Читать книгу Linn ja linn - China Miéville - Страница 5

Lasin ühel konstaablil ennast Lestovi põhjapiirkonda, silla juurde viia. Ma ei tundnud seda kanti hästi. Loomulikult olin kooliajal ja ka mõnikord pärast seda saarel käinud, varemeid külastanud, kuid minu teed käisid teisi radu. Pagaripoodide ja väikeste värkstubade seintele kruvitud sildid juhatasid kohalike sihtpaikadeni ning ma läksin mööda neid kenal väljakul asuva trammipeatuseni. Jäin luubi pildiga märgistatud hooldekodu ja kaneelilõhna levitava vürtspoe vahel ootama.

Kui plekiselt kella andev tramm rööbastel rappudes saabus, ei võtnud ma seal istet, ehkki vagun oli pooltühi. Ma teadsin, et põhja poole Besźeli keskuse kanti jõudes lisandub sõitjaid. Seisin akna all ja nägin linna, neid tundmatuid tänavaid.

Naine, tema kohmakas asend selle vana madratsi all, nuhkivad raisasööjad. Helistasin mobiililt Naustinile.

„Kas nad otsivad madratsilt jälgi?”

„Peaksid otsima küll, inspektor.”

„Kontrolli. Kui tehnikud seda teevad, on hästi, aga Briamiv ja tema semu oskaksid lause lõppu punkti panemise ka persse keerata.” Äkki oli selline elu naise jaoks uus? Äkki oleksid ta juuksed olnud elektrisinised, kui me oleksime ta nädal hiljem leidnud?

Need jõeäärsed piirkonnad on keerukad, paljudel hoonetel on vanust sajandi või mitme jagu. Trammirööpad viisid mööda kõrvaltänavaid, kus Besźel, võttes enda alla vähemasti poole kõigest, millest me möödusime, näis meie vastu naalduvat ja meie kohal kummuvat. Me vappusime ning aeglustasime kohalike ja mujalt saabunud autode taga käiku, jõudsime ristmikule, kus Besźi hooneteks olid antiigikauplused. See äri oli läinud hästi, sama hästi kui paari aasta jooksul kõik muugi, müüki toodud esemed olid kenasti poleeritud ja üles mukitud, kui inimesed oma kortereid mõne besźmarga eest pärandasjadest tühjendasid.

Osa ajakirjanikke olid optimistid. Sellal kui nende juhid Raekojas üksteise peale üha järeleandmatumalt möirgasid, tegid kõikide erakondade värskemad võsud üheskoos tööd, et Besźeli huvid esikohale tõsta. Iga välisinvesteeringute piisake – ja kõigi üllatuseks neid piisakesi leidus – tõi kaasa ülistusi. Hiljuti oli linna kolinud koguni paar kõrgtehnoloogiakompaniid, ehkki oli raske uskuda, et selle põhjuseks olnuks Besźeli värske ja alp iseendale omistatud tiitel „Ränisuudmelaht”.

Väljusin kuningas Vali ausamba juures. All-linnas kihas elu – liikusin teisi nägemata jättes ning kõigi ees vabandades elanike ja kohalike turistide vahel jõnkshaaval edasi, kuni jõudsin RKO keskuse, kandilise betoonhooneni. Besźi giidid talutasid kahte turistide rühma minust mööda. Seisatasin trepil ja heitsin pilgu piki UropaStrasźi. Mul kulus ühenduse saamiseks mitu katset.

„Corwi?”

„Jah, boss?”

„Sa tunned seda piirkonda – kas meil võib olla tegemist läbitungiga?”

Mitu sekundit oli torus vaikus.

„Ei paista tõenäoline. See piirkond on üldiselt üsna täielik. Ja Pocost Village, kogu antud kvartal, on seda kohe kindlasti.”

„Seevastu osa GunterStrasźist…”

„Jah, aga. Lähim kattumispaik on sadade meetrite kaugusel. Nad ei oleks saanud…” See olnuks mõrvari või mõrvarite poolt erakordne risk. „Ma usun, et võime seda eeldada,” ütles ta.

„Hea küll. Anna mulle teada, kuidas sul läheb. Ma helistan varsti.”

Mul oli teiste juhtumitega seoses paberitööd, mille ma ette võtsin, sättides neid ootetsoonis tiirutava lennuki kombel mõnda aega paika. Naine, kelle tema elukaaslane surnuks peksis – mees oli meie eest seni pääsenud, hoolimata tema nimele välja antud vahistamiskäsust ja ta sõrmejäljenäidistest lennujaamades. Styelim oli vana mees, kes oli peale sattunud murdvargast narkarile; too lõi teda ühe korra surmavalt mutrivõtmega, mis Styelimil endal kaasas oli. See juhtum jääb lahendamata. Noor mees Avid Avid, kelle rassist veritseva peahaavaga tänavale lebama jättis, kui oli löönud ta pea vastu kõnniteeserva ja kirjutanud tema kohale seinale „Ébru rämps”. Selles asjas tegin ma koostööd Shenvoi-nimelise kolleegiga eriüksusest, kes oli juba mõnda aega enne Avidi mõrva Besźeli paremäärmuslaste seas salaagendina tegutsenud.

Ramira Yaszek helistas, kui ma oma laua taga lõunat sõin. „Lõpetasin just nende laste küsitlemise, sir.”

„Ja?”

„Peaksite õnnelik olema, et nad oma õigusi paremini ei tunne, sest kui tunneksid, oleks Naustinil praegu süüdistus kaelas.” Ma hõõrusin silmi ja neelasin suutäie alla.

„Mida ta tegi?”

„Barichi semu Sergev pruukis suud, nii et Naustin esitas sõrmenukkidega küsimuse vastu tema hambaid ja ütles, et ta on peamine kahtlusalune.” Ma vandusin. „See polnud kuigi kõva löök ja vähemalt oli mul nii kergem heavõmmistuda.” Olime mõisted heavõmmistuma ja pahavõmmistuma inglise keelest näpanud ning tegusõnadeks muutnud. Naustin oli üks neist, kes kippus liiga kergesti karmi kätt tarvitama. On kahtlusaluseid, kelle puhul metoodiline lähenemine töötab ja kes peavad küsitluse käigus trepil komistama, aga kleenuke teismeline popsutaja ei ole üks neist.

„Igatahes ei midagi hullu,” lausus Yaszek. „Nende jutt klapib. Nad on neljakesi puude vahel. Küllap teevad natuke pahandust. Nad olid seal vähemalt paar tundi. Mingil hetkel – ja ärge küsige täpsemalt, sest sealt ei tule midagi targemat kui „üsna hämaras” – näeb üks tüdruk, kuidas mingi kaubik üle muru rulaparki sõidab. Ta ei arva sellest suurt midagi, sest inimesed käivad seal igal ajal omi asju ajamas, kola maha viskamas, mida tahes. Kaubik tiirutab ringi, sõidab rulapargist mööda, tuleb tagasi. Natukese aja pärast kihutab see minema.”

„Kihutab?”

Kritseldasin oma märkmikku, üritades teise käega arvutiekraanile emaili manada. Ühendus katkes rohkem kui korra. Suured manused ja puudulik süsteem.

„Jah. Sel oli minekuga kiire ja amordid käisid põhja. Selle tõttu tüdruk märkaski, et see lahkub.”

„Kirjeldus?”

„„Hall.” Ta ei tea kaubikutest midagi.”

„Las ta vaatab natuke pilte, äkki me suudame margi tuvastada.”

„Juba tegeleme sellega, inspektor. Ma annan teile teada. Hiljem tuli teab mis põhjusel veel vähemalt kaks autot või kaubikut, Barichi sõnul äri ajama.”

„See võib rehvijälgede osas asja keeruliseks teha.”

„Umbes tunnike käperdamist veel, siis mainib tüdruk kaubikut teistele ja nad lähevad asja uurima, juhuks kui sealt midagi maha visati. Nende sõnul saab vahel nii vanu raadioid, kingi, raamatuid, kõiksugu mahavisatud paska.”

„Ja nad leiavad naise.” Mõned kirjad olid läbi tulnud. Üks oli politseilabori fotograafilt ning ma avasin selle ja asusin fotosid üle vaatama.

„Nad leiavad naise.”

Komissar Gadlem kutsus mind enda juurde. Tema pehmehäälne teatraalsus ja maneerlik leebus olid läbinähtavad, kuid ta oli alati lasknud mul oma asja ajada. Istusin, tema aga klõbistas oma klaviatuuril ja vandus. Ma nägin ilmselt andmebaaside salasõnadega paberiribasid, mis olid tema arvutikuvari äärte külge kleebitud.

„Niisiis?” küsis ta. „Kortermaja?”

„Jah.”

„Kus see asub?”

„Lõunas, eeslinnas. Noor naine, noahaavad. Ta on Shukmani käes.”

„Prostituut?”

„Võimalik.”

„Võimalik,” ütles ta ja pani käe vastu kõrva torru, „aga ometi. Ma juba kuulen seda. Hea küll, lase edasi, järgi oma vaistu. Kui tahad selle „aga ometi” põhjuseid jagada, siis anna teada, eks? Kes sinuga koos on?”

„Naustin. Ja üks patrull aitab mind ka. Corwi. Esmaklassiline konstaabel. Tunneb piirkonda.”

„See on tema kant?” Ma noogutasin. Enam-vähem.

„Mis veel avatud on?”

„Minu laual?” Ütlesin talle. Komissar noogutas. Isegi neid teisi arvestades andis ta mulle vaba voli neiu Iksiga tegelda.

„Kas te nägite siis kõike?”

Kell lähenes kümnele õhtul, ohvri leidmisest oli möödas üle neljakümne tunni. Corwi – ta ei püüdnudki oma vormi varjata, ehkki me olime märgistamata sõidukiga – juhtis autot mööda GunterStrászi ümbritsevaid tänavaid. Ma ei olnud eelmisest hilisõhtust saadik koju jõudnud ja nüüd viibisin taas samadel tänavatel, kus olin päeval juba käinud.

Suurematel tänavatel ja mõnel pool mujalgi oli kattumispaiku, ent nii kauge piirkond oli valdavalt terviklik. Mõned vanad Besźi stiilinäited, mõned järsud katused või paljude ruutudega aknad – need olid suletud tehased ja laohooned. Hea mitu aastakümmet vanad, sageli katkiste akendega, ja kui ka avatud, siis vaid poolenisti. Laudadega kinni löödud fassaadid. Traatvõrgust esikülgedega toidukauplused. Klassikalises Besźi stiilis lagunenud fassaadid. Mõned majad olid hõivatud ning kirikuteks ja narkourgasteks muudetud, teised tühjaks põlenud ja enda söestunud varjud.

Piirkond ei olnud tihedalt rahvastatud, aga ka sugugi mitte mahajäetud. Sealolijad mõjusid osana ümbritsevast, otsekui oleksid nad alati seal viibinud. Hommikul oli neid vähem olnud, kuid mitte märkimisväärselt.

„Kas te nägite, kuidas Shukman laibaga tegeles?”

„Ei.” Vaatasin oma kaardil järge ajades mööduvat. „Ma jõudsin sinna siis, kui ta oli lõpetanud.”

„Ei kannata?” küsis ta.

„Kannatan küll.”

„Noh…” Ta naeratas ja keeras teise tänavasse. „Eks te peategi sedasi vastama, isegi kui ei kannata.”

„Tõsi,” ütlesin ma, ehkki see polnud nii.

Ta viitas siinsetele piiritähistele. Ma ei öelnud talle, et olin päeval juba Kordvennas neid paiku uurimas käinud.

Corwi ei püüdnud oma politseivormi varjata, sest nii teadsid need, kes meid nägid ja kes võinuksid muidu kahtlustada meid katses neid lõksu püüda, et meil pole see kavas, ning meie soovimatust neid kimbutada näitas ka asjaolu, et me ei liikunud sinikaga, nagu mustjassiniseid politseiautosid nimetati. Keerukad kokkulepped!

Enamik neist, kes meid ümbritsesid, viibisid Besźelis, nii et me nägime neid. Vaesus röövis kuju niigi rahulikelt ja üksluistelt lõigetelt ja värvidelt, mis on moetuks moeks nimetatud Besźi rõivaid alati iseloomustanud. Eranditest osutusid mõned neile pilku heites teisal olijateks, seega jäid nad meil nägemata, kuid ka nooremad Besźi elanikud paistsid värvikamana, nende rõivad olid vanemate omadest kirevamad.

Enamik Besźi mehi ja naisi (kas pruugib seda öeldagi?) ei teinud midagi peale ühest paigast teise liikumise – hilisest vahetusest koju, kodust kellegi teise juurde või poodi. Kuid niimoodi kõigest möödudes avanes meie pilkudele siiski hirmutav maa ja võis näha piisavalt vargset tegevust, mis peletas mulje räigselgest paranoiast.

„Ma leidsin täna hommikul paar kohalikku, kellega varem suhtlesin,” ütles Corwi. „Küsisin, kas nad on midagi kuulnud.” Me sõitsime läbi hämara piirkonna, kus kattumispaiga tasakaal muutus, ja vaikisime, kuni tänavalambid me ümber kerkisid taas kõrgemale ja olid tuttavlikult déconurksemad. Nende lampide all – tänav kaardus eemal nähtamatusse – seisid seina ääres naised, kes müüsid seksi. Nad jälgisid meie lähenemist valvsal pilgul. „Mul polnud eriti õnne,” ütles Corwi.

Ta ei olnud oma varasemal visiidil isegi fotot kaasa võtnud. Niivõrd algses faasis tuli tegeleda avalike kontaktidega: alkoholipoe müüjad, kohalike ebaseaduslike kirikute vaimulikud, mõned viimased allesjäänud töölisvaimulikud, julged vanad mehed, sirp ja rist õlale või käsivarrele tätoveeritud, selja taga riiulis Gutiérreze, Rauschenbuschi ja Canaan Banana besźikeelsed tõlked. Treppidel istujad. Corwi sai vaid küsida, mida nad oskavad Pocost Village’is aset leidnud sündmuste kohta öelda. Nad olid mõrvast kuulnud, kuid ei teadnud midagi.

Nüüd oli meil foto. Shukman oli selle mulle andnud. Kui me autost välja astusime, viibutasin ma seda, viibutasin sõna otseses mõttes, et naised näeksid – me toome neile midagi, see on meie siiatuleku eesmärk, me ei soovi kedagi vahistada.

Corwi tundis neist mõnda. Nad tegid suitsu ja silmitsesid meid. Oli külm ja nagu kõik teised, kes neid nägid, mõtlesin ka mina nende sukastatud säärtele. Mõistagi me mõjutasime nende äri – paljud mööduvad kohalikud tõstsid pilgu, vaatasid meid ja pöörasid pea ära. Nägin mööda tänavat lähenemas ühte sinikat, mis aeglustas küllap kerge vahistamise lootuses käiku, kuid juht ja kõrvalistuja märkasid Corwi vormi ning lisasid käeviipe saatel taas kiirust. Lehvitasin nende tagatuledele.

„Mida te tahate?” küsis üks naine. Tal olid kõrge säärega ja odavad saapad. Ma näitasin talle fotot.

Nad olid neiu Iksi näo puhtaks pesnud. Mõni märk oli alles – meigi all olid nähtavad kriimustused. Nad oleksid võinud need pildilt täielikult kustutada, aga niisuguste haavade poolt tekitatud šokist oli küsitlemisel kasu. Pilt oli tehtud enne, kui naisel pea paljaks aeti. Ta ei olnud rahuliku moega. Ta näis olevat kannatamatu.

„Ma ei tunne teda.”

„Ma ei tunne teda.” Ma ei märganud, et keegi oleks äratundmist kiirelt varjanud. Nad kogunesid kohaliku pimeduse veerel uitavate klientide meelehärmiks lambi hallika valguse kätte, ulatasid fotot käest kätte ja kaastundehäälitsustest hoolimata ei tundnud Iksi.

„Mis juhtus?” Ulatasin küsimuse esitanud naisele oma kaardi. Ta oli tõmmu, juudi või miskitpidi türgi verd. Tema besźi keel oli aktsendivaba.

„Me püüamegi välja uurida.”

„Kas meil on põhjust muretseda?”

„Ma…”

Vakatasin, ja siis ütles Corwi: „Me anname teada, kui on põhjust nii arvata, Sayra.”

Peatusime salga noorte meeste juures, kes jõid piljardisaali ees kanget veini. Corwi lasi neil mõned nilbused õhku visata ja lasi siis foto ringi käima.

„Miks me siin oleme?” Minu küsimus kõlas vaikselt.

„Nad on kõige madalama taseme gangsterid, boss,” ütles Corwi. „Vaadake, kuidas nad reageerivad.” Aga kui mehed midagi teadsidki, siis ei reetnud nad seda. Nad ulatasid foto tagasi ja võtsid ükskõikselt mu kaardi.

Me kordasime sama teistes kogunemiskohtades ja ootasime iga kord mitu minutit autos, piisavalt kaugel, et mõni murelik kambaliige võiks ennast korraks vabandada ning meid üles otsida ja pillata teisitiarvajana meile mõne killu, mis aitaks meid mis tahes teed pidi meie surnud naist puudutavatele üksikasjadele ja tema perele lähemale. Mitte keegi ei teinud seda. Ma andsin oma kaardi paljudele inimestele ning panin oma märkmikku kirja nende nimed ja kirjeldused, keda Corwi oluliseks pidas.

„Rohkem ma õieti kedagi ei tunnegi,” ütles ta. Mõned mehed ja naised olid ta ära tundnud, kuid näis, et polnud erilist vahet, kuidas ta vastu võeti. Kui leppisime kokku, et lõpetame, oli kell kaks läbi. Poolkuu oli välja triivinud: olime pärast viimast küsitlust jäänud seisma tänaval, kust olid kadunud isegi viimased hilisöised juhukülalised.

„Ta on endiselt küsimärk.” Corwi oli üllatunud moega.

„Ma lasen siia kanti plakatid üles panna.”

„Kas tõesti, boss? Kas komissar jääb sellega nõusse?” Me rääkisime vaikselt. Ma viipasin sõrmedega vaid betooni ja rämpsu täis platsi ümbritsevat planku kaunistava okastraadi poole.

„Jah,” ütlesin ma. „Ta annab järele. See pole nii suur asi.”

„See nõuab paariks tunniks paari konstaablit ja ta ei… mitte selleks, et…”

„Me peame kuulutuse jaoks pildid tegema. Persse, ma panen need ise üles.” Lasen need kõikidesse linna jaoskondadesse saata. Kui me nimeni jõuame ja kui Iksi lugu on selline, nagu me ise esialgu arvama kippusime, siis kaovad meie napidki ressursid. Me kasutasime ära oma mahajäämust, mis lõpuks iseennast hävitab.

„Sina oled boss, boss.”

„Mitte just päris, aga selles asjas olen ma natukeseks ajaks küll boss.”

„Kas sõidame?” Ta viipas auto poole.

„Ma lähen jala trammile.”

„Tõsiselt? Olge nüüd, teil kulub mitu tundi.” Aga ma lasin tal minna. Kõndisin vaid enda sammude kaja ja ühe kõrvaltänavas hullunud koera haukumise saatel sinnapoole, kus meie lampide hallikas kuma hääbus, ning jõudsin võõra oranži valguse kätte.

Shukman oli oma laboris vaguram kui välismaailmas. Ma olin just palunud telefonitsi Yaszekilt videot laste ülekuulamisest eelmisel päeval, kui Shukman ühendust võttis ja palus mul läbi tulla. Mõistagi oli seal külm ja õhus hõljus kemikaalide läppunud lõhn. Suures akendeta ruumis oli ühtviisi palju nii tumedat ja plekilist puitu kui ka terast. Seinal rippusid märkmetahvlid, igaühest kasvas välja patakas pabereid.

Ruumi nurkades ja töölaudade servadel näis luuravat mustus, aga kord olin ma libistanud sõrmega üle ülestõstetud vedelikukaitse pealtnäha räpase soone ning sõrm oli puhtaks jäänud. Plekid olid vanad. Shukman seisis terasest lahkamislaua juures, kus lebas pisut plekilise lina all rahuliku näoga meie Iks ja silmitses, kuidas me temast räägime.

Ma heitsin pilgu Hamzinicile. Mulle tundus, nagu oleks ta vaid õige pisut surnud naisest vanem. Ta seisis aupaklikult kõrval, käed rinnal risti. Juhuslikult või mitte jäi tema kõrvale tahvel, kuhu oli lisaks postkaartidele ja märkmetele kinnitatud väike toretseva välimusega šahada. Hamd Hamzinic oli see, kelle kohta Avid Avidi mõrtsukad oleksid samuti öelnud ébru. Praegusel ajal kasutasid seda mõistet üldjuhul vanamoodsad inimesed, rassistid või äraspidise provokatsioonina epiteedi sihtmärgid – üks Besźi tuntumaid hip-hopipunte kandis nime Ébru W.A.

Rangelt võttes oli see sõna mõistagi naeruväärselt ebatäpne vähemalt poolte suhtes, kelle kohta seda kasutati. Ent pärast seda, kui Balkani pagulased olid saabunud kakssada aastat tagasi varjupaika otsima ja kasvatanud kiiresti muslimite hulka linnas ning kui sõna ébru, mis vanas besźi keeles tähendas juuti, ka uute immigrantide iseloomustamiseks väevõimuga kasutusele võeti, oli see aegamööda muutunud mõlema kogukonna kohta käivaks mõisteks. Muslimitest uustulnukad seadsid end sisse piirkondades, mis olid varem olnud Besźeli juudi getod.

Juba enne põgenike saabumist olid Besźeli kaks vähemusrühma liitlased – sõltuvalt hetkeolukorrast kas lõbusalt või hirmunult. Vähesed linnaelanikud mõistavad, et meie tava keskmise lapse rumaluse üle nalja visata on pärit Besźeli pearabi ja peaimaami vahelisest sajanditevanusest lõbusast vestlusest Besźeli õigeusu kiriku ohjeldamatuse üle. Nad väitsid, et sellel puudusid nii vanima Aabrami-usu tarkus kui ka noorima innukus.

Besźeli ajaloos oli enamasti ikka olnud tavapäraseks asutuseks DöplirCaffé: kõrvuti asuvad muslimi ja juudi kohvik, mõlemal oma lett ja köök, halal ja koššer, ühine nimi, silt ja laudadega saal, vahesein maha võetud. Tuldi seltskonniti, kus oli inimesi mõlemalt poolelt, tervitati mõlemat omanikku, istuti koos, eristudes kogukondlikult vaid seniks, kuni oma leti ääres endale lubatud sööki telliti, ning vahel mindi hooplevalt ka teisele poolele, sellal kui vabamõtlejad käisid mõlema leti ääres. See, kas DöplirCaffé tähendas ühte või kahte asutust, sõltus küsijast – omandimaksu kogujate ilmumise puhul oli alati tegu ühe kohaga.

Besźeli geto kujutas endast nüüd vaid arhitektuurilist, ilma ametlike poliitiliste piirideta kanti – väga erinevate võõrruumide vahele surutud lagunevad vanad majad olid keskklassistumise käigus saanud moeka joone. Siiski oli tegu kõigest linnaga, see polnud mingi mõistukõne, ja Hamd Hamzinic pidi ilmselt oma õpingute käigus ebameeldivusi kogema. Hakkasin Shukmanist pisut rohkem pidama: minu jaoks oli tema vanust ja tema temperamenti arvestades pisut üllatav, et Hamzinic oma usulisi veendumusi nii julgelt välja näidata võis.

Shukman ei olnud Iksilt lina pealt tõmmanud. Naine lamas meie vahel. Nad olid midagi teinud, nii et ta justkui puhkas.

„Ma saatsin teile meiliga raporti,” ütles Shukman. „Kahekümne neljaviie aastane naine. Üldjoontes hea tervisega, kui see välja arvata, et ta surnud on. Surma aeg üleeile kesköö paiku, mõistagi umbkaudu. Surma põhjus: torkehaavad rinnus. Kokku neli, millest üks läbistas südame. Mingi ora või kingakonts, mitte noatera. Ka on tal kole peahaav ja hulk väiksemaid marrastusi.” Ma tõstsin pilgu. „Mõned on juuste all. Talle anti küljelt hoop vastu pead.” Shukman viibutas aegluubis järeleaimavalt kätt. „Löödi vasakule poole vastu kolpa. Ma usun, et ta kaotas selle peale teadvuse või siis oli vähemalt uimaseks ja pikali löödud, seejärel tekitati surmavad torkehaavad.”

„Millega teda löödi? Vastu pead?”

„Mingi raske ja tömbi esemega. Võimalik, et rusikaga, kui see oli suur, aga ma kahtlen selles tugevalt.” Ta käänas lina nurga tagasi, paljastades osavalt naise pea. Nahk oli inetu, surnul tekkiva sinika värvi. „Ja voilà.” Ta viipas mind naise paljaksaetud kolbale lähemale.

Ma kummardusin säilitusvedeliku lõhnale ligi. Brünettide juuksetüügaste vahel oli hulk pisikesi korbatanud torkejälgi.

„Mis need on?”

„Ma ei tea,” ütles Shukman. „Need pole sügavad. Küllap miski, mille vastu ta kukkus.” Marrastused olid umbes nahka torgatud pliiatsiotsa suurused. Nad katsid umbes mu peopesa suuruse ala, lõikudes ebakorrapäraselt naha sisse. Kohati oli nende seas mõne millimeetripikkuseid joonekesi, keskel sügavamaid kui äärtel.

„Kas märke vahekorrast on?”

„Hiljutisest mitte. Nii et kui ta töötas, siis võib-olla oli millestki keeldumine põhjus, miks ta nüüd niisugune välja näeb.” Ma noogutasin. Shukman ootas. „Me oleme ta nüüd puhtaks pesnud,” ütles ta viimaks. „Aga ta oli kaetud pori, tolmu, rohuplekkidega, kõige sellisega, mida võibki eeldada paigast, kus ta lamas. Ja roostega.”

„Roostega?”

„Üleni. Palju marrastusi, lõikehaavu, kriimustusi, enamjaolt surmajärgseid, ja palju roostet.”

Ma noogutasin uuesti. Kortsutasin kulmu.

„Kaitsehaavad?”

„Puuduvad. See juhtus kiiresti ja ootamatult, või siis oli ta seljaga. Laibal on lisaks hulgaliselt kriimustusi ja mida kõike veel.” Shukman osutas rebenditele naise nahal. „Klapivad tema lohistamisega. Mõrva paratamatud jäljed.”

Hamzinic avas suu ja sulges selle taas. Ma heitsin talle pilgu. Ta vangutas nukralt pead. Ei midagi.