Читать книгу Linn ja linn - China Miéville - Страница 4

Tänav ja suurem osa elamukompleksist jäi mu silmale nähtamatuks. Meid ümbritsesid porikarva majad, mille akendest küünitusid välja vestides mehed ning hommikuse soengu ja joogikruusiga naised, kes sõid hommikust ja silmitsesid meid. Majadevahelist ala oli kunagi püütud kujundada. See oli korrapärane nagu golfiväljak – lapse poolt järeleahvitud geograafia. Võib-olla olid nad plaaninud siia puid istutada ja tiigi valada. Väike võsastik oli olemas, kuid võsud olid surnud.

Muruplats oli rohtu kasvanud ning üle selle looklesid rämpsu vahele tallatud rajad ja autoratastest jäänud rööpad. Politseinikud täitsid erinevaid ülesandeid. Ma ei olnud siin esimene uurija – nägin Bardo Naustinit ja veel mõnda –, kuid olin auastmelt kõige kõrgem. Järgnesin seersandile suurte trumlikujuliste prügikastidega ümbritsetud rulapargi ja madala mahajäetud torni vahele, kuhu oli kogunenud enamik mu kolleege. Eemalt kostis dokkide hääli. Kamp lapsi istus seisvate politseinike ees kivimüüri serval. Kajakad askeldasid kohalviibijate peade kohal.

„Inspektor.” Noogutasin ütlejale, kes ta siis ka polnud. Keegi pakkus kohvi, ent ma raputasin pead ja pöörasin pilgu naisele, keda olin siia vaatama tulnud.

Ta lebas rularampide juures. Mitte miski ega keegi pole nii vaikne kui see, kes on surmvaikne. Tuul liigutab nende juukseid, just nagu ta naise omasidki liigutas, aga nad ei reageeri sellele üldse. Ta lamas inetus asendis, jalad risti, otsekui kavatseks kohe püsti tõusta, käed kummaliselt kõveras. Tema nägu oli vastu maad.

Noor naine, pruunid juuksed taimedena püsti turritavatesse patsidesse põimitud. Ta oli peaaegu alasti ja oli kurb vaadata, kuidas tema nahk oli sel külmal hommikul sile, kananahast puutumata. Tal olid jalas vaid mahajooksnud silmadega sukad ja üks kõrge kontsaga king. Seersant nägi, mida ma pilguga otsin, ja viipas mulle eemalt, kus ta mahakukkunud kinga valvas.

Laip oli leitud paari tunni eest. Ma lasin pilgul üle tema käia. Hoidsin hinge kinni ning küünitasin porile lähemale, et tema nägu vaadata, kuid nägin vaid ühte pärani silma.

„Kus Shukman on?”

„Pole veel kohal, inspektor…”

„Las keegi helistab talle, liigutagu kiiremini.” Laksasin vastu oma kella. Ma olin vastutav isik olukorras, mille kohta me kasutasime väljendit miseen-roim. Keegi ei liiguta teda enne, kui patoloog Shukman kohale jõuab, ent siin on muudki tegemist. Võrdlesin erinevaid rakursse. Me tegutsesime teerajast eemal ja prügikonteinerid varjasid meid, kuid ma tundsin, et oleme putukatena terve majadekompleksi tähelepanu keskpunktis. Me sagisime ringi.

Kahe prügikasti vahel seisis rauajuppidest ja neid siduvatest katkenud vedrudest koosnev serviti keeratud märg madrats. „See oli naise peal.” Rääkijaks oli konstaabel Lizbyet Corwi, terane noor naine, kellega ma olin paar korda koos töötanud. „Ei saa just öelda, et ta oleks olnud hästi peidetud, aga küllap see kõik jättis pisut prahihunniku mulje.” Ma nägin, et surnud naise ümber oli maapind rohmaka ristküliku kujuliselt tumedam – viimased jäljed madratsi poolt varjatud kastest. Naustin kükitas maapinda uurides selle kõrval.

„Lapsed, kes ta leidsid, lükkasid selle poolenisti eemale,” lausus Corwi.

„Kuidas nad ta leidsid?”

Corwi osutas maapinnale, väikestele käpajälgedele.

„Ei lasknud teda rappida. Kui nägid, mis see on, siis jooksid kui tuul, helistasid. Kui meie omad saabusid…” Ta heitis pilgu kahele patrullpolitseinikule, keda ma ei tundnud.

„Kas nad liigutasid seda?”

Ta noogutas. „Et vaadata, kas ta on veel elus, nagu nad ütlesid.”

„Mis nende nimed on?”

„Shushkil ja Briamiv.”

„Ja need on leidjad?” Ma noogutasin peaga valve all olevate laste poole. Kaks tüdrukut, kaks poissi. Keskteismelised, külmetavad, pilgud maas.

„Jah. Popsutegijad.”

„Hommikune korjering?”

„On vast pühendumus, ah?” ütles ta. „Tahavad võib-olla kuu parimateks narkariteks saada või midagi. Nad jõudsid siia pisut enne seitset. Tuleb välja, et rulapargis on asjad nii korraldatud. See ehitati alles paari aasta eest ja siin ei toimu midagi, aga kohalikel käib elu oma rütmi järgi. Keskööst kella üheksani ainult popsutajad, üheksast üheteistkümneni plaanivad kohalikud kambad päevaseid tegusid, üheteistkümnest keskööni rulatajad ja rulluisutajad.”

„Relvi on?”

„Ühel poisil on väike tera kaasas, aga tõesti väga väike. Sellega ei rööviks isegi mõnda titte – see on mänguasi. Ja kõigil on kraami. Rohkem ei midagi.” Ta kehitas õlgu. „Kraam ei olnud nende käes, me leidsime selle müüri kõrvalt, aga” – õlakehitus – „nad olid ainsatena siin.”

Ta viipas ühe meie kolleegi lähemale ja avas tollel käes olnud koti. Väikesed, tihedalt vaigutükikesi täis rohunutsakad. Tänaval öeldakse selle kohta „kõss” – tubaka ja kofeiini ja kangema kraamiga tembitud Catha edulis’e ning fiiberklaasi või mingite sarnaste kiudude kange ristand, mis hõõrdub kergemini igemetesse ja sealtkaudu vereringesse. Selle nimetus kujutab endast kolmekordset sõnamängu – kasvukohas nimetatakse seda khat’iks ning loomale, kes inglise keeles on kass ehk „cat”, öeldakse ju tihti „kõss”. Nuusutasin seda ja see oli üsna kehva kvaliteediga kraam. Sammusin sinna, kus neli noorukit oma puhvis jopedes vabisesid.

„Mis värk, politseinik?” küsis üks poiss besźi aktsendiga hiphopilikus inglise keeles. Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa, aga ta oli kahvatu. Ei tema ega ta kaaslased näinud kuigi head välja. Nad ei oleks oma asupaigast surnud naist näinud, kuid nad isegi ei vaadanud sinnapoole.

Nad pidid teadma, et me oleme kõssi leidnud ja teame, et see kuulub neile. Neil poleks pruukinud midagi öelda, nad võinuksid lihtsalt jalga lasta.

„Mina olen inspektor Borlú,” ütlesin ma. „Raskete kuritegude osakonnast.”

Ma ei öelnud: mina olen Tyador. Nad olid küsitlemise mõttes keerulises vanuses – eesnimede, eufemismide ja mänguasjade jaoks liiga vanad, samas mitte piisavalt, et küsitluses võrdväärseks vastaseks olla, kuid vähemalt reeglid olid selged. „Mis sinu nimi on?” Poiss kõhkles, kaaludes, kas kasutada hüüdnime, millega ta oli end ristinud, kuid loobus siis sellest.

„Vilyem Barichi.”

„Sina leidsid ta?” Poiss noogutas ja tema sõbrad noogutasid ta järel. „Räägi.”

„Me tulime siia selleks, et…” Vilyem vakatas, kuid ma ei öelnud tema narkootikumide kohta sõnagi. Ta lõi pilgu maha. „Ja me nägime, et selle madratsi all on midagi, ja tõmbasime selle pealt ära.

Seal…” Tema sõbrad tõstsid pilgu, kui ilmselgelt ebausklik Vilyem kõhkles.

„Hundid?” ütlesin ma. Nad vaatasid üksteisele otsa.

„Jah, tead, mingi väike kärnane kari nuuskis seal ja…”

„Niisiis me arvasime, et see…”

„Kui palju aega pärast teie siiajõudmist?”

Vilyem kehitas õlgu. „Ei tea. Paar tundi?”

„Kas keegi oli veel siin?”

„Natuke varem nägime seal mingeid tüüpe.”

„Diilereid?” Õlakehitus.

„Ja üks kaubik sõitis muru peale ja siia ja natukese aja pärast jälle minema. Me ei rääkinud kellegagi.”

„Millal kaubik käis?”

„Ei tea.”

„Oli alles pime.” See oli üks tüdrukutest.

„Okei. Vilyem, kutid, kui tahate, siis me toome teile hommikusööki, midagi juua.” Ma viipasin nende valvuritele. „Kas vanematega on juba räägitud?” küsisin ma.

„Teel siia, boss, ainult et tema omasid” – ühele tüdrukule osutades – „ei saa me kätte.”

„Proovige siis edasi. Viige nad nüüd keskusesse.”

Neli teismelist vaatasid üksteisele otsa. „Kuule, see on üks sitt lugu küll,” ütles poiss, kes polnud Vilyem, kõhklevalt. Ta teadis, et teatud veendumuste põhjal peaks ta mulle vastu hakkama, aga ta tahtis koos mu alluvatega lahkuda. Must tee ja leib ja paberitöö, tüdimus ja päevavalguslambid, kõik nii kaugel sellest, kui pead pimedas siseõues ühe läbivettinud, veskikivina raske madratsi serva kergitama.

Stephen Shukman ja tema assistent Hamd Hamzinic olid kohale jõudnud. Vaatasin kella. Shukman ei teinud minust välja. Ta kummardus puhinal laiba kohale. Ta kinnitas surma. Ta tegi tähelepanekuid, mille Hamzinic kirja pani.

„Aeg?” küsisin ma.

„Umbes kaksteist tundi,” ütles Shukman. Ta vajutas naise jäsemele. Naine õõtsatas. Kangestunud ja maapinnal tasakaalust väljas, nagu ta oli, võttis tema keha surmaasendi ilmselt mõnel teisel pinnal lebades. „Teda ei tapetud siin.” Ma olin palju kordi kuulnud, et Shukman teeb oma tööd hästi, kuid polnud näinud mingeid tõendeid sellest, et ta olnuks enamat kui lihtsalt pädev.

„Kõik?” küsis ta ühelt kriminaaltehnikult. Too tegi erinevate nurkade alt veel kaks fotot ja noogutas. Shukman keeras Hamzinici abiga naise ümber. Too näis oma kramplikus liikumatuses talle vastu puiklevat. Selili keeratuna nägi naine pentsik välja, otsekui mängiks ta oma selgrool õõtsudes kõverdatud jäsemetega surnud putukat.

Ta vaatas meile lehviva tuka alt otsa. Tema nägu oli ehmatusest krampis: ta oli endamisi lõpmata üllatunud. Ta oli noor. Ta oli tugevalt meigitud ja meik oli mööda koledasti klopitud nägu laiali hõõrutud. Oli võimatu öelda, milline ta välja nägi, milline nägu tema tuttavatel silme ette tuleb, kui nad ta nime kuulevad. Võib-olla saame hiljem paremini teada, kui ta on oma surmas rahu leidnud. Mudana tume veri märgistas tema rinda. Fotoaparaadid välkusid ja välkusid.

„No terekest, surmapõhjus,” ütles Shukman naise rinnus paistvatele haavadele.

Mööda naise vasakut põske kaardus lõua alla pikk punane lõhe. Lõige ulatus üle poole näo.

Haav oli paari sentimeetri ulatuses siledate servadega, järgides pintslitõmbe täpsusega tema näojooni. Suu juures lõua alla kaardudes muutus see inetult sakiliseks ja lõppes või algas luualusesse pehmesse koesse torgatud sügava auguga. Naine vaatas tühjal pilgul mulle otsa.

„Tehke mõni ilma välguta ka,” ütlesin ma.

Nagu paljud teised sel puhul, pöörasin minagi pilgu kõrvale, kui Shukman omaette pomises – pealtvaatamine näis kiimaline. Mise-en-roimaga tegelevad vormiriietuses tehnikud, meie slängis krimtehid uurisid hargnevas ringis sündmuskohta. Nad pöörasid prahti tagurpidi ja tuhnisid sõidukite poolt jäetud rattarööbastes. Nad asetasid maha viitemärke ja pildistasid.

„Olgu siis.” Shukman tõusis püsti. „Viime ta minema.” Paar meest tõstsid naise kanderaamile.

„Jeesus küll,” ütlesin ma, „katke ta kinni.” Keegi leidis teab kust teki ja nad asutasid ennast uuesti Shukmani auto poole teele.

„Ma asun täna pärastlõunal asja kallale,” ütles ta. „Kas me kohtume?” Noogutasin mittemidagiütleval ilmel talle vastu. Läksin Corwi poole.

„Naustin,” hüüdsin ma, kui olin nii kaugel, et Corwi võis meie jutuajamist kuulda. Ta tõstis pilgu ja nihkus veidi lähemale.

„Jah, inspektor,” ütles Naustin.

„Käi üle.”

Ta lonksas kohvi ja vaatas mulle närviliselt otsa.

„Prostituut?” lausus ta. „Esmamuljed, inspektor. Sellises kandis, läbi pekstud, alasti… Ja…” Ta viipas naise näole, ülepingutatud meigile. „Prostituut.”

„Kaklus kliendiga?”

„Jah, aga… Kui oleksid ainult kehahaavad, eks, siis – ütleme, et võibolla ta ei teinud seda, mida taheti, eks ole. Mees lööb. Aga see.” Ta katsus uuesti kõhklevalt kaela. „Sellega on teisiti.”

„Mõni pervo?”

Ta kehitas õlgu. „Võib-olla. Lõigub naist, tapab ta, viskab siia. Ülbe tõbras pealegi, ei hooli sittagi sellest, mida me võime naist uurides leida.”

„Ülbe või loll.” „Või ülbe ja loll.” „Nii et ülbe loll sadist,” ütlesin ma. Ta tõstis pilgu – võib-olla.

„Hea küll,” ütlesin ma. „Võimalik. Räägi kohalike tüdrukutega. Küsi mõnelt konstaablilt, kes piirkonda tunneb. Küsi, kas neil on viimasel ajal kellegagi probleeme olnud. Laseme foto ringi käima, katsume oma neiu Iksile nime leida.” Ma kasutasin tuvastamata naiste puhul seda väljendit. „Esmalt uuri Barichit ja tema sõpru seal. Ole viisakas, Bardo, neil poleks pruukinud sellest teatada. Tõsiselt. Ja võta Yaszek kaasa.” Ramira Yaszek oli suurepärane küsitleja. „Helista mulle pärastlõunal, eks?” Kui ta oli kuuldekaugusest väljas, ütlesin Corwile: „Paari aasta eest ei oleks meil mõrvatud tüdruku juhtumi kallal pooltki nii palju inimesi töötanud.”

„Me oleme kaugele jõudnud,” lausus Corwi. Ta ei olnud tapetud naisest kuigivõrd vanem.

„Vaevalt Naustin hea meelega tänaval tööd teeb, aga nagu sa näed, ta ei kurda,” ütlesin ma.

„Me oleme kaugele jõudnud,” sõnas ta.

„Ja siis?” Kergitasin kulmu. Heitsin pilgu Naustini poole. Ootasin. Mulle meenus Corwi tegutsemine Shulbani kadumise puhul – see juhtum oli osutunud märksa bütsantslikumaks, kui esmapilgul paistis.

„Lihtsalt, ma arvan, noh, et me peaksime ka muid võimalusi arvestama,” ütles ta.

„Räägi.”

„Tema meik,” ütles Corwi. „Tervenisti, noh, mullakarva ja pruunikad toonid. Seda on paksult peale pandud, aga mitte…” Ta torutas flirtivalt huuli. „Ja kas sa tema juukseid märkasid?” Olin märganud küll. „Värvimata. Sõidame koos mööda GunterStrászi, ümber staadioni, ükskõik millise tüdrukute kooskäimiskoha juures ringi. Ma usun, et kaks kolmandikku on blondid. Ja ülejäänud on mustad või veripunased või kurat teab mis. Ja…” Ta libistas sõrmedega läbi õhu nagu läbi juuste. „Need on räpased, aga näevad minu omadest märksa paremad välja.” Ta lasi sõrmedel üle oma lõhenenud juukseotste käia.

Paljude Besźeli tänavatel liikujate jaoks, eriti veel sedasorti kandis, olid esmatähtsad söök ja riided lastele, kõss või kräkk endale, söök endale, seejärel vähemad asjad, mille hulgas juuksepalsam oli üks viimaseid. Heitsin pilgu teistele uurijatele, Naustinile, kes end minekule asutas.

„Okei,” ütlesin ma. „Kas sa tunned seda kanti?”

„Noh,” ütles Corwi, „see on natuke kõrvaline, kas pole? See pole isegi õieti Besźel. Minu rida on Lestov. Mõned meist kutsuti sinna, kui neil häda käes oli. Aga ma tegin paari aasta eest siin ringkäigu – ma tean üht-teist.”

Lestov oli juba peaaegu äärelinn, keskusest umbes kuue kilomeetri kaugusel, ja meie asusime sellest lõunas, teispool Yovici silda Bulkya väina ja jõesuudme vahelises piirkonnas. Kordvenna, mis oli õigupoolest saar, ehkki asus maismaale nii lähedal ja oli tänu tööstushoonete varemetele sellega nii seotud, et keegi poleks seda iial saareks pidanud, koosnes kortermajadest, ladudest ning lõpmatute grafiti-kritseldustega omavahel seotud odavatest nurgapoodidest. See kant asus Besźeli südamest nii kaugel, et teda oli erinevalt linnalähedasematest slummidest lihtne unustada.

„Kui kaua sa siin olid?” küsisin ma.

„Kuus kuud, nagu tavaks. Nagu võiski oodata: tänavavargused, üksteist kolkivad pilves lapsed, narkots, hooramine.”

„Mõrvad?”

„Minu aja jooksul kaks või kolm. Narkovärk. Enamasti selleni siiski ei minda: kambad oskavad üsnagi targalt üksteist nii karistada, et RKO sellesse ei sekkuks.”

„Siis on keegi omadega perses.”

„Jah. Või on tal ükskõik.”

„Okei,” ütlesin ma. „Ma tahan, et sa sellega tegeleksid. Mis sul praegu käsil on?”

„Ei midagi pakilist.”

„Ma tahan, et sa natukeseks ajaks ümber asuksid. On sul siin veel sidemeid?” Ta torutas huuli. „Kui suudad, otsi nad üles, kui ei suuda, räägi mõne kohalikuga, vaata, kes neile laulavad. Ma tahan, et sa mängus sees oleksid. Kuula maad, liigu kvartalis ringi – kuidas selle koha nimi oligi?”

„Nagu külal – Pocost Village.” Ta naeris rõõmutult; ma kergitasin kulmu.

„On vast küla tõesti,” ütlesin ma. „Vaata, mida sa leiad.”

„Mu komissarile see küll ei meeldi.”

„Ma tegelen temaga ise. Bashazin, eks?”

„Klaarid ise ära? Nii et mind komandeeritakse siia?”

„Ärme nimetame seda esialgu kuidagi. Esialgu palun ma vaid, et sa sellele keskenduksid. Ja teavitaksid otsejoones mind.” Ma andsin talle oma mobiili ja kontori numbri. „Kordvenna vaatamisväärsusi võid mulle hiljem tutvustada. Ja…” Heitsin pilgu Naustinile ja Corwi nägi, et ma seda tegin. „Hoia lihtsalt asjadel silma peal.”

„Tal on ilmselt õigus. Ilmselt on see mõne ülbe sadisti tegu, boss.”

„Ilmselt küll. Uurime välja, miks sellel naisel nii puhtad juuksed on.”

Instinkti osas kehtis oma liigatabel. Me kõik teadsime, et tänavatöö aegu lahendas komissar Kerevan hulga juhtumeid täiesti mõistetamatute juhtlõngade abil ning et peainspektor Marcobergil puudusid sellised lahenduskäigud täielikult ja tema korralikud tulemused tulid pigem tänu visale tööle. Me ei nimetanud seletamatuid väikeseid vaimuvälgatusi iial „aimdusteks”, kuna kartsime universumi tähelepanu endale tõmmata. Aga neid esines ja sa teadsid, et üks neist on sinu lähedusse jõudnud, kui nägid mõnd uurijat oma sõrmi suudlemas või puudutamas rinda, kus rippus seletamatute vaimupuhangute kaitsepühaku Warsha kujuteldav ripats.

Konstaablid Shushkil ja Briamiv olid üllatunud ning tõmbusid seejärel kaitsesse ja muutusid lõpuks hoopis pahuraks, kui ma neilt küsisin, miks nad olid madratsit liigutanud. Panin nende teo kirja. Kui nad oleksid vabandanud, oleksin sellest mööda vaadanud. Oli masendavalt harjumuspärane näha vereplekkidel politseisaabaste jälgi, laialihõõrutud sõrmejälgi, rikutud ja hävinud proove.

Hoovi serva kogunes aegamööda väike rühm ajakirjanikke. Petrus Mista-nimi-oligi, Valdir Mohli, Rackhausi-nimeline noor sell ja veel paar tükki.

„Inspektor!”

„Inspektor Borlú!” Isegi: „Tyador!”

Enamik ajakirjanikke olid alati olnud viisakad ja suhtunud soosivalt minu palvetesse selle osas, mida avaldamata jätta. Viimase paari aasta jooksul olid tekkinud uued, nilbemad ja agressiivsemad ajalehed, mida ärgitasid tagant ja vahel ka omasid britid või põhja-ameeriklased. See oli paratamatu ja tõtt-öelda olid kohalikud väljaanded igavaks muutunud. Muret ei teinud mitte niivõrd sensatsioonijanu ega ka uue ajakirjanduse loojate närviajav käitumine, vaid ennekõike nende kalduvus järgida kohusetundlikult stsenaariumit, mis oli juba enne nende sündi kirja pandud. Näiteks Rackhaus, kes kirjutas iganädalasele väljaandele „Rejal!”. Kahtlemata käitus ta nimetatud moel siis, kui nuias mult fakte, teades, et ma ei jaga neid talle, ning ka siis, kui üritas alamatele politseinikele altkäemaksu anda ja see tal mõnikord õnnestus, ilma et ta pidanuks kasutama oma tavapärast lauset: „Avalikkusel on õigus seda teada!”

Kui ta seda esmakordselt ütles, ei saanud ma temast arugi. Besźi keeles on sõnal „õigus” nii parajalt palju tähendusi, et mul polnud võimalik tema tagamõtet tabada. Pidin väljendi mõttes tõlkima inglise keelde, mida ma enam-vähem vabalt valdan. Ta oli oma klišeele niivõrd truu, et see kustutas suhtlemisvajaduse. Äkki ei jää ta enne rahule, kui ma pole talle nähvanud, et ta on raisakotkas, guul.

„Te teate, mida ma ütlen,” sõnasin ma neile. Meid lahutas väljavenitatud lint. „Pressikonverents on täna pärastlõunal RKO keskuses.”

„Mis kell?” Mind pildistati.

„Teile antakse teada, Petrus.”

Rackhaus ütles midagi, millest ma välja ei teinud. Pöördudes nägin räpaste tellishoonete vahelt GunterStrászi lõppu. Tuul lennutas rämpsu. Oleksin võinud olla kus tahes. Vanaldane naine eemaldus minust lohiseval sammul. Ta pööras pead ja vaatas mind. Tema liigutus rabas mind ja meie pilgud kohtusid. Mõtlesin, kas ta tahab mulle midagi öelda. Mu pilk haaras tema rõivaid, kõnnakut, hoiakut ja silmavaadet.

Äkitselt taipasin, et naine polnud üldse GunterStrászil, ja ma poleks pidanud teda üldse nägema.

Pöörasin segadusse sattunult otsekohe pilgu kõrvale ja tema tegi sama kärmelt samuti. Tõstsin pea ja silmitsesin maanduma hakkavat lennukit. Kui ma paari sekundi pärast uuesti pead pöörasin, ei märganud ma enam võõral tänaval longates eemalduvat naist, vaid silmitsesin selle asemel hoolikalt siinsamas asuva ja kohaliku GunterStrászi, selle rusutud piirkonna fassaade.