Читать книгу Sädemest tõuseb leek - Celeste Ng - Страница 5

Eelmise aasta juunis, kui Mia ja Pearl väikesesse Winslow Roadi üürimajja kolisid, polnud ei proua Richardson (kellele maja ametlikult kuulus) ega härra Richardson (kes neile võtmed üle andis) nende üle suuremat mõelnud. Nad teadsid, et Mial pole abikaasat ning et ta on esitatud Michigani juhiloa andmetel kolmekümne kuue aastane. Nad märkasid, et naine ei kandnud vasakus käes sõrmust, kuigi muidu oli ta suur sõrmusekandja: suur ametüst nimetissõrmes, hõbelusikavarrest painutatud võru väikeses sõrmes ja pöidla otsas midagi sellist, mis proua Richardsoni meelest nägi kahtlaselt välja nende sõrmuste moodi, mis pidavat kandja meeleolu järgi värvi muutma. Aga naine tundus igati kena inimene olevat ja tema tütar Pearl, pika tumeda palmikuga viieteistkümneaastane piiga, niisamuti. Mia maksis ära esimese ja viimase kuu rendi ja deposiidi, terve paki kahekümnedollarilisi rahatähti, ning tema punakaspruun VW Rabbit^[1.] – juba siis päevi näinud – popsutas mööda Parkland Drive’i Shakeri lõunapoolse serva suunas, kus majade vahed ja õued olid väiksemad.

Winslow Road oli üksainus pikk rida kahepereelamuid, aga tänava ääres seistes ei saanud sellest arugi. Väljast vaadates oli näha vaid ühte välisust, ühte tuld välisukse kohal, ühte majanumbrit. Võimalik, et silma oleksid jäänud kaks voolumõõtjat, aga need olid vastavalt linna poolt kehtestatud määrusele koos garaažiga maja taga. Alles välisuksest sisenedes oli näha, et selle taga on uksi kaks: üks viis ülemise ja teine alumise korruse korterisse ning ühisesse keldrisse maja all. Kõigis Winslow Roadil asuvates majades elas kaks peret, kuigi väljast vaadates tundus, nagu oleks tegu ühepereelamuga. Majad olid meelega nii projekteeritud. See lubas asukatel vältida kahepereelamus elamisega ja selle üürimise, mitte omamisega kaasnevat häbimärgistamist ning aitas linnaplaneerijatel tänava mainet hoida, kuna kõik teadsid, et rendimajade piirkonnad ei ole eriti ihaldusväärsed.

Selline Shaker Heights oligi. Linnas kehtisid reeglid, palju reegleid, mis ütlesid, mida tohib teha ja mida mitte, nagu Mia ja Pearl end oma uues kodus sisse seades aru saama hakkasid. Nad õppisid kirjutama oma uut aadressi, 18434 Winslow Road Ülemine; need seitse tähte kindlustasid posti jõudmise nende ja mitte alumisel korrusel elava hr Yangi korterisse. Nad said teada, et kitsukest mururiba kõnnitee ja tänava vahel kutsutakse alleeks, kuna seda ehtisid harilikud vahtrad, üks iga maja kohta, ja reede hommikul ei lohistatud prügitünne mitte alleele, vaid need jäeti hoopiski maja taha, et vältida teeserva risustamist. Suured motorollerid, mida juhtisid oranžis töökombinesoonis mehed, pöörasid igale sissesõiduteele, et prügi tagahoovi privaatsusest ära tuua ja see siis tänaval tühikäigul ootavasse autosse kummutada. Mia mäletas veel mitu kuud hiljem nende esimest reedet Winslow Roadil ning hirmu, mida ta oli tundnud, kui prügiroller nagu leegitsevpunane täistuuridel golfikäru mootori möirates köögiaknast mööda vuhises. Pikapeale harjusid nad sellega ära, täpselt nagu majast eraldi asuva garaažiga – see asus taas maja taga, et tänavavaadet mitte rikkuda –, ning harjusid kasutama vihmavarju, mis neid vihmastel päevadel autost majja silgates kuivana aitas püsida. Hiljem, kui härra Yang juulis kaks nädalat ära oli, et Hongkongis elavat ema külastada, said nad teada, et niitmata muru toob kaasa linna poolt saadetud viisaka, kuid karmis toonis kirja, milles antakse teada, et nende muru on kõrgem kui viisteist sentimeetrit ning kui olukorda ei parandata, korraldab muruniitmise kolme päeva jooksul linn – ning kasseerib neilt selle eest sisse sada dollarit. Reegleid, mida selgeks õppida, oli palju.

Ja lisaks oli veel palju selliseid reegleid, mille olemasolust Mia ja Pearl pikka aega midagi ei teadnud. Reeglid, mis reguleerisid näiteks seda, mis värvi majad olla tohivad. Linnavalitsuse poolt koostatud abistav graafik liigitas iga maja eraldi kategooriasse, nt Tudori, Inglise või Prantsuse stiilis, ning kehtestas selle jaoks värviskeemi, mida pidid järgima nii arhitektid kui ka majaomanikud. Inglise stiilis maju oli lubatud tänavate esteetilise harmoonia tagamiseks värvida üksnes kiltkivisiniseks, samblaroheliseks, teatud tüüpi punakaspruuniks; Tudori stiilis majade krohv pidi olema koorekarva ja puitosad kindlat tumepruuni tooni. Shaker Heightsis oli iga asja jaoks plaan olemas. Kui linna 1912. aastal projekteerima hakati – tegemist oli ühe esimese projekti järgi ehitatud kogukonnaga terves riigis –, valiti koolidele sellised asukohad, et kõik lapsed pääsesid neile ligi ilma suuremaid tänavaid ületamata; kõrvaltänavad ühinesid suuremate puiesteedega, mille äärde olid strateegilistesse asukohtadesse paigutatud Clevelandi kesklinna vahet sõitjatele mõeldud peatused. Tegelikult oli linna moto – sõna otseses mõttes, nagu öelnuks Lexie – „Suurem osa kogukondadest lihtsalt tekib, parimad rajatakse plaani järgi”. See lähtus filosoofiast, mille kohaselt kõike on võimalik planeerida ning seda peabki tegema, sest sel moel õnnestub vältida kõike laiduväärset, ebameeldivat ja hukatuslikku.

Aga oli ka teisi, oluliselt meeldivamaid asju, mida esimestel nädalatel avastada. Koristamise ja värvimise ja lahti pakkimise vahepeal õppisid nad selgeks neid ümbritsevate tänavate nimed: Winchell, Latimore, Lynnfield. Nad õppisid orienteeruma kohalikus toidupoes, mis kandis nime Heinen’s ja kus Mia sõnul koheldi kliente nagu aristokraate. Selle asemel, et lasta kundel käru parkimisplatsile manööverdada, riputas triigitud popliinsärgis kärupoiss selle külge numbri ja ulatas poekülastajale samasuguse punastes ja valgetes toonides lipiku. See kinnitati auto akna külge ja sõideti seejärel kaupluse ette, kus teine kärupoiss kaubad kohale toimetas ning need korralikult pagasiruumi ladus, keeldudes selle eest jootraha vastu võtmast.

Nad uurisid välja, millises bensiinijaamas on bensiin kõige odavam – Lomond ja Lee Roadi nurga peal maksis see alati sendi võrra vähem kui kuskil mujal; leidsid üles apteekide asukohad ja said teada, millises neist anti topeltkupongid. Nad said teada, et lähedal asuvas Cleveland Heightsis ja Warrensville’is ja Beachwoodis ladusid elanikud oma mittevajalikuks osutunud asjad kõnniteele nagu tavalised inimesed, ja said selgeks, millal ja millistel tänavatel on prügipäevad. Nad selgitasid välja, kust osta haamer, kruvikeeraja, purk värvi ja pintsel: kõiki neid kaupu müüdi Shaker Hardware’i nimelises ehituspoes, kuid üksnes vahemikus kella poole kümnest kuni kuueni, pärast mida omanik oma töötajad koju lõunale saatis. Ja Pearli jaoks olid avastuseks nende üürileandjad ja Richardsonide lapsed.

Moody oli esimene Richardsonidest, kes Winslow’l asuvasse väikesesse majja astus. Poiss oli kuulnud, kuidas ta ema isale uusi üürnikke kirjeldas. „Ta on mingi kunstnik,” oli proua Richardson öelnud, ja kui härra Richardson uuris, milline nimelt, vastas naine naljaga pooleks „raskustes olev”.

„Kõik on korras,” rahustas naine abikaasat. „Ta maksis deposiidi ette ära.”

„See ei tähenda, et ta üüri maksma hakkab,” vastas härra Richardson, kuid nad mõlemad teadsid, et üür polnud tähtis – ülemise korruse eest maksti vaid kolmsada dollarit kuus ja äraelamise seisukohast ei olnud see neile vajalik. Härra Richardson töötas kaitseadvokaadina ja proua Richardson kohalikus ajalehes Sun Press. Winslow’ tänaval asuv maja kuulus neile ja polnud hüpoteegiga koormatud, proua Richardsoni vanemad olid selle investeerimise eesmärgil ostnud siis, kui naine oli veel teismeline. Selle eest makstav üür oli aidanud tal kõigepealt Denisonis õppemaksu maksta, seejärel oli see saanud tema ema sõnul ta igakuiseks lisatoetuseks, kui ta algaja reporterina alustas. Kui naine abiellus Bill Richardsoniga ja temast sai proua Richardson, oli see aidanud neil koguda sissemaksu kaunis Shakeris Parklandi linnaosas asuva maja jaoks, mille põlemist naine hiljem nägema pidi. Kui proua Richardsoni vanemad viis aastat tagasi vaid kuuse vahega surid, päris naine Winslow’ maja. Tema vanemad olid selleks ajaks juba mõnda aega hooldekodus elanud ja naise lapsepõlvekodu oli müüdud. Aga Winslow’ maja olid nad alles jätnud, sest selle üür maksis kinni hooldusteenuse, ja nüüd hoidis proua Richardson seda omamoodi sentimentaalse mälestusesemena alles.

Ei, raha polnud sugugi oluline. Üür – kokku viissada dollarit – läks nüüd iga kuu täies mahus Richardsonide puhkusefondi ja oli eelmisel aastal kinni maksnud reisi Martha’s Vineyardi, kus Lexie oli oma selili krooli lihvinud, Trip kõik kohalikud tüdrukud ära võlunud, Moody nahka kooriva päikesepõletuse saanud ja Izzy lakkamatu surve mõjul viimaks nõustunud randa tulema – täies riides, Doc Martensi saapad jalas, ise altkulmu põrnitsedes. Aga tõtt-öelda jätkus puhkuseraha selletagi piisavalt. Kuna neil polnud majast saadavat raha otseselt tarvis, oli proua Richardsoni jaoks oluline üürnik. Ta tahtis tunda, et ta teeb maja välja üürides head. Naise vanemad olid teda nii kasvatanud: nad olid igal aastal Ameerika humanitaarühingutele ja UNICEFile annetusi teinud ning alati osalenud raha kogumiseks korraldatud kohalikel heategevusüritustel, võites kunagi Rotary Clubi pimeoksjonil meetrise mängukaru. Proua Richardsoni jaoks oli maja omalaadne heategevusprojekt. Ta hoidis üüri madalana – Clevelandis oli kinnisvara odav, kuid korterid sellises heas piirkonnas nagu Shaker võisid üpriski kallid olla – ning üüris seda välja üksnes inimestele, kes seda tema meelest väärisid, kuid kellele elu polnud ühel või teisel põhjusel häid kaarte kätte mänginud. Naisele meeldis mõelda, et tema aitab seda kuidagi kompenseerida.

Härra Yang oli maja pärimise järel tema esimene üürnik, mees oli immigrant Hongkongist. Ameerika Ühendriikidesse saabumise hetkel ei olnud tal siin ühtki tuttavat ning ta rääkis üksnes algelist, tugeva aktsendiga inglise keelt. Aastate jooksul oli ta aktsent vaid minimaalselt vähenenud ja mõnikord, kui nad omavahel rääkisid, piirdus proua Richardson üksnes noogutamise ja naeratamisega. Aga naise meelest oli härra Yang tubli inimene: ta tegi tublisti tööd, pidas kohaliku tütarlaste erakooli Laurel Academy koolibussijuhi ametit ja töötas remonditöölisena. Üksi ja nii napi sissetulekuga poleks ta endale mingil juhul nii kenas kandis elamist lubada saanud. Ta oleks lõpetanud mõnes kitsas hallis urkas kuskil Buckeye Roadil või suurema tõenäosusega Hiinalinna mainega armetus kolmnurgas Clevelandist ida pool, kus üür oli kahtlustäratavalt madal, iga teine hoone oli hüljatud ja sireenid hakkasid igal ööl vähemalt korra huilgama. Lisaks hoidis härra Yang maja laitmatus korras, parandas ära lekkivad kraanid, lappis betoonplatsi maja ees ning tegi majatagusest postkaardisuurusest maalapist lopsaka aia. Ta tõi neile igal aastal otsekui kümnisena enda kasvatatud Hiina meloneid ja kuigi proua Richardsonil polnud aimugi, mida nendega ette võtta – need olid nefriitrohelised, kortsulised ja häirivalt karvased –, hindas ta sellegipoolest mehe tähelepanelikkust. Härra Yang oli just selline üürnik, nagu proua Richardson oma majas näha tahtis: hea inimene, kellele tema sai omakorda head teha ja kes naise lahkust hinnata oskas.

Ülemise korruse korteri osas polnud ta samavõrra edukas olnud. Ülemise korruse üürnik vahetus keskeltläbi kord aastas: värskelt muusikainstituuti õpetama palgatud tšellist, neljakümnendates lahutatud naine, Clevelandi ülikooli lõpetanud noorpaar. Nad kõik olid ära teeninud väikese lisatoetuse, nagu naine seda endamisi nimetas. Aga ükski neist ei jäänud kauaks pidama. Tšellist, kellele ei pakutud Clevelandi orkestris esimese tšello kohta, lahkus linnast, ise kibedust tulvil. Lahutatud naine abiellus neli kuud kestnud kiirkuramaaži järel uuesti ja kolis koos värske abikaasaga Lakewoodi, uhiuude valmisdetailidest kokku klopsitud majja. Ja nii siira, teineteisele pühendunu ja sügavalt armununa tundunud noorpaar oli vahetpidamata kiselnud ja vaid kaheksateistkümne kuu möödudes lahku läinud, jättes endast maha katkestatud üürilepingu, mõned puruks virutatud vaasid ja kolm katkist kohta seintel umbes pea kõrgusel, mida vaasid olid purunedes tabanud.

Proua Richardson otsustas, et tegemist oli õppetunniga. Järgmine kord on ta hoolsam. Ta palus härra Yangil seinad ära lappida ja võttis endale aega, et valida uus, õiget sorti üürnik. 18434 Winslow Road Ülemine jäi tühjalt seisma peaaegu kuueks kuuks, kuni saabus Mia Warren tütrega. Meeldiva kõnepruugiga, kunstikalduvustega üksikema, kes kasvatas viisakat, võrdlemisi kenakest ja ehk lausa geniaalselt tarka tütart.

„Ma kuulsin, et Shakeri koolid on Clevelandis parimad,” oli Mia öelnud, kui proua Richardson temalt küsis, miks nad Shakerisse tulid. „Pearl valmistub hetkel kolledžisse minekuks. Aga erakooli ma endale lubada ei saa.” Naine vaatas vilksamisi korteri tühjas elutoas vaikselt seisva Pearli poole, kelle käed olid enda ette sõrmseongusse põimitud ja kes ujedalt naeratas. Miski selles pilgus, mille ema ja tütar omavahel vahetasid, tabas proua Richardsoni südant kui liblikavõrk. Ta kinnitas Miale, et Shakeri koolid on tõepoolest suurepärased – Pearl võiks igas aines ettevalmistusklassi kursuse võtta; olemas olid reaalainete laborid, planetaarium, õppida oli võimalik viit keelt.

„Lisaks on ka suurepärane teatriprogramm, kui see peaks teda huvitama,” lisas naine. „Mu tütar Lexie mängis möödunud aastal „Suveöö unenäos” Helenat.” Naine tsiteeris Shakeri kooli motot: „Kogukonda tuntakse selle koolide järgi”. Shakeri kinnisvaramaksud olid küll kõrgemad kui mujal, kuid selle asukad said enda arvates nende eest vastu väärt teenuseid. „Aga kuna teie hakkate üürima, mitte ostma, siis saavad teile mõistagi osaks kõik hüved ilma koormuseta,” lisas naine naerdes. Ta ulatas Miale üüriblanketi, kuid oli tegelikult juba otsustanud. Ta tundis tohutut rahuldust kujutluspildist, kuidas see naine ja ta tütar end korteris sisse seavad, Pearl köögilaua taga koduseid töid teeb ja Mia töötab majatagusel kinni ehitatud verandal näiteks maali või skulptuuri kallal – uus üürnik polnud oma eelistatud kunstivormi maininud.

Moodyle, kes kuulas, kuidas ema oma uusi üürnikke kirjeldas, pakkus kunstnikust rohkem huvi temaealise „geniaalse” tütre mainimine. Mõni päev pärast Mia ja Pearli sissekolimist sai uudishimu temast võitu. Nagu ikka, võttis ta oma jalgratta, kunagi ammu Indianas ta isale kuulunud vana käikudeta Schwinni. Shaker Heightsis ei sõitnud mitte keegi jalgratta või bussiga, sõideti kas ise autoga või lasti end sõidutada. See linn oli ehitatud autosid ja autodega inimesi arvestades. Moody sõitis rattaga. Ta pidi alles kevadel kuusteist aastat vanaks saama ning ei palunud kunagi Lexiel või Tripil end kuskile sõidutada, kui seda vähegi vältida andis.

Poiss asus teele ja sõitis mööda Parkland Drive’i, mööda parditiigist, kus ta polnud elu seeski näinud ühtki parti, vaid üksnes suuri ja ülbeid Kanada laglesid; üle Van Aken Boulevardi ja kiirrongirööbaste Winslow Roadile. Ta ei käinud siin kuigi sageli – ühelgi lapsel polnud üürimajaga suurt pistmist –, aga teadis, kus see asus. Mõned korrad, nooremana, oli ta istunud tühikäigul töötava mootoriga autos, hoovis kasvavat virsikupuud jõllitanud ja autoraadiot kruttinud, sellal kui ema millegi kohale toimetamiseks või kontrollimiseks majja lippas. Seda ei tulnud just sageli ette; maja sai endaga harilikult ise hakkama, kui välja arvata aeg, mil ema uusi üürnikke otsis. Nüüd, mil ta jalgratta rattad põntsusid kõnnitee ehitamiseks kasutatud suurte liivakiviplaatide ühenduskohtadel, taipas poiss, et ta polnud kordagi majas sees käinud. Ta ei teadnud, kas ükski lastest oli seda üldse kunagi teinud.

Pearl sättis majaesisel muruplatsil hoolega puidust voodiraami tükke kokku. Teisel pool tänaval sujuvalt pidurdav Moody nägi saledat tüdrukut pikas kortsuriidest seelikus ja avaras T-särgis, mille rinnal oli kiri, mida poiss täpselt lugeda ei näinud. Tüdruku juuksed olid pikad ja lokkis ning rippusid paksu patsina seljal, jättes mulje, nagu pingutaksid salgud kõigest väest, et sealt valla pääseda. Ta oli päitsilaua sättinud majaesiste lillepeenarde kõrvale, küljelauad otsapidi selle all ja lipid nagu ribid kahele poole korralikesse ridadesse laotud. Tundus, nagu oleks voodi sügavalt hinge tõmmanud ja seejärel graatsiliselt murule laiali vajunud. Pooleldi puu taha varjunud Moody vaatas, kuidas tüdruk sissesõiduteel seisva pärani ustega auto juurde astus ning tagumiselt istmelt jalutsi välja sikutas. Poiss küsis endalt, mis Tetrist nad olid pidanud mängima, et kõik tükid nii väiksesse autosse ära mahutada. Üle muru astuva ja jalutsit selleks ettenähtud kohale asetava tüdruku jalad olid paljad. Seejärel astus Pearl poisi hämminguks tükkide vahele jäänud nelinurksesse tühimikku, kus oli madratsi koht, ning viskas pikali.

Maja teisel korrusel avanes aken ja Mia pistis pea välja. „Kõik olemas?”

„Kaks lippi on puudu,” hõikas Pearl vastu.

„Nende asemele paneme uued. Ei, oota, püsi seal. Ära liiguta.” Mia pea kadus taas. Hetk hiljem ilmus ta taas aknaavasse, käes fotoaparaat, mille paks objektiiv meenutas suurt plekkpurki. Pearl jäi poolpilves taevasse vahtides oma kohale ja Mia kummardus sobivat võttenurka otsides aknast nii kaugele välja, kui vähegi andis. Moody hoidis hinge kinni, kartes, et fotoaparaat võib naisel käest pudeneda ja ta tütre usaldavalt taeva poole pööratud näole kukkuda, et ta võib ise üle aknalaua pudeneda ja alla murule prantsatada. Midagi sellist ei juhtunud. Mia kallutas pead ühele ja siis teisele poole, otsides läbi kaamerasilma sobivat kaadrit. Fotoaparaat varjas naise nägu, selle taha jäi peitu kõik peale juuste, mis olid tumeda aupaistena pea kohale säbruliseks puntraks sätitud. Hiljem, kui Moody valmis fotot vaatas, nägi Pearl esimese hooga poisi meelest välja nagu tuhandete aastate eest eelajaloolise eluka skeletistunud kõhtu lõksu jäänud habras fossiil. Järgmisena tundus tüdruk talle puhkama heitnud ja tiivad laiali ajanud inglina. Ja veel hetk hiljem oli ta lihtsalt lopsakalt rohelises voodis magav tüdruk, kes ootab, et kallim ta kõrvale pikali heidaks.

„Korras,” hõikas Mia alla. „Valmis sain.” Naine lipsas tagasi tuppa, Pearl ajas end istukile ja vaatas üle tänava otse Moody poole ning poisi süda jõnksatas.

„Kas tahad appi tulla?” küsis tüdruk. „Või lihtsalt passid seal edasi?”

Moody ei mäletanud hiljem ei üle tänava tulekut, ratta sissesõiduteele maha panemist ega enda tutvustamist. Niisiis tundus talle, nagu oleks nad tüdrukuga alati teineteise nime teadnud, nagu oleks tema ja Pearl mingil kummalisel moel alati tuttavad olnud.

Nad tassisid kahekesi voodijupid mööda kitsukest treppi üles. Elutuba oli tühi, kui välja arvata kastivirn ühes nurgas ja hiiglaslik punane padi põranda keskel.

„Siiapoole.” Pearl haalas voodi põhjalippide sületäit kõrgemale ja juhatas Moody suuremasse magamistuppa, mida sisustas üksnes vastu seina toetatud luitunud, kuid puhas kaheinimesevoodi madrats.

„Võta,” ütles Mia terasest tööriistakasti Pearli jalgade ette asetades. „Sul läheb seda tarvis.” Naine naeratas Moodyle, nagu oleksid nad vanad sõbrad. „Hõika mind, kui veel ühte kätepaari tarvis peaks minema.” Seejärel astus ta koridori ja hetk hiljem kuulsid nad lahti lõigatava kasti sirinat.

Pearl kasutas tööriistu oskuslikult, sättis küljelauad päitsi külge paika, toetades neid kinnitamise ajal pahkluuga. Moody istus avatud tööriistakasti kõrvale ja silmitses teda kasvava aukartusega. Kui nende majas midagi katki läks – pliit, pesumasin, prügihunt või miski muu –, siis kutsus ema remondimehe seda parandama või visati ese minema ja asendati uuega. Iga kolme või nelja aasta järel, kui vedrud läbi vajuma hakkasid, valis ema välja uue diivanikomplekti elutuppa; vana koliti keldrikorrusele puhketuppa ja eelmine vana komplekt puhketoast leidis tee West Side’il asuvasse noortekodusse või kesklinna naiste varjupaika. Isa ei üritanud nende garaažis kunagi autot remontida. Kui see hakkas kolisema või kriiksuma, toimetas isa selle Lucky Wrenchi, kus Luther oli viimase kahekümne aasta jooksul Richardsonide perekonnale kuulunud autode eest hoolitsenud. Moody taipas, et ta oli tööriistu kasutanud vaid ühel korral, kaheksanda klassi tööõpetuse tundides. Nad olid rühmadeks jagatud, üks rühm mõõtis, teine saagis, kolmas lihvis ja veerandi lõpus kruvisid nad kohusetundlikult tükid kokku ning said valmis väikese kastikujulise kommijaoturi, mis iga kord, kui hooba tõmmati, kolm Skittlesi kommi välja poetas. Aasta varem oli Trip valmis teinud täpselt samasuguse ja veel aasta enne seda ka Lexie ning aasta hiljem jõudis selleni ka Izzy. Vaatamata tervele töökojas veedetud veerandile, vaatamata kuskile ära pandud täpselt ühesugustele kommijaoturitele polnud Moody sugugi kindel, kas keegi Richardsonide majas osanuks ristpeakruvikeeraja kasutamisest midagi enamat teha.

„Kuidas sa seda kõike tegema õppisid?” küsis poiss Pearlile järgmist põhjalippi ulatades.

Pearl kehitas õlgu. „Ema kõrvalt,” ütles tüdruk ühe käega lippi paika sättides ja teisega vaibalt olevast kuhjast kruvi noppides.

Kokku pandult osutus voodi vanamoeliseks voodinuppudega kahe inimese magamisasemeks, mis nägi välja nii, nagu võiks selles magada Kuldkihar.

„Kust te selle saite?” Moody sättis madratsi kohale ja põrgatas end katseks selle peal.

Pearl pani kruvikeeraja tööriistakasti ja kasti kaane kinni. „Me leidsime selle.”

Tüdruk istus voodile, selg päitsi vastu toetatud, jalad terves voodi pikkuses välja sirutatud, ja vahtis lakke, nagu katsetaks ta voodit. Moody istus voodi teise otsa tüdruku jalgade kõrvale. Tolle varvaste vahel ja säärte ning seeliku alumise serva küljes olid rohulibled. Ta lõhnas värske õhu ja piparmündišampooni järele.

„See on minu tuba,” ütles Pearl äkki ja Moody hüppas taas püsti. „Vabandust,” ütles poiss ja ta põsed lõid õhetama.

Pearl tõstis pilgu, nagu oleks ta hetkeks poisi olemasolu unustanud. „Oi,” tähendas tüdruk. „Ma ei mõelnud seda niimoodi.” Ta napsas varvaste vahelt rohulible ja läkitas selle sõrmenipsuga lendu ning nad vaatasid koos, kuidas see vaibale pudenes. Kui tüdruk uuesti rääkima hakkas, kostis ta häälest hämmastust. „Mul pole kunagi varem oma tuba olnud.”

Moody seedis kuuldud sõnu. „Sa tahad öelda, et oled alati pidanud kellegagi tuba jagama?” Poiss üritas endale ette kujutada maailma, kus selline asi võimalik oleks. Ta püüdis ette kujutada ühist tuba Tripiga, kes musti sokke ja spordiajakirju põrandale vedelema jättis ning kelle esimene liigutus koju tulles oli raadio sisse lülitamine – jaamaks oli alati „Jammin” 92.3 –, nagu ei suudaks ta süda ilma taustal tümpsuvate bassideta lüüa. Puhkusel olles panid Richardsonid alati kinni kolm tuba: ühe härra ja proua Richardsonile, ühe Lexiele ja Izzyle ning ühe Tripile ja Moodyle, ning hommikusöögilauas viskas Trip alati Moody üle nalja, sest too rääkis vahel unes. Pearl emaga tuba jagamas – Moodyl oli raske uskuda, et inimesed võivad nii vaesed olla.

Pearl raputas pead. „Me pole kunagi varem omaette majas elanud,” ütles tüdruk ja Moody surus endas alla soovi öelda, et see ei olegi maja, vaid hoopis pool maja. Tüdruk vedas sõrmega üle madratsi, tehes igas lohus oleva nööbi ümber ringi.

Teda silmitsev Moody ei teadnud, mida tüdruk meenutas: pirtsutav pliit Urbanas, kus nad pidid seda tikuga süütama; viiendal korrusel asuv elamine liftita majas Middleburys ja umbrohtunud aed Ocalas ja suitsune korter Muncies, kus eelmine üürnik oli lasknud oma koduküülikul mööda elutuba roita, jättes endast maha näritud kohti ja rohkesti kahtlase välimusega plekke. Ja allüürile antud korter Ann Arboris, kus nad olid elanud aastate eest ja millest lahkuda oli olnud kõige raskem, kuna korteri omanikel, kes olid selle oma eemalviibimise ajaks üürile andnud, oli olnud Pearlist vaid aasta või paar vanem tütar ning ta oli seal koos emaga veedetud kuue kuu jooksul iga päev mänginud selle õnneliku tüdruku hobusekujukestega ning istunud lastele mõeldud tugitoolis ja tema kargesse valgesse baldahhiiniga voodisse magama heitnud, ja mõnikord, keset ööd, kui ta ema magas, oli ta öölambi põlema pannud, teise tüdruku riidekapi ukse avanud ning ta kleite ja kingi passinud, kuigi kõik asjad olid tema jaoks pisut suured. Majas oli olnud igal pool palju tüdrukust tehtud fotosid: kaminasimsil ja elutoa laual, trepi kõrval oli stuudios tehtud kaunis portreeülesvõte, millel tüdruk oli lõua peopesale toetanud. Ja Pearlil oli olnud nii lihtne ette kujutada, et see on tema maja ja need on tema asjad, tema tuba, tema elu. Kui paar koos tütrega akadeemiliselt vaheaastalt tagasi tuli, ei suutnud Pearl päevitunud, sitke ja nüüdseks kapis olevate kleitide jaoks liiga pikaks visanud tüdruku poole vaadatagi. Ta oli nutnud terve tee Lafayette’i, kus nad elasid järgmised kaheksa kuud, ja talle ei suutnud tröösti pakkuda isegi tüdruku kollektsioonist näpatud lapiline tantsisklev hobune, sest tema närvilisele ootusele vaatamata ei kaevanud keegi selle kadumise pärast, ja mis võiks olla vähem rahuldust pakkuv kui varastamine inimeselt, kes on nii hästi varustatud, et ei pane isegi tähele, kui temalt on midagi ära võetud? Pearli ema sai ilmselt asjast aru, kuna nad ei kasutanud enam allüürimise varianti. Pearl polnud samuti kurtnud, teades nüüdseks, et ta eelistab kellegi teise asjadega täidetud elamisele tühja korterit.

„Me kolime tihti. Iga kord, kui mu emal selleks jälle tuju tuleb.” Tüdruk vaatas ägedalt, peaaegu tigedalt jõllitades poisi poole, ja Moody nägi, et ta silmad, mida poiss oli pähkelpruuniks pidanud, olid hoopiski nefriitrohelised. Sel hetkel tajus Moody korraga selgesti, mis temaga tol hommikul juhtus: tema elu oli korraga jagunenud kaheks, enne ja pärast tüdrukut, ning ta jääb neid kahte alatiseks omavahel võrdlema.

„Mida sa homme teed?” tahtis poiss teada.

1 Nimetus, mida Ameerika Ühendriikides kasutatakse Volkswagen Golfi kohta. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]