Читать книгу Klaaslinn - Cassandra Clare - Страница 5

Ükskõik missugust võlukunsti ka ei kasutataks, mõtles Clary, kui Luke ja tema kvartalile juba kolmandat tiiru peale tegid, New Yorgi tänavatele uusi parkimiskohti luua polnud võimalik. Pool tänavat oli niigi topeltpargitud ning pakiautole ei leidunud kusagil paika. Lõpuks jättis Luke veoki seisma tuletõrjehüdrandi juures ja tõmbas ohates käsipiduri peale. „Mine siis,” ütles ta. „Näita neile, et oled kohal. Ma toon su kohvri järele.”

Clary noogutas ja sirutas käe ukselingi poole, aga lõi siis kõhklema. Ta tundis kõhus rasket ärevustompu ja soovis – ei tea mitmendat korda –, et Luke võiks temaga kaasa tulla. „Ma mõtlesin ikka, et esimest korda välismaale minnes on mul vähemalt pass kaasas.”

Luke ei naeratanud. „Ma tean, et oled närvis,” ütles ta, „aga kõik läheb hästi. Lightwoodid kannavad sinu eest hoolt.”

Ma olen seda sulle öelnud ainult miljon korda, mõtles Clary. Enne kui autost välja hüppas, laksas ta Luke’ile õlale: „Varsti näeme.”

Clary kõndis mööda pragunenud kiviteed edasi. Sedamööda kuidas ta kiriku uksele lähenes, jäi liiklusmüra vaiksemaks. Sedapuhku kulus tal natuke aega, et koorida Instituudilt silmamoonduse varjavat kesta. Tundus, nagu oleks katedraalile lisatud veel üks kaitsev lummusesoomus nagu kiht värsket värvi. Seda vaimus maha kraapida oli raske, koguni valus. Kõrged puidust uksed kiiskasid, nagu oleks neid äsja poleeritud.

Õhus hõljus veider lõhn, osooni ja kõrbehaisu segu. Kulm kortsus, asetas Clary käe ukselingile. Mina, nefilim Clary Morgenstern, palun luba astuda Instituuti…

Uks avanes pikkamööda ja Clary astus sisse. Ta vaatas aeglaselt ringi, pilgutades silmi, et mõista, mis katedraalis nii võõrastav tundub.

See jõudis talle pärale, kui uks tema taga tasakesi sulgus, jättes ta pimedusse, mida hajutas üksnes kõrgel pea kohal olevast roosaknast sisseimmitsev kasin valguskuma. Veel kordagi polnud ta astunud sisse Instituudi uksest, ilma et teda oleks tervitanud pingiridade vahel olevates kümnetes peenelt töödeldud kandelaabrites süüdatud küünlad.

Clary võttis taskust nõiavalguse ruunikivi ja tõstis kõrgele. Sellest paiskus valgusvihk, mis voogas säravate kiirtena tema sõrmede vahelt välja ning tõstis esile katedraali sisemuse tolmused sopid. Nõnda kõndis tüdruk tühja altari läheduses oleva lifti juurde ja vajutas kannatamatult nupule.

Midagi ei juhtunud. Pool minutit oodanud, vajutas ta uuesti… siis veel ühe korra. Kõrv vastu liftiust, jäi ta kuulatama. Ei ainsatki heli. Instituut oli pime ja vaikne nagu üleskeeratav nukk, mille vedru on maha käinud.

Südame kloppides kiirustas Clary mööda vahekäiku tagasi ja lükkas rasked uksepooled lahti. Pea kohal oli taevas hakanud tõmbuma koobaltsiniseks ning kõrbehais oli tugevnenud. Kas siin oli olnud tulekahju? Kas varjukütid olid viidud kuhugi mujale? Aga mingit hävingut polnud märgata…

„See ei olnud tulekahju.” Hääl oli vaikne, sametine ja tuttav. Varjude keskelt astus esile kõrge kogu, juuksed korratute okastena püsti. Läikleva smaragdrohelise särgi peal kandis ta musta siidülikonda ja tema saledad sõrmed olid täis sädelevate kividega sõrmuseid. Saapadki olid edevad ning kehal oli ohtralt sädelevat puudrit.

„Magnus?” sosistas Clary.

„Ma tean, mida sa mõtlesid,” ütles Magnus, „aga tulekahju siin polnud. See lehk on põrguudu – deemonisuits, mis suudab maagilise kaitse mingil määral alla suruda.”

„Deemonisuits? Siin oli siis…”

„Jah, Instituuti rünnati. See juhtus õhtupoolikul. Ründajad olid äraneetud, neid võis olla mitukümmend.”

„Mis sai Jace’ist? Lightwoodidest?”

„Põrgusuits ei lasknud mul äraneetuid kahjutuks teha. See halvas ka varjukütte. Pidin saatma nad läbi portaali Idrisesse.”

„Aga nad kõik on ikka elus, eks?”

„Kõik peale Madeleine’i,” vastas Magnus. „Madeleine sai surma. Mul on väga kahju, Clary.”

Clary vajus trepile istuma. Ta ei olnud naisega õieti tuttavgi, aga ometi oli Madeleine olnud otsekui ühenduslüli, mis sidus teda emaga – tema tõelise emaga, vapra varjukütisõdalasega, keda Clary polnud kunagi tundnud.

„Clary.” Luke tuli läbi tiheneva hämaruse mööda teerada tema poole, kohver käes. „Mis siin toimub?”

Clary kössitas trepil, käed ümber põlvede põimitud, samal ajal kui Magnus selgitas, mis oli juhtunud. Ehkki tüdrukul oli Madeleine’ist kahju, varjas end valu taga süüsegune kergendustunne. Jace on elus. Lightwoodidega on kõik korras. Ta kordas seda endale vaikides ikka ja jälle. Jace on elus.

„Mis sai äraneetutest?” küsis Luke. „Kas nad kõik tapeti?”

„Mitte kõik.” Magnus raputas pead. „Kui olin Lightwoodid läbi portaali saatnud, läksid äraneetud minema. Minu vastu ei paistnud nad huvi tundvat. Selleks ajaks kui sain portaali suletud, olid nad kõik kadunud.”

Clary tõstis pea. „Portaal on suletud? Aga… sa saad mu ju ikka Idrisesse saata, eks?” küsis ta. „Ma saan samuti minna läbi portaali ja ühineda Lightwoodidega, on ju?”

Luke ja Magnus vahetasid pilke. Luke asetas kohvri oma jalge ette maha.

„Magnus?” Clary hääl valjenes ja tundus isegi tema enda kõrvadele kriiskav. „Ma pean sinna pääsema.”

„Portaal on suletud, Clary…”

„Eks ava siis uus!”

„See ei ole nii lihtne,” vastas sorts. „Klaav jälgib väga hoolikalt, kes Alicantesse maagiavõtete abil siseneb. Pealinn on varjuküttidele püha paik – see on nende Vatikan või Keelatud Linn. Loata ei tohi sinna astuda ükski allilmlane ega maapealne.”

„Aga ma olen ju varjukütt!”

„Oled ja ei ole ka,” vastas Magnus. „Pealegi takistavad otsest portaalimist tornid. Kui tahaksin avada Alicantesse viiva portaali, peaksin kandma hoolt, et keegi sind teisel pool vastu võtab. Sind omal käel sinna saates rikuksin otseselt Seadust ja seda riski ei taha ma sinu pärast võtta, musirull – nii sümpaatne kui sa mulle ka ei oleks.”

Clary pilk liikus kahetseva näoga Magnuselt Luke’ile, kes paistis kõhklevat. „Aga ma pean Idrisesse pääsema,” kordas ta. „Mul on tarvis aidata oma ema. Kindlasti saab sinna ka muud moodi, ilma et oleks vaja kasutada portaali.”

„Lähim lennujaam on teises riigis,” lausus Luke. „Kui pääseksimegi üle piiri – ja see pole sugugi kindel –, ootaks meid pärast seda ees pikk ja ohtlik teekond, mis kulgeb läbi igat sorti allilmlaste territooriumi. Alicantesse jõudmiseks kuluks mitu päeva.”

Clary silmad kipitasid. Ma ei hakka nutma, sisendas ta endale. Ma ei tohi nutta.

„Clary.” Luke’i hääl kõlas leebelt. „Me võtame Lightwoodidega ühendust ja kanname hoolt, et nad saaksid kätte kõik andmed, mida läheb vaja Jocelynile vastumürgi hankimiseks. Nad võivad pöörduda Felli poole…”

Aga Clary oli juba jalule karanud ja raputas pead. „Seda pean tegema mina,” katkestas ta Luke’i. „Madeleine ütles, et kedagi teist Fell jutule ei võta.”

„Kas sa ütlesid Fell? Ragnor Fell?” kordas Magnus. „Ma proovin saata talle teate – valmistada teda ette, et tuleb hoopis Jace.”

Luke’i nägu selgines pisut. „Clary, kas kuulsid? Magnuse abiga…”

Aga Clary ei tahtnud rohkem kuulda Magnuse abist. Ta ei tahtnud enam millestki kuulda. Ta oli lootnud, et suudab ise päästa oma ema, aga nüüd ei jäänud tal ikka üle muud kui istuda Jocelyni voodiserval, hoida tema lõtva kätt ja loota, et keegi teine kusagil mujal suudab teha seda, mis käib temale üle jõu.

Vankuval sammul astus ta trepist alla ja lükkas eemale Luke’i käe, mille too talle ulatas. „Ma tahan olla natuke aega üksi.”

„Clary…” Tüdruk kuulis Luke’i hõiget, aga põrkus temast eemale ja hakkas piki katedraali seinaäärt kaugemale jooksma. Jõudnud kohani, kus kivist tee kaheks hargnes, võttis ta suuna Instituudi idaküljel asuvale väikesele aiale. Sealt hoovas talle vastu tahma ja tuha hõngu, millesse segunes midagi vänget ja teravat. Deemonite tegevuse lehk. Aial lasus ikka veel vine. Udupilvi tolknes räbalatena siin-seal roosipõõsaste küljes ja kivide ümber. Maakamar oli hiljutisest lahingust poriseks tambitud ning ühe kivist pingi juures oli tumepunane laik, mille poole ta ei tahtnud vaadata.

Clary pööras pea ära. Ta tardus. Katedraali seinal nägi ta ilmselgeid ruunimaagia jälgi. Juba veidi jahtuma hakanud, kerkisid need hallil kivimüüril ometi hõõguvsiniselt esile ning nendest moodustuv enamvähem ruudukujuline piirjoon nägi välja, nagu immitseks irvakile jäetud ukse vahelt valgust…

Portaal.

Clary sisemuses näis miski end liigatavat. Talle meenusid teised sümbolid, mis olid ähvardavalt loidelnud laeva siledal metallseinal. Tüdruk otsekui tundis laevakeret vappuvat, kui see koost kärises, lastes East Riveri mustaval veel sisse pahiseda. Need on pelgalt ruunid, mõtles ta. Mitte midagi enamat kui sümbolid. Ma oskan neid joonistada. Kui mu ema suudab kätkeda surmakarika olemuse paberisse, siis pean mina suutma avada portaali.

Jalad viisid teda otsekui iseenesest katedraali seina juurde, käsi läks taskusse, kus oli stele. Andnud käele käsu püsida kindel, lähendas ta steleotsa kivile.

Clary pigistas silmad kinni ja hakkas mõttes järgima laugude taga olevas pimeduses moodustuvaid kaarduvaid jooni – jooni, mis tõid tema kujutlusse uksed, läbi õhu tuhisemise, reisimise ja kauged paigad. Nendest moodustunud kujund oli graatsiline nagu lendav lind. Ta ei teadnud, kas ruun oli iidne või lõi selle tema, aga nüüd oli see igatahes olemas, nagu oleks eksisteerinud igavesti.

Portaal.

Clary hakkas joonistama. Märgid voolasid steleotsa alt välja süsimustade joontena. Kivi särises, tüdruku ninna tõusis kirbet kõrbelõhna. Suletud laugude all kerkis tema ette kuum sinine valgus. Näkku õhkus kuumust, nagu seisaks ta lõkke juures. Sügavalt sisse hingates laskis Clary käel langeda ja avas silmad.

Ruun, mille ta oli joonistanud, õitses kivist seinal musta lillena. Otse tema silme all hakkasid selle piirjooned ähmastuma ja muutuma, valgusid laiali, avanesid, võtsid uue kuju. Mõne hetkega oli ruun teisenenud millekski muuks. Nüüd seisis selle asemel hõõguv ukse kujutis, Claryst mitu jalga kõrgem.

Tüdruk ei suutnud kiskuda pilku ukseavalt. Sellest kiirgas samasugust tumedat valgust kui madam Dorothea eesriide taga olnud portaalist. Ta küünitas end selle poole…

…ja tõmbus tagasi. Tema süda vajus saapasäärde. Et portaali kasutada, pidid suutma kujutleda sihtkohta – teadma, kuhu soovid minna, meenus talle. Aga tema polnud ju kunagi Idrises käinud. Mõistagi oli seda talle kirjeldatud kui paika, kus on rohelised aasad, tumedad metsad ja sädelevad veesilmad. Ning muidugi asus seal Alicante, linn, kus kõrguvad klaasist tornid. Ta võis kujutleda, kuidas seal välja näeb, aga sellest ei piisanud – igatahes mitte seda sorti maagias. Oleks tal ainult…

Clary ahmis õhku. Aga ta ju oli näinud Idrist. See oli ilmunud talle unes ning ta oli juba toona – teadmata küll, kuidas – olnud kindel, et unenägu peegeldab tõelisust. Lõppude lõpuks: mida oli Jace öelnud talle Simonit puudutavas unenäos? Et poiss ei saa jääda, sest see maailm on mõeldud elavatele. Ja kas polnud Simon varsti surnud?

Clary püüdis unenäo endale taas vaimusilma ette manada. Ta oli viibinud Alicante ballisaalis ja tantsinud. Seinad olid olnud kuldsed ja valged, üleval oli kummunud läbipaistev teemandina sädelev katus. Talle meenus purskkaev, hõbedane vaagen, mille keskel oli seisnud merineitsi kuju. Akende taga olid puudel säranud lambid ja Claryl oli nagu nüüdki seljas rohelisest sametist rüü.

Otsekui viibiks ta praegugi unes, sirutas tüdruk käe portaali poole. Tema sõrmede alt hakkas kiirgama heledat valgust, uks avanes kirkusesse. Clary nägi enda ees tuhisemas kuldset keerist, milles hakkasid pikkamööda välja joonistuma mingid piirjooned – ta arvas end eristavat mägede siluetti, tükikest taevast…

„Clary!” Mööda teerada tormas tema poole Luke, näol pahameel ja kohkumus. Tema järel jooksis Magnus, kelle kassisilmades heiastus portaali kuumas hõõguses kümbleva aia vastuhelk. „Clary, ära mine! Sealsed kaitsetõkked on ohtlikud! Sa saad surma!”

Aga Claryt ei suutnud enam miski peatada. Portaali tagant paistev kuldne valgus tugevnes. Ta mõtles oma unenäo ballisaali kuldsetele seintele, kullakarva valgusele, mis peegeldus vastu kristallnõudelt ja – lühtritelt. Luke’il polnud õigus. Ta ei teadnud, milleks Clary suuteline on, ei mõistnud tema annet. Mida tähendavad Claryle tõkked, kui ta suudab joonistades luua omaenda reaalsuse. „Ma pean minema,” hüüdis ta, astudes edasi, sõrmed välja sirutatud. „Luke, anna mulle andeks…”

Clary astus edasi, ent Luke oli jõudnud kiire hüppega tema kõrvale ja haaranud tal randmest just hetkel, kui portaal näis nende ümber plahvatavat. Nagu tornaado rebib puid juurtega maast, nõnda rabas mingi võimas jõud nad jalust. Clary nägi Manhattanit; selle autod ja hooned vajusid allapoole ja eemaldusid pööreldes. Piitsalöögina tugev hoovus haaras tüdruku kaasa ja ta kisti, Luke ikka tema randme külge klammerdumas, pöörlevasse kuldsesse kaosesse.

Simon ärkas vee rütmilise loksumise peale. Ta viskus istukile, südames jäine hirm: viimati, kui lainete laksumine teda äratas, oli ta olnud Valentine’i laeval vangis. See heli äratas toonased hirmsad sündmused taas ellu ja tal oli tunne, nagu oleks talle ämbritäis külma vett näkku läigatatud.

Aga ei. Heitnud kiire pilgu enda ümber, veendus Simon, et viibib sootuks kusagil mujal. Ta lamas väikeses puhtas kahvatusiniseks värvitud seintega toas mugavas puitvoodis pehmetel tekkidel. Akende ette olid tõmmatud tumedad kardinad, aga nende äärest sisseimmitsev valgus võimaldas tal ümbrust oma vampiirisilmadega selgelt näha. Põrandal oli kirju vaip ja ühe seina ääres seisis peegliga kapp.

Voodi kõrvale oli tõmmatud tugitool. Simon ajas end üles, tekk langes kõrvale ja poiss täheldas kahte asja: esiteks kandis ta neidsamu teksasid ja T-särki, millega oli läinud Instituuti Jace’iga kokku saama; teiseks oli tugitoolis istuv inimene uinunud, naise pea toetus käele ja pikad mustad juuksed varjasid tema nägu nagu narmastega sall.

„Isabelle?” sõnas Simon küsivalt.

Isabelle’i pea kerkis ehmunult justkui kuradike karbist ja tema silmad kargasid pärani. „Oi, sa oled ärkvel!” Tüdruk ajas end sirgu ja lükkas juuksed silmilt. „Jace’il langeb kivi südamelt. Olime peaaegu kindlad, et sa sured.”

„Suren?” Simonil käis pea ringi ja süda oli natuke paha. „Mille kätte ma pidin surema?” Ta vaatas silmi pilgutades toas ringi. „Kas ma olen Instituudis?” küsis ta, aga mõistis kohe, kui need sõnad olid tal üle huulte tulnud, et see on võimatu. „Tahtsin küsida, kus me viibime.”

Korraks näis Isabelle kimbatusse sattuvat. „Me… Kas tahad öelda, et ei mäleta midagi sellest, mis toimus Instituudi aias?” Ta sõrmitses närviliselt tugitooli polstri narmastega äärt. „Meid ründasid äraneetud. Neid oli palju ja põrguudu muutis nendega võitlemise raskeks. Magnus avas portaali ning me tormasime kõik sinnapoole, kui märkasin sind lähemale jooksmas. Sa komistasid… Madeleine’i surnukehale. Otse su selja taga oli äraneetu; sina vist ei näinud teda, aga Jace nägi. Ta tahtis sulle appi tulla, kuid jäi hiljaks: äraneetu jõudis sulle noaga äsada. Kaotasid palju verd. Jace tappis äraneetu, tõstis su üles ja vedas koos endaga läbi portaali,” lõpetas tüdruk. Ta oli rääkinud nii kiiresti, et sõnad sulasid robinal ühte ja Simonil oli raske neist aru saada. „Meie olime selleks ajaks juba teisele poole jõudnud ja usu mind, kõik olid väga imestunud, kui Jace tuli sind kandes, üleni sinu verega koos. Konsul oli tulivihane.”

Simoni kurk kuivas. „Äraneetu äsas mulle noaga?” See tundus talle võimatuna. Muidugi oli ta paranenud isegi pärast seda, kui Valentine oli tal kõri läbi lõiganud, aga mäletama peaks ta seda ju ikka. Pead raputades langetas ta pilgu ja uuris ennast. „Kuhu ta noa lõi?”

„Ma näitan sulle.” Simoni suureks üllatuseks istus Isabelle hetk hiljem tema voodiserval ja ta tundis tüdruku jahedaid käsi oma vöökohal. „Siia,” ütles Isabelle. Olles tõmmanud särgi üles, libistas ta sõrmega üle poisi palja kahvatu kõhu jooksva peenikese punase joone. Seda ei võinud õieti armiks nimetadagi. „Kas on valus?”

„Ee-ei.” Isabelle’i esimest korda nähes oli Simon olnud võlutud tüdruku ülekeevast elurõõmust, vitaalsusest ja energiast. Ta oli lootnud, et on lõpuks leidnud tüdruku, kes leegitseb piisavalt eredalt kustutamaks Clary kuju, mis näis olevat igaveseks vajutatud tema silmapõhja. Selleks ajaks kui tüdruk laskis teda Magnus Bane’i peol rotiks muuta, oli ta juba taibanud, et temasuguse tavalise poisi jaoks põleb Isabelle natuke liiga ereda leegiga. „Ei ole valus.”

„Minu silmadel küll on,” kostis ukse poolt kellegi jahedalt irooniline hääl. Seal seisis Jace. Ta oli sisse tulnud nii vaikselt, et isegi Simon ei olnud kuulnud. Pannud ukse enda järel kinni, vaatas ta laialt muiates, kuidas Isabelle Simoni särgi uuesti alla tõmbas. „Vägistad vampiiri, kasutades ära tema kaitsetut seisundit, mis ei võimalda tal vastu hakata, Iz?” küsis ta. „Olen üsna kindel, et see läheb vastuollu vähemalt ühe Ühismeele leppe punktiga.”

„Näitan talle ainult, kuhu äraneetu teda pussitas,” tõrjus Isabelle, aga kobis siiski kahtlaselt kiiresti oma tugitooli tagasi. „Mis all toimub?” küsis ta siis. „Kas kõik on ikka veel närvis?”

Naeratus kadus Jace’i näolt. „Maryse läks Patrickuga Gardi,” vastas ta. „Klaav istub koos ja Malachi pidas paremaks lasta tal… kõike endal seletada.”

Malachi. Patrick. Gard. Need nimed olid Simonile tundmatud ja ajasid ta segadusse. „Mida ta peab selgitama?”

Isabelle ja Jace vahetasid pilke. „Sinu siinolekut,” vastas Jace lõpuks. „Seda, miks me tõime endaga koos Alicantesse vampiiri, ehkki see on teatavasti Seadusega selgesõnaliselt keelatud.”

„Alicantesse? Me oleme siis Alicantes?” Korraks valdas Simonit seletamatu paanika, aga kohe taandus see kõhtu löönud terava valu ees. Õhku ahmides tõmbas ta end kägarasse.

„Simon!” Isabelle sirutas käe ja tema tumedatest silmadest paistis hirm. „Kas sinuga on kõik korras?”

„Mine ära, Isabelle.” Rusikas käsi vastu kõhtu surutud, vaatas Simon Jace’i, pilgus palve. „Käsi tal ära minna.”

Näol solvatud ilme, tõmbus Isabelle eemale, nagu oleks teda löödud.

„Tore. Ma lähen. Sa ei pea seda mulle kaks korda ütlema.” Tüdruk kargas püsti, tuhises toast välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

Jace pöördus Simoni poole, tema merevaigukarva silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. „Mis viga on? Ma arvasin, et oled hakanud paranema.”

Simon tõstis tõrjuvalt käe, et Jace talle lähemale ei tuleks. Ta tundis kurgus põletavat metallimaitset. „Asi ei ole Isabelle’is,” ütles ta kähedalt. „Ma pole haavatud, vaid lihtsalt näljane.” Simon tundis, kuidas tema põsed lõkendama löövad. „Olen kaotanud verd – see vajab korvamist.”

„Muidugi,” vastas Jace. Tema hääletoonist võis välja lugeda, nagu oleks talle äsja teatavaks tehtud üldjoontes üsna huvitav, kuid siiski mõnevõrra tarbetu teaduslik tõik. Põgus mure asendus tema pilgus millegagi, mis Simonile meenutas kergelt pilkavat põlgust. See puudutas temas mingit tundlikku keelt ja vallandas niisuguse raevuhoo, et kui valu poleks teda voodi külge aheldanud, karanuks ta üles ja tormanuks teisele kallale. Praegu suutis ta üksnes pressida hädiselt üle huulte: „Käi persse, Wayland.”

„Või siis Wayland?” Jace’ile näis kogu lugu ikka veel nalja tegevat, aga ta tõstis käe kõri juurde ja hakkas jakilukku lahti sikutama.

„Ei!” Simon vajus voodile kägarasse. „Ükskõik kui näljane ma ka ei oleks, sinu verd ma enam ei joo.”

Jace’i huuled kõverdusid. „Just nagu ma laseksingi sul seda teha.” Ta pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja lapiku klaaspudeli. See oli poolenisti täis lahjat punakaspruuni vedelikku. „Mul õnnestus köögis pigistada toore liha käntsakast natuke mahla. Oletasin, et sul võib seda vaja minna. Midagi enamat ma sinu heaks teha ei saanud.”

Simon võttis Jace’ilt pudeli, aga tema käsi värises nii kõvasti, et Jace pidi korgi ise pealt keerama. Vedelik oli jälk – liiga lahja ja soolane, et olla õige veri, ning selle iseäraliku maitsega, mis ütles Simonile, et liha oli olnud mitu päeva vana.

„Väkk,” ütles ta, võtnud paar sõõmu. „Surnud veri.”

Jace’i kulmud kerkisid. „Kas pole siis igasugune veri surnud?”

„Mida kauem on loom, kelle verd ma joon, surnud olnud, seda halvemini veri maitseb,” selgitas Simon. „Mida värskem see on, seda parem.”

„Aga värsket ei ole sa ju kunagi joonud. Või oled?”

Vastuseks kergitas Simon omakorda kulme.

„Muidugi kui välja arvata minu oma,” lisas Jace. „Olen kindel, et minu omal on oivaline maitse.”

Simon asetas tühja pudeli voodi kõrval oleva tugitooli käetoele. „Sinuga on midagi ikka rängalt valesti,” lausus ta. „See tähendab vaimses mõttes.” Ta tundis veel praegugi suus halva vere maitset, aga valu oli läinud. Enesetunne oli paranenud, jõudu oli juurde tulnud, nagu oleks veri omamoodi arstirohi, mida ta peab võtma – ravim, mis hoiab teda elus. Simon arutles endamisi, kas heroiinisõltlastel peaks olema sama tunne. „Niisiis olen ma Idrises.”

„Alicantes, kui päris täpne olla,” parandas Jace teda. „Pealinnas. Õigupoolest on see Idrise ainus linn.” Ta astus akna juurde ja tõmbas kardinad eest. „Penhallow’d ei tahtnud meid hästi uskuda,” ütles ta, „kui rääkisime, et päike ei tee sulle midagi. Nad panid siia need pimenduskardinad. Aga tule vaata.”

Simon tõusis voodist, läks akna juurde ja astus Jace’i kõrvale. Ning jäi otsekui lummatult vaatama.

Mõne aasta eest oli ema käinud koos tema ja õega reisil Toscanas. Terve nädala olid nad söönud rammusaid võõraid pastaroogi ja magedat leiba. Ta mäletas päikeses pruuniks põlenud maad ja seda, kuidas ema mööda kitsaid looklevaid teid sõites oli hädavaevu suutnud vältida kihutamast nendessesamadesse ilusatesse hoonetesse, mida nad olid tulnud vaatama. Veel oli tal meeles, kuidas nad olid peatunud mäenõlval, kust avanes vaade San Gimignano linnakesele – käputäiele roostekarva ehitistele. Nende keskelt küünitasid end siin-seal kõrgustesse tornid, mille tipud näisid tahtvat lausa taevasse kerkida. Kui tema ees avanev vaatepilt Simonile üldse midagi meenutas, siis seda, aga ühtlasi oli see nõnda võõrapärane, et midagi niisugust polnud ta tõepoolest varem näinud.

Hoone, mille ülemise korruse aknast Simon välja vaatas, pidi olema üsna kõrge. Pilku tõstes nägi ta kivist katuseräästaid ja nende kohal taevast. Teisel pool teed oli veel üks, pisut madalam ehitis ja nende vahelt jooksis läbi kitsas tume kanal, mida siin-seal ületasid sillad. Selle vett oligi ta ennist kuulnud loksuvat. Maja näis olevat ehitatud osaliselt mäeküljele. Sellest allpool ääristasid kitsaid tänavaid meekarva kivihooned, mis ulatusid välja metsa rohelise sõõrini. Metsa taga, nii kaugel, et paistsid siia pikkade roheliste ja pruunide, kohati sügisevärvidest kirjatud joontena, olid lauged nõlvad ja nende taga omakorda kõrged hambulised mäed, mille tippudel helkis lumi.

Aga selles kõiges polnud midagi imelikku. Imelik oli see, et kogu linnas kerkisid siin-seal, näiliselt täiesti juhuslikes kohtades taeva poole tornid, mille teravad tipud olid kaetud mingi valgust peegeldava hõbevalge materjaliga. Need paistsid lõhestavat taevast otsekui sädelevad pistodad ja Simon taipas, kus ta seda materjali näinud on: sellest olid valmistatud varjuküttide klaasitaolised, ent väga tugevad relvad, mida nad kutsusid seeravinugadeks.

„Need on deemonitornid,” vastas Jace küsimusele, mida Simon polnud jõudnud esitada. „Need kontrollivad linna kaitsvaid piiritõkkeid. Tänu nendele ei pääse Alicantesse ükski deemon.”

Aknast sisse voogav õhk oli jahe ja puhas. New Yorgis ei hinganud sa iial õhku, millel ei olnud ühtki kõrvalist hõngu – ei saasta ega suitsu, ei metalli ega teiste inimeste lõhna. Siin oli lihtsalt õhk. Simon hingas seda veel kord sügavalt, tarbetult sügavalt sisse, enne kui pöördus uuesti Jace’i poole – mõned harjumused ei tahtnud kuidagi kaduda. „Ütle mulle, et minu siiavedamine oli juhus. Ütle, et sellel pole mingit pistmist plaaniga takistada Claryt sinuga kaasa tulemast.”

Jace ei vaadanud tema poole, aga tema rind kerkis ja vajus korra kiiresti, kui ta varjatult õhku ahmis. „Täpselt nõnda: ma manasin esile trobikonna äraneetuid, lasksin neil tappa Madeleine’i ja vaat et meid kõiki ainult selleks, et Clary jääks koju. Ja ennäe imet, mu saatanlik plaan läkski õnneks.”

„Eks läinud ju?” sõnas Simon vaikselt.

„Kuula, vampiir,” ütles Jace „Takistada Claryt Idrisesse tulemast kuulus minu plaani. Tuua sind siia ei kuulunud. Tassisin sind läbi portaali sellepärast, et kui oleksin jätnud su teadvusetuna ja haavatuna sinna, oleksid äraneetud su tapnud.”

„Oleksid võinud koos minuga sinna jääda…”

„Siis oleksid nad tapnud meid mõlemaid. Põrguudu oli nii paks, et polnud näha sedagi, kui palju neid on. Isegi mina ei suuda hakkama saada saja äraneetuga.”

„Seda on valus tunnistada, eks?” torkas Simon.

„Sa oled loll,” ütles Jace vähimagi tunderõhuta. „Isegi allilmlase kohta oled sa loll. Ma päästsin su elu ja rikkusin seejuures Seadust. Kõrvalepõikena võiksin lisada, et see polnud esimest korda. Võiksid olla kas või natukegi tänulik.”

„Tänulik?” Simoni käsi tõmbus tahtmatult rusikasse. „Kui sa ei oleks mind Instituuti kutsunud, poleks ma praegu siin. Ma ei ole selleks oma nõusolekut andnud.”

„Andsid küll,” vaidles Jace vastu. „Sa ütlesid, et teeksid Clary heaks kõike. Praegu sa teedki midagi.”

Enne kui Simon oleks jõudnud talle midagi nähvata, koputati uksele. „Hei,” hõikas Isabelle teiselt poolt. „Simon, kas oled pirtsutamise lõpetanud? Mul on vaja Jace’iga rääkida.”

„Tule sisse, Izzy,” Jace ei pööranud Simonilt pilku, milles särises viha. Tema silmad olid nii väljakutsuvad, et Simon tahtnuks virutada talle millegi raskega – näiteks pakiautoga.

Mustade juuste ja mitmekihilise hõbedakarva seeliku lehvides tuhises Isabelle tuppa. Vandlikarva korsett jättis paljaks käed ja õlad, millel looklesid mustade madudena ruunid. Simon arvas, et küllap tüdrukule meeldib viibida vahelduseks kohas, kus võib uhkeldada oma märkidega, ilma et keegi neid kohatuks peaks.

„Alec läheb Gardi,” kuulutas Isabelle pikema sissejuhatuseta. „Enne lahkumist tahab ta rääkida sinuga Simonist. Kas saad alla tulla?”

„Muidugi.” Jace hakkas minema ukse poole, kuid märkas siis, et Simon tuleb talle järele, ja pöördus, kulm kortsus. „Sina jääd siia.”

„Ei,” vastas Simon. „Kui hakkate rääkima minust, tahan olla selle jutuajamise juures.”

Jace lahvatas näost punaseks ja tema silmad välkusid – tundus, et tema kannatus on katkenud. Ta avas suu, et midagi öelda, aga näis end siis tahtepingutusega talitsevat. Vihahoog vaibus sama kiiresti, kui oli puhkenud. Jace surus hambad kokku ja naeratas. „Kena,” lausus ta. „Tule siis alla, vampiir, ja kohtu kogu õnneliku perekonnaga.”

Esimest korda portaali läbides oli Clary tundnud end lendavat, kaalutuna läbi õhu kukkuvat. Sedapuhku oleks ta otsekui rebitud tornaado keskmesse. Ulguvad tuuled räsisid teda igast küljest, lahutasid ta Luke’ist ja kiskusid tema huulilt karjatuse. Pööreldes langes tüdruk läbi kuldmusta keerise südame.

Claryle hakkas vastu kerkima midagi kõva ja hõbedast, mis meenutas peeglit. Karjudes sööstis ta selle poole, olles tõstnud käed kaitseks näo ette. Nõnda paiskus ta vastu peegelpinda ja tungis sellest läbi kuhugi, kus oli jõhkralt külm ja lämmatav. Ta vajus paksu sinisesse pimedusse, püüdes hingata, ent ahmis õhu asemel kopsudesse üksnes tarretavat külmust…

Ühtäkki haarati Claryl mantliseljast ja ta tundis end tõstetavat. Ta rabeles ja viskles meeletult, aga ei suutnud ennast vabastada. Üha ülespoole ja ülespoole tõmmati teda, indigosinine pimedus hõrenes kahvatusiniseks ja siis kuldseks; ta kerkis veepinnale – see oligi vesi – ning ahmis õhku. Õigupoolest püüdis tüdruk seda teha, aga hingata tal ei õnnestunud. Kurk krampis, tundis Clary end lämbuvat, tema silme ees hüplesid mustad täpikesed. Teda tiriti läbi vee, nii kiiresti, et vetikad takerdusid kätesse ja jalgadesse. Tüdruk viskles, et end vabastada, aga haare ei lõdvenenud. Vilksamisi nägi ta hirmuäratavat olendit, kes polnud ei hunt ega inimene. Tolle kõrvad olid pistodadena püsti ja huuled teravate valgete hammaste kohal irevil. Clary proovis karjuda, aga sülitas ainult vett.

Hetke hiljem oli ta veest väljas ning heideti niiskele kõvale pinnasele. Keegi hoidis tal õlgadest kinni ja surus teda näoli maha. Talle koputati kõvasti seljale, ikka ja jälle, kuni tema rindkere tõmbus krampi ja suust paiskus välja kibeda vee juga.

Clary läkastas ikka veel, kui ta selili keerati. Musta varjuna sinise taeva ja valgete pilvede taustal nägi ta enda kohale kummardumas Luke’i. Leebus, mida ta oli harjunud mehe ilmes nägema, oli kadunud; Luke oli küll minetanud hundiliku välimuse, kuid paistis sellegipoolest hirmuäratav. Vinnanud Clary poolpüstakile, raputas Luke teda kõvasti – muudkui raputas ja raputas, kuni Clary lõpuks õhku ahmis ja talle jõuetult käega äigas. „Luke! Jäta järele! Mul on valus…”

Mees laskis kätel tema õlgadelt langeda, haaras Claryl ühe käega lõuast ja sundis teda pead tõstma, puurides tema nägu hirmunud pilguga. „Vesi,” lausus ta. „Kas sa köhisid ikka kõik välja?”

„Vist küll,” sosistas Clary. Kõri oli tursunud ja hääl tuli vaevaliselt.

„Kus su stele on?” nõudis Luke ja kui tüdruk ei vastanud, kordas ta teravamalt. „Clary. Kus on su stele? Otsi see üles.”

Clary tõmbus pisut eemale ja sobras oma märgades taskutes. Sõrmede alla jäi ainult vettinud riie ja tema süda vajus saapasäärde. Tüdruk pööras õnnetu näo Luke’i poole. „See on vist järve kukkunud.” Ta tõmbas nutuselt ninaga. „Mu… mu ema stele…”

„Jumal hoidku, Clary.” Luke ajas end püsti ja haaras nõutult peast kinni. Temagi oli üleni märg, ta teksadest ja paksust flanelljakist sorises ojadena vett. Prillid, mida Luke tavaliselt kandis peaaegu ninaotsal, olid kadunud. Nägu sünge, vaatas ta maas lamavat Claryt. „Sinuga on kõik korras,” lausus ta. See polnud küsimus, vaid pigem sedastus. „Kuidas sa ennast tunned? Ma mõtlen praegu. Kas tunned ennast hästi?”

Clary noogutas. „Luke, mis on? Miks meil minu stelet vaja läheb?”

Luke ei vastanud. Ta vaatas ringi, nagu aitaks ümbruse uurimine tal milleski selgusele jõuda. Clary järgis tema pilgu suunda. Nad olid üsna suure järve avaral mullasel kaldal. Helesinisel veel hüplesid siin-seal päikeselaigud. Clary mõtiskles endamisi, kas seda kuldset valgust ta oligi näinud pooleldi avatud portaalist välja immitsevat. Nüüd kui ta polnud enam vees, vaid kaldal, ei tundunud järves olevat midagi kurjakuulutavat. Seda ümbritsevatel laugetel rohelistel mäenõlvadel kasvas paiguti puid, mis olid hakanud võtma ruskeid ja kuldseid toone. Kumerduvate küngaste taga kerkisid kõrged lumiste harjadega mäed.

Clary võbistas õlgu. „Luke, kui me vees olime, kas sa muutusid osaliselt hundiks? Ma oleksin justkui näinud…”

„Hundina ujun ma paremini kui inimesena,” vastas Luke lühidalt. „Ja mu hundist teisik on tugevam. Pidin ju vedama sind läbi vee ning sa ise ei osutanud just palju abi.”

„Ma tean,” vastas Clary. „Palun vabandust. Sa poleks pidanud… Sul poleks olnud tarvis minuga kaasa tulla.”

„Kui ma seda poleks teinud, oleksid sa praegu surnud,” osutas Luke. „Magnus ju ütles sulle: portaali kaudu saavad Klaaslinna minna ainult need, kellel teisel pool vastas ollakse.”

„Ta ütles, et seda tehes rikutakse Seadust. Ta ei öelnud, et ma võin seejuures surma saada.”

„Magnus rääkis sulle, et linna ümbritsevad kaitsetõkked, mis ei lase pääseda sinna portaali kaudu. Pole tema süü, et otsustasid mängida maagiliste jõududega, millest sa õieti midagi ei taipa. Kui sulle on antud mingid võimed, ei tähenda see veel ilmtingimata, nagu oskaksid neid õigesti kasutada.” Luke paistis olevat pahane.

„Anna andeks,” ütles Clary tasa. „Ma lihtsalt… Aga kus me praegu oleme?”

„See on Lyni järv,” vastas Luke. „Küllap tõi portaal meid linnale nii lähedale kui võimalik ja viskas siis maha. „Me oleme Alicante piiril.” Luke vaatas ringi ja raputas pead. Selles liigutuses väljendusid ühtaegu hämmastus ja väsimus. „Noh, saidki hakkama, Clary: me oleme Idrises.”

„Idrises?” kordas Clary. Ta ajas end püsti ja silmitses jahmunult järve. See läikis talle vastu, sinine ja häirimatult sile. „Aga sa ütlesid, et oleme Alicante piiril. Mina ei näe siin mingit linna.”

„Linn jääb mitme miili kaugusele.” Luke osutas käega. „Näed neid mägesid seal eemal? Me peame need ületama, Alicante on nende taga. Autoga kuluks meil selle vahemaa läbimiseks tund, aga kõndides peame arvestama terve õhtupoolikuga.” Ta uuris taevast. „Hakkame siis minema.”

Clary vaatas ennast kõhkleva pilguga. Väljavaade matkata päev otsa, seljas läbiligunenud rõivad, ei tundunud just ahvatlev. „Kas meil pole siis mingit muud…”

„Mingit muud võimalust?” lõpetas Luke tüdruku eest. Tema häälde oli sugenenud terav noot. „Võib-olla pakud midagi välja, Clary, kui sa meid juba kord siia tõid?” Ta pööras järvele selja ja sirutas käe välja. „Seal on mäed. Jalgsi on neid võimalik ületada ainult südasuvel. Praegu külmuksime nende tippudel surnuks.” Ta pöördus ja osutas teisale. „Sealpool laiuvad kuni piirini miilide ulatuses metsad. Neis ei ela hingelistki – igatahes inimesi küll mitte. Teisel pool Alicantet on põllumaad ja maamajad. Võib-olla pääseksime Idrisest välja, aga sellekski peame minema läbi linna. Olgu lisatud, et minusuguseid allilmlasi seal vaevalt avasüli vastu võetakse.”

Clary kuulas teda, suu ammuli. „Luke, ma ei teadnud…”

„Muidugi sa ei teadnud. Sa ei tea Idrisest kõige vähematki. Sa isegi ei armasta Idrist. Sul oli ainult hing täis nagu lapsel, keda tahetakse maha jätta, seepärast leidsid paraja aja jonnima hakata. Ja nüüd oleme siin. Ära eksinud, läbi külmunud ja…” Ta ei lõpetanud lauset, vaid ütles, näol pinge: „Tule. Asume teele.”

Clary hakkas Luke’i kannul õnnetult vaikides mööda Lyni järve kallast edasi astuma. Päike kuivatas pikapeale tema juuksed ja naha, aga sametmantel oli end vett täis imenud nagu käsn ja rippus õlgadel justkui tinaraske eesriie, kui ta komistades ja takerdudes üle kivide ja läbi muda komberdas, püüdes pidada sammu Luke’iga, kes hoogsalt edasi rühkis. Ta tegi paar kohmakat katset vestlust alustada, aga Luke vaikis kangekaelselt. Ta polnud veel kunagi teinud midagi nii halba, et Luke’i pahameelt poleks olnud võimalik vabandusega leevendada. Seekord paistis asi olevat teisiti. Sedamööda kuidas nad edasi läksid, muutusid kaljud nende ümber kõrgemaks. Need olid kirjatud mustade laikudega, nagu oleks keegi loopinud sinna musta värvi. Terasemalt silmitsedes märkas Clary, et kaljuseina lõhestasid koopad. Mõned paistsid tungivat sügavale selle sisse, nende käänakud kadusid hämarusse. Tüdruk kujutles nahkhiiri ja hirmuäratavaid roomajaid, kes koobaste pimeduses võisid elutseda, ja teda läbistas värin.

Viimaks jõudsid nad mööda kaljude vahel looklevat kitsast rada välja laiemale teele, mida kattis killustik. All laiuv järv paistis hilise pärastlõuna valguses indigosinine. Tee kulges läbi rohuga kaetud tasandiku eemal paistvate kõrgete mägede poole. Clary süda vajus saapasäärde: linna ei paistnud kusagilt.

Luke silmitses samuti mägesid, pilgus sügav hämming. „Me oleme kaugemal, kui ma arvasin. Palju aega on mööda läinud…”

„Kui jõuaksime mõnele suuremale teele,” pakkus Clary, „võiksime hääletada. Keegi võtaks meid ehk auto peale või…”

„Clary, Idrises ei ole autosid.” Nähes tüdruku ehmunud ilmet, hakkas Luke rõõmutult naerma. „Tõkked löövad kõik mehhanismid rivist välja. Enamik seadmeid, sealhulgas mobiiltelefonid ja arvutid, siin ei tööta. Alicante valgustus- ja jõuseadmetes kasutatakse enamjaolt nõiavalgust.

„Aa,” lausus Clary vaikselt. „Aga umbes kui kaugel me linnast oleme?”

„Üsna kaugel.” Clary poole vaatamata vedas Luke mõlema käega läbi oma lühikeste juuste. „On vist parem, kui ma sulle kõik ära räägin.”

Clary tõmbus pingule. Seniajani oli ta oodanud, et Luke temaga rääkima hakkaks, aga nüüd ühtäkki soovis, et teine vait jääks. „Olgu peale…”

„Kas panid tähele,” ütles Luke, „et Lyni järvel polnud ainsatki paati, silda ega randumiskohta – mitte midagi, mis lubaks arvata, et Idrise inimesed seda veekogu kuidagi kasutavad?”

„Arvasin, et see jääb linnast lihtsalt liiga kaugele.”

„Nii kaugel see ka ei ole – mõni tund Alicantest jalgsi tulla. Asi on selles, et järv…” Luke jättis lause pooleli ja ohkas. „Kas juhtusid kunagi märkama New Yorgi Instituudi raamatukogu põrandal olevat mustrit?”

Clary pilgutas silmi. „Märkasin küll, aga ei saanud aru, mida see endast kujutab.”

„See oli ingel, kes tõuseb järvest, hoides käes karikat ja mõõka. Legendi järgi tõusis ingel Raziel, kes ennast esimesele nefilimile, Jonathan Varjukütile ilmutas, Lyni järvest ja andis talle surma tööriistad. Nendest aegadest peale on seda järve peetud…”

„Pühaks?” pakkus Clary.

„Neetuks,” ütles Luke. „Selle vesi on varjuküttidele millegipärast mürgine. Allilmlastele see halvasti ei mõju – haldjarahvas kutsub seda Unistuste Peegliks ja haldjad joovad järve vett, sest see öeldakse tekitavat neil tõepäraseid nägemusi. Varjuküttidel seevastu on väga ohtlik seda juua. Neil põhjustab see hallutsinatsioone, palavikku ja isegi hullumeelsust.

Clary tõmbus üleni külmaks. „Sellepärast sa sundisidki mind kogu vett välja sülitama.”

Luke noogutas. „Ja sellepärast tahtsin, et otsiksid üles oma stele. Tervendamisruuniga oleksime võinud vee toimet leevendada, aga et me seda teha ei saanud, peame võimalikult kiiresti Alicantesse jõudma. Seal on arstimeid ja ravimtaimi, mis aitavad, ning tunnen kedagi, kellel neid kindlasti leidub.”

„Kas Lightwoodidel?”

„Ei, mitte nendel.” Luke’i hääl kõlas kategooriliselt. „Kellelgi teisel. Ühel mu tuttaval.”

„Kes ta on?”

Luke raputas pead. „Lootkem üksnes, et see inimene pole möödunud viieteistkümne aasta jooksul kuhugi mujale kolinud.”

„Aga kas ei öelnud sa natukese aja eest, et allilmlastel on Seadusega keelatud Alicantesse loata minna?”

Vastuseks sai Clary naeratuse, mis meenutas talle seda Luke’i, kes oli ta kinni püüdnud, kui ta pisikese plikatirtsuna pargis ronimisredelitelt alla oli kukkunud – Luke’i, kes oli teda alati kaitsnud. „Mõni seadus lausa nõuab, et seda rikutaks.”

Penhallow’de perekonna maja meenutas Simonile Instituuti, sest näis samuti kuuluvat mingisse teise ajastusse. Esikud ja trepid olid kitsad ning tehtud kivist ja tumedast puidust. Aknad olid kõrged ja ahtad ning neist avanes vaade tänavale. Kujundus jättis Aasia-pärase üldmulje. Esimese korruse trepimademel seisis Jaapani sirm ja aknalaudadel olid lakitud lillemustriga Hiina vaasid. Seintel olevatel siidimaalidel oli nähtavasti kujutatud stseene varjuküttide mütoloogiast, aga needki olid idamaist vurhvi: neil tõusid esile säravat seeravinuga vibutavad sõjapealikud, kes lõid lahingut värvikate draakonitaoliste olevuste ja väänlevate punnissilmsete deemonitega.

„Proua Penhallow, Jia, juhatas kunagi Pekingi Instituuti. Praegugi veedab ta muist aega siin, muist Keelatud Linnas,” ütles Isabelle, kui Simon jäi seisma, et uurida üht pilti. „Penhallow’de perekond on vana ja rikas.”

„Seda on näha,” pomises Simon, tõstes pilgu lühtritele, mille kristallripatsid sädelesid nagu pisarad.

Neist astme võrra tagapool torises Jace: „Liikuge edasi, ega me ekskursioonil ole.”

Simon oleks tahtnud midagi vastu nähvata, aga otsustas siis, et asi pole seda väärt, ja läks kiiresti trepist alla. Nad jõudsid avarasse ruumi, kus olid veidralt segunenud vana ja uus. Suur aken avanes kanalile ja stereoseadmest, mida Simon ei näinud, kostis muusika. Seevastu televiisorit ning DVD- ja CD-riiuleid, mida Simon seostas moodsa elutoaga, ei olnud, nende asemel oli mitu tugevasti polsterdatud sohvat. Need paiknesid ümber kamina, milles praksus tuli.

Kamina juures seisis Alec. Tal olid seljas mustad varjukütirõivad ning ta sikutas parajasti kindaid kätte. Kui Simon tuppa astus, tõmbas ta harjumuspäraselt kulmud kortsu, aga ei lausunud sõnagi.

Sohval istus kaks teismelist, keda Simon polnud varem näinud – poiss ja tüdruk. Tüdruk oli sale, tumedate läikivate juustega, mis jätsid näo vabaks. Tema ilme oli üleannetu, lõug õrn ja terav. Ilusaks ei saanud teda ehk nimetada, aga kindlasti oli ta pilkupüüdev.

Tema kõrval istuv tumedapäine poiss oli midagi enamat kui pilkupüüdev. Ta oli arvatavasti Jace’iga ühepikkune, aga tundus isegi istudes olevat pikem. Noormees oli sale ja lihaseline, kahvatu elegantse näoga, millel üks ilme ajas teist taga ning milles tõusid esile kõrged põsesarnad ja tumedad silmad. Miski temas tundus olevat Simonile tuttav, nagu oleksid nad kunagi kohtunud.

Esimesena tegi suu lahti tüdruk. „Kas tema ongi vampiir?” Ta mõõtis Simonit pilguga pealaest jalatallani, nagu võtaks temalt mõõtu. „Ma pole veel kunagi ühelegi vampiirile nii lähedal viibinud – kui välja arvata need, keda ma olen kavatsenud tappa.” Tüdruk kallutas pea ühele küljele. „Allilmlase kohta on ta täitsa kena.”

„Palun andke talle andeks; näo poolest on see tüdruk ingel, aga kommetelt pesuehtne moolokdeemon,” ütles poiss ja tõusis naeratades jalule.

Ta ulatas Simonile käe. „Minu nimi on Sebastian. Sebastian Verlac. Ja see on mu täditütar Aline Penhallow. Aline…”

„Mina ei kätle allilmlasi,” ütles Aline ja tõmbus vastu diivanipatju. „Vampiiridel pole ju hinge, nagu sa tead.”

Naeratus kadus Sebastiani näolt. „Aline…”

„See on tõsi. Sellepärast nad ei näegi ennast peeglist ega kannata päikesevalgust.”

Väga pikkamööda ja demonstratiivselt astus Simon tagasi ja jäi seisma aknast langevas valguslaigus. Ta tundis oma seljal ja juustel päikese soojust ning tema vari, pikk ja tume, sirutus põrandal peaaegu Jace’i jalgadeni.

Aline hingas kuuldavalt sisse, aga ei öelnud midagi. Hoopis Sebastian ütles, vaadates Simonit uudishimulikult oma mustade silmadega. „See on siis tõsi. Lightwoodid kõnelesid sellest, aga arvasin…”

„…et nad ei räägi tõtt?” tegi Jace nende allatuleku järel esimest korda suu lahti. „Me ei hakkaks midagi niisugust ju ometi välja mõtlema. Simon on… ainulaadne.”

„Ma olen teda korra suudelnud,” sõnas Isabelle otsekui iseendale.

Aline’i kulmud kerkisid kõrgele. „New Yorgis lubatakse teil vist ikka tõesti teha, mida tahate,” lausus ta pooleldi ehmunult, pooleldi kadedalt. „Kui ma sind viimati nägin, Izzy, poleks sul küll mõttessegi tulnud…”

„Kui me omavahel viimati kohtusime, oli Izzy kaheksa-aastane,” ütles Alec. „Ajad muutuvad. Ema pidi kiiruga ära minema, seepärast peab keegi tema märkmed ja kirjapanekud tema asemel Gardi toimetama. Mina olen siin ainus kaheksateistkümneaastane ja järelikult ka ainus, kes tohib minna, kui Klaav parajasti istungit peab.”

„Me teame,” vastas Isabelle ja potsatas sohvale istuma. „Sa oled seda meile juba öelnud – kui palju? – vähemalt viis korda küll.”

Alec, tähtis nägu peas, ei teinud temast väljagi. „Jace, sina selle vampiiri siia tõid, sina tema eest ka vastutad. Vaata, et ta välja ei läheks.”

Vampiir, mõtles Simon. Just nagu ei teaks Alec tema nime. Korra päästis ta Aleci elu, nüüd on ta siis „see vampiir”. Seda oli liiga palju isegi Alecilt, kelle pahurusehood olid kõigile teada. Võib-olla peitus tema ülbuse põhjus selles, et nad viibivad Idrises. Ehk tundis ta siin tavalisest suuremat tungi panna ennast maksma varjukütina.

„Kas sa seda tahtsidki öelda, kui lasksid mind alla kutsuda? Ära lase sel vampiiril välja minna? Ma poleks niikuinii lasknud.” Jace võttis istet sohval Aline’i kõrval ning see näis valmistavat tüdrukule rõõmu. „Lippa sina siis Gardi ja tule hästi ruttu tagasi. Jumal teab, mis pahandustega me siin sinu käskude ja keeldudeta hakkama võime saada.”

Alec heitis Jace’ile pilgu täis jahedat üleolekut. „Katsu kuidagi toime tulla. Poole tunni pärast olen tagasi.” Ta kadus võlvkäiku, mille kaudu pääses pikka koridori, ning varsti kostis kusagilt kaugelt, kuidas uks kinni klõpsatab.

„Sa ei tohiks teda lollitada,” ütles Isabelle, heites Jace’ile noomiva pilgu. „Lõppude lõpuks määrati ikkagi tema vastutajaks.”

Simonile ei jäänud märkamatuks, et ehkki sohval oli palju ruumi, istus Aline Jace’ile väga lähedal – nii lähedal, et nende õlad puutusid kokku. „Kas sa pole kunagi mõelnud, et eelmises elus võis Alec olla tige vanamutt, kellel oli üheksakümmend kassi ning kes alati karjus naabrilaste peale, et nood tema murul ei trambiks? Mina küll olen,” ütles Jace ja Aline kihistas naerda. „Kõik sellepärast, et tema on ainuke, kes tohib minna Gardi…”

„Mis see Gard on?” küsis Simon. Ta oli juba tüdinud sellest, et ei saa teiste jutust midagi aru.

Jace vaatas tema poole. Tema ilme oli jahe ja ebasõbralik ning tema käsi puhkas Aline’i omal, mis toetus tema reiele. „Istu,” lausus ta peaga tugitooli poole nooksates. „Või oli sul plaanis riputada ennast nahkhiire kombel seinale?”

Tore. Nüüd tulevad siis nahkhiirenaljad. Simon seadis end kohmakalt tugitoolis sisse.

„Gard on Klaavi ametlik nõupidamiste koht,” vastas Sebastian, kellel oli nähtavasti hakanud Simonist kahju. „Paik, kus tehakse seadusi ning kus resideerivad konsul ja inkvisiitor. Kui Klaavil on istung, lubatakse sinna ainult täiskasvanud varjukütte.

„Istung?” küsis Simon ja talle meenus, mida Jace ennist üleval oli öelnud. „Ega… Ega ometi minu pärast?”

Sebastian hakkas naerma. „Päevakorras on Valentine’i ja surma tööriistade küsimus. Sellepärast ongi kõik siin: et arutada, mida Valentine järgmiseks ette võib võtta.”

Jace ei lausunud sõnagi, aga Valentine’i nime kuuldes tõmbus tema nägu pingule.

„Muidugi hakkab ta jahtima peeglit,” ütles Simon. „Kolmandat surma tööriista. Kas see on Idrises? Kas sellepärast ongi kõik siia kogunenud?”

Mõnda aega valitses vaikus, siis lausus Isabelle: „Asi on selles, et õigupoolest ei tea keegi, kus see asub. Tõtt-öelda ei tea keegi, mis see üldse on.”

„See on peegel,” ütles Simon. „Teate ju – klaas, mis peegeldab, niipalju kui mina aru saan.”

„Isabelle tahab sellega öelda,” selgitas Sebastian lahkelt, „et kellelgi pole peegli kohta mingeid andmeid. Seda on mainitud mitmes varjuküttide ajalooraamatus, aga kusagil ei ole kirjas, kus see asub, missugune see välja näeb ning mis kõige tähtsam, mida sellega teha saab.”

„Me oletame, et Valentine tahab saada seda enda valdusse,” ütles Isabelle, „aga sellest pole eriti palju kasu, sest selle asukohta ei tea keegi. Vaikivad Vennad ehk aimasid midagi, aga Valentine tappis nad kõik. Nendega on mõneks ajaks lõpp.”

„Kuidas siis kõik?” imestas Simon. „Ma arvasin, et ta tappis ainult New Yorgi omad.”

„Luude linn ei olegi tegelikult New Yorgis,” ütles Isabelle. „Sellega on samamoodi kui… Kas mäletad, et Central Parki kaudu pääses haldjakuninganna õukonda. Sissepääs oli küll seal, aga see ei tähenda veel, nagu asuks õukond ise pargi all. Luude linnaga on samamoodi: sissepääse on mitu, aga linn ise…” Isabelle jättis lause lõpetamata, sest Aline tegi kiire keelava liigutuse. Simon vaatas talle otsa, siis Jace’ile ja Sebastianile. Neil kõigil oli ühtviisi valvas ilme, nagu oleksid nad alles nüüd aru saanud, mida teevad: usaldavad nefilimide saladusi allilmlasele. Vampiirile. Ehkki too ei pruugi olla otseselt vaenlane, ei saa teda ikkagi usaldada.

Vaikuse katkestas Aline. Puurides Simonit oma ilusate mustade silmadega, küsis ta: „Noh, kuidas siis tundub olla vampiir?”

„Aline!” Isabelle näis olevat šokeeritud. „Sa ei saa ometi käia ringi ja küsida inimestelt, mis tunne on olla vampiir.”

„Ma ei mõista, miks,” imestas Aline. „Ta pole ju veel eriti kaua vampiir olnud või kuidas? Järelikult peaks ta mäletama, kuidas oli elada inimesena.” Ta pöördus uuesti Simoni poole. „Kas verel on ikka veel vere maitse või tundub see sulle nüüd millegi muuna, näiteks apelsinimahlana? Minu arvates võiks veri maitsta nagu…”

„See maitseb nagu kana,” vastas Simon, et tüdruk vait jääks.

„Kas tõesti?” Aline tundus olevat jahmunud.

„Ta heidab sinu üle nalja, Aline,” lausus Sebastian, „ja õigusega. Ma palun oma täditütre pärast veel kord vabandust, Simon. Meie, kes me oleme üles kasvanud Idrisest eemal, käime üldiselt allilmlastega natuke tihedamalt läbi.”

„Aga kas sina pole siis kasvanud Idrises?” küsis Isabelle. „Mina arvasin, et su vanemad…”

„Isabelle,” katkestas Jace teda, aga oli juba liiga hilja: Sebastiani nägu tõmbus pilve.

„Mu vanemad on surnud,” ütles ta. „Nad hukkusid Calais’ lähedal ühte deemonipesa hävitades. Mis seal ikka, sellest on nii palju aega möödas,” tõrjus ta Isabelle’i kaastundeavaldused tagasi. „Mu tädi, isa õde, kasvatas mu üles Pariisi Instituudis.”

„Sa räägid siis prantsuse keelt,” ohkas Isabelle. „Oskaksin mina ka mõnda võõrkeelt! Hodge ei pidanud vajalikuks õpetada meile midagi peale kreeka ja ladina keele, aga neid ei räägi ju keegi.”

„Ma räägin veel vene ja itaalia, õige pisut ka rumeenia keelt,” lausus Sebastian tagasihoidlikult naeratades. „Võin õpetada sulle mõne väljendi.”

„Rumeenia? Vaat see juba on midagi,” ütles Jace. „Seda oskavad ju nii vähesed.”

„Kas sina oskad?” küsis Sebastian uudishimulikult.

„Tõtt-öelda ei oska,” vastas Jace ja naeratas nii relvituks tegevalt, et

Simon oli kindel: ta valetab. „Minu rumeenia keel piirdub käibefraasidega, nagu „Kas need maod on mürgised?” ja „Politseiniku jaoks tundute olevat liiga noor”.”

Sebastian ei naeratanud. Tema näoilmes oli Simoni arvates midagi iseäralikku. See oli leebe – poiss oli üleni rahu ise –, aga Simonile tundus, nagu varjaks väline leebus midagi, mis oli kõike muud kui rahulik. „Mulle meeldib reisida,” ütles Sebastian, pööramata pilku Jace’ilt, „aga hea on olla jälle kodus, eks?”

Jace lõpetas Aline’i sõrmedega mängimise. „Mida sa sellega öelda tahtsid?”

„Ainult seda, et Idrisega ei anna võrrelda ühtki teist kohta – ükskõik kui hästi me ennast kusagil mujal ka sisse ei seaks. Mida sina arvad?”

„Miks sa seda minult küsid?” Jace’i pilk oli jäine.

Sebastian kehitas õlgu. „Noh, lapsena elasid sa ju siin, kas pole tõsi? Sellest, kui viimati siin viibisid, on möödas aastaid. Või olen ma millestki valesti aru saanud?”

„Sa oled õigesti aru saanud,” sekkus Isabelle kärsitult. „Jace’ile meeldib teha nägu, nagu ei räägiks inimesed temast, isegi kui teab väga hästi, et räägivad.”

„Muidugi teevad nad seda.” Ehkki Jace põrnitses teda altkulmu, ei paistnud see Sebastianit põrmugi häirivat. Iseeneselegi üllatuseks hakkas Simon tundma tumedapäise varjukütipoisi vastu midagi sümpaatiataolist. Nii harva õnnestus näha kedagi, keda Jace’i iroonilised torked ükskõikseks jätavad. „Viimasel ajal Idrises enam muust ei räägitagi kui sinust, surma tööriistadest, sinu isast, sinu õest…”

„Kas Clarissa ei pidanud sinuga kaasa tulema?” küsis Aline. „Ma oleksin nii kangesti tahtnud temaga kohtuda. Mis juhtus, et ta ei tulnud?”

Ehkki Jace’i ilme jäi muutumatuks, tõmbas ta käe Aline’i omalt tagasi ning tema sõrmed tõmbusid rusikasse. „Ta ei tahtnud New Yorgist lahkuda,” vastas Jace. „Tema ema lamab haiglas.” Mitte kunagi ei ütle ta „meie ema”, mõtles Simon. Ikka üksnes „tema ema”.

„Kas pole veider?” imestas Isabelle. „Minule jäi küll mulje, et ta tahab tulla.”

„Ta tahtiski,” ütles Simon. „Tegelikult…”

Ühtäkki oli Jace jalul – nii kiiresti, et Simon ei näinudki, kuidas see sündis. „Mulle tuli just meelde, et pean midagi Simoniga arutama. Nelja silma all.” Ta nooksas peaga toa kaugemas seinas oleva topeltukse poole ja tema silmis sädeles väljakutse. „Tule, vampiir,” lisas ta toonil, mis pani Simoni arvama, et kui ta keeldub, kargab Jace talle kallale. „Ajame natuke juttu.”