Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 41
Оглавление43
Emme, palun ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära ...
Sam ja Leo hakkavad nutma. Sekundi murdosa jooksul jõuan ma mõelda üheainukese mõtte: närune ema. Poistel on mure, ja mina torman neist mööda, ei hooli, ei tee neid mär-kamagi. Selle kahju pärast muretsen ma hiljem, kui ma üldse olen siis mingisuguses seisus, et millegi pärast muretseda.
Kaks sammu Sonia pisikesse tuppa – ma viskun tema voo-dile, üks käsi otsib tema suud ja surub selle kinni. Vaba käsi kobab teki all, otsides randmeloenduri jäika metalli.
Sonia ägab läbi mu peopesa ning ma märkan silmanurgast tema öökapikella. Üksteist kolmkümmend.
Mul ei ole enam ühtegi sõna järel, mitte järgmised pool tundi.
„Patrick ...“ liigutan ma huuli, kui mees laetule põlema paneb. Neli silmapaari vahivad Sonia voodis lahti rulluvat stseeni. Nad näevad vägivalda, groteskset skulptuuri – mu vingerdavat last, higine ihu läbi öösärgi kumamas, mind risti-põiki üle tema, lämmatades tema karjeid ja surudes teda vastu madratsit. See on kindlasti kohutav vaatepilt. Lihaks saanud lapsetapp.
Minu loenduril, mis asetseb praegu Sonia suu peal, helen-dab number 100. Ma pöördun Patricku poole teda sõnatult anudes, teades, et kui ma kõnelen, kui leedvalgus tiksub 101 peale, tabab šokk paratamatult ka Soniat.
Patrick istub minu kõrvale voodile, kangutab mu käe Sonia suult ja paneb enda oma asemele. „Kuss, kullakene. Kuss. Issi on siin. Issi kaitseb sind.“