja silmitses paberit, mille Magnus oli äsja käest pannud. „Kas tegeled jälle nendega?”

Natuke pettunult laskis Magnus Alecist lahti. „Peab olema mingi võti,” lausus ta. „Miski, mis võimaldab neid dešifreerida. Mingi keel, mida ma pole veel kohanud. Midagi iidset. See on vana must maagia, väga hämar, selletaolisega ei ole ma seni kokku puutunud.” Ta uuris uuesti paberit, pea viltu. „Palun ulata mulle see nuusktubakatoos. See hõbedane sealt lauaservalt.”

Alec vaatas sinnapoole, kuhu Magnus osutas, ja nägi suure puidust laua kaugemas servas väikest hõbedast karpi. Ta sirutas käe ning võttis selle pihku. Karbike oli nagu miniatuurne metallkirst, mis toetus väikestele jalgadele ja mille kumerale kaanele oli teemantidest kujundatud nimetähed W.S.

W, mõtles Alec. Will?

Will, oli Magnus öelnud, kui Alec nõudis temalt aru, mis nimega Camille teda oli õrritanud. Armas jumal, see oli nii ammu.

Alec hammustas huulde. „Mis see on?”

„Nuusktubakatoos,” vastas Magnus pilku paberitelt tõstmata. „Snuff. Ma ju ütlesin sulle.”

„Snuff? Nagu tapmisfilm või?” Alec seiras laekakest.

Magnus tõstis pilgu ja hakkas naerma. „Ei, nagu nuusktubakas. See oli populaarne seitsmeteistkümnenda-kaheksateistkümnenda sajandi paiku. Nüüd hoian seal igasugu nipet-näpet.”

Ta sirutas käe välja ning Alec ulatas karbi talle. „Kas mõtled mõnikord,” hakkas Alec midagi ütlema, jättis siis lause pooleli ja alustas uuesti: „Kas sulle teeb muret, et Camille viibib vabaduses? Et ta põgenes?” Ja et selles olen süüdi mina, mõtles noormees, aga jättis ütlemata. Magnus ei pidanud seda teadma.

„Ükskõik kus, aga ta on alati vabaduses viibinud,” vastas Magnus. „Tean, et Klaavile ei pruugi see meeldida, aga mina olen harjunud mõttega, et ta elab oma elu ega anna end mulle näole. Kunagi see ehk läkski mulle korda, aga nüüd on mul juba ammu ükskõik.”

„Aga sa armastasid teda. Kunagi.”

Magnus libistas sõrmega üle tubakatoosi kaanele inkrusteeritud teemantide. „Nõnda ma arvasin.”

„Kas tema armastab sind ikka veel?”

„Ma ei usu,” vastas Magnus kuivalt. „Kui temaga viimati kohtusin, ei käitunud ta just eriti meeldivalt. Põhjus võis muidugi peituda ka selles, et minul on kaheksateistkümneaastane vastupidavusruuniga kallim, aga temal ei ole.”

Alec hakkas kogelema. „Ma ei saa lubada, et kirjeldad mind… nagu oleksin mingi ese.”

„Camille oli alati kohutavalt armukade.” Magnus muigas. Ta on osav kõneainet vahetama, mõtles Alec endamisi. Magnusele ei meeldinud rääkida oma varasemast armuelust ja ta oli selle sõnaselgelt välja öelnud, aga praeguse vestluse ajal oli Aleci mõnus turvaline ja kodune tunne haihtunud. Ükskõik kui noor Magnus ka välja poleks näinud – ning praegu, paljajalu, juuksed igasse kaarde turritamas – paistis ta umbes kaheksateistkümnene –, neid kahte lahutas terve ajaookean.

Magnus avas karbi, võttis välja paar rõhknaela ning kinnitas uuritava paberi nende abil laua külge. Pilku tõstes ja Aleci ilmet märgates näis ta taipavat, et midagi on valesti. „Kas juhtus midagi?”

Selle asemel et vastata, küünitas Alec end Magnuse poole ja võttis tal kätest kinni. Silmis küsiv pilk, laskis too Alecil end jalule sikutada. Enne kui Magnus jõudis sõnagi lausuda, tõmbas noormees ta enda vastu ja suudles teda. Tuues kuuldavale vaikse rahuloluhäälitsuse, võttis Magnus Alecil tagant särgist kinni ja lükkas selle üles, jahedad sõrmed noormehe seljal. Alec kummardus tema poole, surudes Magnuse oma kehaga vastu lauda. Sortsil ei paistnud olevat selle vastu midagi.

„Tule,” ütles Alec Magnusele kõrva. „Kell on juba palju. Lähme voodisse.”

Magnus hammustas huulde, vaatas üle noormehe õla laual olevaid pabereid ning tema pilk jäi pidama ammu unustatud keelte silpidel. „Lähed äkki ees,” sõnas ta. „Tulen sulle järele – viie minuti pärast.”

„Olgu.” Alec ajas end sirgu; ta teadis, et kui Magnus on uurimisse süvenenud, võib viiest minutist kergesti saada viis tundi. „Ma siis ootan sind.”

„Psst.”

Clary asetas sõrme huultele ja andis Simonile käeviipega märku, et too astuks enne teda Luke’i välisuksest sisse. Kõik tuled olid kustutatud ning elutoas valitsesid pimedus ja vaikus. Kõssitanud noormehe oma tuppa, seadis ta ise sammud köögi poole, et võtta klaas vett. Poolel maal tardus ta paigale.

Esikusse kostis ema hääl. Clary tajus selles närvilisust. Kui Clary elas valusasti üle Jace’i kadumist, siis emal olid omad painajad. Tema poeg oli elus, viibis vabaduses ning oli suuteline korda saatma kes teab mida – see teadmine rebestas Jocelyni südant.

„Aga nad vabastasid ta igasugusest süüst, Jocelyn,” kuulis Clary Luke’i poolsosinal vastamas. „Talle ei määrata mingit karistust.”

„See kõik on minu süü.” Jocelyni hääl kõlas sumbunult, nagu oleks ta peitnud näo Luke’i rinnale. „Kui ma poleks toda… olendit ilmale toonud, ei peaks Clary praegu seda kõike taluma.”

„Sa ei võinud ju teada…” Luke’i hääl hääbus ning ehkki Clary teadis, et mehel on õigus, tundis ta üürikesel hetkel siiski ema vastu ägedat süüsegust raevupuhangut. Jocelyn oleks pidanud tapma Sebastiani hällis, andmata tollele võimalust kasvada suureks ja hävitada nende kõigi elu, mõtles ta, ent sõitles end otsekohe, et talle oli võinud pähe tulla midagi nii jubedat. Ta pöördus, tõttas tagasi maja teise poolde, lipsas oma magamistuppa ja sulges enda järel ukse, nagu oleks tal keegi kannul.

Simon, kes istus voodil, ametis oma mängukonsooliga, tõstis üllatunult pilgu. „Juhtus midagi või?”

Clary katsus naeratada. Poiss mõjus selles ümbruses tuttavlikult: koos kasvades olid nad sageli mõlemad Luke’i pool ööbinud. Tüdruk oli teinud kõik endast sõltuva, et see poleks lihtsalt vaba magamistuba, vaid tema tuba. Tualettlaua peegli raami vahel oli läbisegi fotosid temast ja Simonist, Lightwoodidest, Claryst koos Jace’iga ja pere keskel. Luke oli kinkinud talle joonistuslaua ning selle kõrval oleva riiuli jaotustesse olid korralikult paigutatud kunstitarbed. Seintele oli tüdruk kinnitanud oma lemmikanimafilmide postrid: „Fullmetal Alchemist”, „Rurouni Kenshin”, „Bleach”.

Siin-seal leidus ka esemeid, mis näitasid, et ta kuulub varjuküttide hulka: mahukas „Varjuküttide koodeks”, mille lehekülgede servale ta märkmeid oli kritseldanud ja joonistanud, riiul, millel võis näha okultismi ja paranormaalsete nähtuste teemalisi raamatuid, Clary stele, mis lebas laual, ning uus, Luke’i kingitud gloobus, millel keset Euroopat tõusis kullaga ääristatuna esile Idris.

End rätsepaistes keset tema voodit sisseseadnud Simon oli üks väheseid asju, mis kuulus võrdsel määral nii Clary endise kui praeguse elu juurde. Poiss vaatas teda, silmad kahvatus näos tumedad, Kaini märgi sädelus laubal vaevumärgatav.

„Mamps,” sõnas tüdruk ja nõjatus vastu ust. „Ta ei suuda selle kõigega hästi toime tulla.”

„Kas tal hea meel ei ole? Noh et sind õigeks mõisteti?”

„Tema mõtted lähevad ikka ja jälle Sebastianile. Ta süüdistab veel praegugi kõiges ennast.”

„Aga tema polnud ju süüdi, et Sebastian niisuguseks sai. Seda tegi Valentine.”

Clary ei vastanud. Ta meenutas, kuidas oli just äsja mõelnud midagi kohutavat: soovinud, et ema oleks vastsündinud Sebastiani tapnud.

„Teie mõlemad,” lausus Simon, „süüdistate end asjades, millega teil mingit pistmist pole. Sina süüdistad ennast selles, et jätsid Jace’i omapäi katusele…”

Clary tõstis jõnksatades pea ja vaatas Simonile teravalt otsa. Enda arvates polnud ta kordagi öelnud, et peab ennast selles süüdi, ehkki just nõnda see oli. „Ma ei…”

„Süüdistad jah,” ütles poiss. „Ometi jätsin mina ta üksi, Izzy jättis, Alec jättis – ning Alec on pealegi tema parabatai. Meil polnud mingit võimalust ette näha, mis juhtub. Ning kui oleksid sinna jäänud, võinuks asi olla veel hullem.”

„Võib-olla.” Clary ei tahtnud sel teema rääkida. Vältides Simoni pilku, läks ta vannituppa, et pesta hambad ning tõmmata selga oma mugav pidžaama. Tüdruk hoidus endale peeglis otsa vaatamast. Ta ei tahtnud näha oma kahvatut nägu ja sinetavaid silmaaluseid. Tema on tugev; ta ei lase end rööpast välja lüüa. Tal on plaan. Isegi kui see on pisut pöörane ning ta peab panema selleks Instituudis toime röövi.

Hambad pestud, astus ta lainelisi juukseid kuklas hobusesabasse sidudes vannitoast välja ning nägi, kuidas Simon torkas parajasti õlakotti pudelit, milles oli peaaegu kindlasti Takist ostetud veri.

Clary astus ligi ja sasis tema juukseid. „Sa ju tead, et võid hoida pudeleid külmikus,” lausus ta. „Juhul kui see sulle toaleigelt ei maitse.”

„Jääkülmalt on veri tegelikult vastikum kui toaleigena. Kõige parem on see soojalt, aga ma ei usu, et su emale meeldiks, kui hakkan seda kastrulis kuumutama.”

„Kas Jordan ei pane pahaks?” küsis tüdruk, arutledes endamisi, kas Jordan õieti mäletabki enam, et Simoniga korterit jagab. Simon oli möödunud nädalal igal ööl tema juures olnud. Pärast Jace’i kadumist ei suutnud Clary esimestel õhtutel uinuda. Ta oli kuhjanud endale peale viis tekki, aga soojem tal ei hakanud. Ta oli lebanud värisedes ärkvel, tundes, otsekui hanguks ja loiduks veri tema soontes ning jääkristallid moodustaksid südame ümber sädeleva korallitaolise võrgu. Tema uned olid täis mustas merevees hulpivaid jääpanku, külmunud järvi ning Jace’i, kelle näo ees oli alati mingi vari, pilvevine või poisi enda läikivad juuksed ning kes keeras talle selja. Kui tüdrukul õnnestus paariks minutiks uinuda, ärkas ta alati halvava tundega, nagu oleks olnud uppumas.

Esimesel päeval, kui nõukogu oli teda üle kuulanud, tuli Clary koju ning puges voodisse. Seal oli ta lamanud und silma saamata, kuni aknale koputati ja sisse ronis Simon, kukkudes äärepealt põrandale. Sõnatult oli poiss heitnud voodile ja sirutanud ennast Clary kõrval välja. Tema nahk oli välisõhust külm ning temast õhkus linna ja läheneva talve lõhnu.

Clary oli puudutanud õlaga poisi õlga ja keha, mis oli olnud pinges nagu krampunud rusikas, lõdvestus õige pisut. Simoni käsi oli külm, aga tuttavlik – sama tuttavlik kui poisi pesusametist jaki kude tema käsivarre vastas.

„Kui kauaks sa saad jääda?” oli Clary pimeduses sosistanud.

„Nii kauaks kui tahad.”

Clary oli pöördunud ning poisile otsa vaadanud. „Kas Izzy pahaseks ei saa?”

„Just tema ütleski, et peaksin sinu juurde tulema. Ta rääkis, et sa ei saa magada ning kui minu juuresolekust peaks abi olema, võin jääda siia. Või siis vähemalt nii kauaks, kui sul õnnestub uinuda.”

Clary oli kergendatult ohanud. „Jää kogu ööks,” oli ta öelnud. „Palun.”

Simon oli jäänud. Tol ööl ei näinud Clary halba und.

Niikaua kui Simon seal viibis, ei piinanud tüdrukut unenäod; magades vajus ta tühjuse ja pimeduse ookeani. Halastavasse unustusse.

„Jordan ei tee verest mingit numbrit,” ütles Simon nüüd. „Tema mure on ainult see, et lepiksin endaga sellisena, nagu olen. Sõbruneksin endas peituva vampiiriga, blaa-blaa-blaa.”

Clary lipsas tema kõrvale voodisse ja võttis padja kaissu. „Kas sinu sisemine vampiir on teistsugune kui… väline vampiir?”

„Nagu öö ja päev. Ta tahab, et kannaksin vöökohta paljaks jätvaid särke ja kaabut. Ma pean temaga kogu aeg sõdima.”

Clary naeratas põgusalt. „Sinu sisemine vampiir on siis Magnus või?”

„Stopp, meelde tuli.” Simon sobras oma õlakotis ja tõi nähtavale kaks mangakoomiksite raamatut. Ta lehvitas neid võidukalt ning ulatas siis Claryle. „„Magical Love Gentleman”, viieteistkümnes ja kuueteistkümnes osa,” ütles ta. „Neid saab veel ainult Midtown Comicsist, mujal on otsas.”

Clary võttis raamatud enda kätte ja silmitses nende värvilisi kaasi. Oli aeg, kui ta oleks tõelise koomiksifännina rõõmust kätega vehkinud; nüüd ei suutnud tüdruk teha enamat kui naeratada ja Simonit tänada, aga ta tuletas endale meelde, et poiss oli teinud seda tema heaks nagu tõeline sõber kunagi. Mis siis et praegu ei kujutlenud Clary, nagu võiks ta lõbustada ennast koomiksite lugemisega. „Sa oled nii äge,” ütles tüdruk ja müksas Simonit õlaga. Ta laskis end patjadele seljakile, mangaraamatud süles. „Ja aitäh, et tulid koos minuga haldjaõukonda. Tean, et sinus tekitas see sante mälestusi, aga… mul on alati parem tunne, kui sina oled kohal.”

„Sa said hästi hakkama. Ajasid kuningannaga asju nagu proff.” Simon heitis tema kõrvale pikali, nende õlad puutusid kokku; mõlemad vaatasid lakke, silmitsedes tuttavaid pragusid ja pimeduses helendavaid tähekesekleepse, mis juba ammu enam valgust ei andnud. „Sa oled siis otsustanud? Varastad kuningannale sõrmused?”

„Jah.” Clary hingas pikalt välja. „Homme. Keskpäeval on kohaliku konklaavi koosolek. Kõik lähevad sinna. Siis teen selle ära.”

„Mulle ei meeldi see, Clary.”

Clary tundis, et tõmbub pingule. „Mis sulle ei meeldi?”

„See, et sa haldjatega asju ajad. Haldjad on petised.”

„Nad ei suuda valetada.”

„Sa tead küll, mida ma silmas pean. „Haldjad on puru silma ajajad” kõlab lamedalt.”

Tüdruk pööras pead ja vaatas Simoni poole, lõug puudutamas tema rangluud. Poiss tõstis loomusunniliselt käe, võttis tal õlgade ümbert kinni ja tõmbas ta enda ligi. Tema keha oli jahe, särk vihmast ikka veel niiske. Tavaliselt pulksirged juuksed olid kuivades muutunud tuulest sasitud käharateks. „Usu mind, mulle ei meeldi haldjaõukonnaga läbi käia. Aga ma teeksin seda sinu heaks,” lausus Clary. „Ja sina teeksid sedasama minu heaks, eks ju?”

„Muidugi teeksin. Aga ikkagi on see halb mõte.” Simon pööras pead ja vaatas Claryle otsa. „Ma tean, mis tunne sul on. Kui mu isa suri…”

Tüdruku keha tõmbus jäigaks. „Jace ei ole surnud.”

„Tean. Ma ei tahtnudki seda öelda. Lihtsalt… Sa ei pea minu puhul ütlema, et sinuga on kõik korras. Mina jään alati sinu juurde. Kurvastus tekitab tunde, nagu oleksid üksi. Tean, et sina ei ole… usklik… nii nagu mina, aga seda võid ikka uskuda, et sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad, eks?” Poisi silmad olid suured ja lootusrikkad. Need olid tumepruunid nagu varemgi, aga midagi oli neis nüüd teistmoodi, justkui oleks lisatud veel üks kiht värvi; täpselt nagu tema nahkki tundus olevat poorideta ja samal ajal läbipaistev.

Ma usun seda, mõtles Clary. Ma ainult ei tea, kas sellest on kasu. Ta müksas poissi uuesti kergelt õlaga. „Ega sa pahaks pane, kui küsin sult midagi? See on isiklik küsimus, aga väga tähtis.”

Simoni häälde sugenes umbusklik noot. „Mis küsimus?”

„See Kaini märgi värgeldus – kas see tähendab, et kui peaksin sind öösel kogemata jalaga tonksama, siis annab mingi nähtamatu vägi mulle seitse sirakat vastu sääri?”

Tüdruk tundis poissi naermas. „Jää magama, Fray.”