Читать книгу Seltsis segasem - Cathy Bramley - Страница 6

Järgmine päev oli pühapäev ja pärast hommikust jooksuringi linna terviserajal istusin diivanile, et helistada vanematele. Nad olid kolinud korterisse Lake Districti pensionäride linnaosas. Ma ei kohtunud nendega just tihti, aga helistasin iga nädal ja rääkisin oma elust. Ehkki viimasel ajal oli pigem vastupidi, kuna nende seltsielu tundus põnevam kui minu oma.

Ma poleks pidanud end mugavalt sisse seadma. Nad kiirustasid Windermere’i prügi korjama, aga emal oli siiski aega Ericu kohta küsida.

„Kuidas sa end tunned nüüd, kui ... tead küll ...“ Ta köhatas.

„Nüüd, kui oleme ametlikult lahutatud?“ lõpetasin ma tema eest.

Natuke leinasin, sest lahutus on ju omal moel surm. Minu ja Ericu suhe oli surnud ja maha maetud. Ma isegi nutsin eile natuke, kui lõunalt koju jõudsin.

„Hästi,“ vastasin ma reipalt. „Täitsa hästi. Edasi ja ülespoole.“

Ma ei kavatsenud talle tõtt rääkida. Teadsin, et tema ja isa on minus pettunud. Nende silmis polnud mul edukat karjääri ja nüüd polnud mul ka edukat abielu. Olin läbi kukkunud ja mul oli tunne, et olin neid alt vedanud.

„Nii peab,“ lausus ema kuidagi kohmetult. „Sest lahutus pole tänapäeval häbiasi. Ja pole ka liiga hilja kedagi uut leida. Sa jõuad veel lapsi sünnitada.“

„Mul on maja lapsi täis,“ tuletasin talle meelde. „Ja peagi on mul liiga palju tegemist, et kellegi uuega tegelda.“

„Oh?“

Sel hetkel küsis isa vahele, kus on kollased prahikorjamise vestid, ja ema lõpetas kõne enne, kui ma jõudsin jutustada talle oma tegevuse laiendamise kohta sama loo kui Ericule.

Eile oli see olnud hetke ajel tehtud väljaütlemine – olin sellest sama üllatunud kui Eric –, aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem tundus, et võib-olla ongi nüüd aeg laieneda. Võib-olla peaksin millelegi kogu hingest pühenduma ja muutma oma „praegu sellest piisab“ suhtumist. Olin üürinud majakese ja alustanud lastehoiuga sellele eriti mõtlemata. Mõlemad olid head otsused, aga nüüd, kui lahutus oli lõplik, peaksin hakkama tõelisi plaane tegema.

Olin armunud Welcome Cottage’isse kohe, kui seda kinnisvarabüroo kodulehel nägin. See kuulus suure viktoriaanliku häärberi Evergreensi juurde, mis kõrgus poole mäe peal küla servas. Algselt oli see valvurimaja ja asus peamaja juurde viiva pika sissesõidutee otsas. Sel oli kaks kõrget ohtliku moega korstnat, rombikujuliste ruutudega aknad ja ilusad valged lainelise servaga voodrilauad, mis meenutasid pitstaskurätikut vana daami varrukas.

Violet Rose, minu eakas majaomanik, elas Evergreensis koos kahe sõbraga. Ta ütles, et ma olen tema lemmiküüriline, ja mina ütlesin talle, et ta on mu lemmikmajaomanik.

Olin elanud siin kaks aastat ja ehkki maja oli tilluke, oli see olnud minu jaoks täiuslik pelgupaik uueks alguseks ja vallalise naisena enda püstiupitamiseks.

Raha oli siiani nappinud ja maja koduseks muutmine käis vastavalt võimalustele, aga kui tööpäev kulub seintelt keedetud ubade mahakraapimisele ja kahetsemisele, et panin plastiliini sisse sinist toiduvärvi, polnud mõtet üldse üritadagi näitusekodu tasemele jõudmist. Ikea oli majakest sisustades olnud mu hea sõber – kergesti puhastatavad lauad ja toolid, pestavad diivanikatted, lõputult plastkaste raamatute ja lelude jaoks ning odavad ja rõõmsavärvilised vaibad, padjad ja kardinad. Sisustus oli pisut vastuolus viktoriaanliku arhitektuuriga – kõrgete lagede, plaatpõrandate, elegantsete sammaste ja originaalkaminaga, aga mis parata, kui su kodus möllab iga päev terve rügement tillukesi sõdalasi.

Teisel korrusel oli rahulikum. Mu magamistuba oli segu vanast ja uuest – hallides ja roosades toonides pleedid ja padjad laial aknalaual, kus mulle meeldis istuda ja lugeda, antiikne puitmööbel, mille ma vanemate majast ära tõin, kui nad osa asju välja viskasid, ja voodil karged valged linad. See oli minu pelgupaik iga palavikulise päeva lõpus ja ma jumaldasin seda. Teine magamistuba oli ka. Lisaks diivanvoodile oli seal välivoodi mu kõige nooremate hoolealuste jaoks, lisaks mähkmete vahetamise laud ja kast vahetusriietega.

Ülakorrusel oli ka vannituba. Oleksin andnud palju alumise korruse tualettruumi eest, eriti nüüd, kui väike Arlo õppis potil käima – pool ajast kulus mööda treppi üles-alla traavimisele ja kui üks tahtis minna pissile, pidid kõik minema.

Niisiis mõtlesin end unelusest välja kiskudes, et võib-olla olen liiga kauaks Welcome Cottage’isse jäänud. Ericul oli õigus – see hakkas sarnanema saapas elava vana naise looga. Võib-olla oleks aeg osta maja kuskil sama mõnusas kohas, aga piisavalt suur, et mu ootamatud laienemisplaanid sinna ära mahuksid. Lülitasin sülearvuti tööle, guugeldasin „müügil olevad majad Barnabys“ ja alustasin virtuaalse majaotsinguga. Võib-olla leian midagi paremat kui Welcome Cottage.

T

Järgmisel päeval oli mul lastehoius vaid üks beebi, kuni oli aeg suuremad koolist ära tuua. Harris oli seitsmekuune, heledate juustega pontsakas poiss, kes tavaliselt oli rõõmus laps. Tema ema oli paar nädalat poole kohaga uuesti tööl käinud ja mul oli tunne, et ema jaoks oli nende lahusolek raskem kui beebi jaoks – Harrisel oli minu juures tore.

Praegu magas ta üleval päevaund, nii et ma lülitasin beebimonitori tööle ja jätkasin internetis majaotsinguid. Külas polnud midagi sobivat, nii et pidin juba otsinguala laiendama. Häda oli seni olnud selles, et läheduses polnud midagi sobivat ning ma hoidsin kohalikke lapsi ja pakkusin pikapäevarühma teenuseid. Kui ma kaugemale kolin, ei pruugi vanemad minu teeneid enam kasutada – see poleks just maailma parim laienemisplaan.

Kahju, et majakesi ei ehitatud venivate seintega, siis saaksin siia jääda, mõtlesin ebasobivate majade pilte kerides. Paar minutit hiljem lõi beebimonitor helendama nagu jõulukuusk, kui Harris ärkas. Ma panin sülearvuti kinni ja torkasin kotti käeulatusest eemale.

„Terekest, noormees,“ ütlesin ma, kirtsutades võrevoodis naeratavat beebit vaadates nina. „On sul vaja uut mähet?“

„Bababa.“ Harris nõksutas end üles-alla ning ma tegin kähku foto, mis tema päevikusse lisada, ning suudlesin teda voodist võttes pealaele.

Kaks minutit hiljem oli ta ilusti puhas. Ta tasus mähkmevahetamise eest mu juukseid sikutades ja pidas seda väga naljakaks.

„No nii,“ ütlesin ma tema sõrmi juustest lahti kangutades. „Lähme päikese kätte ja käime vaatamas Evergreensi daame. Neil võib mulle kodu otsingu asjus nõuandeid olla.“

Panin koti lastele kooli järele minemiseks valmis, tõstsin Harrise kõhukotti ja läksin tagauksest välja. Aias oli värav, mis võimaldas mul otseteed Evergreensi valdustesse pääseda. Harris pigistas tugevasti mu nimetissõrme ja me asusime sügispäikese käes teele, läksime üle muru, ümber maja, möödusime köögiviljaaiast ja suundusime tagaukse poole. Ma ei külastanud tavaliselt lastega oma naabreid. Violet ja Delphine olid pensionäridest õpetajad, nii et nad olid lastega harjunud, aga Bing mitte ja ta naljatas kord, et talle lapsed meeldivad, aga ta ei suudaks ühtegi korraga ära süüa.

Kanakuudi suunast muru servas kolme õunapuu kõrval kostis kõva lärmi. Puituksed olid lahti ja nende kõrval oli hunnik märga põhku. Kanad jooksid mööda aeda kaagutades, nagu oleks kuudis sissetungija, ja sügavalt kuudist seest kostis laulmist.

„Viis, kuus, seitse, dadadadaa. Üheksa, kümme, üksteist, dadadadaa. Me rokime hoogsalt, dadadadaa.“

Muigasin endamisi. Oli selge, kes see on.

„See on Bing,“ ütlesin ma Harrisele, kes tagus kandadega erutatult mu reisi. „Laulab jälle oma kanadele. Kuidas kanad teevad? Klokk-klokk-klokk.“

Kükitasin, et Harris näeks kanu lähemalt, kui Bing kuudist välja astus. Tal olid käes munad ja ta oli põhuga kaetud, aga suure habeme varjus oli soe naeratus.

„Tere, kullake! Vaadake, tüdrukud,“ ütles ta, pistis munad taskusse ja võttis oma kepi, „meil on külalised. Ära beebit maha pilla, Gina. Kanad söövad kõike.“

„Ma ei kavatsenudki teda maha pillata.“ Aga tugevdasin siiski haaret. „Tulime Violetti ja Delphine’i vaatama. On nad kodus?“

„Jah. Kuskil majas. Kui ma neid viimati nägin, sehkendasid nad riietega.“ Bing tuli meie juurde tavapäraselt longates. Ta oli puusaoperatsiooni ootenimekirjas, aga see võttis nii kaua aega, et ta naljatas, et selles tempos peavad nad ta lõikuse ajaks üles kaevama.

Summutasin naeruturtsatuse, vaadates tema koidest näritud särki, põlvede kohalt hõredaks kulunud pükse ja kummikuid, mille ninades olid suured augud. Bingi ei saanud kunagi süüdistada riietusega jändamises.

„Kes see pisike siis on? Kohalik poiss või tüdruk?“ Ta osutas kepiga beebile.

„See on Harris ja ta on teatud mõttes kohalik. Tema ema on Barnabys perearstikeskuses meditsiiniõde.“

„Veab poisil, et saab siin kasvada,“ sõnas Bing ja patsutas poisi pead, nagu oleks ta koer. „Tead, et mind toodi Birminghamist siia. Rõõmsad mälestused.“

„Tean, sa oled rääkinud,“ vastasin ma leebelt, vaadates korraks kella. Bingi lood olid põnevad, aga kui ta jutustama hakkas, oli peaaegu võimatu minema pääseda, kuid mul oli vaja enne kooli juurde minemist Violetilt nõu küsida.

„Ma olin kõigest kuueaastane,“ jätkas Bing, nõjatudes mõlema käega kepile. „Mõelda, et pead kuueaastasena emast lahku minema! Kaks kuud hiljem saadeti koju tagasi, sest midagi ei juhtunud. Kummaline sõda3, öeldi selle kohta.“

„Ja siis tulid sa kaheksa-aastasena tagasi,“ sekkusin ma, „Ja kohtusid Jack Rose’i, Violeti vennaga.“

„Hahaa, just nimelt!“ naeris ta. Tema silmad olid endiselt selged ja pilk energiline, ehkki ta oli üle kaheksakümne. „Sõbrad kogu eluks, Jack ja mina.“ Ta tõsines ja tõmbas käeseljaga üle nina. „Tunnen sellest vanast lorust ikka puudust.“

„Loomulikult.“ Mul oli vedanud. Ma polnud lähedasi inimesi kaotanud. Vanavanemad surid enne minu sündi ja kõik teised minu väikeses perekonnas olid elus. Ma polnud kogenud ka lemmiklooma kaotust – vend Howard oli allergiline ja nii ei täitunud mu unistus jõuludeks kutsikat või kassipoega saada kunagi.

„Me läheme majja, kui sobib,“ jätkasin ma. „Enne, kui aeg otsa saab.“

„Ikka, kullake,“ lausus Bing, naeratades jälle. Ta viitas avatud klaasuste poole. „Tuleta tüdrukutele meelde, et mu semu Stanley tuleb varsti kaardimänguks siia, nii et vaadaku, et on riides. Ei tahaks, et vanapoiss saab sukaserva nähes infarkti, eks ole, noor Harris?“

Beebi naeris nagu käsu peale ja Bing andis mulle mõned munad, mis mul õnnestus jakitaskusse sokutada.

Läksin kööki ja hõikasin, aga keegi ei vastanud. Ma jumaldasin seda ruumi – see oli umbes kolm korda suurem kui minu oma. Klaasuste värv koorus ja kaks alumist klaasi olid pragunenud, aga uksed olid lahti, sinine ja valge koerakujuline uksetakistus ees, ja see mõjus kutsuvalt. Bakeliidist käepidemed kapiustel, puhvetkapil olevad keraamilised nõud ja iidse moega pliit tekitasid alati tunde, et ma olen sarja „Kutsuge ämmaemand“ võtteplatsil või Downton Abbey trepialuses. Ent hoolimata vanast mööblist ja iganenud köögiseadmetest oli see sõbralik paik – kogu majast õhkus soojust ja kodusust ning see tegi alati mu tuju heaks. Ja kui ma ei eksinud, oli keegi küpsetanud – õhus oli tunda magusat vürtsikat lõhna.

„Ära tule õmblustuppa, Bing Kershaw, kuuled?“ kõlas hääl majast seest.

„Ei ole Bing, Gina olen,“ hüüdsin ma läbi köögi minnes ja kiikasin fuajeesse. „Harrisega. Võin hiljem tagasi tulla, kui praegu ei sobi.“

Esik oli vana elegantsi esindaja. Pikad ilusate ülakardinatega sametkardinad ääristasid laia välisust, mille kohal oli värviline kaaraken. Põrandaplaadid olid mustvalged nagu malelaud, kulunud sametkattega tool seisis trepi all ja ilusast poleeritud puidust kappkell valitses majesteetlikult kõige selle üle.

„Suurepärane. Gina beebiga tuli!“ ütles kime hääl.

„Tule edasi, kullake!“ lisas teine, kriiskavam võbelev hääl.

Delphine’i väike nägu, mida piirasid säravvalged lühikesed juuksed, ilmus ukse vahelt nähtavale. Ketiga poolkaarekujulised prillid püsisid vaevu ninaotsal.

„Vaata teda, väike ingel,“ ütles ta pehmelt, astudes ettepoole. Harris haaras tema sõrmedest kinni, nähes kõiki hõbesõrmuseid, ja tõmbas need kohe suhu. „Kas ma tohin ta sülle võtta?“

„Ehk peaksid enne need ära võtma,“ ütlesin mina, osutades tema roosa linase tuunika rinnal olevatele nööpnõeltele.

„Taevas hoidku, loomulikult!“ Delphine krimpsutas nägu ja juhatas mu väiksesse tuppa.

„Kas sa tahad vaese lapse auklikuks torgata, Delph?“ küsis Violet.

Ta seisis väikesel kangaga kaetud pingil kamina ees. Tema ülakeha oli kaetud lillakaspunase kanga tükkidega ja tema tugevad valged jalad olid paljad. Ta oli sama pikk kui lai, tal olid terashallid lokkis juuksed ja rind meenutas laeva käila.

„Ole kuss,“ ütles Delph ja heitis käega sõbranna poole. „Või ma õmblen su püksid liiga kitsad ja sunnin sind järjekordset dieeti pidama.“

„Ära plära,“ vastas Violet. „Üks päev ilma võita on minu meelest raisatud päev. Sama kehtib koogi kohta. Koogist rääkides ...“ Ta vaatas lootusrikkalt Delphine’i poole.

„Mul on käed tööd täis,“ andis Delphine lahkesti vastu. „Aga ma võtan tassikese teed, kui sina keedad.“

„Ma olen mannekeen, mäletad,“ teatas Violet käega läbi õhu tõmmates. „Ma ei tohi liigutada. Paraku võtab see neetud töö terve igaviku.“

„Ma pole varem siin käinud,“ ütlesin ma, ringitades õlgu, kui Delphine oli oma ohtlikud nõelad ära võtnud ja Harrise sülle tõstnud. Poiss muutus iga nädalaga raskemaks. „See on ilus tuba.“

Siin oli säilinud palju algset – kõrge lagi, ilus kristall-lühter lae keskel ja imelised karniisid. Seinte alumine osa oli kaetud soojas toonis puittahveldisega ja kuna maja asus mäenõlval kõrgemal kui minu majake, avanesid siit imelised vaated Barnaby külale ja Derbyshire’ Peak Districti mägedele taamal.

„See oli elutuba, mida kunagi ei kasutatud,“ ütles Delphine, nuusutades Harrise kaela. Ma naeratasin, sest tegin seda ka ise – beebi lõhn oli millegipärast vastupandamatu. „Ja valgus on siin nii hea, et Violet soovitas seda mul õmblustoana kasutada. Olen täiesti ära hellitatud – ma jumaldan seda. Vanemate juures pidin kogu oma kolu, nagu ema selle kohta ütles, oma toas hoidma.“

Teadsin Violeti jutu järgi, et tema ja Delphine kohtusid samas tütarlastekoolis õpetajatena töötades ja olid saanud headeks sõbrannadeks. Ainsa lapsena olid Delphine’il olnud ranged vanemad ja kui nad vanaks jäid, oli tema nende hooldajaks saanud, töötades lõpuks vaid poole kohaga, kui isa sai insuldi ja ema dementsus süvenes. Lõpuks hakkas see olukord tal üle jõu käima ja ta müüs pere maja maha, et maksta vanemate hooldekodu eest, jäädes ise kodutuks. Violet oli nõudnud, et ta tuleks elama Evergreensi, mis osutus mõlema jaoks sobivaks lahenduseks.

„Ema ütles, et see oli kunagi meditsiiniõdede tuba, kui maja oli Punase Risti haigla,“ selgitas Violet, „ehkki legendi järgi tõi ta mu kasuisa salaja siia, et tal juukseid lõigata. Kasuisa ütles, et siis ta mu emasse armuski. Võta istet, kullake.“

„Su ema oli meditsiiniõde?“ küsisin ma, valides aknaaluse, kust avanes imeline vaade. Istusin ilusal sitspadjal, mis sobis kivist aknalauale ideaalselt. Kaks sobivas toonis padja olid mugavaks seljatoeks.

„Mul hakkavad jalad ära surema.“ Violet tõstis ühte ja siis teist jalga. „Jah, Gina, ja mu pärisisa oli sõjaväes kapral ja hukkus kahjuks lahingus dessandipäeval maabumise käigus. Mu kasuisa saadeti siia kosuma, kuna ta oli La Manche’i kohal alla tulistatud. Tema ja ema kohtusid pärast sõda uuesti ja abiellusid teise maailmasõja lõpupäeval.“

„Traagiline, aga nii romantiline,“ sõnas Delphine, surudes Harrise põse enda oma vastu ja ümises temaga toas ringi tantsiskledes.

„Taevas halasta, Delphus, võta end kokku.“ Violet turtsatas naerma. „Laps hakkab oksele.“

Harrise suust tuligi valget vedelikku, mille ma sain ära pühitud enne, kui see Delphine’i riietele jõudis.

„Oh, kullake, minu süü,“ pomises Delphine ja istus koos beebiga. „Ma olen hirmus kohmard.“

Ma summutasin muige – ta oli tillukest kasvu, graatsiline ja kohmakust polnud tema juures grammigi.

„Mu proov on lõppenud, eks?“ Violet laksutas keelt. „Beebi lõpetas mängimise?“

„Vabandust,“ ütlesin ma. „Kas võtan ta enda kätte, Delphine, ja lasen sul tööd jätkata? Ma tulin ainult su nõu küsima.“

„Eiii!“ hüüatas Delphine, surudes Harrise endale lähemale. Ta istus vaibal, beebi tema ees, ja patsutas oma jalgu.

Violet naeris. „Ega sa teda vist tagasi saa, Gina. Pealegi on mul kõrini tema nõelapadjaks olemisest ja ma tõesti pean saama tassikese teed, sest kurk kuivab. Ole kallis ja aita mind alla.“ Violet ähkis ja puhkis, kui ma teda pingilt vaibale aitasin.

„Mida te õmblete?“ küsisin ma. „See on imeilus värv.“ Tekkis hetkeline vaikus, kui Delphine kummardus Harrist taas musidega üle puistama. Vaese lapse nägu oli üleni huulepulgajälgi täis.

„Kostüümi,“ vastas Violet. „Väidetavalt. Ehkki see võtab tal kaua aega. Sel moel ei saa see valmis enne, kui ...“

„Ma valisin lillakas-punase, kuna ametüst esindab tasakaalu ja meelerahu,“ selgitas Delphine, „ja need peaksid kärsituse kõrvaldama.“

Ta vaatas minu poole ja kergitas teadjalt kulme.

„Hahaa, preili teravmeelitseja,“ ütles Violet naeru turtsudes, liikudes ettevaatlikult, et mitte saada torgata kangatükke koos hoidvatest nööpnõeltest. Ta läks toa nurgas oleva sirmi taha riideid vahetama.

Harris hakkas musitamise vastu protesteerima, Delphine tõusis temaga ja kõndis ringi.

„Me tunneme lastest puudust, kuna pole enam õpetajad, eks ole, Delph?“ küsis Violet sirmi tagant. „Kummalgi meist pole lähisugulasi. Mul on küll mu vennatütre tütre lapsed, aga nemad elavad riigi teises otsas, nii et me ei kohtu.“

„Nii see on,“ ohkas Delphine.

Mu pilk langes suurele kangatükkide kotile Delphine’i õmblusmasina kõrval. „Need on vapustavad,“ ütlesin ma, võttes välja tafti, sameti ja trükitud kanga jääke. „Lastele meeldiks nendega mängida.“

„Tõesti?“ Delphine’i nägu muutus rõõmsamaks. „Võta need siis endale! Ma oleksin need nagunii ära visanud.“

„Kui lahke sinust,“ vastasin ma, „aga kui tohib, jätan need esialgu siia, sest pean enne välja mõtlema, mida nendega ette võtta. Ehk saaksid sa mul mõni päev aidata mingit tegevust korraldada? Sa ju olid käsitööõpetaja, eks?“

„Jah, aga ... jumaluke.“ Tema silmad läksid suureks. „Ma pole ammu lastega tegelenud.“

„Mõtle selle peale,“ ütlesin ma, soovimata talle survet avaldada. „Ei midagi keerulist, midagi kiiret ja lõbusat.“

„Ma korrutan talle, et ta peaks hakkama korraldama õmbluskursusi, sest ta on nii andekas ja ruumi meil jagub,“ torkas Violet.

Delphine kirtsutas nina. „Arvad, et inimesi huvitaks? Endale riiete, kardinate ja muu tegemine on tänapäeval kaduv oskus.“

„Siis on viimane aeg see meelde tuletada,“ sõnas Violet, tulles sirmi tagant välja lohvakas kollases kleidis, kaelas tohutu kaheksajalakujuline ripats. „Meie oleme põlvkonnast, kes pidi piskuga hakkama saama ja riideid parandama ning need oskused tuleks anda edasi, enne kui hilja.“

„Hilja?“ Delphine oli solvunud. „Vabandage väga! Selles vanatüdrukus on veel kõvasti elu alles.“

Violet naeratas sõbrannale. „Tore kuulda,“ ütles ta leebelt ja plaksutas siis käsi. „Kus mu kombed on? Kell on kolm, Gina, teejoomise aeg, ja ma võtan ka oma melassikoogi välja. Me läheme homme paariks päevaks matkama ja melassikook on matkamise ajaks täiuslik – seda on lihtne kaasa võtta, täidab kõhtu ja muutub seistes paremaks.“

„Kolm? Juba?“ Ma kiljatasin, võtsin Harrise Delphine’i käest ära ja pistsin tagasi kõhukotti. „Pean hakkama minema, muidu jään kooli juurde hiljaks.“

„Kiirusta siis.“ Violet kupatas mu toast välja ja avas välisukse.

„Aga sa tahtsid nõu küsida?“ hüüdis Delphine mulle järele.

Kuramus, olin selle unustanud.

„Pole hullu,“ hüüdsin ma eemaldudes. „Jätke mulle ka tükk melassikooki!“

3 Kummaline sõda oli teise maailmasõja varane faas, kus tegelikku sõjategevust Prantsusmaa-Suurbritannia ja Saksamaa vägede vahel ei toimunud, kuigi need riigid olid ametlikult sõjas.