Читать книгу Euroopa Liit: teejuht kodanikule - Chris Bickerton - Страница 9

Sissejuhatus

Mõistatuslik Euroopa Liit

Euroopa Liit on Euroopa poliitika keskmes. Kogu maailmajao riikide ajalehtede pealkirjades kohtame pidevalt termineid, nagu euroala, pangandusliit, päästepakett, pagulaskvoodid ja Schengen. Mõned, nt Grexit ja Brexit, on muutunud argikeele sõnadeks. Euroopa Liidu konfliktidel on Hollywoodi menufilmide jooni: Kreeka võlakriisi ajal 2015. aastal seisid vastakuti Saksamaa rahandusminister, terasnärvidega Wolfgang Schäuble, ja Kreeka rahandusminister, karismaatiline, ent vastuoluline Yanis Varoufakis. Mõnel Euroopa Liitu räsinud kriisil on tohutu emotsionaalne kõlapind: inimesi liigutasid videolõigud meeleheitel pagulastest, kes püüdsid jõuda Euroopa rannikule, või lood Kreeka ja Itaalia pensionäridest, kes olid finantskriisi tõttu kaotanud oma säästud ja tegid enesetapu. Euroopa Liit on nende kriiside keskmes ja liiduvälised lahendused tunduvad võimatuna.

Sellegipoolest näib Euroopa Liit olevat monoliitne ja igav ühendus hoonetes, mis üksteisest ei erine. Siin sünnivad tehnilised õigusaktid, mille on koostanud ühelt koosolekult teisele kiirustavad ametnikud, kellest Euroopa tavakodaniku mured jäävad väga kaugele. Tuleb vist nõustuda paavst Franciscusega, kes 2014. aastal hoiatas Euroopa Parlamenti, lausudes, et suured ideed, mis kunagi erutasid Euroopat, näivad olevat kaotanud oma sära ning asendunud institutsioonide bürokraatlike üksikasjadega. Segasevõitu alkeemilise protsessi tulemusena muundab Euroopa Liit eetilise ja ajaloolise tähtsusega konfliktid detailsete õigusaktide põhjalikeks aruteludeks. Lahendused ei ole kunagi muud kui diplomaatiline sõnavaht.

Euroopa Liidul on oma toetajaskond, kelle arvates teeb liit tohutuid jõupingutusi, et ületada rahvusriikide väiklast kitsarinnalisust.¹ Liidul on ka kriitikud, kelle meelest on liit vandenõu, mille juured ulatuvad rahvusvaheliste ettevõtete juhatuseruumi või Natsi-Saksamaa arhiividesse.² Toetajad ja vastased on siiski vähemuses. Enamik meist ei armasta Euroopa Liitu, ent peab teda vältimatuks. Mõeldes liidule, valdab meid õnnetu ettemääratuse tunne ja tekib kiusatus pöörata talle selg, olgu ta kui tahes tähtis, ning ignoreerida liidu keerukaid tegemisi ja segadust tekitavaid lühendeid.

Kodaniku käsiraamat

Kuigi on kiusatus pöörata Euroopa Liidule selg, oleks suur viga seda teha. Euroopa Liit annab valitsemismehhanismid kogu maailmajao liikmesriikide valitsustele ja nende poliitikud tunnevad end liidus kui kalad vees. Vastupidiselt sellele, mida arvab enamik kriitikuid, nagu Nigel Farage, Marine Le Pen, Matteo Salvini ja Geert Wilders, ei ole Euroopa Liit oma liikmete üle võimutsev üliriik. Kuid ta ei ole ka riikideülene föderatsioon, mis hõljub vabalt rahvusriikide kohal, talitsedes nende vägivalda ja manitsedes neid käituma üksteisega üllameelselt, nagu Euroopa Liidu toetajad meid veenavad. Valitsused ei ole loobunud oma volitustest ega andnud neid Brüsselile, vaid just nemad teevad poliitikat. Miks aga ei näi see nii toimuvat? Miks tundub Euroopa Liit olevat liikmesriikidest eraldiseisev nähtus?

Käsiraamat püüab lahendada nimelt seda suurt Euroopa Liidu mõistatust. Lahendus ei ole Brüsselis, vaid meie endi valitsustes ja ühiskonnas. Aja jooksul on liikmesriikide valitsused hakanud arvama, et nende olemasolu ja võim tuleneb Euroopa Liidu liikmesusest. Portugalis väitis president Aníbal Cavaco Silva 2015. aastal, et Euroopa Liitu ja euroalasse kuulumine on kirjutatud riigi põhiseadusesse ja seega väljaspool parteipoliitikat. Kreekas, hoolimata vihast Euroopa võlaandjate ja Angela Merkeli vastu, ei kaalutud tõsiselt kordagi euroalast lahkumist. Näib, et isegi Ühendkuningriigis ei peeta üksi jätkamist valikuvõimaluseks. Brexiti vastu enim kasutatav argument on, et Euroopa Liidust välja astumisel neljast rahvusest koosnev liitriik laguneb ning Šotimaa lahkub esimesena. Teisisõnu püsib ebakindel ja kärisema kippuv Ühendkuningriik koos üksnes tänu Euroopa Liidu võlujõule. Nagu oleks Ühendkuningriik Bosnia ja Hertsegoviina, Euroopa Liidu piiril asuv Balkani riik, mille keerukas ja lõhenev poliitiline süsteem säilib vaid tänu silmapiiril olevale Euroopa Liidu liikmesusele. YouGov’i^[1.] küsitluse kohaselt ei usu paljud britid, et referendumi tulemuseks on liidust väljaastumine.³ Enamik, sealhulgas mõned Brexiti juhtkujud, on arvamusel, et referendum annab läbirääkimistel Brüsseliga eelise. Väljaastumise poolt hääletava riigi tee ei saa olema lihtne.

Imelikul kombel näivad Euroopa rahvusriigid Euroopa Liiduga ühinemise järel eksisteerivat vaid tänu liidu liikmesusele.⁴ Liidule omistatav jõud ja tugevus kajastab tegelikult muutust viisis, kuidas valitsused kogu Euroopas legitimeerivad oma võimu. Valitsused, mis alates 19. sajandist tuginesid rahvale, sõltuvad nüüd Euroopa Liidu liikmesusest. Poliitiline legitiimsus ei tulene niivõrd kodanike toetusest, kuivõrd Euroopa Liidu tasandil sepistatud valitsustevahelistest suhetest. Pole üllatus, et EList lahkumine hirmutab poliitilist eliiti, sest siis jääksid nad ilma väga olulisest võimuallikast.

Kui tahame kõigutada praegust ettekujutust poliitilisest legitiimsusest ja viia valitsuse kavasid ellu eelkõige kodanikest lähtudes, siis peame aru saama, mis on Euroopa Liit ja kuidas ta toimib. Pettumus poliitikutes tekib sageli tundest, et tähtsad otsused tehakse mujal, meie teadmata ja kõrgemal tasandil, kusagil Brüsseli tagatoas või Wall Streeti börsil. Kas see on nii? Aga võib-olla tegid tähtsaid otsuseid hoopis meile tuttavad kujud, nagu Angela Merkel, David Cameron, François Hollande ja Matteo Renzi, nende institutsioonide seinte vahel, kes tegutsevad Euroopa kodanike nimel, kuid kelle põhieesmärk näib olevat eraldada poliitikute eliit nende koduelanikkonnast?

Euroopa Liidu teemal kirjutamine on olnud pikka aega kõrgema klassi akadeemikute pärusmaa. Nad on arendanud erilise sõnavara, mille abil kirjeldada oma uurimisobjekti, millesse enamik neist on väga kiindunud. Paljud kasutavad Brüsselis asuvate institutsioonide žargooni ega püüagi seda lahti mõtestada. Euroopa poliitilise ja sotsiaalse eliidi positiivne suhtumine Euroopa Liitu tähendab, et vähesed on uurinud selle saladusi ja keerulisi tagamaid. Konsensus Saksamaal kõigis Euroopa Liiduga seotud asjus on olnud nii täielik, et riigi avalikkuses esinevad intellektuaalid on segamatult loonud liidu küsimuste arutamiseks kõrgstiilis läbipaistmatu õigusfilosoofia keele. Hispaanias seostub Euroopa Liit kultuuri ja sotsiaalelu moderniseerimisega, mis toimus pärast Franco surma, ja seetõttu on liit Hispaania poliitilise elu peaaegu lahutamatu koostisosa, mille üle väga harva diskuteeritakse.

Selle raamatu eesmärk on tuua selgust Euroopa Liidu olemusse, kasutamata sealjuures tehnilist terminoloogiat või žargooniga vürtsitatud keelt. Raamat selgitab, miks on liit Euroopa poliitilises elus nii kesksel kohal ja samal ajal sedavõrd igav. Raamat lööb jalad alt kahel tuntud müüdil, mida liidu toetajad ja kriitikud levitavad, nimelt et Euroopa Liit esindab võitu verise rahvusluse üle Euroopas või et selle bürokraatia raskus hävitab riigitasandi demokraatia Euroopas. Kumbki väide ei ole õige: üha tihedama liidu saladus seisneb poliitilise võimu lahjenemises ja selle taga on riikide endi eliit, mitte võimu kontsentreerumine Brüsselisse.

Kuidas seda raamatut lugeda

Raamatut võib käsitleda mitmeti. Paljuski tuginen aastate jooksul Euroopa Liidu kohta loetule ja raamatu lõpus on palju märkusi koos allikaviidetega. Teades, kui tundlikuks on Euroopa teema muutunud, peaksid need rahuldama igaüht, keda huvitab, kust ma ühele või teisele mõttele tulin. Lihtsamal lugemisel võib viited hoopis kõrvale jätta.

Selle raamatu eesmärk on tutvustada Euroopa Liitu. Olen püüdnud kasutada võimalikult vähe lühendeid, kuid mõni on paratamatu. Enim segadust tekitavad arvatavasti EL, EÜ ja EMÜ. Kas need tähistavad sama asja? Kui ei, siis millal sai ühest teine? Raamatu alguses olev kronoloogia vastab osaliselt neile küsimustele, kuid selgitan siin pisut lähemalt.

Järgin lihtsat reeglit, mis näitab, kuidas Euroopa Liit on aja jooksul muutunud. 1952. aastal asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). Tavakasutuses tuntud Rooma leping (1957) viitab tegelikult kahele lepingule – Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamislepingule. Euroopa Ühendus (EÜ) on lihtsustatud viis tähistada koos kolme eraldi ühendust, milleks on ESTÜ, EMÜ ja Euratom. Mõnikord kasutatakse mitmust, Euroopa ühendused, sest 1967. aastal ühendused ametlikult liideti, ent lihtsuse mõttes jään ainsusliku vormi juurde.^[2.] Euroopa Liit asutati 1992. aastal Maastrichti lepingu allkirjastamisega. 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga muutus termin Euroopa Liit kõigi eelmainitud ühenduste ametlikuks nimetuseks. Kui kõnelen alates 1992. aastast toimunud sündmustest, kasutan mõistet Euroopa Liit (EL), varasemate korral aga Euroopa Ühendus (EÜ).

Jõuame lõpuks terava küsimuseni: kas Euroopa Liitu võiks nimetada lihtsalt Euroopaks? Enamasti mitte, sest need tähistavad eri asju. Kasutan mõistet Euroopa, kui tahan väita midagi üldisemat. Vastandina mitmete Euroopa poliitikute paljusõnalistele ilukõnedele ei pea ma õigeks samastada Euroopa Liitu Euroopaga.

Raamatu esimene peatükk keskendub neile, kes valitsevad Euroopa Liitu. Selles selgitatakse Euroopa Liidu toimimist ja uuritakse, kelle käes on võim. Teine peatükk räägib ELi ajaloost. See ei ole pelgalt üksteisele järgnevate lepingute kirjeldus. Euroopa integratsioon on seotud paljude suurte muutustega, mis alates 1945. aastast mõjutasid maailmajao poliitikat ja ühiskonda. Kolmandas peatükis uurin, kes Euroopa majandusintegratsioonist võidab ja kes kaotab, neljandas peatükis vaatlen Euroopa Liidu vastaseid: kes nad on ja mida nad taotlevad. Viies peatükk on pühendatud liidu laienemisele, kirjeldades liikmesriikide arvu enneolematut kasvu 1952. aasta kuuest asutajariigist praeguse 28 liikmesriigini. Viimane peatükk kõneleb diplomaatiast: kuigi see võib tunduda uskumatuna, on Euroopa Liidul viimistletud välispoliitika. Aastaid on oodatud, millal liit astub maailma areenile regionaalse ülivõimuna.

Lõppsõnas esitan kõige tähtsama küsimuse, nimelt kas üha tihedam liit on ühitatav demokraatia säilimisega riigi tasandil? Euroopa on demokraatia sünnikodu, ent nende kahe suhted on üha suuremas purunemisohus. Kas peame valima Euroopa Liidu ja demokraatia vahel? Selle küsimusega lõpeb raamat. Kaalul on rohkem kui kunagi varem.

1 Avaliku arvamuse veebiküsitlusettevõte Ühendkuningriigis (tõlkija märkus). [ ↵ ]

2 1965. aastal allkirjastatud ja 1967. aastal jõustunud liitmislepinguga ei liidetud mitte ühendused, vaid nende täitevorganid – ESTÜ Ülemamet ning EMÜ ja Euratomi komisjonid – üheks institutsiooniks, nimelt Euroopa ühenduste komisjoniks, mille praegune ametlik nimetus on Euroopa Liidu Komisjon. Juriidiliselt ei ole terminid Euroopa ühendused (European Communities) ja Euroopa Ühendus (European Community) sünonüümid, mida eristab vaid grammatiline vorm. Mitmuslik vorm tähistab kõiki kolme mainitud ühendust (ESTÜ, EMÜ, Euratom), ainsuslik vorm aga võeti kasutusele Maastrichti lepingus Euroopa Majandusühenduse asemel, rõhutamaks liidu suuremat poliitilist aspekti. Inglise keeles lühendatakse nii European Communities kui ka European Community ühtemoodi EC, mis siinses tõlkes on EÜ, kuigi ametlikes eestikeelsetes dokumentides Euroopa ühenduste puhul seda lühendit ei kasutata (tõlkija märkus). [ ↵ ]