Читать книгу Sädemest tõuseb leek - Celeste Ng - Страница 6

Moody jaoks sai päris mitmest järgmisest nädalast üksainus homsete jada. Nad käisid Fernways, poisi vana algkooli juures, kõõlusid liumäel, venitasid end mööda turnimisposti üles ja pudenesid ühendussillalt all ootavale puiduhakkekihile. Poiss viis Pearli Draegerisse kuuma iirisekastmega jäätist sööma. Horseshoe järve ääres ronisid nad puude otsas nagu lapsed ja loopisid all ulpivatele partidele kuivanud saiatükke. Nad istusid Yours Truly nimelises kohalikus toidukohas kõrgete seintega ümbritsetud puitkabiinis ja sõid juustu ning peekoni all ägavaid friikartuleid ning toppisid plaadimasinasse kahekümne viie sendiseid, et see mängiks lugusid „Great Balls of Fire” ja „Hey Jude”.

„Vii mind šeikereid^[1.] vaatama,” tegi Pearl ühel päeval ettepaneku ja Moody puhkes selle peale naerma.

„Shakers Heightsis ei ole enam šeikereid,” tähendas poiss. „Nad surid kõik välja. Ei pidanud seksi vajalikuks. Linn sai lihtsalt nende järgi nime.”

Moodyl oli poolenisti õigus, kuigi ei tema ega suurem osa linna lastest teadnud koha ajaloost suurt midagi. Šeikerid olid tõepoolest paigast, millest sai Shaker Heights, juba ammu lahkunud ja 1997. aasta suveks oli neid maailma alles jäänud täpselt kaksteist. Kuid Shaker Heights oli rajatud kui mitte just šeikerite põhimõtteid järgides, siis samasuguse utoopia loomise idee kohaselt. Kord – ja reeglid, korra isa – oli šeikerite jaoks olnud harmoonia aluseks. Neil oli kõik täpselt paigas: sünnis aeg hommikuseks tõusmiseks, aknakardinate sünnis värvitoon, meeste sünnis juustepikkus, sünnis viis käte palvuseks kokkupanemiseks (parem pöial vasaku peal). Šeikerid olid veendunud, et iga viimast kui pisiasja kavandades õnnestub neil luua tükike paradiisi maa peal, pisike pelgupaik ilmakära eest, ning Shaker Heightsi asutajad olid asja samamoodi näinud. Reklaamides kujutati Shaker Heightsi pilvedes hõljumas ja vikerkaarel asuvast mäetipust tahmunud Clevelandi peale alla vaatamas. Täiuslikkus – just selle eesmärgi poole püüeldigi. Ehk olid šeikerite veendumused siinsesse pinnasesse imbunud ja andsid nüüd neile, kes siin sirgusid, edasi eelsoodumuse üle pingutada ning sügava sallimatuse iga väikseimagi puuduse suhtes. Isegi Shaker Heightsi teismelised, kelle kokkupuude šeikeritega piirdus laulmistunnis laulu „Simple Gifts” õppimisega, ei saanud lahti tundest, et õhk oli läbi imbunud täiuslikkusejanust.

Sedamööda, kuidas Pearl oma uue kodulinnaga tutvus, sai ka Moody järjest enam teada Mia kunstist ja Warrenite pere rahaasjade keerukusest ja veidrusest.

Moody polnud kunagi rahaasjade pärast pead vaevanud, kuna selleks puudus igasugune vajadus. Tuled süttisid, kui ta lüliteid vajutas; vee saamiseks tuli keerata kraani. Toidukraam ilmus korrapäraselt külmkappi ja seejärel valmis tehtud söögikordadena lauale. Poiss sai alates kümnendast eluaastast taskuraha, alguses viis dollarit nädalas, kuid see summa hakkas vastavalt inflatsioonile ja vanuse lisandumisele stabiilselt kasvama, kuni praeguse kahekümne dollarini välja. Koos selle summa ning tädide ja sugulaste saadetud sünnipäevakaartidega, mille vahelt võis alati leida kokku murtud rahatähe, oli tal piisavalt vahendeid, et soovi korral Mac’s Backsi raamatupoest mõni pruugitud raamat või juhuslik CD soetada või siis oma kitarrile uued keeled osta.

Mia ja Pearl hankisid endale kõik vajamineva kasutatuna – või mis veelgi parem, suisa tasuta. Vaid mõne nädala jooksul selgitasid nad välja kõigi Clevelandi ümbruses asuvate Päästearmee, St Vincent de Pauli ja Goodwilli poodide asukohad. Nende saabumise nädalal sai Mia endale töökoha kohalikus Lucky Palace’i nimelises Hiina restoranis, ta töötas seal pärastlõunati ja õhtuti ning võttis vastu ja pakkis kaasaostetava toidu tellimusi. Peagi said nad teada, et kõik Shakeri elanikud näisid väljas süües eelistavat vaid mõne kvartali kaugusel asuvat paika nimega Pearl of the Orient, sellal kui Lucky Palace teenis kena kopika kaasaostetavat toitu müües. Lisaks tunnitasule, mida Mia teenis, jagasid ettekandjad temaga oma jootraha, ja kui toitu üle jäi, viis naine üht-teist koju – karbikese pisut kuivanud riisi, magushapu sealiha ülejäägid, napilt säilivusaja ületanud köögiviljad – ja sellest said nii tema kui ka Pearl nädala jooksul peaaegu et söönuks. Kõike oli napilt, kuid see ei hakanud kohe silma: Mia oli osav kombineerija. Nii said ilma kastmeta lo mein’i nuudlid ühel õhtul lisandiks purgiraguu ja teisel soojendas ta nende juurde apelsinikastmes loomaliha. Odavpoest veerand dollari eest ostetud vanad voodilinad alustasid uut elu kardinate, laudlinade ja padjapüüridena. Moody mõtles matemaatikatundidele: kombinatoorika rakendamine päriselus. Mitut erinevat kombinatsiooni on võimalik kasutada mu shu pannkookide ja täidiste puhul? Mitmel erineval moel on võimalik serveerida riisi, sealiha ja paprikat?

„Miks su ema päris tööle ei lähe?” küsis Moody ühel pärastlõunal Pearli käest. „Ta leiaks endale kindlasti koha, kus nädalas rohkem töötunde kokku tuleks. Või koguni täiskohaga töö Pearl of the Orientis või mõnes muus kohas.” Poiss oli sellel teemal terve nädala mõtteid mõlgutanud, alates hetkest, mil ta Mia töökohast teada sai. Moody leidis, et kui naine rohkem tööd teeks, teeniks ta piisavalt päris diivani, ehtsa toidu, ehk koguni teleka soetamiseks.

Pearl vahtis poissi, kulm kipras, nagu ei saaks ta tolle küsimusest lihtsalt aru.

„Aga tal on ju töö,” tähendas tüdruk. „Ta on kunstnik.”

Nad olid niiviisi elanud aastaid. Mia pidas osalise ajaga töökohtasid, teenides piisavalt nende vee peal hoidmiseks. Pearli jaoks oli pingerida juba aegade algusest paigas olnud: tüdruku ema päristööks oli kunstiga tegelemine, ja need asjad, mis aitasid arveid maksta, olid vajalikud vaid kunsti tegemise võimaldamiseks. Ema kulutas iga päev töö tegemisele mitu tundi, kuigi Moody polnud alguses aru saanud, millega naine täpselt tegeles. Mõnikord viibis ta keldrikorrusel pesuruumi sisse seatud pimikus ning ilmutas filmirulle ja fotosid. Teinekord näis kogu ta aeg kuluvat lugemisele – ja mõistagi ei osanud Moody ta lugemismaterjali kuidagi tööga seostada, kuna see koosnes 1960ndate aastate kokandusajakirjadest või autode kasutusjuhenditest või raamatukogust võetud kobakast Eleanor Roosevelti kõvakaanelisest eluloost, või siis põrnitses naine lihtsalt elutoa akna taga kasvavat puud. Ühel hommikul poisi saabudes mängis Mia mingi nöörijupiga, kudus kassikangast, ja kui lapsed oma käikudelt tagasi jõudsid, tegeles naine endiselt sama asjaga, punudes sõrmede vahel aina keerulisemaid võrgumustreid, mille ta seejärel ainsa liigutusega äkitselt üheks aasaks lõhkus, et siis oma tegevust otsast alustada. „See on osa protsessist,” teatas Pearl poisile ükskõikselt nagu pärismaalane, keda tema maal kehtivad kummalised kombed vähimatki ei loksuta, kui nad läbi elutoa tuiskasid.

Mõnikord käis Mia fotoaparaadiga väljas, kuid kulutas sagedamini siiski päevi või koguni nädalaid pildistatava objekti ettevalmistamisele, sellal kui pildistamise protsess ise kestis vaid mõned tunnid. Sest nagu Moody teada sai, ei pidanud Mia end fotograafiks. Fotograafia esindas põhimõtteliselt dokumenteerimist ja poiss taipas peagi, et Mia kasutas fotode tegemist pelgalt tööriistana nagu maalikunstnik pintslit või spaatlit.

Lihtsaid fotosid oli võimalik hiljem töödelda: nende taha peituvate inimeste nägusid katvaid tikitud karnevalimaske või nende figuure oli võimalik välja lõigata nagu pabernukke ja neid moeajakirjadest välja lõigatud riietesse rõivastada. Ühe fotoseeria jaoks loputas Mia kõigepealt negatiive ja tegi neist seejärel veidralt moonutatud tõmmiseid – foto limonaadiplekkidega kirjatud puhtast köögist; foto nöörile riputatud ning valgendiga kummituslikuks muudetud ja kooldunud pesust. Ühte teist seeriat tehes ilmutas ta iga kaadrit hoolega kaks korda ja tulemuseks oli ta käe keskmisele sõrmele paigutatud kaugelt paistev pilvelõhkuja; kui sinise taeva taustale paigutatud teekattel laiali tiibadega vedeleva surnud linnu silmad kinni polnuks, võinuks jääda mulje, et see lendab.

Naine töötas tavasid eirates, jättis alles üksnes endale meeldivad fotod ja viskas ülejäänud minema. Kui mingi idee end ammendas, siis jättis ta igast kaadrist alles ühe foto ja hävitas negatiivid ära. „Paljundamise protsess ei paku mulle huvi,” pillas naine Moodyle nagu möödaminnes, kui poiss tema käest küsis, miks ta oma pilte ei paljunda. Inimesi pildistas ta harva – mõnikord tegi naine mõne ülesvõtte Pearlist, nagu tookord, kui tüdruk murule seatud voodis lamas, kuid ei kasutanud neid oma töös mitte kunagi. Samuti ei pildistanud ta kunagi ennast. Pearl rääkis Moodyle, et ema oli kunagi teinud seeria autoportreesid, millel kandis maskina erinevaid objekte – tükike musta pitsi, viieharuline hobukastanileht, niiske ja plastiline meritäht –, kulutades nendele fotodele mitu kuud ja jättes viimaks valikusse vaid kaheksast pildist koosneva seeria. Fotod olid olnud kaunid ja tontlikud, Pearl nägi neid nüüdki veel täpselt oma vaimusilma ees: ema pärlina sillerdav silm meritähe harude vahelt välja piilumas. Kuid viimasel hetkel oli Mia põhjustel, mida isegi Pearl ette kujutada ei osanud, nii fotod kui ka negatiivid ära põletanud. „Sa kulutasid nende peale nii palju aega,” oli tüdruk öelnud, „ja nüüd,” ta nipsutas sõrmi, „vuhh, ja ongi kõik?”

„Need ei toiminud,” oli kõik, mida Mia selle peale vastas.

Aga pildid, mis ta alles jättis ja maha müüs, olid jalustrabavad.

Ann Arboris luksuslikus allüürile antud korteris elades oli Mia mõned korteriomaniku mööblitükid laiali lammutanud ja nende detailidest – sõrmejämedused poldid, lakkimata vahedetailid, kehatud jalad – loomi ehitanud. Kogukast üheksateistkümnenda sajandi kirjutuslauast sai pull: välja tõmmatud sahtlite külgedest moodustusid lihaselised jalad, sahtlite küljest eemaldatud malmnupud olid pulli nina, silmad ja valgust peegeldavad munandid, pihutäis sahtlist võetud ja lehvikuks seatud pastakaid muutusid poolkuukujulisteks sarvedeks. Naine sättis tükid Pearli abiga koorekarva Pärsia vaiba taustale, mis nägi välja nagu udujoomedega kaetud väli, ning ronis seejärel ülesvõtete tegemiseks lauale. Pärast seda lammutasid nad looma laiali ja panid laua uuesti kokku. Kumerduvateks võrgujuppideks lahutatud vanast Hiina linnupuurist sai otsekui lendutõusuks laiali sirutatud skeletilaadsete tiibadega kotkas. Ülepolsterdatud diivanist – huikeks kergitatud londiga elevant. Selle projekti tulemusel valminud fotoseeriad olid ühtaegu huvitavad ja häirivad, loomad mõjusid iseäralikult peente ja elutruudena, kuni lähemalt uurides selgus, millest need tehtud olid. Mia oli päris mitu pilti oma New Yorgi galeriiomanikust sõbra Anita vahendusel maha müünud. Pearl ei olnud selle naisega mitte kunagi kohtunud. Mia vihkas New Yorki ja polnud nõus sinna minema isegi omaenda tööde reklaamimiseks. „Anita,” oli Mia kunagi telefoniga rääkides öelnud, „ma küll armastan sind väga, aga ei saa New Yorki näitust korraldama tulla. Ei, isegi siis mitte, kui see tähendaks saja töö müümist.” Paus. „Ma saan aru, aga sa tead, et ma ei saa seda teha. Hea küll. Tee, mida suudad, ja mulle sellest piisab.” Anital õnnestus sellele vaatamata viis-kuus seeriast pärit fotot maha müüa ja see andis Miale võimaluse järgmised kuus kuud koristamas käimise asemel uue projekti kallal tööd teha.

Nii tüdruku ema töötaski: tegeles ühe projektiga neli või kuus kuud ja võttis seejärel ette järgmise. Ta muudkui töötas ja töötas ja sai valmis järjekordse fotoseeria ning harilikult müüs Anita vähemalt mõned piltidest oma galeriis maha. Alguses olid hinnad olnud vägagi tagasihoidlikud, mõnisada dollarit foto eest, ja Mia pidi mõnikord kahe või koguni kolme kohaga tööd tegema. Aga aja möödudes leidsid tema tööd kunstimaailmas tasapisi tunnustust ja Anita müüs kõrgema hinna eest rohkem pilte: piisavalt, et maksta selle eest, mida Mia ja Pearl eluks vajasid – toit, üür, kütus auto jaoks –, isegi siis, kui Anita oli oma viiskümmend protsenti komisjonitasuna kinni pidanud. „Mõnikord koguni kaks või kolm tuhat dollarit,” ütles Pearl Moodyle uhkusega ja poiss tegi peas kiire arvutuse: kui Mia müüks aastas kümme pilti …

Mõnikord ei läinud fotod kaubaks. Luustikku meenutavate lehtedega seeriast õnnestus müüa vaid üks pilt ning naine tegi mitu kuud erinevaid juhutöid: koristas, tegi lilleseadeid, kaunistas torte. Tal tuli hästi välja kõik, mis eeldas käte kasutamist, ning naine eelistas ettekandja-, sekretäri- ja müügitööle tööotsi, mis välistasid kokkupuute klientidega, lastes tal omaette olla ja omi mõtteid mõelda. „Ma olin kunagi ammu, enne sinu sündimist, müüja,” rääkis naine Pearlile. „Pidasin vastu ühe päeva. Juhataja muudkui õpetas mind, kuidas kleite riidepuudele sättida. Kliendid kiskusid riiete küljest helmeid ära ja nõudsid siis allahindlust. Selliste asjadega tegelemise asemel olen ma parema meelega omaette ja pesen põrandaid.”

Aga teised fotod jällegi müüsid ja naine pälvis tähelepanu. Üks seeria, mida Mia alustas pärast lühikest tööotsa õmblejana, pidas neid üleval peaaegu terve aasta. Naine käis kasutatud asjade poodides ning ostis vanu pehmeid mänguloomi: luitunud kaisukarusid, narmendavaid plüüskoeri, kulunud jänkusid; mida odavamad, seda parem. Kodus harutas ta mänguasjad õmblustest lahti, pesi nende ümbrised puhtaks, kloppis täidise kohevaks, lõi silmad taas läikima. Seejärel õmbles naine need uuesti kokku, seekord pahupidi, ja tulemus osutus kummituslikult kauniks. Pahupidi keeratud päevi näinud kunstkarusnahk meenutas pügatud sametit. Uuesti kokku õmmeldud ja täis topitud loomad oli küll endise kuju, kuid teistsuguse olekuga: kael ja selg olid sirgemad, kõrvad erksamalt kikkis, silmis siras taibukas pilk. Tundus, nagu oleks loom teinud läbi taassünni, olles nüüd vanem ja julgem ja targem. Pearlile oli meeldinud vaadata, kuidas ema köögilaua kohale kummardudes kirurgi täpsusega töötas, kasutades skalpelli, nõelu, nööpnõelu, et mänguasjadest kunstiteoseid teha. Anita oli kõik selle seeria pildid maha müünud, üks oli tema sõnul koguni moodsa kunsti muuseumisse jõudnud. Pearl anus Miat, et too veel ühe pildiseeria või siis sama seeria piltidest koopiad teeks, kuid Mia keeldus. „See idee on oma elu ära elanud,” sõnas naine. „Ma töötan nüüd millegi muuga.” Ja just seda ta tegigi, tegeldes alati millegi tavapärasest erinevaga, mis oli temas huvi äratanud. Pearl oli veendunud, et ühel päeval saab ta kuulsaks, kunagi on tema armastatud ema üks neist kunstnikest, keda teavad kõik, nagu de Kooning või Warhol või O’Keeffe. Just seetõttu ei pannud ta päriselt pahaks elu, mida nad elasid, teise ringi riideid, prügimäelt leitud voodeid ja toole, ebakindlust ja juhuslikkust. Ühel päeval saavad kõik ta ema geniaalsusest aru.

Moody jaoks käis selline eluviis üle mõistuse. Warrenite elu jälgimine oli nagu mustkunstitriki vaatlemine, see oli niisama imeline nagu tühja limpsipurgi muundumine hõbedaseks morsikannuks või siidist torukübarast aurava piruka välja tõmbamine. Ei, mõtles poiss, tegelikult võis seda võrrelda elu tühja koha pealt üles ehitava Robinson Crusoe tegevuse jälgimisega. Mida rohkem ta Mia ja Pearli seltsis aega veetis, seda enam nood kaks teda lummasid.

Pearli seltsis veedetud pärastlõunatel sai Moody nende pidevalt liikumises olles mööduva elu kohta tasapisi üht-teist teada. Neil oli kaasas võimalikult vähe asju: kaks taldrikut ja kaks tassi ja pihutäis eri komplektidest pärit söögiriistu; kummalgi märss seljariietega ja mõistagi Mia fotoaparaadid. Suvel olid auto aknad pärani lahti, kuna nende Rabbitil puudus kliimaseade; talvel sõitsid nad öösiti, küte maksimumi peale keeratud, ja päeval parkisid mõnda päikeselaiku ning magasid auto õdusas kasvuhoonesoojuses, et päikese loojudes taas teele asuda. Ööseks toppis Mia kotid istmete ette ning kattis kotid ja tagumise istme kokku volditud sõjaväetekiga, nii et tekkis neid mõlemat mahutav ase. Privaatsuse tagamiseks vedasid nad esimeste istmete peatugedest kuni luukpärani lina, nii et moodustus väike telk. Söömiseks pidasid nad teeservas kinni ja mugisid juhiistme taga seisvasse paberkotti varutud toitu: saia maapähklivõiga, puuvilja, mõnikord Mia hangitud allahinnatud salaamit või pipravorstijuppi. Mõnikord kestis sõit vaid mõne päeva, teinekord nädala, kuni Mia leidis talle sobivana tunduva koha, kus nad pidama jäid.

Nad otsisid endale üürikorteri: harilikult ateljee, mõnikord kööktoa, vastavalt sellele, kuidas rahaline olukord lubas ja kuidas nad kuust kuusse edasi liikusid, kuna Miale ei meeldinud paikne olla. Nad seadsid end oma uues elamises sisse, kasutades värskendatud või vajalikul määral üles vuntsitud minema visatud või teise ringi poodidest soetatud esemeid nagu Shakeriski; Mia pani Pearli kohalikku kooli hingekirja ja tegi nii palju tööd, kui nende üleval pidamiseks vajalik oli. Ja seejärel hakkas Mia uue projekti kallal tööle, nokitsedes ja urgitsedes oma ideed nagu üdikonti, kuni valmis sai järjekordne fotoseeria Anitale New Yorki saatmiseks.

Mia muutis vannitoa Pearli uinumise järel pimikuks. Esimeste kolimiskordade järel said tal kõik võtted täpselt paika: fotode ilmutamise anumad vanni, nöör nende kuivama riputamiseks dušilifti külge, ukse alla igasuguse valguse tõkestamiseks rullikeeratud käterätt. Tööga ühele poole saanud, ladus ta ilmutusvannid virna, pani suurendaja kasti, peitis kanistrid kemikaalidega valamukappi ja küüris vanni seni, kuni see Pearli hommikuse duši ootel säras. Ta paotas vannitoa akent ja heitis siis voodisse ning Pearli ärkamise ajaks oli ilmuti kirbe lõhn kadunud. Pearl teadis alati, et kui Mia on fotod posti pannud, pakivad nad asjad taas autosse ja kogu protsess kordub otsast peale. Üks linn, üks projekt, ja siis on käes aeg edasi liikumiseks.

Aga seekord pidi kõik teisiti olema. „Me jääme paikseks,” ütles Pearl poisile ja Moody tundis endas korraga pead pööritama panevat pulbitsust, mis teda õhupallina kõrgustesse kergitas. „Mu ema lubas mulle. Seekord ei koli me enam kuskile.”

Nende kunstiinimestele omane rändurielu meeldis poisile: südames oli Moody romantik. Ta lõpetas küll iga semestri parimate seas, aga praktilise elu painest vabana unistas poiss kooli poolelijätmisest ja Jack Kerouaci stiilis riigis ringirändamisest, küll luuletuste asemel laule kirjutades. Ta soetas endale Mac’s Backsi raamatupoest raamatute „Teel” ja „Dharma Bums” päevinäinud eksemplarid, Frank O’Hara, Rainer Maria Rilke ja Pablo Neruda luulekogumikud, ning leidis oma rõõmuks Pearlis teise luulelise hinge. Tüdruk polnud küll mõistagi sama palju lugenud, kuna nad kolisid alalõpmata, kuid temagi oli suurema osa oma lapsepõlvest raamatukogudes veetnud, otsides ühest koolist teise pendeldava lapsena riiulite vahel kaitsvat varju ja ahmides raamatuid endasse nagu õhku – ta tahtis tegelikult, nagu ta poisile ujedalt tunnistas, luuletajaks saada. Tüdruk oli oma lemmikluuletused ümber kirjutanud narmendavasse spiraalköites märkmikku, mida ta endaga alati kaasas kandis. „Nii on need alati minu juures,” ütles Pearl ja kui ta viimaks Moodyl mõnda luuletust lugeda lubas, kaotas poiss kõnevõime. Ta tahtnuks end tüdruku käekirja kaunite kaarekeste ümber põimida. „Kaunis,” ohkas poiss ning Pearli nägu lõi särama nagu latern. Järgmise päeva saabudes tõi Moody kaasa kitarri, õpetas tüdruku kolme akordi mängima ning esitas talle ühe oma lauludest, mida ta kunagi kellelegi laulnud polnud.

Poiss avastas peagi, et Pearlil on fantastiline mälu. Ta mäletas terveid lõike, mida oli lugenud vaid korra, tal olid peas Magna Carta kuupäevad ja Inglismaa kuningate ja kõigi presidentide nimed õiges järjekorras. Moody hinnete taga olid usin õppimine ja rohkete küsimuskaartide kasutamine, kuid Pearlile näis kõik lihtsalt kätte tulevat: ta heitis matemaatikaülesandele vaid ühe pilgu ja teadis intuitiivselt selle vastust, sellal kui Moody algebraülesande metoodiliselt rida-realt läbi võttis; tüdruk luges essee läbi ja leidis silmapilk üles kõige olulisema punkti või suurima loogikavea. Jäi mulje, nagu piisaks talle ainsast pilgust pusletükkide virnale, et näha tervikpilti, kordagi karpi vaatamata. Selgus, et Pearli mõistus oli erakordne ja Moody pidi paratamatult imetlema seda, kui kiiresti ja vaevata tüdruku aju töötas. Puhas nauding oli vaadata, kuidas ta peas kõik paika klõpsatas.

Mida enam nad koos aega veetsid, seda rohkem hakkas Moodyle tunduma, et ta asub korraga kahes kohas. Ta viibis kogu aeg, tegelikult igal võimalikul hetkel, Pearli seltsis, einela kabiinis, puu otsas, vaadates, kuidas tüdruku suured silmad kõike ümbritsevat endasse ahmisid, nagu tunneks ta meeletut janu. Poiss tegi tobedaid nalju ja rääkis lugusid, lobises tühistest asjadest, pingutas, et tüdrukut naeratama panna. Ja samal ajal uitas ta mõttes mööda linna ringi, otsides meeleheitlikult järgmist kohta, kuhu tüdruk viia, järgmist Clevelandi äärelinna imet, mida talle demonstreerida, kuna oli veendunud, et talle näidatavate kohtade otsa lõppedes tüdruk kaob. Talle tundus juba, et too on hakanud friikartuleid süües ja viimast taldrikule jäänud tardunud juustularakat torkides vaikima; juba oli ta kindel, et tüdruku pilk ajus üle järve vastaskalda poole.

Just seetõttu tegi Moody otsuse, mille õigsuses ta kogu oma ülejäänud elu kahtlema pidi. Kuni selle hetkeni polnud poiss Pearlist ega tolle emast oma perekonnale midagi rääkinud; ta kaitses nende sõprust nagu aaret valvav lohe: vaikides ja ahnelt. Poisil oli sügaval sisimas tunne, et see muudab mingil moel kõike, nagu muinasjuttudes võlukunstiga läheb, kui saladust teistega jagatakse. Ehk oleks tulevik teistsuguseks kujunenud, kui ta oleks tüdruku olemasolu vaid enda teada hoidnud. Pearl poleks kunagi pruukinud kohtuda poisi isa või ema või Lexie või Tripi või Izzyga, või kui olekski, oleksid nad võinud jääda inimesteks, keda küll teretatakse, kuid ei tunta. Tüdruk oleks koos emaga võinud alatiseks Shakerisse jääda, nagu plaanitud, Richardsonide maja oleks üksteist kuud hiljem endiselt alles olnud. Aga Moody ei pidanud end piisavalt põnevaks, et tüdruk ainult tema tõttu huvi säilitaks. Kõik oleks võinud teisiti olla, kui ta olnuks keegi teine Richardsonidest: tema vend ja õed ei muretsenud kunagi, kas nad meeldivad inimestele või mitte. Lexiel olid kuldne naeratus ja muretu naer, Tripil hea välimus ja põselohud – miks nad ei pidanuks inimestele meeldima, miks nad oleksid üldse pidanud endalt midagi sellist küsima? Izzy jaoks olid asjad veelgi lihtsamad, sest temale ei läinud korda, mida inimesed temast arvavad. Aga Moodyl puudus Lexie soojus, Tripi kelmikas sarm, Izzy enesekindlus. Poisile tundus, et tema saab pakkuda vaid seda, mida pakub ta perekond ehk perekonda ennast, ja just seetõttu ütleski ta ühel juuli lõpu pärastlõunal tüdrukule: „Lähme meile. Ma tutvustan sind oma perekonnale.”

Esimest korda Richardsonide majja astudes peatus tüdruk hetkeks, jalg ukselävel. Ta ütles endale, et see on kõigest maja. Siin elas Moody. Aga isegi see tundus talle pisut sürreaalsena. Moody osutas kõnniteel seistes peaaegu häbelikult peaga maja suunas. „Olemegi kohal.” Ja tüdruk küsis: „Sa elad siin?” Asi polnud suuruses – tõsi küll, maja oli suur, kuid sama sai öelda kõigi majade kohta sellel tänaval, ja tüdruk oli kolme Shakeris elatud nädala jooksul suuremaidki maju näinud. Ei, asi oli muru rohelises toonis, telliskivide vahelt paistvate mördiridade sirgetes joontes, leebe tuule käes sahisevates vahtralehtedes, tuules endas. Seda tunnet põhjustasid ukselävel tajutav kombinatsioon pesupulbri, toidu valmistamise ja muru pehmest aroomist, tõrksalt püsti jäänud juuksetukka meenutav tagurpidi pöördunud kaltsuvaiba nurk, mis tekitas mulje, nagu oleks keegi selle kortsu ajanud ja unustanud sirgeks tõmmata. Tüdrukule tundus, nagu siseneks ta maja asemel maja kontseptsiooni, tema silme ees ellu ärganud arhetüüpi. Kohta, millest ta oli küll kuulnud, kuid mida polnud kunagi varem näinud. Pearl kuulis eemal asuvatest tubadest elutegevusele viitavaid helisid – telereklaami tasast pominat, töö lõpetanud mikrolaineahju piiksumist –, aga see kõik kostis kaugelt nagu unenäos.