Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 43

45

Joomine on midagi, mida ma enam eriti ei tee. Liiga kuradi masendav on lonksata jääkülma džinni toonikuga ja mõelda suveõhtute peale, kui me istusime Patrickuga õlg õla vastas meie esimese korteri postmargisuurusel rõdul, kõneledes minu grantidest ja uurimistöödest, Patricku põrgulikust töökoormu-sest Georgetowni ülikoolihaigla residendina. Pealegi, ma kar-dan purju jääda, kardan, et ma muutun liiga uljaks ja unustan reeglid. Või vilistan nende peale.

Esimene sõõm grappa’t voolab mu kõrist alla nagu tulejuga, teine on mahedam, leevendav. Ma rüüpan kolmandat sõõmu, kui kell teadustab tänase päeva lõppu ja tuim tuksatus mu vasakul randmel annab mulle järjekordsed sada sõna.

Mida ma nendega peale hakkan?

Ma libistan ennast võreukse vahelt sisse, tatsan üle elutoa-vaiba, panen pudeli oma kohale tagasi. Sonia on voodis istukil, kui ma tema tuppa astun, tal on käes klaas piima, Patricku peopesa toetab tema selga. Poisid on tagasi oma voodisse läi-nud ning ma istun Patricku kõrvale.

„Kõik on hästi, kullake. Emme on siin.“

Sonia vaatab üles minu poole ja naeratab.

Ainult et see ei lähe nii.

Ma astun, klaas käes, murule, mööda roosidest, mida proua Ray nii suure hoolega valis ja istutas, kaugemale pimedusse, magusasti lõhnavale rohuribale, kus õitsevad sirelid. Kõnel-dakse, et taimedega peaks rääkima, et need tervemad oleksid; kui see on tõsi, siis on minu aed hukule määratud. Täna ei