Читать книгу Seltsis segasem - Cathy Bramley - Страница 5

See oli kindlasti üks minu kõige halvemaid ideid. Ütlen „üks“, sest kui ma tüdrukute tualettruumis endale Rosie Featherstone’i kõrvarõngaga kõrva augu torkasin, ei lõppenud ka see just hästi. Mul oli ikka arm alles. Kui järele mõelda, siis temal ka.

Ent lõunasöök privaatses lauas kahele koos Ericuga, ja just täna, oli kindlasti sellega samal pulgal. Kui oleksin teadnud, et ta viib mu elegantsesse restorani, oleksin vahetanud määrdunud tunked ja triibulise T-särgi millegi muu vastu. Või keeldunud tema kutsest sootuks. Oli septembri keskpaik ja ma oli kavatsenud toimetada oma Welcome Cottage’i aialapil, kuni ilm veel lubab, ent Eric oli ametliku moega ümbrikuga välja ilmunud ja soovinud kindlasti minna lõunale Vino’se veinibaari meie kunagise korterit lähedal.

Tõmbusin temast eemale, pingul nagu vedru, kuni ta vahuveinipudeli korgiga maadles. Ta hakkas higistama ja oli minu arvates üsna järsult keeldunud kelneri abist, kes nüüd ennasttäis ilmega läheduses passis. Võpatasin, kui kork viimaks pealt lendas. Pudelist purskas välja vahtu ja Eric, kes oli väga rahuloleva moega, kallas jooki kahte pokaali.

„Terviseks!“ Ta naeratas laialt, lüües pokaali minu omaga kokku.

„Ma pole kindel, kas vahuvein on praegusel hetkel ikka sobilik,“ ütlesin ma, nähes, kuidas ta kolmandat klaasitäit tühjendab.

Ta torkas mind roiete vahele. „Ah, jäta, Gina. Lõpetame suure pauguga.“

„Kus ma seda varem olen kuulnud?“ tähendasin ma, võttes esimese lonksu.

Eric muigas. Ta oli öelnud seda tol päeval, kui ma välja kolisin. Ta ei saanud siis oma pauku ega saa ka nüüd.

„Üritada ju ikka võib.“

Ma naersin tema rõõmsalt alistunud ilme peale. „Olgu siis. Terviseks.“

Meil oli ju ikkagi ka toredaid aegu olnud. Liiga lihtne oli meenutada põhjusi, miks me lahku läksime, aga kõik polnud olnud halb. Eric oli tegelikult tore, aga ta polnud minu jaoks see õige. Mul oli hea meel, et me koos naerda saime.

„Aitäh, et tulid,“ ütles ta nüüd, hääl korraks tõsine. „Arvasin, et peaksime seda sündmust meeles pidama. Sa ju ütlesid ikka, et iga verstaposti tuleks tähistada, olgu see väike või suur.“

„Iga positiivset verstaposti,“ nentisin ma.

Eriti lastel. Medal ujumise eest, tubli tulemus veerimiskonkursil, lugemisoskuse arenemine, väiksematel isegi potilkäimise eest, kõik tasus tähistamist. Minu arvates oli natukesest julgustamisest palju kasu enesekindluse ja eneseusu kasvatamisel.

Mööduv mustade juuste ja kahvatu näoga ettekandja märkas cava-pudelit ja seisatas meie laua ääres. „Oo, teie kaks! Tähistate midagi?“

„Ee, ei,“ vastasin ma vaikselt, sundides teda mõtte jõul meile mitte tähelepanu tõmbama.

„Tegelikult küll.“ Eric pani käe mulle õlgadele ja naeratas naisele. Ma summutasin oige. „Täna on meie jaoks väga eriline päev.“

Ettekandja ütles taas „oo“, mainis, mis on päevasupp, ja jättis meid lõunasöögimenüüd uurima.

„Miks sa seda ütlesid?“ sosistasin ma Ericu kätt maha rapsates. Naine kõrvallauas nügis oma meessoost kaaslast. „Inimesed vaatavad. Järgmisena ootavad, et sa abieluettepaneku teeksid.“ Eric pani menüü käest. „Arvan, et peaksime enda üle väga uhked olema. Meil õnnestus see, mis paljudel paaridel on ebaõnnestunud.“

„Me lahutasime äsja. Minu jaoks ei ole see üks suurimaid õnnestumisi.“

„Sõbralikult, Gina,“ ütles tema ja pani käe minu oma peale. „See on saavutus. Nii et aitäh sulle, et selle lahkumineku minu jaoks lihtsaks tegid.“

Naersin korraks ja tõmbasin käe ära. „Kas see pidi olema kompliment?“

„Muidugi.“ Eric kortsutas kulmu.

„See on umbes sama, nagu öelda, et ma olin nii halb abikaasa, et minust vabanemine oli kergendus.“

Eks ma olin asja tema jaoks lihtsaks teinud tõesti. Ehkki lahkumineku otsus oli ühine, olin lasknud temal tingimusi dikteerida, nagu oleksin mina süüdi. Kõigega kaasaminemine oli minu halb harjumus ja ma kavatsesin seda muuta. Kui ma veel kunagi peaksin abielluma, teeksin kõike väga teistmoodi. Leiaksin oma hääle ega laseks end sundida tegema asju lihtsalt sellepärast, et ma olen leplik.

Mu eksabikaasa oli segaduses. „Tahtsin öelda vaid seda, et kui ma peaksin kellestki lahutama, siis ei tea ma ühtki teist naist, kellest ma parema meelega lahutaksin.“

„Eric!“ Mul vajus suu lahti. „Kui sa oled augus, lõpeta kaevamine!“

Lahutus oli olnud minu elu kõige häirivam, ebamugavam ja kurvem asi. Meil polnud lapsi ega lemmikloomi, kelle üle vaielda, ja kummaltki poolt polnud teised inimesed asjasse segatud, tänu sellele oli protsess lihtne, aga see oli ikkagi teinud haiget, eriti kui ma meie ilusast korterist lahkusin. Eric oli öelnud, et me võime mõlemad seal elada, kuni see on müüdud, aga ma polnud meid kumbagi nii palju usaldanud, et suudaksime koos elada platooniliselt – tema oleks kahtlemata püüdnud mind veenda, et tobe on ühel meist diivanil magada, kui oleme aastaid ühes voodis maganud, ja üks asi oleks viinud paratamatult teiseni ... Ja kuigi mina armastasin teda endiselt, ajas ta mind täiesti hulluks ja mul oli vaja konkreetset lõppu. Nüüd olime ametlikult lahutatud ja mõlema väärikus oli alles. Nii et ilmselt oli tal õigus – see oli teatav saavutus.

„Su soeng on muide kena,“ ütles ta, otsustanud ilmselt, et kõige kindlam on teemat vahetada, ja käänas siis kaela, et vaadata toiduvaagnat, mida ühte teise lauda viidi.

Lükkasin lainelise juuksesalgu kohmetult kõrva taha. „Aitäh.“

Suvel olin värvinud juuksed lillade triipudega tumepruuniks, aga need olid jõudnud pleekida uuesti pruunikaks-punakaksblondiks, mis tundus päris õige, kuna hommikud olid sügiseselt karged ja jahedad.

„Olin peaaegu su loomuliku värvi unustanud,“ jätkas Eric, kiigates mu pea keskel olevat seitlit. „Hallid karvad on siiski ehmatus, aga tubli, et sa neid ei varja.“ Ta tõstis klaasi ja luristas. „Seda oli ka arvata, sest sa oled ikkagi kolmekümnendate eluaastate keskpaigas.“

„Olen kolmkümmend neli,“ ütlesin ma, püüdes mitte hambaid krigistada. „Ja neid on vaid mõni üksik karv. Sina aga olid oimukohtadelt hallikirju juba kuus aastat tagasi, kui me kohtusime.“

„Jah, aga ma olen ...“ Ta märkas mu kergitatud kulmu ja ilmselt kustus sõna „mees“ ta huulil. Ta köhatas. „Igav vana nadikael, kui asi moodi puudutab. Ja ma pole soengut muutnud kooli lõpetamisest saadik.“

Surusin huuled kokku. See polnud päris tõsi – ta oli korra üritanud jäljendada David Beckhami pikemat soengustiili, aga lasknud juuksed lühikeseks lõigata, kui sõbrad hakkasid kutsuma teda Shaggyks1 ja laulsid „Scooby-Dooby-Doo, kus sa oled?“ iga kord, kui ta tuppa astus.

„Sinu juuksed on aga olnud kõikvõimalikke erinevaid värve,“ jätkas Eric.

Värvisin juukseid kuueteistkümnendast eluaastast alates, püüdes vanemate tähelepanu köita. Ei ema ega isa polnud selle kohta kordagi sõnagi öelnud.

„Lastele mu juuksed meeldivad, eriti tüdrukutele, kes ütlesid, et ma olen nagu merineitsi, kui need olid kevadel sinised ja rohelised.“

„Merineitsi,“ turtsatas Eric. „Kujutan ette, mida su vanemad sellest arvaksid.“

„Neid ei üllata enam miski.“ Panin käe pokaali peale, kui Eric tahtis mulle jooki juurde kallata. Mulle tegi endiselt haiget, et kõik kahvatus võrdluses mu venna Howardi saavutustega, nii et ma lihtsalt ei rääkinud vanematele enam suurt midagi.

„Kas agentuuril läheb hästi?“ küsisin ma, summutades ülekohtutunde, mis järgnes alati emale ja isale mõtlemisele.

„Ülihästi!“ vastas ta endaga rahulolevana.

Eric oli asutanud agentuuri Teachers On Demand enne, kui mina temaga kohtusin. Ta oli töötanud personaliotsingufirmas, aga saanud aru, et Derbyshire’s on rahuldamata vajadus piirkonna koolidele ajutiste õpetajate pakkumise osas. Aastatega oli tema firma kujunenud oma ala asjatundjaks.

„Tore.“ Tõstsin klaasi, tema üle rõõmustades. „Ja september oli varem väga vaikne.“

„Noh, see osa ongi vaikne.“ Eric heitis käega. „Kooliaasta algus ju. Suur osa õpetajaid tuleb veel tööle, aga ega see kaua kesta.“ Ta hõõrus käsi kokku. „Stress, viirused, köha ja nohu, emaduspuhkus ... Peagi langevad nad nagu kärbsed.“

„Vaesed õpetajad.“ Ma vabisesin, mäletades seda kõike liigagi hästi.

Ta kehitas õlgu. „See on töö. Kellelegi ei meeldi vaikne nädal, rääkimata kuust, aga ma ei jää loorberitele puhkama.“ Ta keeras end ja nõjatus ettepoole. „Mul on võimalus laiendada ja tegevust mitmekesistada. See on riskantne, aga arvan, et tasub end ära. Hea, et sa enam minu alluvuses ei tööta.“

„Sinuga koos,“ parandasin ma. „Ma olin direktor. Ja mulle kuulub endiselt kümme protsenti.“

Eric oli tegevjuht, aga kui mina nõustusin firmaga ühinema selle asemel, et olla üks tema firma asendusõpetajaid, kinnitas ta mulle, et mul on oma rollis õpetajatega suhtlemisel vabad käed. Tema tegeles lepingutega ning me leppisime kokku, et ei võta tööd koju kaasa. Paraku see päris nii ei läinud.

„Nojah, tahan öelda vaid seda, et kui sa oleksid veel firmas, väldiksid sa seda võimalust, sest tahaksid, et me hoiaksime riskidest eemale, ning siis ei saaks me firmat laiendada ja suuremat kasumit teenida.“

Tal oli õigus – mulle ei meeldinud sekeldused.

„Ja sa oleksid mu arvamust kuulanud?“ küsisin ma. „See oleks küll esimene kord olnud.“

„Arvatavasti mitte.“ Eric taipas naerda. „Igatahes, ärme tülitseme. Täna mitte. Ja selle kümne protsendi asjus nii palju, et me mõlemad oleksime eelistanud konkreetset lõppu, aga mul ei ole praegu seda raha, mida sinu väljaostmiseks vaja läheb. Võid siiski olla kindel, et kohe, kui raha on olemas, ostan sinu aktsiad ära.“

„Ma tean,“ laususin ma lahkelt. Olin tahtnud lihtsalt aktsiad ära anda, aga mu advokaat oli nõudnud, et ma kindlustaksin meie ühisvaras õigusega endale kuuluva osa. Ericu auks tuleb tunnistada, et ta oli minu väljaostmiseks palunud, laenanud ja vaat et varastanud. Ta tegi kõvasti tööd ja ma olin kindel, et varsti on ta teeninud piisavalt, et minu aktsiad ära osta. Ja samal ajal oli mul lahutuse järel tänu aktsiatele vähemalt paberil korralik summa. Mul polnud kunagi elus nii palju raha olnud.

„Ja sina? Kuidas kananagitsate, plastiliini ja mähkmete maailmas läheb?“

Eric keerutas pokaali vart pikkade sõrmede vahel. Tugev nimetissõrm ja pöial, oli ema tähele pannud, kui Eric esimest korda mu vanematega kohtus, see tähendas ema sõnul, et ta on ambitsioonikas ja oma karjäärile pühendunud, mis meeldis Ericule üliväga. Isa oli naerma turtsatanud ja öelnud, et minuga on tal parasjagu tegemist, kuna ma olin oma karjääri sinnapaika jätnud ja oleksin rõõmsalt ülejäänud elu pika puhkusena veetnud. Olin tahtnud vastu vaielda – olin maailmas ringi reisides tööd teinud –, aga Eric oli pannud käe osavõtlikult mu käe peale ja ma jätsin asja sinnapaika, nagu tavaliselt.

„Imeliselt, tänan küsimast,“ vastasin ma tema pilkavat tooni eirates. „Mu lastehoid on peaaegu täis.“

Mul oli tegelikult lubatud võtta kuni kaheksa last, aga jäin kuue peal pidama. Mu maja polnud piisavalt suur, et rohkem võtta. Kui lapsi oli rohkem, palusin jumalat, et ilm oleks kuiv, et saaksime aias olla. Ja ma sain korraga võtta vaid kaks beebit, sest rohkem kui kahekohalise käruga kooli juurde minna oleks olnud täielik õudus.

„Tubli, sulle laste hoidmine sobib,“ sõnas Eric lahkelt, kuigi veidi üleolevalt. „Lihtne elu, stressi pole.“

Olin harjunud sellega, et Eric minu ametivalikusse ükskõikselt suhtub, aga lastehoiu rajamine pärast meie lahkuminekut oli olnud minu parim otsus. Ehkki ma olin õpetajaharidusega, olin klassiruumis vastu pidanud vaid paar aastat. Lapsed olid mulle meeldinud ja ma olin nautinud seda, et nad omandasid teadmisi, aga õpetamise süsteem oli mulle vastukarva – mu vaimu murdis see, kui neid liigitati kategooriatesse ja drilliti juba kuueaastaselt eksameid sooritama.

„Mina ei ütleks, et kuni kaheksa eri vanuses lapse eest hoolitsemine on lihtne,“ vastasin ma. „Tahaksin näha sind seda tegemas.“

„Tänan, aga ei,“ vastas ta võpatades. „Aga kui sul on kohad peaaegu täis, ei saa see firma – kui sa seda nii kutsud – kuhugi areneda, ega?“

Ma läksin turri. „Jah, ma kutsun seda nii ja iga firma saab kuhugi areneda.“

Eric tundus selles kahtlevat. „See sinu tilluke maja seab su firmale piirid. Sa ei pea ette mõtlema ega laienemist kavandama. Seda ei juhtu, kui sa mujale ei koli.“

„Kummaline, et sa seda mainisid.“ Uurisin oma sõrmeküünt. „Ma kaalun laiendamist. Barnaby vajab rohkem lapsehoidusid. Võib-olla palkan isegi abilise.“ Mul jäi hing kinni – kust see küll tuli? Alles eile hommikul parte toitmas käes olin mõelnud, kui rahul ma oma eluga olen. Mu hoolealused olid toredad lapsed, ma elasin kaunis majakeses, naabrid olid meeldivad ja ehkki ma ei saa kunagi rikkaks, nautisin ma iga kaootilist, kleepuvat ja lärmakat päeva.

Eric naeris. „Kuhu sa nad paneksid? Olen näinud seda tuba, mida sa praegu kasutad. Oleksid nagu see vana naine, kes elab saapa sees.2“

„Mul on plaanid, Eric, suured plaanid.“ Kopsisin salapäraselt oma nina, arvates, et see on Buratino moodi kaks korda pikemaks veninud. „Ja kuna olen nüüd lahutusega oma poole kätte saanud, ei hoia mind miski tagasi.“ Muidugi siis, kui olen need suured plaanid läbi mõelnud.

Eric pilgutas silmi. „Tubli.“

„Ja minu agentuuri aktsiad,“ jätkasin ma kavalalt. „Kui firmal hakkab eriti hästi minema, nagu sa väidad, kerkib ka minu aktsiate väärtus. See kümme protsenti võib sulle terve varanduse maksma minna.“

„Mis asja?“ Eric läkastas ehmatusest.

Avasin menüü ja varjasin nägu sellega, naerdes endamisi. Ta polnud osanud seda oodata.

„Kas olete valmis tellima?“ Ettekandja oli tagasi. Ta võttis põlletaskust märkmiku ja pastaka.

„Viis sekundit.“ Lappasin menüüd ja silmitsesin „Kergete näkside“ lehte. Mida varem see lõuna läbi saab, seda kiiremini saan tagasi oma uue ja äärmiselt õnneliku vallaliseelu juurde.

„Palun vabandust.“ Eric, kes oli juba mu torkest toibunud, lasi oma sarmi käiku. „Me meenutasime vanu aegu.“ Ta andis menüü seda vaatamata tagasi. „Me võtame suure vaagna. Nägin seda, mida teise lauda viidi, Gina. See oli vapustav.“

Põrnitsesin teda sõnatult. See oligi kokkuvõtlikult põhjus, miks me enam abielus polnud. Tema tegi otsuseid ja kuna mina olin leplik, arvas ta, et olen kõigega nõus.

„Hispaania lihalõigud või mereannid?“ küsis ettekandja, pastakas valmis.

„Mereannid,“ vastas Eric. „Talle maitsevad mereannid.“

„Tänan.“ Ettekandja üritas minult menüüd võtta, aga ma hoidsin sellest kinni. Mulle maitsesid mereannid, aga Eric ei saa enam määrata, mida ma söön.

„Tegelikult tahaks ta ise otsustada. Võtan grillitud halloumijuustuga burgeri, palun,“ ütlesin ma, sulgesin menüü ja ulatasin naisele.

Ettekandja naeratas. „Hea valik. Ja teile, söör? Võtate ikka vaagna?“

„Noh, kui mu abikaasa kavatseb piinliku olukorra tekitada,“ porises Eric.

„Eks-abikaasa,“ parandasin ma.

„Seda ma mõtlesingi,“ tähendas ta mossitades.

Ettekandja ja mina vahetasime lõbustatud pilgu, kuni Eric veinibaaris ringi vaatas, soovides ilmselt näha, mida teised söövad, kuna ta polnud menüüd vaadanud.

„Me tähistame lahutust. Sellepärast ka cava,“ selgitasin ma ettekandjale.

Ta muigas. „Siis tuleb kindlasti võtta seda, mida teie tahate.“

„Eric, võtame mõlemad halloumi-juustuga burgeri,“ pakkusin ma. „Ja sulle sibularõngad.“

Ta nõustus ja ettekandja läks meie tellimust kööki edastama.

„See oli piinlik,“ pobises Eric. „Sina ja Morticia pöörasite koos minu vastu.“

„Sa oled selle ära teeninud.“ Ta kibrutas laupa. „Sa lasid varem mul meie mõlema eest valida.“

„Nii oli lihtsam, aga see polnud tingimata minu jaoks õige.“ Vaatasin oma eksabikaasat. Olime mõlemad meie abielu lagunemises süüdi – see, mis meid teineteise poole tõmbas, oli lõpuks see, mida meid lahku ajas. Lahkuminek oli õige samm ja tulevik tundus mõlema jaoks roosiline. Ja see, mida ta varem ütles, oli tõsi – me olime saavutanud selle, mida paljud lahutavad paarid ei suuda, olime jäänud sõpradeks. Tal oli olnud suurel osal viimasest kümnest aastast minu elus tähtis roll ja ma ei kahetsenud midagi, aga minu aeg proua Evansina oli läbi saanud. Olin taas Moss ja oli aeg selgitada välja, mida ma oma uuelt elult tahan.

„Sa oled muutunud,“ sõnas Eric mornilt. Ta jõi peaaegu täis cava-pokaali tühjaks.

„Eks ole?“ sõnasin mina, iseendaga rahul. „Ja mul on tunne, et see on alles algus.“

1 Shaggy Rogers on tegelane animasarjast „Scooby-Doo“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

2 Viide vanale ingliskeelsele lastelaulule „There was an Old Woman Who Lived in a Shoe“.