Читать книгу Sädemest tõuseb leek - Celeste Ng - Страница 4

Tol suvel Shaker Heightsis kõik ainult sellest rääkisidki: kuidas Isabelle, Richardsonide lastest noorim, oli viimaks ära pööranud ja maja maha põletanud. Kuulujutuveskid olid kogu kevade jahvatanud väikese Mirabelle McCullogh’ – või May Ling Chow’, olenevalt sellest, kelle poolel oldi – teemat ja nüüd oli viimaks ometi neil keelepeksmiseks midagi uut ja põrutavat. Tolle maikuise laupäeva hilisel hommikupoolikul kuulsid Heinen’sis toidukraami täis ostukärusid lükkavad poodlejad, kuidas tuletõrjeautode sireenid huilgama hakkasid ja kaugusesse parditiigi suunas kadusid. Kell veerand üks olid kõik neli reastunud lohakas punases rivis Parkland Drive’ile, kus leegitses Richardsonide kuue magamistoaga maja, ja kõik poole miili raadiuses elavad inimesed nägid, kuidas suits tiheda tumeda äikesepilvena puude kohal tuprus. Hiljem väitsid inimesed, et kõik märgid olid juba ammu olemas: et Izzy oli pisut hullumeelne, et Richardsonide perekonna juures oli alati midagi veidrat olnud, ja tol hommikul sireene kuuldes olid nad teadnud, et juhtunud on midagi kohutavat. Aga selleks ajaks oli Izzy mõistagi juba ammu läinud, teda kaitsmas polnud enam kedagi ning inimesed said rääkida, mida tahtsid – ning just seda nad tegidki. Aga tuletõrjeautode saabudes ja mõnda aega hiljemgi ei teadnud tegelikult keegi, mis täpselt toimub. Naabrid kogunesid käepärastest vahenditest tekitatud teetõkkele, milleks oli majast mõnesaja meetri kaugusele viltu pargitud politseiauto, võimalikult lähedale ning vaatasid, kuidas tuletõrjujad voolikuid lahti harutasid, näod mornid nagu meestel, kes oma ürituse lootusetust mõistavad. Teisel pool tänavat tiigil sukeldusid haned veetaimi otsides vee alla, laskmata end saginast vähimalgi määral häirida.

Proua Richardson seisis kahvatusinise hommikumantli hõlmasid koos hoides kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal. Vaatamata sellele, et oli juba keskpäev, oli naine suitsuandurite tööle hakates alles maganud. Ta oli hilja magama läinud ja teadlikult pikalt maganud, kinnitades endale, et on selle raske päeva järel auga ära teeninud. Eelmisel õhtul oli ta ülemise korruse aknast vaadanud, kuidas auto viimaks maja eest minema sõitis. Sissesõidutee oli pikk ja ringikujuline, meenutades kõnniteeservas välisukseni ja tagasi kulgevat hobuserauda, niisiis jäi tänav tubli kolmkümmend meetrit eemale ning oli seega millegi nägemiseks liiga kaugel. Ja pealegi oli väljas kell kaheksa juba liiga pime, isegi maikuus. Aga naine oli ära tundnud oma üürniku Mia väikese säravate esituledega punakaspruuni Volkswageni. Kõrvalistuja uks avanes ja autost väljus ust poikvele jättes nõtke kuju: Mia teismeline tütar Pearl. Salongituli valgustas auto sisemust nagu varjuteatrit, kuid auto oli kotte peaaegu laeni täis laotud ja proua Richardsoni silm seletas üksnes Mia pea ähmast siluetti, mida kroonis lohakas krunn. Pearl kummardus postkasti kohale ja proua Richardson kujutas endale ette selle avaneva luugi tasast kriuksatust ja seejärel sulgumise heli. Siis volksas Pearl tagasi autosse ja tõmbas ukse kinni. Pidurituled lõid punaselt lõõskama, kustusid seejärel ja automürin kadus tihenevasse öösse. Proua Richardson oli kergendustundega alla postkasti juurde läinud ning leidnud sellest kimbu tavalise rõngaga ühendatud võtmeid koos kirjakesega. Ta oli kavatsenud hommikul minna ja Winslow Roadil asuvale üürimajale pilgu peale visata, kuigi teadis juba, et üürnikud on läinud.

Just seepärast oligi ta endale pikemat magamist lubanud, ja nüüd oli kell pool üks ja naine seisis kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal, seljas hommikumantel ja jalas oma poja Tripi tennised, ja vaatas, kuidas ta maja maani maha põleb. Suitsuandurite kimedate kriisete peale ärgates oli ta jooksnud toast tuppa, otsides Trippi, Lexiet, Moodyt. Ta taipas korraga, et Izzyt polnud ta otsinud, nagu teades juba sel hetkel, et tema on süüdi. Kõik magamistoad olid tühjad, tunda oli bensiinilehka ja keset iga voodit oli väike praksuv lõke, nagu oleks mõni ära keeranud skauditüdruk seal laagris olnud. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud üle vaadata elutoa, peretoa, puhketoa ja köögi, oli suits levima hakanud, ja viimaks välja joostes kuulis naine lähenemas maja turvasüsteemi antud häire poolt välja kutsutud tuletõrjeautode sireene. Väljas seistes nägi ta, et Tripi Jeep oli läinud, Lexie Explorer ja Moody jalgratas niisamuti ning mõistagi ka tema abikaasa sedaan. Mees käis harilikult laupäeva hommikuti kontoris, kui tal oli tarvis venima jäänud töödega järje peale saada. Keegi peab talle sinna helistama. Siis meenus naisele, et Lexie oli tänu taevale eelmisel õhtul Serena Wongi juurde külla läinud ja sinna ööseks jäänud. Ta küsis endalt, kuhu Izzy oli jäänud. Naine tahtnuks teada, kus ta pojad on ja kuidas ta nad üles leiab, et neile rääkida, mis oli juhtunud.

><><

Selleks ajaks, kui kahjutuli kustutatud sai, polnud maja proua Richardsoni hirmule vaatamata päris maani maha põlenud. Aknad olid küll kõik läinud, kuid maja tellistest kest seisis püsti, märg ja mustunud ning aurav, ja suurem osa katusest, tumedad kiviplaadid hiljutisest kastmisest kalasoomustena läikimas, rippus selle kohal. Richardsonidel oli veel mõne päeva jooksul keelatud majja siseneda, sest tuletõrjedepoo insenerid pidid kõik säilinud talad üle kontrollima, kuid isegi mururibal seistes – lähemale ei lubanud kollane piirdelint kirjaga ETTEVAATUST neil minna – oli selge, et seest polnud päästa suurt midagi.

„Jeesus Kristus,” tähendas Lexie. Ta istus teisele poole tänavat, parditiigiäärsele mururibale pargitud auto katuse serval nagu õrrel. Tema ja Serena olid, seljad vastamisi, kerratõmbunult Serena hiiglaslikus voodis maganud, kui dr Wang veidi pärast kella ühte tüdrukut õlast raputas ja sosistas: „Lexie. Lexie, kullake. Ärka üles. Su ema just helistas.” Nad olid kella kaheni öösel lobisedes üleval istunud nagu terve selle kevade ja rääkinud väikesest Mirabelle McCullough’st, arutades, kas kohtunik oli teinud õige või vale otsuse, kas hooldusõigus pidanuks minema tema uutele vanematele või tulnuks tüdruk anda tagasi tema bioloogilisele emale. „Jumal hoidku, tema nimi ju polegi tegelikult Mirabelle McCullough,” oli Serena viimaks öelnud ja tüdrukud olid tusaselt ja häiritult vait jäänud, kuni mõlemad viimaks uinusid.

Nüüd vaatas Lexie, kuidas ta magamistoa aknast, millest avanes vaade muruplatsile, suitsu kerkis, ja mõtles kõigele, millest ta ilma oli jäänud. Kõik T-särgid kummutisahtlites, iga viimne kui teksapaar riidekapis. Kõik Serena alates kuuendast klassist kirjutatud kirjad, mis olid kolmnurkadeks kokku volditud ja voodi alla kingakarpi peidetud; voodi ise, söeks kõrbenud linad ja tekid. Ta kavaleri Briani kooliballiks kingitud roosa lillekimp, mille tüdruk oli peeglilaua külge kuivama riputanud ja mille õielehed olid rubiinpunase asemel kuivanud vere karva tooni omandanud. Nüüd oli sellest järel vaid tuhk. Lexie, seljas Serena juurde kaasa võetud vahetusriided, taipas korraga, et tal oli ülejäänud perekonnaga võrreldes rohkem vedanud: auto tagumisel istmel vedeles märss, milles olid teksased ja hambahari. Pidžaama. Tüdruk vaatas oma vendade ja endiselt hommikumantlit kandva ema poole ja mõtles: neil ei ole sõna otseses mõttes midagi peale seljariiete. „Sõna otseses mõttes” oli üks Lexie lemmikväljenditest, mida ta kasutas isegi siis, kui olukord oli kõike muud kui sõnasõnaline. Praegu pidas see siiski suuremal või vähemal määral paika.

Õe kõrval istuv Trip vedas hajameelselt ühe käe sõrmi läbi juuste. Päike oli nüüdseks kõrgele pea kohale kerkinud ja poisi juuksed olid higi tõttu eluvennalikult turris. Poiss oli kogukonnakeskuses korvpalli mänginud, kui tuletõrjeautode sireenid kostma hakkasid, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. (Ta oli sel hommikul oma mõtetega iseäranis ametis olnud, aga kui aus olla, poleks ta ka muidu midagi märganud.) Ja kella ühe paiku, kui kõigil kõht tühjaks läks ja mänguga lõpetada otsustati, oli ta koju sõitnud. Autoaknad olid küll pärani lahti, kuid temale omaselt polnud ta enda poole kanduvat hiiglaslikku suitsupilve märganud ja oli alles tänavat ummistavaid politseiautosid nähes hoomama hakanud, et midagi on viltu. Pärast kümme minutit kestnud seletamist lubati tal viimaks oma Jeep parkida maja juurde, teisele poole tänavat, kus Lexie ja Moody juba ootasid. Nad istusid kolmekesi reas autokatusel, täpselt nagu perepiltidel, mis olid kunagi trepi kõrval seintel rippunud ja nüüdseks tuhaks saanud. Lexie, Trip, Moody: keskkooli viimane, esimene ja keskmine klass. Nad tundsid enda kõrval tühimikku, mis oli jäänud noorimast lapsest Izzyst, mustast lambast, jokkerist – kuigi sel hetkel olid nad kõik veel võrdlemisi kindlad, et see tühimik on üksnes ajutine.

„Mida ta ometi mõtles?” pomises Moody ja Lexie vastas: „Isegi tema sai aru, et seekord läks ta liiga kaugele, sellepärast ta ära jooksiski. Ema lööb ta maha, kui ta tagasi tuleb.”

„Kus me elama hakkame?” küsis Trip. Sellele järgnes hetkeline vaikus, milles kõik mõttes tekkinud olukorda kaalusid.

„Eks me võtame hotellis toa või midagi sellist,” arvas Lexie viimaks. „Minu meelest tegi Josh Trammelli pere midagi sellist.” See lugu oli kõigile tuttav: keskkooliõpilane Josh Trammell oli mõne aasta eest põleva küünla kõrvale magama jäänud ja oma vanemate maja maha põletanud. Keskkoolis levisid visad kuulujutud, mille kohaselt polnud tegemist küünla, vaid kanepipläruga, kuid maja põles täiesti tuhaks, nii et seda väidet ei saanud kontrollida, ning Josh oli küünlaversioonile kindlaks jäänud. Kõik pidasid teda endiselt selleks jobuks, kes maja maha põletas, kuigi sellest oli möödas terve igavik ja Josh lõpetas hiljaaegu kiituskirjaga Ohio osariigi ülikooli. Nüüd ei olnud Josh Trammelli korraldatud tulekahju mõistagi enam Shaker Heightsi kõige kuulsam kahjutuli.

„Ühe hotellitoa? Meie kõigi jaoks?”

„Vahet pole. Kaks tuba. Või peatume Embassy sviidis. Mina ei tea.” Lexie toksis sõrmedega vastu põlve. Ta tahtis sigaretti, aga ei julgenud pärast juhtunut, ja veel ema ning kümne tuletõrjuja silma all, suitsu läita. „Ema ja isa mõtlevad midagi välja. Ja kindlustus maksab selle eest.” Tal oli küll kindlustuse toimemehhanismidest vaid hägune ettekujutus, kuid see tundus igati loogilisena. Igatahes oli selliste probleemide lahendamine täiskasvanute, mitte nende ülesanne.

Viimased kolm tuletõrjujat väljusid majast ja tõmbasid maski eest. Suurem osa suitsust oli hajunud, kuid õhus hõljus endiselt rõske sumu nagu vannitoas pärast pikka kuuma dušši. Autokatus hakkas palavaks muutuma ja Trip sirutas plätuga kojamehi togides koivad üle tuuleklaasi. Seejärel hakkas poiss naerma.

„Mis sulle nalja teeb?” küsis Lexie.

„Kujutasin ette, kuidas Izzy tikke tõmmates mööda elamist ringi jooksis.” Poiss turtsatas. „Napakas.”

Moody trummeldas sõrmedega katusereelingu pihta. „Miks kõik nii kindlad on, et just tema seda tegi?”

„Ole nüüd.” Trip hüppas auto katuselt alla. „Me räägime Izzyst. Ja me kõik oleme siin. Ema on siin. Isa on teel. Kes puudu on?”

„Olgu, Izzyt ei ole siin. Kas sellest võib järeldada, et tema on ainus, kes selle eest vastutab?”

„Vastutab?” torkas Lexie. „Izzy?”

„Isa oli tööl,” vastas Trip. „Lexie oli Serena juures. Mina olin Sussexis palli mängimas. Aga sina?”

Moody kõhkles. „Mina sõitsin jalgrattaga raamatukokku.”

„Näed nüüd?” Tripi jaoks oli vastus ilmselge. „Siin olid ainult Izzy ja ema. Ja ema magas.”

„Ehk tekkis maja elektrijuhtmetes lühis. Või jättis keegi pliidi välja lülitamata.”

„Tuletõrjuja sõnul olid igal pool süüdatud väikesed lõkked,” tähendas Lexie. „Mitu süttimiskohta. Võimalik süütevedeliku kasutamine. See ei olnud õnnetus.”

„Me kõik teame, et ta on alati metsa poole olnud.” Trip nõjatus vastu autoust.

„Te kõik saete kogu aeg tema kallal,” ütles Moody. „Ehk sellepärast ta käitubki, nagu oleks metsa poole.”

Teisel pool tänavat hakkasid tuletõrjujad voolikuid kokku kerima. Kolm Richardsonide alles jäänud last vaatasid, kuidas mehed kirved käest panid ja suitsunud kollased jakid seljast koorisid.

„Keegi peaks ema juurde minema,” ütles Lexie, kuid ükski neist ei liigutanud.

Minut hiljem arvas Trip: „Kui ema ja isa Izi üles leiavad, siis panevad nad ta eluks ajaks hullumajja.”

Mitte keegi ei mõelnud Mia ja Pearli hiljutisele lahkumisele Winslow Roadil asuvast majast. Proua Richardson, kes jälgis, kuidas tuletõrjujate pealik kirjaplangile hoolikalt märkmeid tegi, oli oma endised üürilised täiesti unustanud. Ta polnud seda veel abikaasale või lastele maininud; Moody oli nende puudumise küll varahommikul avastanud, ent ei teadnud veel, mida sellest arvata. Parkland Drive’i kaugemasse otsa ilmus väike sinine täpp, nende isa BMW.

„Miks sa nii kindel oled, et nad ta üles leiavad?” küsis Moody.