Читать книгу Seltsis segasem - Cathy Bramley - Страница 7

Violet ja Delphine olid ülejäänud nädala ära, nii et ma ei saanud neilt nõu küsida. Internetiotsing polnud tulemust andnud ja siinkandis midagi sobivat ei leidunud. See kõik oli natuke masendav – kolimine suuremasse majja aitaks kõige kiiremini ja lihtsamalt mul oma firmat laiendada ning üürimajast pääsemine aitaks juuri maasse ajada ja ma kibelesin seda tegema. Olin Ericust lahkuminekust saadik paigal tammunud ja nüüd sain aru, et vajan väljakutset.

Olin viimase kahe aastaga harjunud kokkuhoidlikult elama, oodates oma „lihtsa“ lahutuse jõustumist. Nüüd, kui olin saanud oma osa abieluvarast, ei kavatsenud ma raha niisama raiskama hakata, aga sellegipoolest oli aeg hakata uut elu rajama. Meie abielu oli läbi, ma olin taas preili Gina Moss ja oli aeg uueks alguseks.

Oli reede pärastlõuna ja mul oli harv rahulik päev, kuna paar lapsevanemat olid hommikul helistanud, et nende laps on haige, sest mingi viirus liikus ringi. Pidin hiljem vaid kooli seitsmeaastasele Noah’le vastu minema.

Noah käis minu juures vaid aeg-ajalt. Tema isa Gabe oli tavaliselt pikalt tööl, nii et Gabe’i sõbratar Rosie, kes oli ühtlasi üks mu ammusemaid sõbrannasid, käis Noah’l tavaliselt koolis vastas, ja Noah veetis tunnikese enne sulgemist tema kohvikus, aga täna oli Rosie'l kokkusaamine ja ta palus mul Noah’ ära tuua.

Pärast paari pikka tundi paberimajanduse korrastamisega lukustasin majakese ukse ja hakkasin jalutama Barnaby külakooli poole.

Mänguväljakul tervitas mind mu sõbranna ja samuti lapsehoidja Paige. „Hei, Gina, palun võta mu taskust salvrätik. Mul pole vaba kätt ja Tabitha nina tilgub juba hullusti.“ Tabitha oli Paige’il süles ning ta kõigutas edasi-tagasi kaksikute vankrit, et selle teine asukas magaks.

„Kohe.“ Võtsin tema pehme villakampsuni taskust salvrätikud, imestades nagu ikka, kuidas tal õnnestus alati nii hoolitsetud välja näha. Mina olin tema kõrval korratu ka täna, kui polnud pidanud kogu päeva lastega tegelema.

„Oh, vaeseke, see on hull nohu,“ ütlesin ma, pühkides salvrätikuga ettevaatlikult Tabitha nägu. „No nii, kullake.“

„Asi on päeva peale hullemaks läinud. Isa vabandas ette ja taha, kui lapse hoidu tõi, aga palus, et ma ta võtaksin. Ta on suure osa päevast mul süles istunud,“ selgitas Paige ohates. „Õnneks on Otis ise hakkama saanud. Muide, maja näeb välja, nagu oleks seal pomm plahvatanud. Lelude alt pole vaipa näha.“

Ma naersin. „Minu kodus on sama hull ja ma olin üksi. Võtan ta korraks enda kätte.“

Tabitha protesteeris natuke, aga ma panin ta jaki alla ja lasin pea oma kaelale toetada.

„Aitäh.“ Paige raputas kätt. „Oh, vaata, ta jäi kohe magama. Sa oled ime!“

Tabitha silmad olidki kinni, sõrmed lõdvalt mu juustes.

„Oh, tubli tüdruk,“ pomisesin ma.

„Asi on sinu tissides,“ muigas Paige. „Palju pehmemad kui minu kuivanud praemunad. Sul veab.“

„Mis iganes,“ vastasin ma, harjunud sellega, et ta on iseenda kõige karmim kriitik. „Sa oled vapustav.“

„Peaksid silmaarsti juurde minema, aga vapustavast rääkides ...“ Ta astus lähemale ja vaatas üle õla. „Kas sa härra Colbyt oled näinud? Vau!“

Kooli hoolekogu oli eelmisel nädalal saatnud lastega kaasa kirja, milles teatati, et proua Birchnall, kes oli olnud koolidirektor ilmatuma aja, ei saa isiklikel põhjustel sügissemestrit lõpuni olla ja talle otsitakse võimalikult kiiresti ajutine asendaja. Tundus, et otsingud on lõppenud.

„Veel mitte. Räägi.“

Paige’i sõnul oli sel mehel keha nagu kõrgliiga jalgpalluril ja silmad, mis tekitasid tunde, nagu oleksid just sina maailma kõige tähtsam inimene.

„Pagan, kui hea ta ülikonnas välja näeb.“ Ta tasandas häält ja norsatas. „Ja vean kihla, et ilma selleta veel parem. Huvitav, kas ta on vallaline?“

„Oh,“ ütlesin ma. „Sa oled abielus.“

„Tõsi.“ Paige muigas kavalalt. „Aga sina pole.“

„Lõpeta kohe,“ hoiatasin ma teda. „Ma ei kavatse lasta kõikidel sõbrannadel endale meest otsida, kuigi mu lahutus on jõustunud. Ma ei ole sinu traagiline vallaline sõbranna, keda on vaja vallalisestaatusest päästa.“

„Sain aru,“ vastas Paige ja lõi pilkavalt kulpi. „Aga ma tahaksin ikkagi teada, kas ta on vallaline. Nii igaks juhuks.“

„Olgu,“ andsin ma järele, „aga ma ei kavatse niipea kohtamas käima hakata. Pean mõtlema, mida nüüd pärast lahutust karjääri osas ette võtta, ja ma ei taha, et mõni mees mind häiriks.“

Paige kergitas kulmu. „Oh! Kas sa loobud lastehoiust?“

„Ei, kindlasti mitte. Ma jumaldan seda. Aga aitab minust. Kuidas sul läheb?“ küsisin ma, naeratasin ja lehvitasin tuttavatele naistele. „Ethan läks eelmine nädalavahetus ülikooli, eks?“

Paige ägas ja ma tundsin talle kaasa – tal oli kaks last ja nüüd olid mõlemad kodust lahkunud.

„Tunnen temast nii väga puudust, et ei oska seda kirjeldadagi. Lapsed on ametlikult pesast lennanud ja see on kohutav.“

„Oh kullake, mul on nii kahju,“ ütlesin ma, pannes käe tema õlgadele. „Küll olukord paraneb.“

Siis helises koolikell ja täiskasvanud meie ümber hakkasid kooli poole liikuma, valmis oma võsukesi koju toimetama.

„Tean,“ vastas ta ninaga tõmmates, „aga Hannah teeb magistrikraadi Londonis ja tema ilmselt koju tagasi ei tule ning nüüd on Ethan ka läinud. Mul on tunne, nagu oleksin neist igaveseks ilma, ja Nigelit ei paista see üldse morjendavat.“

„Saame lastega koos lähiajal kokku ja korraldame pikniku, enne kui liiga külmaks läheb?“ pakkusin ma, et tema tuju tõsta. „Siis saame koos rohkem aega veeta.“

Uksed avanesid ning sada viiskümmend väikest inimest valgus majast välja ja müratase kerkis vastavalt.

Paige naeratas vesiselt. „See oleks tore. Paneme kuupäeva paika ...!“ Ta ahmis õhku ja haaras mu käest kinni. „Vaata! See on härra Colby. Barnaby kohalik Idris Elba4.“

Järgnesin Paige’i pilgule ja nägin seda meest. Võimatu oleks olnud teda mitte märgata. Koolis oli seni olnud vaid kaks meest – härra Beecher, vanemapoolne majahoidja, ja härra Duncan, kikilipsuga muusikaõpetaja. Härra Colby polnud kummagi moodi.

„Saan aru, mida sa silmas pead,“ ütlesin ma.

„Ta vaatab sind,“ sõnas Paige.

„Pigem sind,“ põlastasin ma.

Härra Colby tõstis käe. Paige ja mina vaatasime teineteist.

„Issand jumal, ta tuleb siiapoole. Kähku, anna Tabitha siia,“ ütles Paige.

Andsin magava mudilase talle ja Paige libistas pilgu üle minu. „Kohenda juukseid ja peida see oksenire jakil ära.“ Isegi kui ma oleksin tahtnud seda teha, poleks mul võimalust tekkinud, sest Noah jooksis mulle otsa nagu ragbimeeskonna ründaja, tabades mu häbemeluud.

„Ai,“ võpatasin ma, kummardudes talle musi andma, ja panin samal ajal jalad risti. „Osad daamide kehaosad on tundlikumad, kas tead?“

„Tere? Proua Evans?“ ütles madal hääl minu taga.

Ajasin end sirgu, et tervitada direktorit, kes püüdis teha nägu, et ei kuulnud mind tundlikest kehaosadest rääkimas.

„Preili Moss,“ parandas Paige teda. „Ta on vallaline.“ Mu nägu hakkas hõõguma.

„Mina olen Beau Colby, asendusdirektor.“ Mees sirutas käe ja ma võtsin selle vastu.

„Gina?“ Noah sikutas mu varrukat. „Su nägu on üleni punane.“ Nägin silmanurgast, et Paige surub huuled kokku, et mitte naerma puhkeda, torgates kõrred kahte joogipakki lastele, kellele ta oli vastu tulnud.

„Kas me võime minna?“ küsis Noah.

„Tegelikult, kui sulle sobib, Noah,“ ütles härra Colby, „siis tahaksin ma rääkida ...“

„Ginaga,“ torkas Paige jultunult ja sirutas käe ette. „Mina olen Paige.“

„Meeldiv kohtuda.“ Mees surus viisakalt tema kätt ja pööras pilgu taas minule. „Kas see sobib, Gina?“

„Loomulikult.“ Tõtt-öelda oli ta nii kena, et ma oleksin olnud valmis poiste tualettruumi koristama, kui ta oleks seda palunud.

Paige piuksatas vaikselt, kui me hüvasti jätsime, tehes härra Colby selja taga liigutuse, et ma talle helistaksin, kohe kui saan.

„Mitte tagasi koolimajja,“ ohkas Noah tüdinult, kui me hoone poole kõndisime.

„Kas sa teadsid, et täna on preili Cresswelli sünnipäev, Noah?“ küsis härra Colby kergel toonil. „Ja ta tegi meile õpetajate tuppa söömiseks vapustava šokolaaditordi.“

Noah’ silmad lõid särama. „Minu lemmik.“

„Minu ka.“ Härra Colby naeratas ja sasis Noah’ juukseid. „Õnneks on seda veel järel.“ Kooli sekretär viis Noah’ õpetajate tuppa torti võtma ja härra Colby palus mul oma kabinetis laua taga istet võtta.

„Kui ma viimati siin olin, sain riielda plastist joonlaudade lõhkumise eest,“ ütlesin ma ringi vaadates. Vaade kõrgetest viktoriaanlikest akendest väikesele personaliparklale oli endine, aga kabinet oli varem olnud täis tumedat puitmööblit ja metallist kartoteegikappe. Nüüd oli mööbel heledast puidust, toolid kroomist ja mustast nahast.

Mees naeris, võttis pintsaku seljast ja riputas ukse küljes oleva nagi otsa. Särk liibus kenasti laiadele õlgadele. Kindlasti oli ta selle all ilus lihaseline. Raputasin end mõttes. Olin hullem kui Paige.

„Mul on hea meel teatada, et teil pole seekord pahandusi.“

Härra Colby võttis laualt pruuni ümbriku ja istus minu vastu. „Loodetavasti saate kooli aidata.“

„Mina? Ma olen lapsehoidja, härra Colby. Ma pole isegi lapsevanem.“

„Palun öelge mulle Beau,“ sõnas ta. „Ja vanemad ei usalda oma lapsi igaühe hoolde, nii et ma ei alahindaks teie rolli nende eest hoolitsemisel ja nende heaolus. Minu meelest on teie teenused kooli pakutava pikendus.“

„Tänan teid.“ Olin üllatunud. Mind peeti harva kellekski enamaks kui lapsehoidjaks.

„Pealegi võtsin ma endale vabaduse teid registreeritud lapsehoidjate nimistust järele kontrollida. Te olete kvalifitseeritud õpetaja ja sellepärast ma arvasingi, et te saate ehk aidata.“

„Te olete tõesti kodutööd teinud.“

„Alati.“ Beau naeratas, paljastades ilusad valged hambad. See mees oli peaaegu täiuslik. „Kõike, mida ma oma lastelt ootan, teen ka ise.“

„Palju teil lapsi on?“ küsisin ma, püüdes mitte pettumust välja näidata.

Üle tema näo libises vari ja siis naeris ta karedalt. „Mitte ühtegi. Pidanuksin ütlema õpilased. Mul endal lapsi ei ole.“

Ma naeratasin. „Seda juhtub minuga alatasa ja ma lahutasin esmaspäeval. Nii et lähiajal pole lapsi ka tulemas.“

Beau laup tõmbus kipra. „Kahju kuulda.“

„See oli sõbralik, aga ...“ Vakatasin, kui minu sees kerkis ootamatu emotsioonilaine.

„Sama siin,“ ütles tema kibestunult, naeratades vaevumärgatavalt. „Ehkki minu oma pole kaugeltki sõbralik ja alles kestab. Olin pool aastat tagasi õnnelikus abielus, oma abikaasale pühendunud ja me ootasime oma esimest last. Arvasin, et enam paremaks elu minna ei saa. Siis läksime kahekümnendal rasedusnädalal ultrahelisse ja Andrea varises pisarais kokku, öeldes, et beebi on täpselt isa nägu. Ainult et mina pole isa.“

Ma pilgutasin kohkunult silmi. Vaene mees. Kui kohutav on armuda oma sündimata lapsesse ja avastada siis, et see polegi sinu. „Mul on nii kahju. Teie abikaasa on vist peast segi, et teid pettis.“

„Aitäh.“ Ta naeratas vildakalt. „Palun samuti vabandust, sest olen teid tundnud umbes viis minutit ja juba oleme sukeldunud minu katastroofilise isikliku elu sügavustesse. Ma ei ole tavaliselt nii ebadiskreetne. Ajage see uue töökoha kaela. Mul on pea laiali otsas.“

„Ma hoian teie saladust,“ lubasin ma. „Öelge parem, miks te mu siia kutsusite.“

„Loomulikult.“ Beau ajas end sirgu ja köhatas. „Siiakanti kolib üks uus perekond – proua Fletcher ja tema kaksikud tüdrukud, kes lähevad kolmandasse klassi. Proua Fletcher tõi tüdrukud täna hommikul siia kooli, õpetajate ja muuga tutvuma, et siis esmaspäeval õppetööga alustada.“

„Hea mõte. Olen kindel, et nad harjuvad kiiresti. Minu kogemuse järgi kohanevad lapsed ruttu ja kaksikutena on nad teineteisele toeks.“

„Minu põhieesmärk on kindlustada, et tüdrukud meie hoole all ennast hästi tunneksid ja õpiksid.“

„Kuidas mina aidata saan?“ küsisin ma.

„Proua Fletcher kavatseb minna pärast pausi poole kohaga tööle tagasi ja vajab pärast kooli abilist.“

„Mul on palju tööd, aga olenevalt päevadest annan endast parima, et tema lastega tegelda,“ vastasin ma, arutledes, miks ta mu millegi nii lihtsa pärast oma kabinetti kutsus. „Palun andke talle teada, et olen esmaspäeval pärast kooli mänguväljakul, või siis andke talle minu kontaktandmed.“

„Jah. Aga proua Fletcher tahtis, et te teaksite ühte asja, millest ta ei taha Lily ja Isabeli kuuldes rääkida. Lily kahjuks praegu ei räägi.“

Kõik hakkas selgemaks saama. Polnud siis ime, et direktor oli asjasse kaasatud. „Üldse mitte?“

Beau raputas pead. „Välja arvatud mõned arusaamatud sõnad, mida ta õele ütleb, kes siis need edastab, on tal valikuline mutism. Tüdrukutega on vaja oskuslikult ümber käia ja kuna teie tulite minu esimesel juhtkonna koosolekul jutuks kui kõrgelt hinnatud lapsehoidja ja endine õpetaja, lootsin, et olete ehk sarnase olukorraga varem kokku puutunud.“

„Kahjuks mitte.“ Meenutasin oma õpetajaaegu. „On olnud lapsi, kel oli erinevaid vaimse tervise probleeme, aga sellise asjaga mul kokkupuuteid polnud.“

Beau tundus olevat pettunud. „Proua Fletcher ütles, et mõistab, kui te ei taha neid enda hoole alla võtta.“

„Muidugi ma võtan nad,“ vastasin ma, arutledes, mis on Lily probleemide põhjus. „Ma elan Welcome Cottage’is ja need tüdrukud on seal väga teretulnud.“

„Eeldusel, et teil on ruumi,“ sõnas Beau.

Mulle meenus Ericu võrdlus saapas elava naisega.

„Saame hakkama,“ ütlesin ma, mõeldes oma graafikule ja selles olevatele vabadele aegadele. „Kibelen juba nendega järgmisel nädalal kohtuma.“

„Olen väga tänulik,“ lausus Beau.

Me tõusime ja vahetasime käepigistuse.

„Ja ärge muretsege sellepärast, et ma pole valikulise mutismiga kokku puutunud,“ jätkasin ma. „Mul on nädalavahetus aega selle kohta lugeda ja mõelda välja mõned strateegiad, aitamaks tüdrukutel Barnabys võimalikult valutult kohaneda.“

Olin mõelnud, et vajan väljakutset – võib-olla otsisingi just midagi sellist.

4 Idris Elba – Briti näitleja