Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 45

Ma kuulen kisendamist – osalt enda oma –, siis on Patrick minu otsas, me rüseleme ja ta üritab mind niiske rohu sisse pikali suruda, ta anub ja keelitab mind ning ma tunnen tema huultel pisarate maitset, kui ta mind vaikima suudleb. Mu esimene mõte on, kas meestele õpetatakse neid võtteid, kas abielumeestele ja poegadele ja isadele ja vendadele jagati bro-šüüre, kui meid läikivatesse randmevõrudesse aheldati. Ent ma otsustan, et nii palju ei lähe me neile korda.

„Lase lahti.“ Ma olen muru peal pikali, öösärk kleepunud keha külge nagu ussinahk. Alles siis saan aru, et ma sisistan.

Ma saan ka aru, et tuksatuste vahe on lühemaks jäänud.

Patrick krabab pihku mu vasaku randme ja kontrollib numbrit. „Otsas, Jean.“

Ma üritan tema haardest välja vingerdada, see on sama tühi lootus nagu mu hing. Rohi maitseb mu suus mõru, kuni ma taipan, et ma närin pori. Ma tean, mida Patrick teeb; ma tean, et ta on otsustanud šoki koos minuga vastu võtta.

Nii et ma püsin vagusi ja lasen tal end tuppa tagasi juhtida, ning lähenevad sireenid huilgavad üha valjemini.

Patrick võib nendega rääkida. Mul ei ole enam ühtegi sõna järel.