Читать книгу Klaaslinn - Cassandra Clare - Страница 6

Päev hakkas õhtusse veerema. Luke ja Clary olid jätnud järve kaugele selja taha ja kõndisid edasi mööda lõputuna näivat teed, mis kulges läbi lagedatel nõlvadel kasvava kõrge rohu. Siin-seal upitas mõni lauge küngas end kõrgeks mäeks, mis tipnes mustade kaljudega. Clary oli väsinud üksteisele järgnevatest mägedest üles-alla ukerdamast ning tema saapad libisesid niiskel rohul, nagu oleks see rasvane marmor. Ajaks, kui väljad olid selja taha jäänud ning nad olid jõudnud kitsale mullast rajale, olid tema käed verised ja täis rohelisi rohuplekke.

Luke sammus otsustavalt edasi. Aeg-ajalt osutas ta mõnele huviväärsusele ja tutvustas seda nagu maailma masendunuim giid. „See, mille me praegu ületasime, on Brocelindi tasandik,” ütles ta, kui nad olid roninud üle seljandiku ja nägid enda ees laiumas tumedat laant. See ulatus läänes horisondini, mille kohal rippus madalal päike. „See on mets, millest ma sulle rääkisin. Riigi tasandikuosa oligi enamjaolt metsaga kaetud. Suur osa sellest võeti maha, et teha ruumi linnale ning hävitada hundikarjad ja vampiiripesad, millele mets kaitset pakkus. Brocelindi mets on alati olnud allilmlaste peidupaik.”

Mitu miili rühkisid nad vaikides edasi mööda teed, mis kulges kaarega piki metsaserva, kuni tegi äkki järsu käänaku. Puud näisid laiali tõmbuvat ja teed andvat ning nende vahelt kerkis esile mäeseljandik. Nad astusid kõrgest kaljunukist mööda ja Clary oli jahmunud: kui silmad teda ei petnud, olid seal all majad. Väikeste valgete hoonete korrapärased read meenutasid härjapõlvlaste küla. „Me oleme kohal!” hüüatas ta ja sööstis edasi, ent peatus siis, märgates, et Luke’i ei ole enam tema kõrval.

Clary pöördus ja nägi, et Luke seisab keset teed ja raputab pead. „Ei,” ütles mees ja hakkas talle järele tulema. „See ei ole pealinn.”

„On see siis mõni väiksem linn? Sa ütlesid ju, et siin läheduses ei ole linnu.”

„See on surnuaed. Siin on Alicante Luude linn. Kas arvasid, et see, mida sina nägid, on meie ainuke kalmistu?” Luke’i hääl kõlas kurvalt. „See siin on nekropol, koht, kuhu matame need, kes surevad Idrises. Küllap näed ise – Alicantesse pääsemiseks peame sellest läbi minema.”

Pärast ööd, kui oli surnud Simon, polnud Clary surnuaial käinud ning see mälestus ajas talle kananaha ihule, kui ta sammus mööda kitsaid teeradasid, mis kulgesid mausoleumide vahelt läbi nagu valge pael. Keegi hoolitses selle paiga eest: marmor läikis nagu värskelt küüritud ja rohi oli pügatud ühetasaseks. Siin-seal võis haudadel näha valgete lillede kimpe; esialgu pidas Clary neid liiliateks, aga lillede võõras vürtsikas lõhn pani teda arvama, et neid kasvab ehk ainult Idrises. Iga hauakamber oli nagu majake, mõnel oli isegi rauast või traadist värav, ja ukse kohale oli raiutud varjukütiperekonna nimi: Cartwright, Merryweather, Hightower, Blackwell, Midwinter. Ühe juures jäi Clary seisma: Herondale.

Ta pöördus ja vaatas Luke’i poole. „See oli inkvisiitori nimi.”

„Siin on tema perekonna hauakamber. Vaata.” Ukse kõrval olid halli marmorisse raiutud valged tähed. Need moodustasid nimed MARCUS HERONDALE, STEPHEN HERONDALE. Mõlemad olid surnud ühel ja samal aastal. Nii väga kui Clary inkvisiitorit ka poleks vihanud, tundis ta ometi, kuidas tal rinnus pitsitama hakkab ning teda valdab kaastunne. Kaotada poeg ja siis kohe ka mees. Stepheni nime all oli kolm ladinakeelset sõna: „AVE ATQUE VALE”.

„Mida see tähendab?” küsis Clary Luke’ilt.

„See tähendab „tere ja jumalaga”. Catullusel on niisugune poeem. Mingil ajal hakkasid nefilimid kasutama seda lauset matustel, samuti lahingus hukkunute puhul. Lähme nüüd, Clary, ei maksa niisugustele asjadele liiga kaua mõelda.” Luke võttis tal õlast kinni ja tõmbas ta leebelt hauakambri juurest eemale.

Võib-olla on tal õigus, mõtles Clary. Võib-olla ei tasunud praegu tõesti mõelda surnutele ja suremisele. Ta ei vaadanud enam hauakambrite poole, kui nad nekropoli väljapääsu poole kõndisid. Nad olid juba raudväravast välja astumas, kui ta nägi lopsaka tammepuu varjus väikest hauakambrit, mis meenutas valget seent. Ukse kohale raiutud nimi paelus tema pilku, otsekui olnuks see tulikirjas.

FAIRCHILD. „Clary…” Luke tahtis tüdrukul käest kinni võtta, aga too oli juba läinud. Ohates järgnes ta Claryle. Tüdruk seisis otsekui kangestunult puu all ja luges nimesid. Seal puhkasid tema vanavanemad ja vanavanavanemad, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud: ALOYSIUS FAIRCHILD, ADELE FAIRCHILD, snd NIGHTSHADE, GRANVILLE FAIRCHILD, ning nende all JOCELYN MORGENSTERN, snd FAIRCHILD.