Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 44

46

lähe mulle õrnalt ka korda ei sirelid ega roosid. Mu mõtted on vallutanud üks hoopis teistsugune olevus.

„Kuradi värdjad!“ kisendan ma. Ja uuesti.

Kingide majas sähvab tuli põlema, ribakardin jõnksatab kahte lehte. Mind ei koti. Mulle ei lähe korda, kui ma äratan üles kogu ümbruskonna, kui nad kuulevad mind Kapitooliu-mini välja. Siis võtan ma grappa-pudelist uue klõmaka, natuke tilgub öösärgile.

„Jean!“ Hääl kostab minu selja tagant, seejärel paugatab uks. „Jean!“

„Mine perse,“ ütlen ma. „Või ma ei jäägi vait.“ Korraga ei hooli ma enam ei šokist ega valust. Kui ma suudan edasi kisen-dada, kui mu raev ei lahtu, kui ma uputan oma aistingud alko-holi ja sõnade sisse, kas elekter hoovab edasi? Kas see tõmbab mu siruli?

Tõenäoliselt mitte. Nad ei tapa meid samal põhjusel, nagu nad ei luba aborte. Meist on saanud hädatarvilik kurja juur, me olime asjad, millele taha keerata, mitte keda kuulata.

Nüüd Patrick karjub. „Jean! Kallis, lõpeta. Palun lõpeta.“

Kingide majas süttib veel üks tuli. Uks krigiseb lahti. Sam-mud. „Mis kurat siin toimub, McClellan? Inimesed üritavad magada.“ See on muidugi perepea. Evan. Olivia piilub minu südaöist etendust endiselt ribakardinate vahelt.

„Mine perse, Evan,“ ütlen mina.

Evan teatab, et ta kutsub politsei, kuigi mitte just nii viisa-kate sõnadega. Siis kustub tuli Olivia aknas.