Читать книгу Linn ja linn - China Miéville - Страница 6

Plakatid olid üles pandud. Enamjaolt piirkonda, kust Iks leiti, kuid osa ka peatänavatele, poetänavatele, Kyezovisse ja Topiszasse ja sellistesse kantidesse. Nägin ühte koguni oma korterist lahkudes.

Kesklinn polnud isegi kuigi lähedal. Ma elasin vanalinnast pisut kagu pool, VulkovStarsźil asuva kuuekorruselise tornelamu eelviimasel korrusel. Sel tänaval on hulk kattumispaiku, võõrapärasus lõhub pidevalt arhitektuuri, kohati isegi üle ühe maja. Kohalikud hooned on teistest ühe kuni kolme korruse jagu kõrgemad, nii et Besź kerkib ebaühtlaselt esile ja katusejoon näeb välja peaaegu nagu mašikulii.

Taevaminemise kirik asub VulkovStrasźi lõpus sõrestiktornide varjude keskel – nad kõrguksid üle kiriku, kui olemas oleksid –, selle aknaid kaitseb traatvõrk, ent mõned plekilised ruudud on puruks löödud. Iga paari päeva tagant on seal kalaturg. Alatasa söön ma hommikust, saatjaks oma jääpangede ja elusate molluskite leti kõrval seisvate kaupmeeste hõiked. Isegi seal töötavad noored naised riietusid leti taga seismise ajaks oma vanaemade kombel, nostalgiliselt fotogeenilised, juuksed nõudepesulapi karva sallide alla seotud, fileerimispõlled rappeplekkide varjamiseks halli-punasekirju mustriga kaunistatud. Mehed nägid pealtnäha või meelega välja, justkui oleksid nad otse laevalt maha astunud ega oleks oma saaki enne käest pannud kui alles siinsetele munakividele jõudes. Besźeli ostjad jõlkusid ringi, nuusutasid ja torkisid kaupa.

Hommikul liikusid minu aknast mõne meetri kaugusel õhuraudteel rongid. Nad ei olnud minu linnas. Oleksin võinud vagunite akendest sisse kiigata – need olid niivõrd lähedal – ja võõraste reisijatega pilke vahetada, kuid mõistagi ei teinud ma seda.

Nad oleksid näinud vaid varases keskeas hommikumantlis meest oma hommikuse jogurti ja kohviga, käes ajaleht – Inkyistor või Iy Déurnem või plekiline Besźeli Päevaleht, et mitte oma inglise keelt unustada. Tavaliselt üksi – vahel harva võis seal olla ka üks kahest temavanusest naisest.

(Besźeli Ülikooli majandusajaloolane või kunstiajakirja kolumnist. Nad ei tundnud teineteist, aga nad poleks sellest hoolinud.)

Kui ma lahkusin, siis seal ta oligi – mu välisukse lähedal vaatas mulle reklaamtahvlilt vastu Iksi nägu. Ehkki tema silmad olid kinni, oli pilti lõigatud ja parandatud, nii et ta ei paistnud olevat surnud, vaid lihtsalt juhmistunud. „Kas tunnete seda naist?” küsis plakat. See oli trükitud mustvalgena matile paberile. „Helistage raskete kuritegude osakonda”, meie number. Plakati olemasolu võis olla märk sellest, et kohalikud politseinikud tegutsevad erakordselt tõhusalt. Võib-olla leidub neid terves linnaosas. Võib ka olla, et mu elupaika teades tahtsid nad minust rahu saada, paigutades üks-kaks plakatit nimme minu teele.

RKO keskus oli paari kilomeetri kaugusel. Ma läksin jala. Sammusin tellistest võlvkaartest mööda: tipus, kus olid kaared, olid nad teisal, ent jalamil polnud sugugi kõik neist võõrad. Neis, mida ma nägin, asusid väikesed poed ja kunstigrafitiga kaunistatud orvad. Besźelis oli see rahulik piirkond, kuid tänavad olid teisal olijaid täis. Ma jätsin nad nägemata, aga kõigist neist möödapääsemine võttis aega. Enne kui ma olin jõudnud Via Camirile, kust pidin ära keerama, helistas Yaszek mulle mobiilile.

„Me leidsime kaubiku.”

Ma võtsin takso, mis jõnksutas läbi liikluse. Pont Mahestis oli palju rahvast, nii kohalikke kui ka võõraid. Mul oli tükk aega, et silmitseda räpast jõevett, kui me läänekalda suunas edasi nihkusime, suitsu ja dokkides seisvaid määrdunud laevu, millele langes võõral veepiiril – kadestusväärses ärirajoonis – seisvatelt klaashoonetelt peegelduv valgus. Besźi paadid popsutasid veetaksodest välja tegemata nende kiiluvees. Kaubik seisis hoonete vahel viltu. Tegu oli kõigest impordi-ekspordifirma valduste ja kontorihoone vahelise kitsa, kaht suuremat tänavat ühendava kujaga, mis oli rämpsu ja hundisitta täis. Mõlemasse otsa oli tõmmatud politseilint – kergelt kohatu, kuna tänav oli tegelikult kattumispaik, ent vähekasutatav, mistõttu lint oli sellistes olukordades tavapärane reegliterikkumine. Mu kolleegid sagisid ümber kaubiku.

„Boss.” See oli Yaszek.

„Kas Corwi on teel?”

„Jah, ma andsin talle info edasi.” Yaszek ei öelnud midagi selle kohta, et ma olin alama politseiniku uurimisse kaasanud. Ta juhatas mind kohale. Tegu oli vana ja mõlkis, väga kehvas seisus Volkswageniga. Kaubik oli pigem kulunud valget kui halli värvi, aga pori värvis selle tumedamaks.

„Kas te olete juba jäljed võtnud?” küsisin ma. Tõmbasin kummikindad kätte. Krimtehid noogutasid ja tegutsesid mu ümber edasi.

„Uksed ei olnud lukus,” ütles Yaszek.

Avasin ukse. Surkisin lipendavat polstrit. Armatuurlaual seisis kaunistus – plastikust pühak-hulatantsija. Tõmbasin kindalaeka lahti ning leidsin sealt kortsus teedeatlase ja rämpsu. Lasin atlase lehtedel läbi sõrmede libiseda, kuid selle vahel polnud midagi: tavapärane Besźeli juhi abimees, ehkki piisavalt vana eksemplar, et olla veel mustvalges trükis.

„Kuidas me siis teame, et see on õige kaubik?” Yaszek juhatas mind tagaukse juurde ja tõmbas selle lahti. Nägin veel prahti – ninna lõi rõskuse, ehkki mitte iiveldama ajavat rooste- ja hallituselõhna –, nailonpaela, kolakuhja. „Mis see on?”

Suskasin hunnikut käega. Üksikud jubinad. Mingi väike elektrimootor, katkine teler, tuvastamatud jäänused, korgipuru riide- ja tolmukihil. Roostekihid ja happeplekid.

„Seda näete?” Yaszek osutas plekkidele põrandal. Kui ma poleks neid hoolikalt silmitsenud, oleksin pakkunud, et tegu on õliga. „Paar politseinikku teatasid sellest mahajäetud kaubikust. Konstaablid nägid, et uksed on lahti. Ei tea, kas nad pööravad hoiatustele tähelepanu või on tähtsaid teateid uurides lihtsalt põhjalikud, igatahes oli meil õnne.” Üks teade, mis eelmisel hommikul kõigile Besźeli patrullidele edasi anti, palus, et nad annaksid teada kõikidest hallidest sõidukitest ja uuriksid neid ning pöörduksid siis RKO poole. Meil oli õnne, et need konstaablid ei olnud lihtsalt teisaldajaid kutsunud. „Igatahes nägid nad põrandal mingit sodi ja lasid seda uurida. Me veel kontrollime, aga on tõenäoline, et see on Iksi veri, ja peagi saame täpse vaste.”

Heitsin kõhuli nagu mutt mullakuhjas, et näha, mis kola all on. Liigutasin seda õrnalt, kallutades rämpsu kõrvale. Mu käsi värvus punaseks.

Vaatasin esemed ükshaaval üle ja kaalusin igaühte eraldi käes. Mootoriasjandust oleks andnud selle külge kuuluvast torust kinni hoides viibutada: selle põhi oli raske ja oleks purustanud selle, mida tabab. Kuid sellel ei paistnud kriime olevat, samuti mitte verd ega juuksekarvu. See ei paistnud mulle veenva mõrvarelvana.

„Te pole midagi välja tõstnud?”

„Ei, me pole veel midagi kirja pannud, mitte midagi. Siin ei olnud midagi. Mitte midagi peale selle kraami. Me saame päeva-paari jooksul tulemused.”

„Siin on nii palju saasta,” ütlesin ma. Corwi oli kohale jõudnud. Paar möödujat nihelesid kõrvaltänava kummaski otsas ja vaatasid, kuidas krimtehid töötavad. „Häda pole selles, et materjali napiks, häda on selles, et seda on liiga palju.

Niisiis. Oletame korraks. Kogu sellest rämpsust jääb talle palju roostet külge. Ta on siin lebanud.” Marrastused olid ka naise näol, samuti kehal, mitte ainult kätel – ta ei olnud püüdnud rämpsu endast eemale lükata ega oma pead kaitsta. Ta oli kaubikus viibimise ajal teadvusetu või surnud, kui ta vastu seda rämpsu õõtsus.

„Miks nad kogu selle kõntsaga ringi sõitsid?” küsis Corwi. Pärastlõunaks oli meil olemas kaubiku omaniku nimi ja aadress ning järgmiseks hommikuks saime kinnituse, et tegu oli Iksi verega.

Mehe nimi oli Mikyael Khurusch. Ta oli kaubiku kolmas omanik, vähemalt ametlikult. Tal oli paturegister: ta oli kahe rünnaku ja varguse eest kinni istunud, viimati neli aastat tagasi. Ning – „Vaadake,” ütles Corwi, – teda oli karistatud seksi ostmise eest, ta oli prostitutsiooni poolest tuntud kohas lähenenud erariietes naispolitseinikule. „Seega me teame, et ta on kriminaal.” Mees oli sestpeale pildilt kadunud, ent nagu kiire uurimistöö põhjal selgus, oli ta tegutsenud kaupmehena, kes müüs pisiasju linna lugematutel turgudel ning kolm päeva nädalas ka ühes poes, mis asus Lääne-Besźelis Mashlinis.

Me saime ta siduda bussiga ning bussi Iksiga – kuid vajasime otsest sidet. Läksin oma kontorisse ja vaatasin sõnumeid. Üks pisiasi Styelimi juhtumi juures, värske teade keskjaamalt plakatite asjus ning kaks vastamata kõnet. Meile lubati juba kahe aasta eest helistaja numbrinäit muretseda.

Mõistagi olid paljud inimesed helistanud ja öelnud, et tunnevad Iksi ära, kuid vaid paari neist – kõnede vastuvõtjad oskasid hulle ja pahatahtlikke helistajaid välja sõeluda ning nende hinnangud olid ehmatavalt täpsed – ,vaid paari neist tasus lähemalt uurida. Surnu oli kas advokaadiabi Gyedari ringkonnas asuvas väikeses kontoris või siis, nagu anonüümne hääl kinnitas, „prostituut nimega „Mossitaja” Rosyn, ja rohkem ma teile ei ütle”. Konstaablid uurisid asja.

Ütlesin komissar Gadlemile, et tahan minna ja Khuruschiga tema kodus rääkida, võtta talt vabatahtlikult sõrmejäljed, süljeproovi, panna ta koostööd tegema. Vaadata, kuidas ta reageerib. Kui ta keeldub, võime talle kohtukutse saata ja tal silma peal hoida.

„Hea küll,” ütles Gadlem. „Aga ärme raiskame aega. Kui ta ei taha kaasa mängida, siis lase seqyestre käiku, too ta siia.”

Seda ei oleks ma tahtnud teha, ehkki Besźeli seadused andsid meile selleks õiguse. Seqyestre ehk „pooleldi vahistamine” tähendas, et me võisime vastupuiklevat tunnistajat või „seotud isikut” esialgse ülekuulamise eesmärgil kuus tundi kinni hoida. Me ei tohtinud füüsilist tõendusmaterjali koguda ega ametlikke järeldusi teha, kui ülekuulatav koostööst keeldus või vaikis. Tavaliselt kasutati seda võtet puhuks, kui oli vaja saada ülestunnistus kurjategijalt, kelle vahistamiseks polnud piisavalt tõendeid. Vahel toimis see ka eduka venitamistaktikana nende vastu, kes võinuksid põgeneda. Ent vandekohtud ja advokaadid suhtusid sellesse üha vastumeelsemalt ning pooleldi vahistatu, kes üles ei tunnistanud, oli pärast paremas olukorras, kuna jäi mulje, et me oleme üleliia agarad. Vanamoeline Gadlem sellest ei hoolinud ja ma sain oma käsu kätte.

Khurusch töötas ühes paljudest osaliselt tegutsevatest äridest, mis asus laisa majanduseluga piirkonnas. Viisime läbi kiirustades ettevalmistatud operatsiooni. Kohalikud politseinikud olid väljamõeldud ettekäände abil kindlaks teinud, et Khurusch on kohal.

Me saime ta kätte kontorist, poe kohal asuvast liiglämbest tolmusest ruumist, kus dokumendikappide vahel olid seinal tööstusteemalised kalendrid ja tuhmunud laigud. Tema sekretär vahtis meid juhmistunult ning kohendas oma laual asju, kui me Khuruschi minema viisime.

Ta teadis, kes ma olen, enne kui Corwi ja teised vormis politseinikud tema lävele ilmusid. Ta oli või vähemasti oli olnud piisavalt proff teadmaks, et meie käitumisest hoolimata ei tuldud teda vahistama ning et ta oleks võinud kaasatulemisest keelduda ja mina oleksin pidanud Gadlemi käsku täitma. Kui ta meid nägi, tõmbus ta korraks kangeks – justkui kaaluks põgenemist, ehkki kuhu? –, aga tuli siis koos meiega ainsast sissepääsust, maja seina külge kinnitatud vankuvast raudtrepist alla. Ma mõmisesin raadiosse ja käskisin meid oodanud relvastatud politseinikel valmisolek jätta. Tema pilgu alla nad ei sattunud.

Khurusch oli heas toitumuses lihaseline mees, seljas ruuduline särk, mis oli sama kulunud ja tolmuse moega kui tema kontori seinad. Ta vaatas mulle teiselt poolt ülekuulamistoa lauda otsa. Yaszek istus, vaikimis- ja vaatamiskäsu saanud Corwi seisis. Mina sammusin. Me ei lindistanud. See polnud vähemasti tehniliselt võttes ülekuulamine.

„Kas sa tead, miks sa siin oled, Mikyael?”

„Pole aimugi.”

„Kas sa tead, kus su kaubik on?”

Ta tõstis järsult pilgu ja vaatas mulle otsa. Tema hääletoon muutus – äkitselt oli see lootusrikas.

„Kas asi on siis selles?” küsis ta viimaks. „Kaubikus?” Ta lasi kuuldavale haa ja nõjatus kergelt toolileenile. Endiselt valvsalt, kuid rahunenult. „Kas te leidsite selle üles? On see…”

„Leidsime üles?”

„See varastati. Kolme päeva eest. Leidsite või? Üles? Jeesus küll. Mis seal… Kas see on teie käes? Kas ma saan selle tagasi? Mis juhtus?”

Ma vaatasin Yaszekile otsa. Ta tõusis püsti ja sosistas mulle kõrva, võttis uuesti istet ja silmitses Khuruschit.

„Jah, Mikyael, asi on selles,” ütlesin ma. „Mida sina arvasid? Tegelikult ei, ära näita minu poole sõrmega, Mikyael, ja ära ava suud, kuni ma ütlen – ma ei taha teada. Asjalood on nii, Mikyael. Sinusugune mees, kauba kohalevedaja, vajab kaubikut. Sa ei ole enda oma vargusest teatanud.” Heitsin kiire pilgu Yaszekile – Kas me oleme selles kindlad? Ta noogutas. „Sa ei ole selle vargusest teatanud. Ma saan aru, et selle pasakäki – ma rõhutan, pasakäki – kaotus ei tähendaks sinu jaoks midagi eriti hullu, vähemalt mitte inimlikul tasandil. Sellegipoolest imestan ma, miks ei andnud sa meile ega oma kindlustusfirmale teada, kui kaubik varastati. Kuidas sa ilma selleta oma tööd teed?”

Khurusch kehitas õlgu.

„Ma ei jõudnud. Mul oli plaanis küll. Kiire oli…”

„Mik, me teame, kui kiire sul on, ja sellegipoolest küsin ma – miks sa selle kadumisest ei teatanud?”

„Ma ei jõudnud. Päriselt ka, mida kuradit siin nii kahtlast on…”

„Kolme päeva jooksul?”

„Kas see on teie käes? Mis juhtus? Seda kasutati millekski, eks ole? Milleks seda kasutati?”

„Kas sa tunned seda naist? Kus sa teisipäeva öösel olid, Mik?” Ta silmitses fotot.

„Jeesus küll.” Ta kahvatas, tõesõna. „Keegi tapeti? Jeesus küll. Kas talle sõideti otsa? Otsasõit ja põgenemine? Jeesus küll.” Ta tõmbas taskust logiseva pihuarvuti ja tõstis seda sisse lülitamata pea. „Teisipäeval? Jumaluke, ma olin koosolekul.” Ta tegi närvilist häält. „Samal ööl, kui see neetud kaubik varastati. Ma olin koosolekul ja kakskümmend inimest võib seda kinnitada.”

„Mis koosolekul? Kus?”

„Vyevuses.”

„Kuidas sa ilma kaubikuta sinna said?”

„Oma autoga, kurat võtaks! Seda pole keegi varastanud. Ma olin Anonüümsete Mängurite koosolekul.” Ma põrnitsesin teda. „Perset küll, ma käin seal igal nädalal. Viimased neli aastat.”

„Sestsaadik, kui sa viimati vanglas olid.”

„Jah, sestsaadik, kui ma vanglas olin, raisk. Jeesus küll, mispärast ma teie arvates sinna sattusin?”

„Rünnaku eest.”

„Jah, ma lõin oma kuradima vahendaja nina puruks, sest ma olin miinustes ja ta ähvardas mind. Mis teil sellest? Teisipäeva õhtul olin ma rahvast täis ruumis, kurat võtaks.”

„Mis see teebki – kõige rohkem kaks tundi…”

„Jah, ja pärast seda, üheksa ajal, läksime baari – see on AM, mitte AA – ja ma olin seal üle südaöö ja ma ei läinud üksi koju. Minu rühmas on üks naine… Nad kõik võivad seda kinnitada.”

Selles osas ta eksis. AM-i rühma kaheksateistkümnest liikmest ei seadnud üksteist oma anonüümsust ohtu. Koosoleku juhataja, traatja hobusesabaga Zyeti-nimeline mees ehk „Uba” ei andnud meile nende nimesid. Tal oli õigus sellest keelduda. Me oleksime võinud teda sundida, kuid milleks? Need seitse, kes nõustusid rääkima, kinnitasid kõik Khuruschi juttu.

Ükski neist ei olnud see naine, kellega ta väidetavalt koju läks, ent mitu neist kinnitasid, et naine on olemas. Me oleksime võinud välja uurida, aga jällegi, mis mõtet oleks sellel olnud? Krimtehid läksid elevile, kui me Iksilt Khuruschi DNA-d leidsime, aga seda oli üliväiksel määral naise käekarvadel ja nahal – arvestades, kui sageli Khurusch asju autosse sisse ja sealt välja tõstis, ei tõestanud see midagi.

„Miks ta siis kellelegi ei öelnud, et see on kadunud?”

„Ütles küll,” sõnas Yaszek. „Ta lihtsalt ei öelnud meile. Aga ma rääkisin sekretäri, Ljela Kitsoviga. Khurusch on viimased paar päeva selle üle vingunud ja ohkinud.”

„Ta lihtsalt ei jõudnud meile öelda? Mida ta ilma selleta üldse teeb?”

„Kitsovi sõnul ajab ta lihtsalt väikestviisi äri. Import nagu ikka, väga väikestes kogustes. Käib välismaal ja kogub asju, mida uuesti müüa: odavaid riideid, kahtlasi CD-sid.”

„Kus välismaal?”

„Varnas. Bukarestis. Vahel ka Türgis. Loomulikult Ul Qomas.”

„Seega ta on lihtsalt liiga pabinas, et vargusest teatada?”

„Seda tuleb ette, boss.”

Loomulikult, ning Khuruschi pahameeleks – ehkki ta polnud vargusest teatanud, tahtis ta oma kaubikut nüüd järsku vägagi tagasi – ei andnud me seda talle kätte. Viisime ta hoiuplatsile, et teha kindlaks, kas kaubik kuulub ikka talle.

„Jah, see on minu oma.” Ma ootasin, et ta kurdaks, kui kehvasti kaubikuga on ümber käidud, aga ilmselt oligi see sõiduki tavapärane värv. „Miks ma seda tagasi ei saa? Mul on seda vaja.”

„Nagu ma juba ütlesin, on see kuriteopaik. Saad selle tagasi, kui ma omadega valmis olen. Mille jaoks kõik see on?” Ta puhkis ja porises, vaatas kaubiku tagaluugist sisse. Ma hoidsin teda tagasi, et ta midagi ei puudutaks.

„See pask? Kust kurat mina tean.”

„Ma räägin sellest.” Katkirebitud pael, rämps.

„Jajah. Ma ei tea, mis see on. Mina pole seda sinna pannud. Ärge vaadake mind nii – miks ma peaksin sellist prahti kaasas vedama?”

Hiljem ütlesin oma kabinetis Corwile: „Lizbyet, palun, ma väga palun – kui sul on ideid, sega mu jutule vahele. Sest ma näen tüdrukut, kes on võib-olla ameti peal, keda keegi ei tunne, kes jäetakse avalikku kohta varastatud kaubikuga, kuhu on ilma mingi põhjuseta asetatud hoolikalt hunnik rämpsu. Ja mitte miski sealt ei ole mõrvarelv, eks – see on üpris kindel.” Ma tonksasin näpuga vastu paberit oma laual, mis mulle nii ütles.