Читать книгу Klaaslinn - Cassandra Clare - Страница 4

Eelmise nädala külmalaine oli möödas. Päike säras eredalt, kui Clary tõttas üle Luke’i tolmuse hoovi, jakikapuuts peas, et tuul juukseid silmile ei puhuks. Ilm võis ju küll olla soojemaks läinud, aga East Riverilt puhuv tuul oli vinge nagu enamasti ikka. See kandis endaga kaasas nõrka kemikaalihaisu, millesse segunes Brooklynile nii omast asfaldija bensiinilehka ning tänava lõpus asuva mahajäetud suhkruvabriku karamellilõhna.

Simon ootas teda verandal, lamaskledes katkiste vedrudega tugitoolis ja toksides pulgaga innukalt sinistes teksades põlvedele toetatud mängukonsooli. „Ma võidan,” ütles ta, kuuldes Claryt trepist üles tulemas. „Ma teen Mario Kartile ära!”

Clary lükkas kapuutsi peast, heitis juuksed silmilt ja sobras võtmeid otsides kotis. „Kus sa oled olnud? Olen sulle hommik otsa helistanud.”

Simon ajas end püsti ja toppis vilkuva nelinurga oma üleõlakotti. „Ericu juures olin. Meil oli bändiproov.”

Clary lõpetas korraks võtmega mässamise – millegipärast ei tahtnud see kunagi keerata – ja vaatas kulmu kortsutades Simoni poole. „Bändiproovis? Tahad öelda, et oled ikka veel…”

„Bändis? Miks ma ei peaks olema?” Ta sirutas käe. „Oota, las mina teen.”

Clary vaatas vaikides pealt, kuidas Simon keerab osavalt võtit, kasutades täpselt parajal määral jõudu, et vana jonnakas lukk lahti klõpsataks. Poisi käsi riivas tema oma; nahk oli külm, sama jahe kui õhk. Clary võbistas kergelt õlgu. Nad olid oma võrsuma hakanud romantilisele suhtele läinud nädalal lõpu teinud ja ta ei teadnud Simoniga viibides päris täpselt, kuidas käituda.

„Aitäh.” Poisile otsa vaatamata võttis ta võtme tagasi. Elutoas oli palav. Clary riputas jaki esikus nagisse ja siirdus vabasse magamistuppa, Simon tema kannul. Clary kortsutas kulmu: tema kohver vedeles voodil, pooled lahti nagu merikarbil, rõivad ja joonistusplokid igale poole laiali pillutud.

„Minu teada pidid sa Idrisesse minema ainult paariks päevaks,” sõnas Simon kogu seda segadust hämmeldunult silmitsedes.

„Lähengi, aga mul pole aimugi, mida ma kaasa peaksin võtma. Kleite ja seelikuid mul õieti ei olegi, aga äkki ei lubata seal pükstega käia.”

„Miks ei peaks seal tohtima pükstega käia? See on lihtsalt teine riik – ega see teine sajand ole.”

„Aga varjukütid on nii vanamoodsad ning Isabelle kannab alati kleite…” Clary jättis lause pooleli ja ohkas. „Ah ära pane tähele. Ma olen lihtsalt mures ema pärast ja valan kogu oma ärevuse välja riiete peale. Räägime millestki muust. Kuidas proov läks? Bändil pole ikka veel nime?”

„Hästi läks,” Simon hüppas lauaservale istuma ja kõlgutas jalgu. „Me plaanime võtta endale uue moto. Midagi iroonilist, umbes nagu „Me oleme näinud miljonit nägu ja rabanud neist umbes seitsetkümmend protsenti”.”

„Kas oled Ericule ja teistele rääkinud…”

„Et ma olen vampiir? Ei. See pole niisugune asi, mida saaks nagu möödaminnes jutu sekka poetada.”

„Seda küll, aga nad on ju su sõbrad. Nad peaksid teadma. Pealegi hakkaksid nad vaatama sind siis nagu rokikuningat – nagu seda vampiir Lesterit.”

„Sa tahtsid öelda Lestati,” parandas Simon teda. „Tema nimi on Lestat ja ta on väljamõeldud tegelane. Ning mis sellesse puutub, siis ega sinagi jookse oma sõpradele kuulutama, et oled varjukütt.”

„Missugustele sõpradele? Minu sõber oled sina.” Tüdruk viskas end voodile ja vaatas Simonile otsa. „Sulle ma ju ütlesin, kas pole?”

„Sellepärast et sul ei jäänud muud üle.” Simon silmitses teda, pea viltu; tema silmadest peegeldus vastu voodi kõrval oleva lambi valgus ja muutis need hõbedaseks. „Ma hakkan sinust puudust tundma, kui sa ära oled.”

„Mina sinust samuti,” vastas Clary, ehkki oli ootusärevusest üleni kihevil ega suutnud õieti keskendudagi. Ma lähen Idrisesse! hõiskas tema hing. Ma näen varjuküttide kodumaad ja Klaaslinna. Ma päästan oma ema.

Ja ma saan olla koos Jace’iga.

Simoni silmad välgatasid, nagu oleks poiss lugenud Clary mõtteid, aga tema hääl jäi leebeks. „Räägi mulle veel üks kord, miks sa pead Idrisesse minema. Miks ei või Madeleine ja Luke seda asja sinu eest ära õiendada?”

„Loits, mis viis mu ema sellisesse seisundisse, tuli ühelt sortsilt, Ragnor Fellilt. Madeleine ütleb, et kui tahame selle maha võtta, peame sortsi üles otsima. Madeleine’i Ragnor Fell ei tunne, ta tundis üksnes mu ema. Madeleine loodab, et mind Ragnor Fell usaldab, sest olen nii kangesti Jocelyni moodi. Pealegi ei saa Luke mind saata. Idrise pinnale oleks tal ehk lubatud astuda, aga Alicantesse tulekuks vajab ta Klaavi luba ja seda talle ei anta. Palun ära tee sellest üldse juttu – ta on niigi mures, et ei saa mind saata. Kui ta poleks Madeleine’iga varasemast ajast tuttav, ei laseks ta mul arvatavasti üldse minna.”

„Aga Lightwoodid on ju samuti seal. Ja Jace. Nad on sulle toeks. Kas ei öelnud Jace, et aitab sind? Tal ei ole ju midagi selle vastu, et lähed kaasa?”

„Muidugi aitab ta mind,” vastas Clary. „Mõistagi pole tal midagi selle vastu.”

Aga Clary teadis, et see ei vasta tõele.

Pärast seda kui Clary oli Madeleine’iga haiglas vestelnud, läks ta kohe Instituuti. Esimene, kellele ta ema saladusest rääkis, oli olnud Jace – isegi Luke ei teadnud siis veel sellest. Jace oli kuulanud Claryt ja tema nägu oli muutunud üha kahvatumaks, justkui ei kõnelekski tüdruk sellest, kuidas päästa oma ema, vaid nõrutaks teda piinava aeglusega verest tühjaks.

„Mitte kuhugi sa ei lähe,” ütles noormees, niipea kui Clary oli oma jutu lõpetanud. „Seon su kas või kinni ja istun sul otsas, niikaua kui sul see rumal tuju möödub, aga Idrisesse sa ei lähe.”

Clary tundis, nagu oleks saanud kõrvakiilu. Ta oli mõelnud, et Jace tunneb tema teate üle rõõmu. Kogu tee haiglast Instituuti oli ta jooksnud, et Jace’ile kõigest võimalikult kiiresti jutustada, ning nüüd seisis too sissepääsu juures ja põrnitses talle otsa, sünge kui surm. „Aga teie ju lähete,” sai tüdruk üle huulte.

„Jah, meie läheme. Klaav on kutsunud Idrisesse kõik tegevliikmed, kellel on vähegi võimalik tulla, et pidada nõukogu istung. Sellel hääletatakse, mida võtta ette Valentine’iga, ning et meie olime viimased, kes teda nägid…”

Clary katkestas teda kannatamatult. „Kui teie lähete, miks ei tohi siis mina teiega kaasa tulla?”

Tema küsimus oli nii otsekohene, et näis Jace’i veel rohkem vihale ajavat. „Sellepärast, et seal ei ole sul turvaline.”

„Aa. Ja siin on siis turvaline? Mu elu on kuu aja jooksul rippunud mitu korda juuksekarva otsas ning ei kusagil mujal kui siinsamas New Yorgis.”

„Põhjus oli selles, et Valentine tahtis saada enda valdusse kaht surma tööriista, mida hoiti siin,” pressis Jace läbi hammaste. „Nüüd keskendub ta Idrisele, me kõik teame seda…”

„Me ei saa praegu milleski täiesti kindlad olla,” sekkus Maryse Lightwood. Ei Clary ega Jace olnud näinud teda seismas koridori hämaras ukseavas. Nüüd astus ta esiku kõledasse valgusesse. See tõstis esile väsimusjooned, mis näisid naise näo kontuure allapoole kiskuvat. Eelmise nädala rängas lahingus oli tema mees Robert Lightwood saanud deemonimürgist haavata ning vajas ikka veel pidevat põetamist; Clary võis üksnes kujutleda, kui kurnatud peab Maryse olema. „Pealegi soovib Klaav Clarissat näha. Sa ju tead seda, Jace.”

„Klaav käigu persse.”

„Jace,” noomis Maryse ootamatult emalikult toonil. „Kuidas sa räägid.”

„Klaav tahab seda, Klaav tahab teist,” jätkas Jace veidi rahulikumalt. „Ega ta siis alati ka oma tahtmist pea saama.”

Maryse heitis noormehele pilgu, nagu teaks ta täpselt, mida too öelda tahab, aga ei oleks sellega nõus. „Klaavil on sageli õigus, Jace. Mõistagi tahavad nad Claryga vestelda pärast kõiki tema hiljutisi läbielamisi. Ta peaks rääkima…”

„Kõigest, mida Klaav tahab teada, võin rääkida mina,” ütles Jace.

Maryse ohkas ja pööras oma siniste silmade pilgu Claryle. „Nagu ma aru saan, tahad sa Idrisesse minna.”

„Kõigest mõneks päevaks. Ma ei tee teile mingit tüli,” vastas Clary ja vaatas Jace’i tulivihast pilku vältides paluvalt Maryse’i poole. „Vannun seda.”

„Küsimus pole üldse selles, nagu võiksid sa meile tüliks olla; küsimus on selles, kas oled valmis Idrises Klaaviga kohtuma. Nad tahavad sinuga rääkida. Kui sa sellega nõus pole, ei anta meile arvatavasti luba sind endaga kaasa võtta.”

„Ei…” alustas Jace.

„Ma kohtun Klaaviga,” katkestas Clary teda, ehkki juba ainuüksi sellest mõttest käisid tal külmavärinad üle ihu. Ta oli seni kohanud ainult üht Klaavi kõrget ametnikku, inkvisiitorit, ja too polnud just meeldiv tegelane.

Maryse hõõrus sõrmeotstega meelekohti. „Sellega on asi siis korras.” Naise näost ei paistnud küll, nagu oleks miski korras, ning tema hääl tundus olevat pingul otsekui katkeda ähvardav viiulikeel. „Jace, saada Clary välja ja tule siis minu juurde raamatukokku. Mul on vaja sinuga rääkida.”

Maryse kadus jälle varjude vahele, ütlemata isegi head aega. Clary vaatas talle järele, tundes ennast jääkülma vette kastetuna. Alec ja Isabelle paistsid oma ema siiralt armastavat ja Clary uskus, et Maryse pole halb inimene – kui ta poleks ainult olnud nii külm.

Jace’i suu oli surutud kitsaks triibuks. „Näed nüüd, millega sa hakkama said.”

„Sa ei pruugi sellest aru saada, aga ma pean minema Idrisesse,” lausus Clary. „Pean tegema seda oma ema pärast.”

„Maryse usaldab Klaavi liiga palju,” ütles Jace. „Ta peab selle juhte ilmeksimatuks ja ma ei saa talle öelda, et ta eksib, sellepärast et…” Ta jättis lause lõpetamata.

„Sellepärast et see kõlaks justkui Valentine’i suust.”

Clary ootas, et Jace vihastub, aga too vastas üksnes: „Mitte keegi pole täiuslik.” Ta sirutas käe ja vajutas nimetissõrmega liftinupule. „Isegi mitte Klaavi ladvik.”

Clary põimis käed rinnal vaheliti. „Kas see on tõesti ainus põhjus, miks sa püüad mu tulekut takistada? Et mul pole seal turvaline?”

Jace’i näost käis üle üllatusvirve. „Mida sa sellega öelda tahad? Missugune muu põhjus võiks mul veel olla?”

Clary neelatas. „See, et…” Ütlesid, et sul pole enam minu vastu tundeid, ning see muudab asja väga keeruliseks, sest minu tunded pole muutunud. Olen kindel, et tead seda.

„Ma ei taha, et väike õde mul igal pool sabas tilpneb – kas nii või?” Noormehe teravast häälest aimus peale pilke veel midagi tabamatut.

Lift sõitis loginal ette. Lükanud ukse kõrvale, astus Clary sisse ja pöördus Jace’i poole. „Ma ei tule Idrisesse sinu pärast. Tulen selleks, et aidata oma ema. Meie ema. Ma pean teda aitama, kas sa siis ei mõista? Kui mina seda ei tee, ei pruugi ta kunagi üles ärgata. Võiksid teha vähemalt näo, et see sulle veidigi korda läheb.”

Jace pani käed talle õlgadele, puudutades särgikaeluse juures paljast nahka, nii et Clary närvilõpmetest kandus üle kogu keha värin – nii mõttetu kui see ka poleks olnud, ei saanud ta sinna midagi parata. Ilma et oleks tahtnud, märkas ta, et Jace’i silmade all on ringid ja põsesarnade all tumedad lohud. Must kampsun, mis noormehel seljas oli, tõstis selgesti esile tema vermetest kirjatud naha ja tumedad ripsmed. Jace oli otsekui eskiis: valgus ja vari, musta, halli ja valge varjundid, siin-seal värvi mõttes laiguke kulda…

„Luba seda teha minul.” Jace’i hääl oli leebe, kuid tungiv. „Mina aitan teda, ütle ainult, kuhu pean minema ja kelle poole pöörduma. Teen kõik, mida vaja.”

„Madeleine ütles sortsile, et tema jutule lähen mina. Too ei oota Jocelyni poega, vaid tütart.”

Jace pigistas tugevasti tema õlgu. „Ütle siis Madeleine’ile, et plaanid on muutunud. Lähen mina, mitte sina. Mitte sina.”

„Jace…”

„Ma teen kõike, mida tahad,” lausus noormees. „Mida iganes, kui ainult lubad, et jääd siia.”

„Ma ei saa.”

Jace laskis Claryst lahti, nagu oleks tüdruk teda tõuganud. „Miks siis?”

„Sellepärast,” vastas Clary, „et ta on minu ema.”

„Ta on ka minu ema.” Noormehe hääl kõlas külmalt. „Tahaksin teada, miks ei pöördunud Madeleine selles asjas meie mõlema poole. Miks rääkis ta ainult sinuga?”

„Sa tead seda isegi.”

„Sellepärast,” vastas Jace ning nüüd oli tema hääl lausa jäine, „et sina oled tema silmis Jocelyni tütar, aga mina jään alati Valentine’i pojaks.”

Ta virutas võreukse nende vahel kinni. Hetke silmitses Clary teda läbi selle – võrgustik jagas noormehe näo üksteisest metalsete joontega eraldatud rombikesteks. Ühest rombist vaatas talle vastu kuldne silm, mille sügavuses hõõgus tuline raev.

„Jace…” hakkas Clary ütlema.

Aga juba käis jõnksatus ning lift oli teel allapoole, kandes tüdrukut endaga kaasa vaikse ja hämara katedraali poole.

„Uu, Clary, tule tagasi maa peale.” Simon vibutas tema silme ees kätt. „Oled ikka ärkvel või?”

„Oi, anna andeks. Clary ajas end istukile ja raputas pead, et häirivatest mõtetest vabaneda. Pärast seda vahejuhtumit polnud ta Jace’i näinud. Kui ta hiljem helistas, polnud noormees vastanud, niisiis oli Clary teinud Lightwoodidega Idrisesse sõitmise plaanid, kasutades vahemehena – ehkki vastu puikleva ja piinlikkust tundva vahemehena – Alecit. Vaene Alec: too pidi niikuinii tegutsema ema ja Jace’i vahel puhvrina ning andma endast parima, et olla kõigile meeltmööda. „Kas sa ütlesid midagi?”

„Ütlesin, et minu meelest jõudis Luke tagasi,” vastas Simon ja hüppas laualt maha just samal hetkel, kui avanes uks. „Jõudiski.”

„Tere, Simon.” Luke’i hääl oli rahulik, võib-olla natuke väsinud. Ta kandis kulunud teksajakki ja flanellsärki. Vanad velvetpüksid olid topitud saabastesse, mille paremad päevad näisid olevat jäänud kümne aasta taha. Prillid olid lükatud pealaele pruunidesse juustesse, millesse paistis olevat halli juurde tulnud. Kaenla all oli Luke’il rohelise paelaga kokkuseotud nelinurkne pakk. Ta ulatas selle Claryle. „Tõin sulle midagi reisile kaasavõtmiseks.”

„Poleks vaja olnud!” tõrjus Clary. „Sa oled minu heaks niigi palju teinud…” Ta mõtles kõikidele nendele rõivastele, mis Luke oli talle ostnud, pärast seda kui kõik tema asjad olid hävinud. Luke oli kinkinud talle uue telefoni, uued kunstitarbed, ilma et Claryl oleks pruukinud paludagi. Peaaegu kõik tema praegused asjad olid Luke’i kingitud. Pealegi ei taha sa üldse, et ma läheksin. Ehkki Clary ei öelnud seda, rippus viimane mõte sõnastamatagi nende vahel õhus.

„Ma tean. Aga see jäi mulle silma ja ma mõtlesin sinu peale.” Ta andis karbi tüdruku kätte.

Selles oli midagi rohketesse pehme paberi kihtidesse mähitut. Clary sobras karbis ja tema käe alla jäi midagi pehmet nagu kassipoja karv. Ta hingas sügavalt sisse. See oli pudelroheline sametmantel, millel olid kullakarva siidvooder, vasknööbid ja avar kapuuts. Clary tõmbas selle endale sülle ja silitas armunult pehmet riiet. „See pärineks justkui Isabelle’i garderoobist,” hüüatas ta. „Nagu varjuküti reisikeep.”

„Täpipealt. Nüüd näed sa Idrises viibides välja rohkem nende moodi.”

Clary tõstis pilgu. „Kas tahad, et ma näiksin kuuluvat nende hulka?”

„Clary, sa kuuludki nende hulka.” Luke’i naeratust looritas kurbus. „Aga sa ju tead, kuidas nad kohtlevad teistsuguseid. Peaksid tegema kõik, et sulanduda…”

Simon turtsatas veidralt ja Clary vaatas süüdlaslikult tema poole – ta oli poisi sealoleku peaaegu unustanud. Simon vaatas demonstratiivselt kella. „Mul on aeg minna.”

„Aga sa ju alles tulid!” õiendas Clary. „Ma arvasin, et läheme kuhugi hängima – vaatame filmi või midagi…”

„Sul on vaja asju pakkida,” ütles Simon ja naeratas päikseliselt. Võinuks arvata, et tema südant ei vaeva ükski mure. „Astun pärastpoole läbi, et öelda head aega, enne kui ära sõidad.”

„Kuule nüüd,” käis Clary peale, „jää veel natukeseks…”

„Ma ei saa.” Poisi toon oli otsustav. „Pean Maiaga kokku saama.”

„Aa. Siis muidugi,” ütles Clary. Ta kinnitas endale, et Maia on tore. Maia on tark. Ta on ilus. Peale selle on ta libahunt – libahunditüdruk, kes on Simonist sisse võetud. Seegi oli ehk tore: võib-olla pidigi Simoni uus sõber kuuluma allilmlaste hulka. Eks olnud ka Simon ise ju nüüd allilmlane. Rangelt võttes ei tohiks ta üldse seltsida Clary-taolise varjukütiga. „Eks sa mine siis pealegi.”

„Nojah, ma siis lähen.” Simoni tumedatest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. See oli midagi uut – varem oli Clary alati suutnud Simonit läbi näha. Ta mõtiskles endamisi, kas muutuse on esile kutsunud vampirism või seisab selle taga sootuks midagi muud. „Head aega,” lausus poiss, kummardus, nagu tahaks suudelda Claryt põsele, ja lükkas käeseljaga juuksed tüdruku näo eest. Siis näis ta kõhklema löövat ja tõmbus tagasi, näol kummaline ilme. Clary kortsutas hämmeldunult kulmu, aga juba oli Simon trüginud ukseavas seisvast Luke’ist mööda ja läinud ta oligi. Tüdruk kuulis välisust paugatades sulguvat.

„Ta käitub nii veidralt,” hüüatas Clary, surudes sametkeepi enda vastu, justkui pakuks see talle turvatunnet. „Kas seda võib põhjustada vampiiriks muutumine?”

„Ma ei usu.” Näis, nagu teeks miski Luke’ile natuke nalja. „Allilmlaseks saamine ei muuda viisi, kuidas me suhtume asjadesse või inimestesse. Anna talle aega. Eks olnud ju sina see, kes teie suhtele lõpu tegi.”

„Ei olnud. Tema tegi lõpu minuga.”

„Sellepärast et sa ei armasta teda. Ta langetas keerulise otsuse ja käitub minu meelest seejuures mehiselt. Enamik teismelisi poisse mossitaks või passiks su akna all ja laseks makist muusikat.”

„Tänapäeval pole enam kellelgi makki. See oli kaheksakümnendatel.” Clary ronis voodilt maha ja tõmbas keebi selga. Nööpinud selle kurguni kinni, nautis ta sameti pehmust. „Tahan lihtsalt, et Simon oleks jälle iseenda moodi.” Ta vaatas ennast peeglist ja sai meeldiva üllatuse osaliseks: roheline tõstis tema punased juuksed kaunilt esile ja muutis silmad säravamaks. Clary pöördus Luke’i poole. „Kuidas on?”

Luke toetus uksepiidale, käed taskus, ja vaatas teda. Üle mehe näo käis vari. „Kui ema oli sinuvanune, oli tal täpselt samasugune keep,” ütles ta ainult.

Clary surus sõrmed kõvasti varrukaotste pehmesse sametisse. Ema mainimine ja Luke’i silmis peegelduv kurbus tekitasid temas tahtmise nutta. „Me läheme teda õhtul vaatama, eks?” ütles ta. „Tahan jätta emaga enne minekut hüvasti ja rääkida temaga – öelda talle, mida ma kavatsen teha. Kinnitada, et temaga saab kõik korda.”

Luke noogutas. „Õhtupoole läheme haiglasse. Ja, Clary…”

„Mis on?” Tüdruk peaaegu kartis tema poole vaadata, aga vaatas ometi ja nägi, et kurbus on mehe silmist kadunud.

Luke naeratas. „Siin ilmas ei peagi kõik olema nii kangesti normaalne.”

Simon uuris enda käes olevat paberit ja tõstis siis pilgu katedraalile, tõmmates silmad pärastlõunase madala päikese kaitseks pilukile. Instituut kõrgus sinise taeva taustal – graniidilahmakas, mida liigendasid teravkaarsed aknad ja ümbritses kõrge kivimüür. Selle karniisidelt jõllitasid veesülitite näod, nagu hoiatades teda lähenemast välisuksele. See ehitis ei meenutanud millegi poolest toda, mis oli talle vastu vaadanud esimesel korral. Toona oli Simon näinud siin üksnes unarusse jäetud varemeid, aga allilmlastele hoone tegeliku ilme varjamiseks kasutatud silmamoondus teatavasti ei mõjunud.

Sina ei kuulu siia. Sõnad olid jõhkrad ja söövitavad nagu hape. Simon ei teadnud, kas need olid tulnud veesüliti suust või kostsid üksnes tema peas. See on kirik, aga sina kuulud neetute hulka.

„Jää vait,” pomises Simon, ilma et oleks õieti vihastanudki. „Ma olen juut, et sa teaksid, ega hooli kirikutest karvavõrdki.”

Kivimüüris oli sepistatud raudvärav. Simon asetas käe riivile, oletades, et tunneb kohe lõikavat valu, aga midagi niisugust ei juhtunud. Küllap ei olnud värav siis eriti püha. Ta lükkas selle lahti ja kõndis mööda pragunenud kiviplaatidest teed välisukse poole. Poolel maal kuulis ta hääli. Neid oli mitu, need olid tuttavad ja tundusid kostvat üsna lähedalt.

Nii väga lähedal ei pruukinud need siiski olla. Simon oli juba unustanud, kui palju oli tema kuulmine nagu nägeminegi pärast vampiiriks muutumist teravnenud. Tundus, nagu räägitaks siinsamas tema juures, aga minnes mööda seinaäärt kulgevat teerada edasi, nägi ta inimesi seismas päris kaugel krundi teises servas. Aed oli käest lastud – kõikjal lokkav rohi oli pooleldi enda alla matnud hargnevad teerajad, mis kulgesid korrapäraselt paiknevate ja kunagi ilmselt hooldatud, ent nüüd kiratsema jäänud roosipõõsaste vahel. Seal oli isegi samblike alla mattunud kivist pink; kunagi, enne kui siin seadsid ennast sisse varjukütid, oli see olnud tõeline kirik.

Kõigepealt torkas talle silma Magnus, kes nõjatus vastu sammaldunud kivimüüri. Sorts ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda – tema valget T-särki ehtisid dekoratiivsed pealeloobitud värvilaigud ning jalas olid tal vikerkaarevärvilised nahkpüksid. Üleni musta riietatud varjuküttide seas tõusis ta esile nagu kasvuhoone orhidee. Seal olid Alec, kahvatu ja ebalev; Isabelle, kelle pikad juuksed olid säetud hõbedase paelaga kokkuseotud palmikutesse; ja tema kõrval väike poiss, kes pidi ilmselt olema Max, noorim Lightwood. Samas lähedal oli nende ema nagu tütre pikem ja kõhnem teisik, ehkki samasuguste tumedate juustega. Tema kõrval olevat naist Simon ei tundnud. Esialgu mõtles ta, et too on vana, sest tema juuksed olid peaaegu valged, aga kui naine pöördus, nägi Simon, et too võib olla umbes kolmekümne viie või neljakümneaastane.

Ja siis seisis seal veel Jace – teistest natuke maad eemal, nagu ei kuuluks ta nende hulka. Temagi oli üleni mustas nagu teised varjukütid. Kui Simon pani endale selga mustad rõivad, nägi ta välja, otsekui läheks matusele, aga Jace’i muutsid need ähvardavaks ja ohtlikuks. Ja blondiks. Simon tundis õlgu pingulduvat ja arutles endamisi, kas üldse miski – aeg või unustus – suudab hajutada vimma, mida ta tunneb Jace’i vastu. Ta ei tahtnud seda tunda, aga ei saanud midagi parata, et see lasus nagu kivi tema südamel, mis oli lakanud tuksumast.

Midagi kummastavat näis olevat selles seltskonnas – aga siis pöördus Jace tema poole, nagu aimaks tema ligiolekut, ja Simon nägi isegi sealt, kus ta seisis, teise kõril kaelusest veidi kõrgemal kitsast valget armi. Tema rinnus pesitsev vimm vaibus ja andis maad millelegi muule. Jace noogutas põgusalt tema suunas. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta Maryse’ile häälega, mida Simon oma emaga rääkides iial ei oleks kasutanud. Jace lausus seda nagu täiskasvanu, kel on midagi öelda teisele täiskasvanule.

Maryse liigutas nõusoleku märgiks hajameelselt kätt. „Ma ei mõista, miks sellega nii kaua aega läheb,” ütles ta Magnusele. „Kas see on normaalne?”

„Ebanormaalne on selle asja juures üksnes hinnaalandus, mida ma teile teen.” Magnus koputas saapakontsaga vastu müüri. „Tavaliselt võtan ma selle teenuse eest poole suurema summa.”

„See on ju üksnes ajutine portaal. Meil on tarvis pääseda sealtkaudu Idrisesse ja siis pead selle jälle sulgema. Niisugune oli meie kokkulepe.” Ta pöördus enda kõrval oleva naise poole. „Sina, Madeleine, jääd siia ja kontrollid, et ta seda teeks.”

Madeleine. Tema siis oligi Jocelyni sõbranna. Paraku ei olnud Simonil aega naist lähemalt silmitseda, sest Jace oli tal juba käsivarrest kinni haaranud ja talutas teda kiriku seina äärt mööda teiste vaateväljast eemale. Katedraalitagune oli veel rohkem umbrohtunud ja võssa kasvanud, rada ei olnud kasvude vahelt peaaegu nähagi. Lükanud Simoni suure tamme varju, laskis Jace temast lahti ja heitis pilgu ümberringi, nagu tahaks olla kindel, et keegi pole neile järgnenud. „Olgu. Nüüd võime rääkida.”

Igatahes oli siin taga vaiksem, Instituudi hiigelhoone summutas York Avenue liiklusrüma. „Sina olid see, kes mu siia kutsus,” tuletas Simon talle meelde. „Kui täna hommikul ärkasin, oli sedelike kleebitud mu aknale. Kas sa mõnikord telefoni ka kasutad nagu normaalsed inimesed?”

„Ei, kui mul on vähegi võimalik seda vältida, vampiir,” vastas Jace. Ta silmitses Simonit mõtlikult, nagu sirviks raamatu lehekülgi. Tema ilmes segunesid kaks vastandlikku emotsiooni: põgus imestus ja midagi kerge pettumuse taolist. „See on siis ikka veel nõnda: sa oled suuteline viibima päikese käes. Isegi keskpäevapäike ei kõrveta sind.”

„Jah,” vastas Simon. „Aga sa tead ju seda – olid ise seal.” Ta ei pidanud täpsustama, mida „seal” tähendab, teise poisi näost oli näha, et ta mäletab jõge, autokasti, vee kohale tõusvat päikest ja Clary karjatust. Jace’il oli see ilmselgelt sama hästi meeles kui Simonil endal.

„Mõtlesin, et äkki on see võime haihtunud,” ütles Jace, aga oli aru saada, et ta ei mõtle seda tõsiselt.

„Kui peaksin tundma tungi leekidesse lahvatada, eks ma anna siis sulle teada.” Simon kaotas Jace’iga vesteldes kiiresti kannatuse. „Kuule, sa ei käskinud mul ometi selleks siia tulla, et võiksid mind silmitseda nagu mingit koekultuuri Petri tassis? Järgmine kord saadan sulle foto.”

„Eks ma siis lase selle raamida ja aseta öökapile,” vastas Jace, aga tema iroonia oli täna hambutu. „Kuule, ma kutsusin su siia asja pärast. Nii vastumeelt kui mulle ka poleks seda tunnistada, on meil ometi midagi ühist.”

„Ilusad juuksed?” pakkus Simon, aga temalgi ei paistnud olevat õiget tahtmist vaimutseda. Jace’i iseäralik ilme hakkas talle üha rohkem muret tegema.

„Clary,” ütles Jace.

Seda polnud Simon oodanud. „Clary?”

„Clary,” kinnitas Jace. „Tead ju teda: pisikest kasvu, punapäine, äkilise loomuga.”

„Ma ei mõista, kuidas võiks Clary meid ühendada,” lausus Simon, ehkki sai väga hästi aru. Sellegipoolest ei olnud tal erilist lusti seda teemat praegu – õigupoolest küll üleüldse – Jace’iga arutada. Kas ei kehtinud meeste seas mingi koodeks, mis välistas sellised arutelud – arutelud, mis puudutasid tundeid?

Tundus, et ei kehtinud. „Me mõlemad hoolime temast,” kuulutas Jace ja silmitses teda uurivalt. „Ta on meile mõlemale tähtis. On mul õigus?”

„Sa küsid, kas ma hoolin temast?” Sõna „hoolimine” tundus selle tähistamiseks liiga vaene. Simon arutles endamisi, kas Jace on võtnud nõuks tema üle nalja heita, aga niisugune käitumine tundus isegi tolle kohta liiga südametu. Oli Jace ehk kutsunud ta siia sellepärast, et tema enda ja Clary romantilised suhted olid liiva jooksnud? Temal, Simonil, oli ju ikka veel kas või pisitillukegi lootus, et Jace ja Clary hakkavad suhtuma teineteisesse nii, nagu vaja – nagu õel ja vennal kombeks…

Tema ja Jace’i pilk kohtusid ning Simonis süttinud lootusesäde kustus.

Teise poisi nägu polnud üldse niisugune nagu vendadel, kui nad räägivad oma õest. Ometi polnud Jace kindlasti kutsunud teda ka selleks, et tema tunnete üle irvitada – Simoni näost pidi olema selgesti näha, kuidas ta kannatab, ning täpselt sedasama luges tema välja ka Jace’i silmist.

„Ära arva, et mulle nii kangesti meeldib neid küsimusi esitada,” nähvas Jace. „Tahan lihtsalt teada, mida oled sa valmis Clary nimel tegema. Kas nõustuksid tema heaks valetama?”

„Mille kohta ma peaksin valetama? Millest üldse jutt käib?” Korraga sai Simon aru, mis teda aias avanenud vaatepildi juures oli häirinud. „Oota nüüd,” ütles ta. „Te valmistute minema Idrisesse kohe praegu? Clary arvab, et lähete alles öösel.”

„Ma tean,” vastas Jace. „Sina pead ütlema teistele, nagu saatnuks Clary sind teatama, et ta ei tule. Ütle, et ta ei taha enam Idrisesse tulla.” Jace’i hääles oli midagi võõrast, millele Simon ei osanud nime anda. Aga võib-olla oli teise ettepanek tulnud nii ootamatult, et Simon ei suutnud seda esialgu hoomata. Jace palus teda. „Sind nad usuvad. Nad teavad, kui… kui lähedased teie kaks olete.”

Simon raputas pead. „Ma ei usu oma kõrvu. Väidad, et palud mul teha midagi Clary heaks, kui tegelikult pean osutama teene hoopis sulle.” Ta pöördus, et hakata minema. „Ei lähe läbi.”

Jace haaras Simonil käsivarrest kinni ja pööras ta uuesti enda poole. „Ma teen seda Clary heaks – selleks et teda kaitsta. Oleksin oodanud, et tahad mind seejuures kas või natukegi aidata.”

Simon langetas pilgu demonstratiivselt Jace’i käele, mis oli klammerdunud tema käsivarre ümber. „Kuidas saan ma teda kaitsta, kui sa ei ütle mulle, mille eest teda üldse kaitsta tuleb?”

Jace ei vabastanud tema kätt. „Kas sa ei võiks mind lihtsalt usaldada, kui ütlen, et see on tähtis?”

„Sa vist ei mõista, kui väga Clary tahab Idrisesse minna,” ütles Simon. „Kui tahad, et ma teda takistaksin, peab sul selleks olema väga hea põhjus.”

Jace hingas aeglaselt, otsekui vastu tahtmist välja ja laskis Simoni käsivarrest lahti. „Sul on ju meeles, mida Clary Valentine’i laeval tegi,” ütles ta vaikselt. „Nägid, kuidas ta joonistas seinale selle ruuni, avamisruuni? Mis juhtus?”

„Ta hävitas laeva,” vastas Simon, „päästis meie kõigi elu.”

„Räägi vaiksemalt.” Jace vaatas närviliselt ringi.

„Kas tahad öelda, et sellest ei tea keegi peale meie?” nõudis Simon, nagu ei suudaks ta seda uskuda.

„Mina tean. Sina tead. Luke ja Magnus teavad ka. Ongi kõik.”

„Mis Klaavi meelest juhtus? Miks laev korraga koost lagunes?”

„Ütlesin, et arvatavasti põhjustas selle Valentine’i muundamisrituaal: midagi läks selle juures viltu.”

„Sa valetasid Klaavile?” Simon ei teadnud, kas tunda imetlust või hirmu.

„Jah, ma valetasin Klaavile. Isabelle ja Alec teavad, et Claryl on võime luua uusi ruune, ning seda mul ilmselt Klaavi ja järgmise inkvisiitori eest varjata ei õnnestu. Aga kui peaks ilmsiks tulema, et ta suudab võimendada tavalisi ruune, nii et need muutuvad uskumatult hävitavaks, siis tahavad nad kasutada teda sõdalasena – relvana. Ja selleks ei ole Clary valmistunud. Teda ei kasvatatud selles vaimus…” Ta jättis lause lõpetamata, nähes, et Simon raputab pead. „Mis on?”

„Sa oled ju ometi nefilim,” lausus Simon aeglaselt. „Kas ei peaks sa silmas pidama Klaavi huvisid? Kui Klaav tahab kasutada Claryt…”

„Kas sina tahad anda ta nende kätte? Tahad, et ta saadetaks eesliinile Valentine’i vastu, võitlema tema sõjaväega, missugune see siis ka ei oleks?”

„Ei,” vastas Simon. „Seda ma ei taha. Aga mina ei kuulu ju ka teie hulka ega pea valima, keda eelistada: kas Claryt või oma perekonda.”

Jace’i näkku valgus pikkamööda tume puna. „Sa saad asjast valesti aru. Kui ma arvaksin, et Klaavil on sellest kasu… Aga sellest ei ole kasu. Clary saab lihtsalt haiget…”

„Isegi kui arvaksid, et Klaavile sellest kasu tõuseb,” ütles Simon, „ei annaks sa ikka Claryt nende kätte.”

„Miks sa seda arvad, vampiir?”

„Sellepärast et sa tahad hoida teda üksnes endale,” vastas Simon.

Värv kadus Jace’i näost. „Niisiis ei soovi sa mind aidata,” ütles ta, nagu oleks tal raske seda uskuda. „Sa ei aita Claryt?”

Simon lõi kõhklema ning enne kui ta oleks jõudnud vastata, kärises nende vahele laskunud vaikus. Kostis kõrge kriiskav heli täis kohutavat meeleheidet, ent veel jubedam oli selle järsk katkemine. Jace pöördus kannapealt ringi. „Mis see oli?”

Esimesele kriiskele järgnesid teised karjatused ja nii vali müra, et Simoni kõrvatrummid ähvardasid lõhkeda. „Teistega on midagi juhtunud…”

Aga Jace oli juba läinud ning jooksis mööda kitsast jalgrada sinnapoole, kuhu olid jäänud teised. Viivu kõhelnud, järgnes Simon talle. Tal kippus ikka meelest minema, kui kiiresti ta suudab nüüd joosta. Kui Jace ümber kiriku nurga pööras, oli Simon tal juba kannul ning koos tormasid nad aeda.

Nende ees avanes kaos. Aed oli mähkunud valgesse uttu ning õhku täitis kummaline vänge hais. Osooni terava lõhna kõrval oli tunda veel midagi – imalat ja ebameeldivat. Valge loori taga sööstsid edasi-tagasi mingid kujud. Simon nägi neid üksnes katkendlikult, sedamööda kuidas need udusse kärisevates aukudes nähtavale ilmusid, et jälle kaduda. Vilksamisi märkas ta Isabelle’i. Tüdruku mustad patsid hüplesid mustade nööridena ümber pea, kui ta piitsa vibutas. See sähvis varjude seas nagu kuldne välk. Isabelle näis tõrjuvat eemale kedagi, kes sööstis tema poole, tohutu suur ja ähvardav. Simon pidanuks ründajat deemoniks, aga päise päeva ajal ei saanud see olla võimalik. Edasi rühkides sai ta aru, et olend, kellega Isabelle võitleb, on välimuse järgi otsustades humanoid, aga iseäralikult küürakas ja väändunud – kuidagi värdjalik. Tal oli käes massiivne plank, millega ta Isabelle’i pooleldi pimesi lahmis.

Ainult natuke maad eemal võis läbi kivimüüris oleva lõhe näha rahulikult kulgemas York Avenue liiklust. Instituudi kohal kummus pilvitu taevas.

„Äraneetud,” sosistas Jace. Näost lõkendades tõmbas ta vöölt ühe mitmest seeravinoast. „Neid on seal kümneid.” Peaaegu jõhkralt lükkas ta Simoni kõrvale. „Jää siia, kas mõistad? Ära liigu paigast.”

Simon tardus korraks paigale ja vaatas Jace’i, kes sööstis edasi ja kadus uttu. Tema käes oleva noa helk pani udu ümberringi hõbedaselt helendama; tumedad kogud kerkisid selles esile ja kadusid taas ning Simonil oli tunne, nagu jälgiks ta toimuvat läbi härmatanud akna ja püüaks meeleheitlikult aru saada, mis toimub teisel pool. Isabelle oli tema vaateväljast kadunud; ta nägi haavatud käsivarrega Alecit löömas tera ühe äraneetu rinda, nii et too maha varises. Tema taga ilmus nähtavale teine, kuid nüüd oli kohal ka Jace, mõlemas käes nuga. Hüpanud kõrgele õhku, tõstis ta noad ja virutas need siis korraga alla – üksainus välkkiire surmatoov liigutus ja äraneetu pea oli nagu kääridega kaela otsast lõigatud. Musta verd purskas kaugele. Simoni magu ähvardas pahupidi pöörduda – veri lõhnas kibedalt ja mürgiselt.

Ta kuulis varjukütte udus üksteist hõikavat, aga äraneetud tegutsesid täielikus vaikuses. Korraga udu hajus ning Simon nägi Magnust. Too seisis Instituudi seina ääres, silmad meeletud, kõrgele tõstetud käte vahel särisemas sinised välgunooled. Seal, kus ta seisis, näis tema selja taga seina sisse kivisse tekkivat must nelinurkne auk. Avausest ei haigutanud vastu tühjus, vaid sillerdas midagi peegelpinna taolist – just nagu klaas, millesse näisid olevat vangistatud tuleleegid. „Portaal on avatud!” karjus ta. „Minge läbi portaali!”

Nüüd juhtus mitu asja korraga. Udust ilmus nähtavale Maryse Lightwood, kandes kätel poissi, Maxi. Ta peatus korraks, et hõigata midagi üle õla, sööstis siis portaali poole, läbis selle ja kadus seina sisse. Talle järgnes Alec, tirides kaasa Isabelle’i, kelle piits lohises järel nagu verine madu. Kui nad portaalile lähenesid, kerkis miski udust nende selja taha, vibutades kahe teraga mõõka.

Simonile tuli ühtäkki elu sisse. Hüüdes Isabelle’i, tormas ta edasi, komistas siis, kukkus ja prantsatas maha, nii et kui ta hinganud oleks, jäänuks tal kindlasti hing kinni. End istukile ajanud, pöördus ta vaatama, mille otsa ta oli komistanud.

Seal lamas surnukeha – naise surnukeha. Tema kõri oli läbi lõigatud ning sinised silmad seisid tardunult pärani. Naise heledad juuksed olid verised. See oli Madeleine.

„Simon, eest ära!” Hüüdja oli Jace, kes tormas udust tema poole, mõlemas käes verest nõretav seeravinuga. Simon tõstis pilgu. Äraneetu, keda ta oli näinud jälitamas Isabelle’i, kõrgus tema kohal, ilge irve armidest moonutatud näol. Nähes kahe teraga mõõka enda poole vihisevat, veeretas Simon ennast kõrvale, aga ehkki tema refleksid olid endisest paremad, jäi ta hiljaks. Teda läbistas lõhestav valu ja siis saabus pimedus.