Читать книгу Euroopa Liit: teejuht kodanikule - Chris Bickerton - Страница 8

Eessõna eestikeelsele väljaandele

Taani füüsik Niels Bohr on teatavasti öelnud, et eelkõige tuleviku ennustamine on raske. Kindlasti kehtib see Euroopa Liidu suhtes. Selle raamatu originaalväljaanne avaldati paar nädalat enne juunis 2016 toimunud Ühendkuningriigi referendumit ELi liikmelisuse üle. Kuigi ma jälgisin kampaaniat tähelepanelikult, ei oodanud ma, et Suurbritannia elanikkonna enamik hääletab EList lahkumise poolt. Sellest peale on valijad jätkuvalt üllatanud vanu poliitikakujundajaid. Aastal 2017 lükkas uustulnuk Emmanuel Macron Prantsusmaa presidendivalimistel kõrvale riigi peavoolu poliitikud ja parteid. Kuu aega hiljem asus uus liikumine En Marche juhtima Prantsuse seadusandlikku võimu. Aastal 2018 võitsid Itaalias kaks marginaalset ja ebakonventsionaalset poliitilist jõudu, Põhja Liiga ja Viie Tähe liikumine, üldvalimistel piisavalt hääli, et moodustada koos valitsus. Need dramaatilised muutused riiklikus poliitikas mõjutavad ELi nii mõnelgi viisil. Ühendkuningriigi Brexiti hääletusel on olnud vahetu tulemus: esimest korda on liikmesriik otsustanud oma liikmelisuse tagasi võtta ja blokist lahkuda. Prantsusmaal, Itaalias ja mujal toimuvad sündmused mõjutavad muudki, ent Itaalia vastasseis Euroopa Komisjoniga 2019. aasta eelarve pärast on märk sellest, et midagi on juhtumas.

Näeme, kuidas aeglaselt võtavad kuju kaks arengudünaamikat, millega tuleb lähiaastatel ELi ja Euroopa integratsiooni lahtimõtestamisel enim arvestada. Esimest vormivad raskused, mis tekivad Euroopa edasise majandusliku ja poliitilise integratsiooni ühitamisel demokraatia ja isevalitsemise rahvusliku tasandi nõudmistega. Teine tuleneb kõigile ELi liikmesriikidele ühiste majanduseeskirjade loomise ning riikide majanduste ja riigisiseste lahknevuste suurenemise vahelisest pingest. Ma ei arutle tulevase Euroopa Liidu täpse koostise üle ega mõtiskle, mis suunas kulgeb konkreetsete institutsioonide, nagu Euroopa Komisjoni, parlamendi või Euroopa Keskpanga integratsioon. Samas usun ma, et need kaks dünaamikat kujundavad jätkuvalt Euroopa Liitu. Kui neid hõõrdumisi ei lahendata, on põhjust kahelda Euroopa Liidu kestmajäämises.

Demokraatia ja integratsioon Euroopas

Euroopa integratsiooni ühitamine demokraatiaga ei ole uus nähtus, ent selle hädavajalikkus on viimastel aastatel üha ilmsem. Esimene häirekell helises Maastrichti lepingu allkirjastamisel 1992. aastal. Selle lepinguga loodi Euroopa Liit. Maastrichti leping tõi kaasa murelaine rahvusliku suveräänsuse kaotamise pärast. Briti valitsus ratifitseeris lepingu suurte raskustega, prantslased hääletasid lepingu poolt õhkõrna ülekaaluga. Taanlased lükkasid selle lihtsalt tagasi. Euroopa riikide valitsused reageerisid raskustele, käsitledes neid ükshaaval, lubades riigiti teatud poliitikavaldkondades erandeid ning hoides Euroopa Liitu kulgemas tänu üha keerukamale õiguslikule arhitektuurile. Selline Iiri õigusteadlase sõnul tükkidest kokkupandud Euroopa sarnanes üha vähem algselt kavandatud uue euroopaliku riigiga. Valitsused rahustasid oma riikide elanikkonda, et Euroopa Komisjoni mittevalitud bürokraadid ei võta neilt suveräänsust, suurendades samal ajal üleeuroopalise poliitikakujundamise ulatust ja haaret.

Sellesse lähenemisse sissekirjutatud pinged kruvis kõrgpunkti 2005. aasta põhiseaduse leping, millega püüti Euroopa Liidust luua poliitiline kogukond, mille liikmed tunnetavad end Euroopa kodanikena. Paljudele poliitikavaatlejatele tekitas muret asjaolu, et Euroopa Liidu kui poliitika kujundamise aparaadi ja liikmesriikide antud demokraatlikule legitiimsusele tuginemise vahel oli lünk. Oli aeg muuta EL põhiseaduslikuks ehk siis tagada talle iseseisev demokraatlik alus, tuues selguse liidu kui iseseisva õigusega poliitilise kogukonna seisundisse. Prantsusmaa ja Madalmaade valijad lükkasid selle ettepaneku 2005. aastal tagasi, raputades ELi bürokraatiahoonet. Surnult sündinud Euroopa põhiseadus kavandati ümber uueks, nimelt Lissaboni lepinguks, milles säilitati algsest sisust palju, ent poliitilised sümbolid ja trummipõrin jäeti kõrvale. Iirimaa hääletas 2008. aastal järjekordse šokina Lissaboni lepingu vastu, kuid järgmisel aastal toimunud referendumil siiski poolt.

Võitlus Euroopa integratsiooni ja demokraatliku legitiimsuse vahel jätkub ning on jõudnud uude faasi. Teame, et liberaalne demokraatia on rajatud üheaegselt põhiseaduse ja rahva suveräänsuse põhimõttele. Rahvas valitseb, kuid piirangutega, et vältida enamuse türanniat vähemuse üle. Euroopa integratsiooni uusim väljakutse on leida lahendus olukorrale, kui liikmesriigi kohustused ELi liikmena kangutavad need kaks liberaalse demokraatia olemuslikku põhijoont teineteisest lahku. Mis juhtub, kui riigi põhiseaduslik kord nõuab üht, rahva suveräänsuse väljendus aga teist suunda?

Lähiminevikus on see toimunud vähemalt kaks korda. Esimene oli Portugalis 2015. aastal. Ettenägematu valimistulemusega tolle aasta oktoobris avanes sotsialistidel, kommunistidel ja vasakliidul võimalus moodustada valitsus. Riigi president Aníbal Cavaco Silva esines televisioonis otse-eetris kõnega, väites, et kavandatav valitsus koosneks Euroopavastastest jõududest – parteidest, kes olid vastu riigi ELi, euroala ja NATO liikmelisusele – ning et see eiraks riigi põhiseadust. Lõpuks moodustati Portugalis just selline valitsus ning see ei vaidlustanud riigi liikmesust ei ELis, euroalas ega NATOs, mistõttu ei leidnud presidendi väited kinnitust.

Samalaadne võitlus, ent isemeelsem ja destabiliseerivam, toimus 2018. aastal Itaalias. Pärast üldvalimisi märtsis nimetasid Viie Tähe liikumine ja Põhja Liiga rahandusministriks euroskeptiku Paolo Savona. Itaalia president Sergio Mattarella ei kinnitanud Savonat ministriametisse, väites, et Itaalia liikmesus euroalas takistab tal nimetamast rahandusministriks isikut, kes on avalikult nõudnud ühisraha ala ümberkorraldamist ja kuulutanud, et Itaalia peaks euroalast lahkuma. Savona nimetas ametisse riiklike valimiste tulemusel moodustatud valitsuskoalitsioon. Seega läks rahva valimislegitiimsus konflikti Mattarella laiahaardelise tõlgendusega Itaalia põhiseaduslikest kohustustest ELi ja euroala liikmesriigina.

Mida neist arengutest arvata? Pingeid Euroopa integratsiooni ja demokraatia vahel on ohjeldatud riigi põhiseaduslike reeglite tiheda lülitamisega Euroopa integratsiooni laiemasse projekti. See aga lööb kiilu liberaalse demokraatliku valitsemiskorra legitiimsuse kahte tugisambasse – põhiseaduslikku ja rahva legitiimsusse. Viimane on sügavalt seotud rahva suveräänsuse mõistega, mis avaldub riigi valimistes ja referendumites. Kui euroskeptiline valitsus astub ametisse, nagu on toimunud Itaalias, Poolas ja Ungaris, puhkeb riigi tasandil konflikt demokraatia põhiseadusliku ja rahva samba vahel. Euroopa Liit toetab kindlalt põhiseaduslikke reegleid, riskides pöörduda rahva vastu, nagu väitsid Itaalia kaks poliitikut, Matteo Salvini ja Luigi di Maio oma vastasseisus presidendiga.

Kapitalism ja Euroopa integratsioon

Teine arengudünaamika peitub poliitökonoomia valdkonnas. Euroopa majandusintegratsiooni ja eelkõige ühisrahaga tõotati lähendada ELi liikmesriikide majandusi. Tegelikult on toimunud vastupidine protsess. Majandusintegratsioon suurendab riikide majanduste strukturaalseid erinevusi. Kui Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakt, fiskaalliit ja ühisraha koos ühesuguse intressimääraga kogu euroalas jätavad liikmesriikide valitsused ilma fiskaal- ja monetaarvahenditest, mille abil kohaneda muutuvate majandusoludega, hakkavad riigid üksteisega konkureerima oma spetsiifilise riigisisese kapitalismi alusel.

Paindlikuma tööturuga riigid – nagu näiteks Ühendkuningriik – tõmbavad ligi suure hulga rändtööjõudu, nii oskustöötajaid kui ka lihttöölisi. See kiirendab kasvu teatud sektorites, nagu ehitus, toitlustus jm vabaaja teenused, ning laiendab neid, pakkudes oskustöötajate nappuse all kannatavatele ettevõtetele kiireid lahendusi. Keskpikas perspektiivis mõjutab see aga tööjõudu importivate riikide koolitus- ja kutseõppesüsteeme. See võib ergutada ettevõtteid kasutama tööjõurikkaid kasvuvorme, selle asemel et investeerida uutesse seadmetesse ja tehnoloogiasse. Tööjõu liikuvus on probleem ka tööjõudu eksportivatele riikidele: nad saavad kasu rahaülekannetest, ent võitlevad parimate töötajate kodumaal hoidmise eest.

Väljakujunenud eksporditööstusega riigid hoiavad neis sektorites palku all, et suurendada konkurentsivõimet. See iseloomustab Saksamaad alates 2000. aastatest. Tööturureformid 2000. aastate algul muutsid Saksamaa tööturu paindlikuks, mida suures osas kasutati pärast 2008. aasta kriisi. Saksamaa ametiühingud vahetasid palgakasvu töökohtade vastu. Sakslased säästsid palju, kulutasid suhteliselt vähe ja kasvatasid tohutu jooksevkonto ülejäägi. Raha, mida Saksa hoiustajad hoidsid Saksa pankades, toetas tarbimist kogu ülejäänud Euroopa Liidus. Balti riikides, sh Eestis, kujunes kapitalismi variant, mis sõltus tugevasti juurdepääsust Lääne-Euroopa pankadesse paigutatud säästudele. Kesk-Euroopa riigid, nagu Tšehhi Vabariik ja Slovakkia, integreerusid kiiresti Lääne-Euroopa tootmis- ja tarneahelatesse, sõltudes pidevatest otseinvesteeringutest välismaalt. Selliste riikliku kapitalismi variantide vastastikune täiendavus kadus eurokriisi tulekuga.

Mõned riigid ei ole suutnud leida selles äärmiselt konkurentsirikkas keskkonnas oma nišši. Nende majandus on hübriidne – ekspordi, kasvanud sisenõudluse ja krediidi suurenemise kombinatsioon. Itaalia näite põhjal on selle tulemuseks majandusseisak ja avaliku sektori allakäik. Itaalia SKT elaniku kohta on praegu sama mis 2000. aastal, mis oli ka üks põhjus, miks itaallased hülgasid peavoolu poliitilised parteid alternatiivsete kasuks.

Eristumine toimub ka riikide sees. On loodud piiriülesed tööstuslikud tõmbekeskused, mis on integreeritud õigeaegsete tarneahelatega ja märkimisväärse positiivse mõjuga töökohtadele. Kuid tõmbekeskusteta piirkondades tekib mahajäämus. Kesk-Euroopa riikide pealinnades, nagu Praha ja Varssavi, on SKT elaniku kohta jõudnud samale tasemele Lääne-Euroopa pealinnadega, ent maal elavad kogukonnad jäävad kaugele maha.

Ühised eeskirjad avaldavad väga erinevat mõju, kui neid kohaldatakse kapitalismi erisugustele riiklikele mudelitele. Üks lahendus on anda Euroopa Liidule oma fiskaalvõimekus, ELi eelarve, eesmärgiga rahastada stabiliseerimisjõupingutusi, mis looks võrdsemad arenguvõimalused. On märke, et Prantsusmaa ja Saksamaa on leidmas ühiseid lahendusi. Kuid Euroopa Liidu tegevusulatus on selle tohutu ülesande jaoks liiga vähene. Lähitulevikus on Itaalias Calabria mägilinnas sündinud isiku eluvõimalused väga erinevad neist, mis on Müncheni või Stockholmi jõukas äärelinnas ilmale tulnud isikul. Nagu Leon Trotsky sajand tagasi märkis, on kapitalismi areng kombineeritud ja ebaühtlane. EL jätkab kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu ühise Euroopa turu loomist, ent lahknevused liikmesriikide vahel ja sees suurenevad, püstitades ELi ühtse turu terviklikkusele ja elujõulisusele ning ühisrahale suuri väljakutseid.

Mu raamatu väljaandmine eesti keeles on õnnelike asjaolude kokkusattumise tulemus. Soovin tänada Kristi Raiki, kelle uurimus ELi laienemisest andis algse tõuke mu enese uurimistööle. Ta kutsus mind oktoobris 2017 Tallinna üritusele, mis korraldati seoses Eesti esmakordse Euroopa Liidu eesistumisega. Tänu sellele kohtusin ka Marek Tammega. Temalt tuli idee anda raamat välja eesti keeles ja ma olen talle väga tänulik selle nimel tehtud suure töö eest. Lõpetuseks soovin pühendada raamatu eestikeelse väljaande Andrus Öövelile, kauaaegsele kolleegile ja sõbrale, kes esimesena tutvustas mulle Eesti kultuuri ja ajalugu ning kelle armastust oma riigi vastu jagan ma tänini.

Chris Bickerton

November 2018 Cambridge, Ühendkuningriik